Samanta Schweblin “Kentukid”

Piiripealne ulme.

Tegelikult – ma pole mingi ulmeasjatundja, ma lihtsalt loen seda – ei tea ma, mida see määratlus õieti tähendab. Kui, siis ehk see, et “Kentukite” tegelikkus pole mitte aastakümnete või -sadade, vaid ühe pisikese turunduskampaania kaugusel – õhkõrna piiri taga peaaegu olemas.

Schweblini “Nähtamatu niidiga” võrreldes on “Kentukid” mõnevõrra teistsugune. Kui võrdlus üldse on vajalik, siis just tollesama (tegelikult mitte eriti olulise) teistsugususe pärast. Ses mõttes, et mitte et lugeja pettuks, aga… “Kentukid” võib-olla ei vasta “Nähtamatut niiti” lugenu ootustele.

Mõnes mõttes on ta jälle samasugune, see autori mure, mis meist saab.

Mis sellest maailmast saab.

“Ta oli nii kange, et tundis oma keha krigisevat ja, hirmust peaaegu oimetuna, küsis endalt esimest korda, kas sellest maailmast, mille peal ta seisab, üldse ongi pääsu.”

Jah, tõepoolest, miks peaks keegi laskma vabatahtlikult teise, absoluutselt võõra inimese Furby-laadse nunnu elukana enda ellu? Ja mitte ainult laskma, vaid ka maksma selle eest? Miks peaks keegi teine tahtma juhtida toda nunnut elukat?

Aga miks peaks keegi tahtma eksponeerida oma elu süütuid pisiasju sadadele või tuhandetele n-ö sõpradele FB-s? Sest see on lõbus. Ja ahvatlev. Ja täiest süütu. FB-st loobuvad üksikud.

Tehnoloogiliselt oleks “Kentukite” robotid-lemmikloomad tõenäoliselt võimalikud, mis tegelikult on üsna hirmutav. Sest kõik, mis on võimalik, saab varem või hiljem teoks. Ja miks ei peaks saama?! Lõppude lõpuks ei ole Furby mingi tuumarelv. Ta on sama “süütu” kui Facebook.

Jah, tõsi, tehnoloogia iseenesest ei ole hea ega halb, paraku ei lõpe mitte ükski lugu “Kentukites” hästi. Kõik nad lõpevad halvasti. Või väga halvasti.

On siis meil mingitki lootust lõpetada teisti kui veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab?

Samanta Schweblin “Nähtamatu niit” LR 2020 nr 8-9

“Ta tunneb, et on juba liiga palju aega kaotanud. Ta ei peatu külas. Ta ei vaata tagasi. Ta ei näe sojapõlde, kuivanud maapinnal kulgevaid ojaniresid, kilomeetrite viisi kariloomadeta tühje tasandikke, eeslinnu ja vabrikuid linna lähistel. Ta ei pane tähele, et tagasisõit muutub üha aeglasemaks. Et on liiga palju autosid, üha rohkem autosid, katmas asfaldi viimsetki soont. Ja et liiklus on umbes. Juba tunde halvatud, suitsuselt pulbitsev. Ta ei näe kõige tähtsamat: viimaks katkenud niiti, justkui oleks läidetud süütenöör; tardunud nuhtlus, valmis iga hetk pead tõstma.”

Too viimane lõik võtabki enam-vähem kõik kokku – aeg, mida enam ei ole, kõik on juba juhtunud, aga kui seda targasti kasutada, toda vähest, on teda ikkagi piisavalt, et mõista; katkenud sidemed, võõrandumine, lõhutud identiteet, maa ja linna äraspidine dihhotoomia – põgeneda tuleb maalt linna, mitte vastupidi, nagu meie oleme harjunud.

