Arvi Nikkarev (koostaja) “Munk maailma äärel”

Sain Arvi Nikkarevi koostatud, tõlgitud ja välja antud Vene ulme kogumikust “Munk maailma äärel” sellise lugemiselamuse nagu ma ammu pole saanud. Eks oli ka mõni jutt, mis mulle ei istunud, just need naljalood, aga need ei rikkunud üldmuljet.

Kir Bulõtšov “Rajoonivõistlused doominos”

Veliki Gusljari linnakese jaoks on saabumas ajalooline hetk – seal peetakse rajooni meistrivõistlused doominos. Kui mõni poriseb, et tuumapilv läheneb ja ionosfäär Atlantise kohal on täielikult lagunenud, selgitab võistluste korraldaja Udalov arusaadavate sõnadega, et ionosfääri asjad ajavad korda vastavad rahvusvahelised organisatsioonid. Meil on teised ülesanded.

Mõistan, seltsimehed, rajoonilehe spordireporterina mõistan teid suurepäraselt. 3/5

Andrei Stoljarov “Saatana väljaajamine”

Lugu algab tõelise põrgustseeniga. Piinatakse kümneaastast Gerdi, kelle kallal pannakse toime eksortsismiriitust. Viimasel hetkel poiss päästetakse eksortsistide käest. Ta viiakse endasuguste hulka “sanatooriumisse”, aga sealgi pole rahu kauaks. Tõeliselt sünge vene versioon X-meestest. 4/5

Andrei Lazartšuk “Nõid”

Noor Oswald jääb üksi veskit pidama, kui tema isa põrutab aurikuga salaja soojale maale. Algab sõda. Oswald võtab majapidamisse sulaseks hiinlase, kelle vend sai naabertalus, kuhu kukkus lennuk, hukka. Varsti on veel üks elanik majas juures, kui sinna tuleb lapseohtu täditütar. Suvel tuleb põud, aga veider kolmik saab hakkama ja neil on toit laual.

Maailm on veider, tegelased on veidrad ja lugu on ka veider. Ja kui loo läbi sain, toimus sellega moondus, nagu nendes vigurpiltides, esmapilgul kujutavad üht, aga samal ajal midagi muud. See pidi olema mitmeosalise epopöa “Suvele hilinejad” avaosa. Tahaks seda tervenisti lugeda. 5/5

Andrei Lazartšuk, Mihhail Uspenski “Kollane allveelaev “Komsomolets Mordovii””

Laevastikuadmiral lubab kangelasteo sooritanud allveelaevnik Tolik Zalupõnosile, et täidab selle ükskõik millise soovi. Poiss tahab biitleid näha. Ei istu mulle seda tüüpi vene huumor. 2/5

Sergei Sinjakin “Munk maailma äärel”

Teate seda pilti, millel munk on jõudnud maailma servale ja pistab pea läbi taeevakaare, et näha, mis selle taga on. Sama pilt ehib ka raamatu kaant. Nõukogude aeronaut Arkadi Štern on üks taoline munk, kes nägi 1936. aastal õhupallilt midagi, millest organid sunnivad tema ja ta kaaslased vaikima ja saadavad igaks juhuks veel 15 aastaks vangilaagrisse. Pärast Stalinit saab mees küll välja, aga elu on rikutud. Karjääri teha tal ei lubata ja mitut sorti organid hoiavad tal väga täpselt silma peal. Saadetakse esimene tehiskaaslane orbiidile, Štern teab, et see peab olema vale. Gagarin on vale. Kuidas sellise eluga toime tulla? Väga meeldis see lühiromaan. 5/5

Sergei Sinjakin “Ujumine üle Jangtse”

Stalin ja Mao veavad Jangtse ääres kihla, kas Hiina liider jaksab üle jõe ujuda. Viidetest sain aru, aga see lugu ei pakkunud mulle midagi. 2/5

Alan Kubatijev “Aga teie lennake, kuidas tahate”

Maailma valitsevad linnud. Peategelane on inimene, kes töötab linnukombinaadis, sest on nii hästi omandanud lindude keele. Tal on läinud paremini kui enamikul inimestest, aga lindude terrorirežiimi all ei ole temalgi kerge. Lahe setting ja ülilahe kõrvaltegelane inimestesõber kaaren Reiven, aga midagi jäi puudu. Nii veider maailm väärinuks ka vägevamat lugu. 4/5

Leonid Kaganov “Enne koitu”

