Antonio Manzini “Kevadpuhastus”

“Rocco vaatas oma jalgu ja naeratas järjekordsele paarile Clarksidele, mis pidid palju kauem vastu pidama kui eelmised kaksteist paari vähem kui kaheksa kuu jooksul.”

Õhus on kättemaksu. Valle d’Aostasse on saabunud kauaoodatud kevad. Clarkse see säästab, aga lugejat mitte.

Roomast Põhja-Itaalia pärapõrgusse pagendatud komissar Rocco Schiavone neljas juhtum viib maffia keerdkäikudesse, mis on ikka kole käänulised. Lugeja on nõrk.

Aga muus osas…

Mõrvakatsest toibuva komissari isiklik kõikvõimalike jamade skaala saab kõvasti täiendust. Lupa on tore. Koer siis. Ja nalja saab ka.

Antonio Manzini “Aadama küljeluu”

“Ta tegi mõttes kiire arvutuse: kuus Aostas veedetud kuud olid talle maksma läinud üheksa paari Clarkse.”

Kolmanda looni jõudnud, hakkab tekkima muster.

“Must rada” – Alpi suusakoorordis lumesaha alla jäänud pansionaadipidaja juhtum. Õnnetuseks maskeeritud mõrv. Mis oli ikkagi õnnetus. Kui punktuaalne olla. Mõrvar ei mõrvanud. Või noh, kuidas võtta.

“Maikuu lumi” – mittemillekski maskeeritud inimrööv. Pantvangi võetud koolitüdruku juhtum. Millest ei teatata. Miks?

“Aadama küljeluu” – proua Baudo juhtum. Enesetapuks maskeeritud mõrv. Või õigemini – mõrvaks maskeeritud enesetapp. Kättemaks. Täiuslik kuritöö. Raamatuklubi prouad.

Manzinil on alati mingi krutski sees. Miski pole nii, nagu see näib. Ja seda lõpuni välja.

Nii et – kolmanda looni jõudnud – tahan ma öelda, et lood kannavad. Sama hästi kui Rocco Schiavone karakter.

Autoril on harukordne võime tähtsusetudki (kõrval)tegelased, kes vilksatavad vaid korra või paar, ainsa detailiga lugeja mällu ankurdada, nagu ta on sinna ankurdanud komissari oma rikutud Clarksidega.

Detaile ei maksa alahinnata.

Aga lood kannavad ka.

Olustik ise meenutab natuke lausa Ferrante oma. Ei ole piltpostkaardi Itaalia.

Antonio Manzini “Maikuu lumi”

“Rocco astus kogemata järjest kahte vihmaveelompi ja kaotas sellega ka üheteistkümnenda paari Clarkse, mis ta Aostas elatud kuude jooksul ära oli kulutanud.”

Täpsemalt siis üheksa kuuga. Ja see oli viimane paar. Aostas Clarkse ei müüda. Aosta ei ole Rooma.

“”Olgu neetud see linn, vihm, tuul ja see kuradi külm.””

Komissar Rocco Schiavone pagendus kestab.

Lugu ise on hoogsam, aga mitte liiga, ja põnevam. Mis ei tee kah paha, kui juba niisugune tore karakter nagu komissar Rocco on loodud.

Ega muud olegi ütlelda, kui et selles loos võtab komissar endale koera.

PS “Maikuu lumi” on komissar Schiavone kolmas lugu. Esimene on “Must rada” (see oli see aeglane). “Aadama küljeluu” on teine, see alles ootab järge, ja “Kevadpuhastus” kolmas. Tuleb keskkogust hankida.

Antonio Manzini “Must rada”

“Must rada” on üks ütlemata tore kriminaalromaan juba ainuüksi sellepärast, et komissar Rocco Schiavone on üks ütlemata tore tegelane.

Või noh, kas just tore, aga meeldejääv. See teeb “Mustast rajast” loo, mis võib küll meelest maha minna, (mõrva)lugu ise eriti tähelepanuväärne ei ole ja lõpuks lähevad nad kõik meelest maha, aga komissar jääb.

Selleks on autor ta varustanud mitme kidaga, mis haagivad ennast lugeja mällu. Kui ka midagi muud meelde ei jää, siis paar vettinud Clarkse jääb kindlasti.

Tegelikult piisaks juba Clarksidest, mida arrogantne komissar jäärapäiselt rikub Alpi suusakuurordis, sest midagi muud ta lihtsalt ei kanna, aga autorile sellest ei piisa, ta paneb ta kataloogima.

Komissar Schiavone määrab ja paigutab mõttes inimesi väljamõeldud loomade kataloogi, sõltuvalt sellest, mis elukat keegi talle meenutab.

No ja peale selle kogu see triviaalne tühi-tähi, mida ikka kasutatakse: pagendamine suurlinnast kolkasse, mineviku tumedad varjud, sant iseloom ja õilis meelelaad. Mis tekitab alati jama.

Alpid miljööna on samuti tore.

PS Ja seda tuleb kah tunnistada, et üks Itaalia aeglane krimka on väga värskendav kõigi nende tumedate Põhjamaade ja lihvitud prantslaste vahele. Ja see on sari. Nii et ma loen teda veel.