Psühhoanalüüsiseansina üles ehitatud loos püüavad tegelased mingis iseäralikus hämarolekus mõista, mis juhtus. Aega ei ole. Vana hea Lovecrafti võttestik töötab – tegelikkus lööb praod sisse, oht varitseb igal sammul, kuigi – tegelikult ei juhtu ju midagi. Puhkusest maal saab ühtäkki painaja, mis lõpeb elu ja surma kummalises vahetsoonis. Lugeja loob kildudest tegelikkust nagu Freud, sest täit tõde ei tea autor, küsija ega küsitletav.

PS See ei ole õudusjutt, kuigi selline mulje võis siit jääda 🙂 Ega ka hoiatusromaan. Pigem ellujäänu mälestused.

Eks toda Lessingi kvintessentsigi saa tõlgendada mitmeti.

Guillermo Martinez “Märkamatud mõrvad”

“Märkamatud mõrvad” on kummaline raamat. Oleks nagu Ladina-Ameerika romaan, aga ei ole ka. Kes suudakski ette kujutada üht ladina-ameerikalikku lugu tegevuspaigaga Oxfordis?! Noh, “Märkamatud mõrvad” seda igatahes on, aga ainult mõnevõrra.

Ladina-ameerikalik on ainult raam, loo alustamise ja lõpetamise viis. Need ja angstum – loomake, kelle kohta ma eestikeelset nimetust ei leidnudki – annab tugeva ladina-ameerikaliku mõõtme, lugu ise aga oleks nagu hoopis midagi muud.

Oleks nagu kriminaalromaan, aga jällegi – ei ole ka. “Märkamatud mõrvad” kasutab küll kriminaalromaani võttestikku, aga eesmärgiga arutleda tõe (ja matemaatika) üle, nii et kõige rohkem on see vast hoopis Oxfordi romaan, aga paradoksaalsel moel lõpeb see enne lõppu ära ja – jälle see angstum paneb kahtlema, mis see õigupoolest nüüd on.

Pigem siis romaan vältimatult eksisteerivast tõest, mis libiseb käest, jadadest, mille jätkamiseks on lõputu hulk võimalusi, millest kõik on õiged, kuigi pole võimalik kindlaks teha, kas jätkaja tegi seda juhuslikult või tõepoolest jada jätkumise seaduspära tabanuna.

See on romaan lahenduste leidmise esteetikast, mida me tahes-tahtmata järgime, tolle esteetika perifeeriasse või sellest väljaspoole, kus kehtivad hoopis teised seaduspärad, jõuavad vähesed, lahendused, kuigi erinevad, on aga õiged mõlemal puhul – nii esteetika piires kui ka väljaspool seda.

Või siis pole õigeid lahendusi üldse olemas – kui iga viis jada jätkata on õige, mis tähendus on siis üldse õigel ja valel? Neid pole enam olemas, jääb vaid esteetika. Oeh!

 

Marcelo Birmajer “Abielumeeste lood”

“Abielumeeste lood” on küll vist raamat, mida ma olen lugenud kõige kauem. Ma arvan, et kuude kaupa. Vahepeal mõtlesin isegi alla anda ja ta pooleli jätta. Ja seda üldse mitte sellepärast, et ta oleks kuidagi eriti halb. Lihtsalt kuidagi läks nii.

Esiteks ei olnud mul üldse plaani ega valmidust teda laenutada. Olin võtnud Birmajeri “Nekroloogiklubi” ja “Abielumeeste lood” rahumeeli mõnda teist lugejat ootama jätnud. Mingitel segastel ja selgitamata jäänud asjaoludel aga laenutas selle Andres, kuigi ma olin palunud hoopis üht kriminaalromaani. Mul oli mitu teist raamatut ees ja nii ta seisma jäigi.

Kolmandaks oli Tiina öelnud, et “Nekroloogiklubi” on tükk maad parem kui “Abielumeeste lood” – üks tüütu hädaldamine.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, avastasin ühel hetkel, et “Abielumeeste lood” polegi romaan, vaid jutukogu, mis kahandas soovi seda lugeda peaaegu olematuks.

