Andrus Kivirähk “Tont ja Facebook”

kivirahk

Õpetaja uurib enne Eesti vabariigi aastapäeva lastelt koolitunnis, mis on see, mis ühendab kõiki eestlasi. Üksteise järel hääletatakse maha kamaarmastus, verivorstilembus, valged juuksed ja sinised silmad, sest kõige selle kohta on klassis teistsuguseid näiteid. Lõpuks pakub keegi, et nohu. Ja tõepoolest – kõigil, õpetaja kaasa arvatud, on ninad tatised.

See on üks tüüpiline Kivirähki jutt lastejuttude kogumikust “Tont ja Facebook”. Kivirähki lastelood ei ole nunnud. Ta on kirjanikuna leiutaja, kes mõtleb oma lugudesse välja alati mõne üllatusliku pöörde. See ei pea tingimata nali olema, kuigi nalja juured on sealsamas – üllatusmomendis, puändis. Värske tunde annab lugejale selline pööre alati.

Muidugi on Kivirähk õnnaks alati koerust täis, olgu siis täiskasvanute või lastejuttudes. Ja ta on nii hea paroodiameister, et võib vist suvalist kirjanikku või žanri järele aimata. Vahel ei saagi ma aru, kas ta kirjutab nii hästi või lihtsalt ahvib väga hea lastejutu stiili.

Andrus Kivirähk “Sinine sarvedega loom”

kivirähkPidasin “Sinist sarvedega looma” esimese hooga lasteraamatuks. No siis, kui ta ei olnud veel ilmunud, aga oli kuulda, et ilmub. Ei tekkinud nagu mingit kahtlustki.

Kui selgus, et ta ikka lasteraamat ei ole, siis pani mõtlema küll, millest ta võiks olla, sellise imeliku pealkirjaga raamat.

Nüüd, teades, pole põrmugi imelik. Mis muud pealkirja sa ikka tarvitad, kui kõneled ilust, sellisest, mida kätte ei saa, kuigi kangesti tahaks, ikka vilksatab ta korra või paar, et siis kaduda, see imelik sinine sarvedega loom.

Korra on Kivirähk neil  radadel juba ekselnud, kui ta kirjutas “Liblika” – romaani Estonia teatri algusaegadest. “Sinine sarvedega loom” Oskar Kallise päevaraamatuna jääb enam-vähem samasse aega – kui veel midagi ei olnud ja kõik oli võimalik.

Mõlemad – “Liblikas” ja “Sinine sarvedega loom” – on muidugi vaimustav bluff, mis ei asenda teatri- ega kunstiajalugu, aga nad teevad midagi muud, midagi palju tähtsamat – loovad müüte, ülendavad ilu kogu tema kaduvuses ja hapruses. Kui selleks peaks ka luiskama, mis siis.

Sest mis on tõde ilu kõrval? Mitte midagi. Kahvatu kuhtunud vaim.