Andrzej Sapkowski “Times of Contempt” (Wiedzmin 4)

Ei ole seda veel eesti keeles ja oodata ei jõua. Lugesin ingliskeelset. Kaks esimest juttudest koosnenud osa täitsid rohkem tegevuspaiga ja nõiduriameti tutvustamise ülesannet. Kolmas osa ja esimene romaan “Haldjate veri” tegi selgeks, et see maailm senisel kujul kaua ei püsi.

Neljandas osas lähebki mölluks. Maailma jõudude tasakaal on paigast nihkumas. Suurriigid teevad kõik mis nende võimuses, et Cirit enda kätte saada. Geralt ja Yennefer omakorda üritavad tema jälgi kaotada.

Sõda puhkeb, kui võlurite konsiiliumis hakkab üks pool teist veristama. Võlurid notivad üksteist, Ciri ja Geralt pääsevad sellest möllust imekombel eluga, kuigi teineteise saatusest kumbki midagi ei tea. Ciri leiab end üksi teisest maailma otsast, Geralt on aga nii sodiks tümitatud, et osa lõpuni on ta metsas haldjate hoole all.

Peab ütlema, et just selle maailmasõja-madina pärast meeldis see osa mulle varasematest vähem. Minu poolest poleks Sapkowskil üldse vaja olnud mingit suurt lugu välja mõelda, vaid oleks siiani võinud iga paari aasta tagant välja anda jutukogu Geralti tööalastest vägitegudest. Mis ei tähenda, et see raamat halb oleks.

Andrzej Sapkowski “Haldjate veri”

„Haldjate veri“ on Poola kirjaniku Sapkowski nõidur Geraltist rääkiva fantasy-sarja kolmas raamat ja esimene romaan. Kahest eelnenud jutukogust olen ma siin juba kirjutanud ja „Haldjate veri“ on neile vääriline jätk. Arvutimängude sõbrad teavad seda lugu „Witcheri“ sarjana.

Geralt on nõidur, mutant, keda on lapsest saati kujundatud ja kasvatatud koletiste tapjaks. Nõidurid kolavad maailmas ringi ja löövad raha eest kolle mättasse. Poliitikasse nad ei sekku. Kuningatütar Ciri on nüüd kaotanud nii vanemad, vanavanemad kui ka riigi ning üldse õige napilt sõjas ellu jäänud. Ciri on aga saatuse poolt Geraltile määratud, nagu me eelnevates kogudest teame.

Nelja kuningriigi ja Nilfgaardi vahel valitseb habras rahu. Levib võõraviha, mille all kannatavad haldjad, päkapikud – kõik, kes ei ole inimesed. Noorte haldjate salgad varjavad end metsades ja tapavad inimesi.

Geralt ei oska temaga muud teha, kui viib nõidurite kindlusesse, kus siis teiste omasugustega üritab Cirit kasvatada ja õpetada. Varsti saavad karused mehemürakad aru, et appi on siiski vaja naisterahvast ja kutsuvad kindlusesse naissoost maag.

„Haldjate veri“ ongi Ciri kasvamise raamat, mis võib-olla ei ole nii seikluslik ja kireva koletiste-galeriiga kui jutukogud, aga painav maailm korvab selle täielikult. “Haldjate veri” on eesti keeles täiesti olemas. Jookske aga poodi, et tõlgitaks ka selle järg.

Andrzej Sapkowski “Ettemääratuse mõõk”

Teine raamat Nõiduri fantasy-sarjast. Esimeses osas said lugejad teada nõidur Geralti ja maag Yenneferi kirglikust armusuhtest. Siin logiseb see vanker üle kivide ja kändude edasi ja vahepeal põrutab hoopis võssa. Veel teavad esimese osa lugejad, et Geralt küsis ühelt kuningannalt tasuks oma töö eest seda, mille olemasolust too veel midagi ei tea – nagu neid muinasjuttudes ikka küsitakse näiteks elupäästmise eest. Võib minna nii, et päästetu lubab seda ja siis ootab teda koduväravas abikaasa vahepeal sündinud lapsega. Nõiduritel on tava niiviisi endale õpilasi hankida. Igal juhul peaks niiviisi saadud laps olema eriline saatustekujundaja. Geralti esimeses osas välja teenitud ettemääratu on printsess Ciri, nüüd juba igavene plikanaaskel. Muidugi ei taha tüdrukut ära anda tema vanaema kuninganna ja ei taha Geraltki vastu võtta, sest ei ole ju ilus vedada printsessi kodust minema, pakkudes talle asemele viletsat ja vaevalist rändurielu. Geralt otsustab panna saatuse ja ettemääratuse proovile.