Lõpuks hakkasin tasapisi otsast pihta. Võrreldes “Nekroloogiklubiga”, mis mulle väga meeldis, tundusid jutud… Noh, mitte just halvad, pigem head, aga kuidagi… euroopalikud, suurem osa Birmajeri ladina-ameerikalikust võlust näis olevat haihtunud.

Õnneks olid lood meeldivalt lühikesed. Punnisin edasi. Läks paremaks. Ja paremaks. Ja paremaks. Kuigi need jutud olid tegelikult väga imelikud, milles vist peitubki lõpuks nende võlu. Viimaks leidsin, et õigupoolest on nad siiski väga ladina-ameerikalikult (ja juudilikult) lõpetamata – vaid värvilised killud mingist tohutust mosaiigist, mille terviklikkust võib heal juhul vaid aimata, aga mitte kunagi tervenisti näha.

Ja tõesti – miks peaksidki lood olema lõpetatud, miks peaksid nad kuidagi ära lõppema, mingi tsementeeritud lahenduse pakkuma? Elus ju enamasti ei lõpe miski õieti ära, ühelgi lool pole korralikku lõppu, sellist päris lõppu, enamasti lood isegi ei katke, lihtsalt lõpetavad kestmise. Aga lõpul ja kestmise lõppemisel ei ole suurt midagi ühist.

Ja mis veel – on tore, et Birmajer ei anna hinnaguid ja vabastab ka lugeja hinnangute andmisest. Birmajeri lood on sellised, et neile ei ole lihtsalt võimalik hinnanguid anda, võib vaid hämmelduda. Imestada. Võib raamatut käest pannes pobiseda: “Ah nii…”

Võib muidugi küsimusi küsida, aga see on tühi vaev – vastuseid pole kusagilt võtta.

Tsitaate seevastu leidub kuhjaga. Ma panin lugedes lipikud vahele, nii et siinkohal väike valik, mis peaks siis eelpool öeldut kinnitama (või vastupidi – selle ümber lükkama).

“”Aga kui sa neis asjus piiri ei pea, siis puudub sul usk,” teatas Stefanelli. “Kuidas sa enesele maailma seletad?”

“Ma ei seletagi,” vastas Ribalta jäigalt. “Aga see selleks: eks igaüks ole oma saatuse üle õnnetu, välja arvatud need õnnelikud inimesed, kes lepivad millega tahes.”” (“Ootamatu teekond”)

“”Õnneotsingud,” lausus marslane mõtlikult. “Sealt kõik teie hädad tulevadki.”” (“Sealt kõik teie hädad tulevadki”)

“”See on lihtsalt ühe isa ja poja lugu. Järjekordne lugu nende paljude seas, mida inimestega ikka juhtub. Sest maailma loomisest saadik juhtub kõiksugu asju.”” (“Vastav otsus”)

“Keegi ei oska öelda, miks asjad katki või kaotsi lähevad – me ei tea sedagi, kus on asjade tegelik koht.” (“Kas soovite sooritada järgmise tehingu?”)

PS Kas te teadsite, et oma elu muutmine, kui te peaksite seda tahtma, on absoluutselt käeulatuses. Või õigemini seal, kus asub lähim pangaautomaat. Ei, te saate valesti aru, asi pole rahas. Hoopiski mitte. Tuleb vaid klahvi vajutada, kui automaat küsib: “Kas soovite sooritada järgmise tehingu?” Ja seda küsib ta ju iga jumala kord, kui te raha välja võtate. Summa ei ole tähtis.

Ah jaa, see oli ka tore, et suurema osa lugusid jutustas(id) ajakirjanik(ud). Stiilipuhtaid kummituslugusid oli ka. Lõppkokkuvõttes aga on ikkagi  tunne, nagu oleks mingi suure töö ära teinud. Ja see on kuidagi on äärmiselt kergendav.

