Roy Jacobsen “Kõigest ema”

Et siis Barrøy saaga neljas osa “Nähtamatute” ja “Valge laama” ning “Rigeli silmade” järel. Mida sai tükk aega oodata.

“Nähtamatud” ja “Valge laam” on paigalolek, “Rigeli silmad” on liikumine, “Kõigest ema” – ei teagi. Lõpp-punkt?

Eks ta ikka on olemuslikult sama, ikka tuleb korjata rannalt kajakamune ja pesadest hahasulgi, ikka tuleb võrke lasta, leiba küpsetada ja mannergute kaupa rabarberimoosi keeta, ja lukustatud laegastes koltuvad ärasaatmata kirjad, mida aeg-ajalt üle loetakse. Talviti lähevad mehed Lofootidele. Kui minejaid on.

Ikka tullakse tagasi. Kuigi seekord ei tulda. Ja ikka on mõni laps, kes näeb kõike esimest korda.

Saart riivamisi puudutanud sõda on läbi, aga ei ole ka. Kuidagimoodi kestab see edasi ja sellest ei pääse ka saar. Kuidas ta saakski.

“Kõigest emagi” juures ei saa üle ega ümber sellest, et toda Norra looderanniku saarekest ei ole enam olemas. Vähemasti mitte säärasel moel. Et selliseid paiku jääb üha vähemaks, ja sellest on kahju.

Aga kes tahaks – keegi enam ei taha – elada paigas, mille kohta ütleb võõramaalane jahmunult “schreckliche Armut” ja võbistab õlgu. Selliseist paigust võiks ehk raamatuid kirjutada, seal ärgata, küll udupehme teki alla, aga ikkagi arusaamatuses, mis paik see küll on, nagu ärkab kirikuõpetaja Samuel Malmberg. Ojaa, see on paik, millest ta kunagi raamatu kirjutab.

“Norra okupeerimine oli toimunud väga isemoodi, paljudes paikades meenutas see peaaegu koostööd, see määris rahva ära, nüüd püütakse end jälle puhtaks küürida. Norra peseb praegu oma käsi.”

“Rigelis silmadest” pesti. “Kõigest emas” on need käed lõpuks puhtad. Ehk. Seintel on pildid inimestest, keda enam ei ole, kardinad on akende ees ja seinakell näitab kümme minutit üle kümne. Ja siis tuleb sügis.

Nagu ta ikka on tulnud. Ainult ärasaatmata kiri on pandud posti. Ja küll ta jõuab. Lõpuks kohale ka.

Roy Jacobsen “Rigeli silmad”

“Nähtamatud” ja “Valge laam” – Barrøy triloogia kaks esimest osa – on paigalolek. “Rigeli silmad” on liikumine.

Selline (psühho)geograafiline erinevus.

Eraldatud Barrøy jääb maha. Ingrid võtab oma tütre ja asub teele, et leida Kaja isa. Sõda, mis saarestikku päriselt peaaegu et ei puutunudki, on läbi, aga selle jäljed on kõikjal, neid jälgi mööda Ingrid lähebki. Ajal, mil kõik kardavad mäletada, ja veel rohkem seda, mida võivad mäletada teised.

Ingrid tahab mäletada, mäletabki, aga tahab veel rohkem, ta tahab aru saada, head see ei too, kuidas saakski, aga teisiti ta ei või, sest kuidagi tuleb ju puhtaks saada, olgugi vesi liiga must, pidagugi kõik teda imelikuks, ja see on seda väärt.

Sest lõpuks, olgu või mitmekümne aasta pärast, tuleb keegi ja paneb selle kõik kirja, kirjutab üles sellegi, mida polnud võimalik mõista 1946. aastal, mil tõesse suhtuti… hoolikalt, teisiti ei saanudki, sest puudus distants.

“Ja seda kõike rääkis ta samasuguste lühikeste ja hingeldavate lausetega nagu too koeraga Carl oli jutustanud oma laevahukkudest, otsekui tahaks sellega juba ühele poole saada, just nagu toimuks riigis suurpuhastus, millest pidi osa võtma kogu rahvas.”

“Norra okupeerimine oli toimunud väga isemoodi, paljudes paikades meenutas see peaaegu koostööd, see määris rahva ära, nüüd püütakse end jälle puhtaks küürida. Norra peseb praegu oma käsi.”

Roy Jacobsen “Valge laam”

Õieti ei peakski “Valge laama” kohta midagi eraldi ütlema. See on “Nähtamatute” järg, nii olemuslik, et tegelikult võiks need kaks romaani vabalt olla ka ühtede kaante vahel.

Aeg on edasi läinud. On 1940ndad. Saar aga on sama, sama kitsi ja kaunis ja ohtlik, õhustik on sama, kus ta saakski teistmoodi olla, kui tuul ja vesi on samad, ikka tuleb korjata rannalt kajakamune ja pesadest hahasulgi, ikka tuleb võrke lasta, leiba küpsetada ja mannergute kaupa rabarberimoosi keeta ja talviti lähevad mehed Lofootidele. Kui minejaid on.

Inimesed on samad niisamuti, elavad ja surnud. Lihtsalt ühest raamatust on saanud kuidagi märkamatult teine.

Kuskil on puhkenud sõda, saart puudutab see riivamisi, aga sama tugevasti kui iga-aastased talvetormid, kuigi on sama hoomamatu nagu kõik, mis jõuab saarele üle vee.

Niisamuti nagu sõda (või torm) algas, ta ka lõpeb, aga see on vaid lühike hingetõmbeaeg, sest iga järgmine torm on alati esimene.

“Ingrid näeb seda kõike, ise poolunine, näeb, et esimene talvetorm on teel.”

PS Väga ilus ja tõsine raamat.

Roy Jacobsen “Nähtamatud”

“Maria mõtleb järele ja ütleb ei, see oli hea surm, ta suri siis, kui pidi, sellega on nii nagu paljude muude heade asjadega, seda on võimatu märgata.”

“Nähtamatud” kõnelebki esmapilgul nähtamatutest asjadest, sellest, mis on justkui nii iseenesestmõistetav, et seda nagu ei olegi olemas. Kui sa just ei satu elama paigas, mis ei lase sul unustada.

Selliseid paiku jääb üha vähemaks ja sellest on kahju. Ka “Nähtamatute” paika – üht Norra looderanniku saarekest – ei ole enam olemas, vähemasti  mitte niisugusel moel, nagu ta oli 1920ndatel. Sest kes tahaks – keegi enam ei taha – elada paigas, mille kohta ütleb võõramaalane jahmunult “schreckliche Armut” ja võbistab õlgu.

Ometi on just seal võimalik märgata märkamatut ja ühe päeva sisse, harva küll, aga siiski, mahub mitu päeva. Kuskil mujal ei juhtu seda kunagi.

“Siis tundub neile, justkui oleks tööpäev jäänud poolikuks, või otsekui oleks vanasse päeva sündinud päris uus päev, ja nad võivad jälle vikatitel käia lasta.”