Raamatust käivad veel läbi metsades elavad naissõdalased drüaadid, kes peavad inimestega verist sõda, muhe draakon, hea ärivaistuga kujumuutja ja veel terve hulk värvikaid tegelasi. Möllu on sama palju kui eelmises osas, aga maailmavalu ja sisekaemusi on rohkem. Muidugi soovitan, lemmiksari siiski.

Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

Võite oma sõrmuste isandad ja tumedad tornid toppida sinna, kus päike ei paista. Geralt on minu kangelane. Sain wiedzminist ehk vedmakist ehk witcherist ehk nõidurist teada üheksakümnendate lõpus. Eks BAASis ole need vanad arvustused praegugi üleval, mis mul suu vett jooksma ajasid, nii et ma printisin esimese osa jutud ehk jutukogu “Viimane soov” tööl venekeelsetena välja ja hakkasin hambad ristis üsna võõrast keelest läbi närima. Tavaliselt kisub väga puudulik keeleoskus lugemiselamuse alla, aga see ei petnud ootusi. Järjed ostsin juba venekeelsete raamatutena. Päris suur osa sisust jäi hämaraks, aga vägev oli ikka.

Kümmekond aastat hiljem nägin Soomes ingliskeelset “The Last Wishi” ja muidugi pidin selle ostma. Ei olnud ajaga halvemaks läinud.

Nüüd, juba keskealise ja paljudest vanadest lemmikutest lahku kasvanud härrana vahetasin sünnipäeva kinkekaardi kolmeks eesti keeles ilmunud nõiduri sarja raamatuks. Natuke pelgasin enne lugemist, et äkki pettun. Ei pettunud. Nõidur on korraga kurb ja naljakas, lapsik ja elutark, seikluslik ja mõtlemapanev. Ma olen jumala kindel, et Stephen King on kusagil Ameerikamaal kadedusest lilla, sest ta oleks oma Dark Towerit tahtnud sellisena näha.

Tänapäeval, kus kõik mängivad Witcheri arvutimänge, pole väga pikalt sisust mõtet jutustada. Esimene osa tutvustab lühijuttude kaudu nõiduriametit, mida peategelane Geralt peab. Nõidur on erakordsete reflekside ja võitlusoskusega koletisekütt. Jutud on äraspidised versioonid meile tuttavattest muinasjuttudest. Geralt hulgub ilmas ringi ja otsib, kus keegi teda vajab. Ühes krüptis ootab päästmist või mahalöömist nõiutud kuningatütar-vampiir, tühjas lossis elab koletis oma kahtlase kaunitariga, kuninganna vajab abi, et ei peaks täitma oma abikaasa lubadust anda tütar koletisele naiseks. Kõik lood on pea peale pööratud ja vahel tunned koletisele rohkem kaasa kui abipalujatele.

Inimesed nõidureid ei armasta (teistsuguseid üldse ei armastata, ei elfe, ei päkapikke), eluohtliku töö eest makstakse krosse. Pealegi maailm on muutumas, kollid ja teised rassid on puksitud inimeste maailma servale. Kõigele lisaks peab Geralt oma ametikoodeksist nii rangelt kinni, et peab suuremast osast tasuvatest otsadest (vaja näiteks keegi ära koristada) loobuma.

“Viimane soov” on mu nõiduri-raamatute lemmikosa, sest seal näeb nõidurit ka oma “tavatööd” tegemas. Kui asi läheb romaanideks, mis on ka lahedad, hakkab veerema üks suur lugu ja vaheldust jääb vähemaks.