Marcelo Birmajer “Nekroloogiklubi”

Juba “Nekroloogiklubi” algus on nii intrigeeriv ja võluv, et paneb lugeja naeratama. Vähemalt mina küll naeratasin ja jätsin lugemise natukeseks ajaks pooleli, et seda naeratamise tunnet endas hoida.

Selliseid raamatuid ei ole just palju, aga neid on, “Nekroloogiklubi” kahtlemata on üks sääraseid ja seda lõpuni välja. Kui mõne sellise raamatu otsinguil tahta enam-vähem kindla peale välja minna – päris lõpuni kindel muidugi ei saa kunagi olla -, siis võiks katsetada mõne juudi või argentiinlasega. Juudi (ja Argentiina) kirjanikel (esimesena tulevad meelde Nicole Krauss (ja Borges)) on mingi harukordne oskus näha korraga tervet mustrit, kõiki neid varjatud lõimelõngu, mis seovad näiliselt tähtsusetu ja seostamatu üheks suureks ja imepäraseks kangaks. See on ilus, ülev ja kuidagi turvaline. Marcelo Birmajer, muide, on juudi juurtega kirjanik, kes on sündinud 1966. aastal Buenos Aireses.

Aga kui sellele naeratama panevale algusele juba nii palju tähelepanu sai osutatud, siis oleks paslik see ka ära jutustada. Kes pole “Nekroloogiklubi” lugenud, siis – lugemismõnu ei vähenda see teadmine põrmugi.

Niisiis – igal pühapäeval saab ühes Buenos Airese baaris kokku kaheksa meest – sefaradi juudid vanuses 40 kuni 45 aastat. Nad kohtuvad, et sigarit suitsetada, kohvi juua, ajalehte lugeda ja laisalt mõttteid vahetada. Ühel teataval pühapäeval leiab üks neist ajalehest nekroloogi, mis pälvib tähelepanu, järgmisel võtab keegi lehe ja leiab teise. Ja nii edasi. Lõpuks saab ebatavalistest nekroloogidest veel üks sõpruskonna tava, kuni avastatakse, et iga kuu 11. kuupäeval kordub järgmine leinakuulutus: “Puhake rahus, minu kaks roosinupukest, lõigatud parimal õitseajal. Ema, kes teid armastas.” 11. novembri lehes kuulutust pole. 14. kuupäeval ilmub aga järgmine teadaanne: “Ema, kas sa oled meid unustanud?” Vat niisugune sissejuhatus. Paneb ju naeratama?!

Seejärel, otse loomulikult, tuleb välja selgitada, kes ja miks on need kuulutused pannud. Tasapisi rullub lugeja ees lahti lugu rikkast mehest Genarost, kes armus verinoorde iludusse Fernandasse ega suutnud enam ilma temata elada. Kõlab nagu muinasjutt?!

Teatud mõttes ta ongi, aga ainult teatud mõttes. Ja ei mingit “kui nad veel surnud ei ole, siis…” – fui, see on ikkagi nüüdisaegne romaan! Teatud mõttes. See on lugu võimatust armastusest ja vaevuaimatavast reetmisest, ajast, saatuslikest juhustest ja tõestisündinud imedest, mis eksisteerivad vaid uskuja kujutlustes ja romaanikirjanike peas.

Kinnitan tsitaadiga:

See oli ime,” laususin ma täiesti tõsiselt.

“Ime on juhuslik sündmus nähtuna uskuja silmade läbi,” tsiteeris Genaro iseennast, “või kirjaniku silmade läbi. Aga ka sinu raamatust on veerand puudu. Ma ei tea, mis hulluse sa oled endale külge võtnud või miks sa selle kirjutasid. Ma ei tea, miks valisid sa selleks just nimelt minu loo, miks sa seda kasutasid. Ja see ka ei huvita mind. Aga mingil põhjusel tahan ma, et keegi teaks tervet lugu. Loomulikult pole see tasuta.””