Vastikult vägivaldne maailmalõpulugu, aga peab tunnistama, et vägivald oli seal siiski loo teenistuses ja lugu ei tahtnud pärast lugemist enam peast minna. 5/5

Leonid Kaganov “Hamsik”

Ossa raks. See lugu algas, nagu tüüpiline nõukogude lastefilm. Et krutskiline koolipoiss, kes pannakse karistuseks tüdruku kõrvale istuma. Tüdruk on õnnetu, sest tema hamsik hakkab surema. Poisil hakkab uuest pinginaabrist kahju ja ta lubab, et võib talle teha sellise hamsiku, mis elab hoopis pikemalt kui kolm kuud, kui tüdruk tal oma inkubaatorit kasutada lubab. Selleks on vaja ainult natuke muukida, piraattarkvara tõmmata ja… Arvutiasjanduses võivad kaheksa-aastased ju ässad olla, aga oi kui paljut nad veel ei mõista. Kokkuvõttes õudsamgi lugu kui “Enne koitu”. 5/5

Andrei Salomatov “Tundmatu naine”

Peategelane Tolstikov on endale hea töökoha nimel külge valetanud puude ja töötab nüüd raamatupidajana kurttummade kartellis. Ühel päeval kartelli tootmishoone plahvatab ja hukkunud kurttumma töötaja pea dikteerib Tolstikovile hüvastijätukirja oma pimedale naisele. Pikrisse paslik följeton, mitte ulme. 2/5

Andrei Salomatov “Hall ingel”

Veel üks Pikri följeton. Mees läheb maipühade miitingule ja kui rahvas pärast õigluse nimel poode rüüstama hakkab, haarab ka sületäie vetsupumpasid kaasa. Pole muidugi teab mis varandus, nagu leiavad ka abikaasa ja ämm. Rõdul ootab teda aga hall õigluseingel, kes on valmis mehe ajas tagasi miitingu lõppu saatma. 2/5

Arvi Nikkarev “Kaaren: Vene ulme antoloogia”

Arvi Nikkarev on kingitus Eesti ulmefännile, tema ühemehekirjastus Skarabeus on tempoga umbes üks raamat aastas juba 1990ndatest välja andnud väärisulmekirjandust. Kogumik „Kaaren“ on 2013. aastal ilmunud valimik Vene ulmest. Ütlen kohe ära, et kõik lood on väga head, kuigi paar tükki meeldis natuke vähem kui ülejäänud.

Sissejuhatuseks on kaks Boriss Rudenko lugu – „Semiliranda kingid“ ja „Ei mingit probleemi“. Esimene neist on mehest, kes võtab vastu kingi Semilirandalt. Aga Semiliranda kinkidega on igavene jama, nimelt ei too need rõõmu kingi saajale, vaid ainult teistele. Saaja ise on rohkem nagu ohver. Väga hea jutt.

„Ei mingit probleemi“ on hoopis teisest puust. Maailm on tegeliku Venemaa hullem variant, kus võimurid ja maffia ülbitsevad veel hullemini, kohtunikud on veelgi korrumpeerunumad, lihtsatel inimestel on aga veelgi raskem. Et kuritegevust kuidagi ohjeldada, on president andnud militsionääridele õiguse pätte teatud mahus tappa. Miilitsas on pätitapmistalongid hinnatud vahetuskaup. Loo alguses peab peategelane oma elu päästmiseks maha kõmmutama kaks noort maffia palgamõrtsukat, kes teda varitsevad ja nõnda mängu panema oma kaks viimast talongi. Selgub aga, et neil olid päris relvade asemel ohutud koopiad ja peategelane saab aru, et teda mässitakse santažeerimiskavatsusega kavalasse lõksu, millest ausana väljarabelemiseks ei paista ühtegi võimalust. Hea düstoopia / hard boiled krimka venepärane versioon.

Svjatoslav Loginovi esimene lugu „Rotipüüdja Hans“ on ikka see vana tuttav, aga täiesti teise nurga alt. Unustage lapsed kaotanud Hamelni väikekodanlaste ja kirikuisade versioon, kes väidavad, et lapsed lahkusid linnast vilepillimängija nõiduse tõttu. Sellele loole vean nähtamatu miinusekriipsu maksimumhindele taha, sest eks neid vanu muinasjutte uue nurga all ole omajagu loetud ja selles kontekstis oli lugu natuke tavaline.