Alberto Manguel “Õhtud Borgesega”

“Õhtud Borgesega” täiendab Jorge Luis Borgese “Liivaraamatut. Shakespeare`i mälu”. Teiseks on ta ise natuke nagu üks Borgese unenäoline lugu.

Poisiohtu Alberto Manguel satub ette lugema raamatuid pimedaks jäänud Borgesele, ja otse loomulikult saab ka temast endast tulevikus kirjanik, aga mitte ainult. Temast saab ka Buenos Aireses Argentiina rahvusraamatukogu direktor. Selles ametis oli olnud ka Borges. Ei kõla just eriti tõepäraselt, aga tõsi ta on.

Unenäolisust lisab ka see, et Manguel ütleb, et kirjapandu on vaid mälestuste mälestus, sest märkmeid (kuigi talle soovitati) ta ettelugemiste ajal ei teinud. Küll aga on ta tagantjärele seostanud nähtut-kuuldut Borgese (ka toona veel loomata) loominguga.

Mangueli järgi oligi Borges suur unenägude nägija. Ta ei pidanud võimatuks, et terve elu ja maailm on… jumala unenägu. Polnud harvad korrad, mil Borges ja tema vestluskaaslased ükesteisele suure mõnuga oma unenägusid ümber jutustasid. Unes nägi ta aga Mangueli järgi nii mõndagi, mis hiljem kirjanduseks vormus, näiteks Shakespeare`i mälu. Ja (siniseid) tiigreid armastanud ta juba poisikesena. Borgese unistus olnud kirjutada jutt, mis mõjuks nagu unenägu, aga oma sõnul ei saanud ta sellega hakkama.

Mangueli järgi pidas Borges – see suur unenägija – end rohkem lugejaks kui kirjanikuks, Borgese jaoks oli maailm hiiglasuur raamat, ja seda nii otseses kui ka kaudses mõttes, ning paradiis lihtsalt üks hiiglsuur raamatukogu. Borgese usaldus kirjutatud sõna vastu oli vankumatu.

“On kirjanikke, kes üritavad maailma raamatusse panna,” kirjutab Manguel. “On kirjanikke, harvem, kelle jaoks maailm on raamat, raamat, mida nad proovivad iseenda ja teiste jaoks lugeda. Borges oli üks neist kirjanikest.”

PS “Liivaraamatu” (ja veel mõndagi) kirjutas veidi üle viiekümnesena nägemise kaotanud Borges pimedana: vormis laused peas, dikteeris, lasi korduvalt ette lugeda ja parandas.

PPS Ja veel üks Borgese tsitaat, mida ei saa mitte jätta lisamata: “Kunst peaks olema nagu Ithaka – roheline igavik, mitte uskumatud seiklused.”

Jorge Luis Borges “Liivaraamat. Shakespeare`i mälu” LR 2017 nr 23-24

Laenutasin “Liivaraamatu. Shakespeare`i mälu” raamatukogust juhuslikult. Midagi muud ei leidnud sel korral võtta. Aga silma alla ta mulle jäi ja nii ma ta kaasa võtsingi, et mitte päris tühja käega ära tulla.

Lõpuks seisis see õhuke vihik – napp sada lehekülge – mu öökapi peal peaaegu kaks kuud. Jõudsin “Liivaraamatu. Shakespeare`i mälu” vahele läbi lugeda ühe Islandi kriminaalromaani (vähemalt 400 lehekülge) ja enam-vähem sama paksu uue Pullmani.

Kriminaalromaanist ei mäleta ma praeguseks suurt midagi peale selle, et oli teine päris korralik, aga mitte rohkem. Tõlge – paraku – oli kehv. Pulman oli hea nagu Pulman ikka.

“Liivaraamatu” lood aga elavad mingil kummalisel moel mu peas oma elu, just nii, nagu autor “Epiloogis” on ütelnud: “Loodan, et need kiiruga dikteeritud märkmed panevad sellele raamatule punkti, aga siinsed fantaasiad hargnevad edasi külalislahketes kujutlustes seda raamatut sulgevate lugejate peades.”

“Liivaraamat. Shakespeare`i mälu” koosneb 18 lühikesest loost ja need lood pole kaugeltki igavad. Vastupidi. Nad pole isegi mitte rasked, aga nad vajavad oma ümber õhku ja ruumi.

Mis see kirjandus muud on kui lugude jutustamine – kuigi mõnikord näikse jutustajad selle unustanud olevat – ja Borges on meisterlik jutustaja. Veel enam – ta jutustab lugusid, mida tõepoolest on mõtet rääkida, lugusid, mis on jutustamist (ja kuulamist) väärt.

Need kõnelevad lõputust raamatust, igivanadest kirjandustest, mis koosnevad ainult ühest sõnast, matemaatikat kummutavatest sigivatest kividest ja sinisest värvist, mida tohib näha vaid unes, lõuendist, mis sünnib alles tuhandete aastate pärast ja mille värvid on alles mööda maailma laiali pillutatud, ja Odini kettast, millel on ainult üks külg. Need lood panevad proovile harjunud eetika, kogu aja ja ruumi ning – Lovecrafti appi võttes – ka igasuguse terve mõisuse, ühesõnaga – need on lood, mis ei hooli põrmugi tõsiasjadest.

Kaks korda kohtub Borges oma lugudes iseendaga. Kord on jutustajaks noor, kord vana Borges. Üks kord – kolm aastat enne tõelist – lavastab ta iseenda surma. Igast tema mõne lehekülje pikkusest loost võiks kirjutada paksu romaani, või mis loost, mõnest lausestki.

“Minu elukäik on olnud tavaline, aga unes olen alati näinud tiigreid.”

On veel midagi vaja lisada? Ei ole ju! Või kui, siis – need tiigrid on sinised!

Hästi “Liivaraamatu” lood ei lõpe, aga – kui järele mõelda – kas maailmas on üldse vestmist väärt lugusid, mis lõpeksid hästi? Või mis on üldse hästi? Näiteks “Paracelsuse roos” – lõppes see nüüd hästi või halvasti? Pole kindel. Üldse miski ei ole kindel. Või kas ta peabki olema? Kindlad asjad ei ole reeglina huvitavad. Neist pole mõtet rääkida.

Ja veel. Just “Liivaraamatut” pidas 87aastaseks elanud Borges oma elu parimaks proosateoseks. Seda kirjutades oli ta 76aastane, “Shakespeare`i mälu” ilmus, kui kirjanik oli 84aastane. “Liivaraamatu” lugusid vestabki väga vana mees, kes pole kunagi silmi kinni pannud, sest uudishimu on temast alati võitu saanud. Ja jumal tänatud, et ei ole.

Maailmas on liiga vähe vanade meeste (ja naiste) vestetud lugusid. Liiga vähe, sest eks ole just nemad need kõige õigemad jutustajad. Neil on, mida rääkida, sest nemad on kuulnud ja näinud, nende mälu paleed on hiilgavad ja koopad sügavad. Nad ei mõista ehk mälu kogu selle täiuses, ei saa ehk küll maailmast aru, selleks on see liiga muutlik, lainetav ja mitmekesine, aga tema imetabasust sõnadesse panna oskavad nad palju paremini kui noored. Noore inimese jaoks – kui on – on imetabane kõik, terve maailm, sest ta alles avastab seda, vana inimese jaoks on imetabane vaid see, mis on seda tõesti.

Vaid vana mees teab, et alla unenäosiniste tiigrite ja Shakespeare`i rändava mälu, mille võib endale saada, pole mõtet jutustama hakatagi. Teab muu hulgas ka seda, et tähtis pole mitte lugemine, vaid ülelugemine, mis käib ka “Liivaraamatu” kohta.

Võetagu aega ja loetagu. Ja loetagu üle.