Svjatoslav Loginovi fantasy „Quest“ käsitleb sama teemat mis kogumiku avalugu ­– soovimine, soovide täitumine, kinkimine. Maag kogub kokku seitsmeliikmelise seltskonna, kellega minna teisele poole jõge ohtlikule maale. On teada, et kes rännaku lõppu jõuavad, saavad midagi soovida ja soov täitub. Aga teekond on kole ohtlik. Seltskond pannakse alati kokku väga hoolikalt, igal seltskonnal on seal oma esindaja. Quest on loo peategelane, seltskonna lihtsameelne liige, kes isegi täpselt ei tea, mis ta soovima peaks. Tundus ehk grammike liiga konstrueeritud.

Nikkarev kirjutab eeskujulikus autoreid tutvustavas järelsõnas, et tavalised ulmeajakirjad järgmist autorit Andrei Stoljarovi väga avaldada ei armasta, küll aga tõsised kirjandusajakirjad „Kaarnat“ lugedes sain aru küll, miks. Jutustaja satub kokku oma parima lapse- ja koolipõlvesõbraga ja avastab, et lootustandvast teadlasest on saanud hull teadlane, kes sonib täiuslikust tekstist, mis muutub reaalsuseks. Sõber elab vanas ja uhkes, kuigi räämas kesklinnamajas, kuhu temasugusel ei tohiks kuidagi olla võimalik korterit saada. Tal on ilus ja ebamaine, kuigi veider naine. Või mis, tema juures elab Buratino, kes nurub suitsu ja ehe 19. sajandi Peterburi kojamees, kes ei ütle kunagi klõmakast kangemast ära. Stoljarov suudab seda segapudru enam-vähem ohjata, et lugu päris metsa ei lähe. Aga palju puudu ka ei jää.

Aleksei Kalugini „Serjožik“ on lihtsa ja moraliseeriva Vene ulme näide. Kirjanik suvitab linnalähedal Vene külakolkas ja avastab seal veidra noormehe. Noormees on natuke lihtsameelne, 12aastase arengutasemel. Külarahvas usub, et tal on üleloomulikud võimed ja hoiab teda väga. Kirjanik hindab poissi väga ja temaga saadakse hästi läbi, siis saabub külla aga ülbe rikkur oma perega. Natuke nagu liiga etteaimatav.

Maria Galina „Teejuht“ oli selle kogumiku kõige suurem pettumus (kuigi ikka väga hea). Peategelane tuleb koos oma sümbioosolendi, koerataolise argosega Maale pensionipõlve veetma. Ta on argosega veetnud kosmoses aastaid „ussiauke“ otsides. Argosed on võõras rass, meenutavad koeri, aga on silmadeta. Kui selline inimesega sideme loob, on see kirjeldamatult tugev. Maal tahab peategelane ainult võtta naise ja elada lihtsat elu, aga avastab, et argose pärast vaadatakse talle viltu. Asi läheb päris hulluks. Paar asja häirisid. Argos on huvitav, aga jääb pinnapealseks. Võõraviha selline versioon ei tundu usutav. Lõpp päästab selle loo.

Seevastu Galina teine lugu „Lodusaared“ on vägev asi. Visti Nõukogude Venemaa alguspoolel on soojärvede serval üks paadimees, kes tasu eest linnast põgenejaid paadiga üle viib. Kuhu täpselt, ei tea keegi. Paadimehe tütar leiab ükskord paadist noore haavatud tulihingelise kommunisti, kes hakkab tüdruku ebamaist maailma murendama. Mis näkineiud, mis soosaarte rohelised inimesed! Loo teeb väga heas ebamaine maailm, mille serval tegevus käib.

Oleg Divovi „Meie töötame raha eest“ oli samuti väga meeldejääv tükk, mille sisu ja vorm moodustasid ebatavalise terviku. Vaatad veidraid peategelasi ja nende ettevõtmisi ning see on nagu segu „Pulp Fictionist“ ja James Bondi mr Wintist ja mr Kiddist. Lugu, mis välja koorub, on aga teise tooniga, kurb ja julm.

Igal juhul oli see väärt kogumik. Kahju, et neid, kes seda lugeda saavad on vähe. Tahtsin „Kaarnat“ võtta Haapsalust Läänemaa keskraamatukogust, aga selgus, et meie maakonna raamatukogudes pole seda ühtegi eksemplari. Vaatasin netist teisi maakondi. Üksikutes oli. Mulle telliti keskraamatukogust eksemplar. Aru ma ei saa.