Georges Rodenbach “Surnud Brugge”

bruggePeategelane Hugues Viane on nooremapoolne jõukas leskmees, kes viis viimast aastat ei tee muud, kui hulgub Brugge linnas ja leinab oma kadunud abikaasat. Ühel päeval märkab ta aga naist, kes on tema naisega äravahetamiseni sarnane.

Saatesõna räägib küll, et tegemist on sümbolistliku kirjanduse teerajaja ja meistriteosega, aga sobib vabalt lugeda ka lihtsalt õõvastava atmosfääriga põnevikuna. Sünge ja hääbuv Brugge loob atmosfääri, mis looga hästi kokku klapib.

Selle loo peategelane ongi rohkem Brugge (ma olen harjunud küll nimekujuga Brügge). See linn oli keskajal maailmakaubanduse üks tähtsamaid sõlmpunkte, suur ja rikas sadam. Siis ummistus linna merega ühendanud kanal, linna tähtsus ja rikkus kadusid. 19. sajandiks oli selle elanikkond mitmekordselt vähenenud, keskaegne hiilgus oli säilinud vaid ehitustes. Belgia kirjanik Georges Rodenbach tegi Bruggest ajakirjandusliku reportaaži, millest nähtus, kuidas hääbunud linn teda paelus. “Surnud Brugge” jaoks lisas ta oma reportaažimuljetesse ilukirjandusliku loo. Raamat on (ja oli ka originaalis 1892) illustreeritud Brugge fotodega, mis ainult lisavad sobivat atmosfääri. Eesti keeles ilmus Loomingu Raamatukogus 2018.

Georges Simenon “Kiri emale” LR 1989 nr 51

simenonMõnevõrra üllatav leid politseikomissar Maigret´ loojalt, kui oled üles kasvanud “Saint-Pholieni kiriku poodu” ja “Maigret´piibu” valvsa silma all.

Esimene muide, oli minu jaoks tükk aega “poodu” mitte kolmandas, vaid teises vältes, ilma igasuguse tähenduseta, aga iseenesestmõistetav.

Too teises vältes imelik “poodu” vahib mind aastakümnete tagant ikka veel, nagu polekski ta raamat, vaid ilmasammas, mis kõrgub iga jumala päeva kohal aegade lõpuni. Nagu mõni muu asigi.

Autobiograafiline “Kiri emale” on tõsine, aus ja tark, tark ka selles mõttes, et kahetuseta, andeks palumata, vajaduseta seda teha.

Kirjutatud kolm ja pool aastat pärast ema surma, meenutamaks ema surivoodil. Ja muud.

“Kiri emale” algab tõdemusega:

“Me ei armastanud teineteist, kui sa elasid, tead seda hästi. Tegime mõlemad ainult niisuguse näo.”

Ja lõpeb sellesamaga:

“Sind ja mind lahutas vaid juuksekarv.”

Ega rohkem olegi vaja.

Ja kes on öelnud, et see juuksekarv on kuidagi… halb. See lihtsalt on.

Hinnanguteta, aga mõistes.

Dimitri Verhulst “Kahju olnud asjadest”

verhulst“De helaasheid der dingen” pole vist päris see, mis “Kahju olnud asjadest”, aga peaaegu, üsna peaaegu.

Millegipärast meenutab see “Asjade kukkumise häält” – midagi ladina-ameerikalikku on selles, ja mitte ainult pealkirjas, loos endas samamoodi.

See mingi peaagu tabamatu nüanss, mille autor on kinni püüdnud, et saaks jutustada oma loo. See jutustamise viis. Või siis viis asju näha, aga eks see olegi üks ja seesama – ei saa ju rääkida sellest, mida ei näe, ja ei saa rääkida teisiti, kui näed. Vähemalt mitte külast, mille kartograafid on unustanud, kus kasvatatakse kirjatuvisid ja sajab alati vihma, külast, kus jumal loob päevad ja need venitatakse õhtusse, üks teise järel.

“Kahju olnud asjadest” ei ole mingi ilus lugu, aga ometi on. Ja mingil kummalisel kombel kätkeb see endas kogu lugude jutustamise mõtet üldse. Ta on ühtaegu lugu ja jutustamise mõtte kvintessents. Ladina-ameeriklastele on see omane, eurooplastele üldiselt mitte, aga palun väga, siin see on:

“Alles siis, kui mälestus on kuhtunud, saabub surm lõplikult, lagunemine algab hetkel, mil inimesed on lakanud meid unes nägemast.”

Eks ole ju lood (ja raamatudki) üks unede nägemise viis.

PS Tõlge on suurepärane.

Georges Simenon “Öö teeristil”

maigretMa ei hakka teesklemagi, et mul on Georges Simenoni Maigret’ krimkadest mingi ülevaade. Olen lugenud elu jooksul ehk poolt tosinat ja näinud mõnda filmi. Aga on fakt, et Maigret on üks mu lemmik-detektiive. “Öö teeristil” jäi silma Haapsalu raamatukogu tasuta raamatute riiulil ja nüüd on ta minu.

Maal leitakse ühest garaažist luksuslik auto, laip roolis. Majaomanik on Taani aadelkonna võsu, kes eitab igasugust teadmist juhtunust, aga on nii ekstsentriline, et jääb kahtlaseks igal juhul. Selgub, et ta elab majas erakuna koos oma ilusa õega, kes on vist isegi veidram tegelane. Nende naabriteks on kindlustusagent oma prouaga (tema auto oligi laibaga auto omanik) ja teeristis edukat autoremonditöökoda pidav endine poksija. Maigret sõidab kohapeale. Kõik väga erinevad nii iseloomult kui sotsiaalse klassi poolest.

“Öö teeristil” on kirjutatud 1930ndate alguses ehk aasta-paar pärast esimese Maigret romaani ilmumist. Seda on tunda nii tegelastes (no mis salapärased Taani aadlikud? See on nii 19. sajand!) kui ka nende väärtushinnangutes. Isegi Maigret tundub teistsugusem kui hilisemates romaanides, sihuke väga tahumatu ja tige tegelane. Vihisevad kuulid, kurjategijaid aetakse taga. Mulle meeldib 1950ndate stoilisem ja staatilisem Maigret rohkem.

Lugu ennast on raske hinnata. Ühtpidi ei usu ma, et seda on lugejal endal võimalik ära lahendada, mis peaks ju olema miinus. Teistpidi tekib seal aga päris lahe tohuvabohu, kui Maigret juhtumi lahendab ja maskid langevad. Tegelikult peaks raamatukokku või netti minema ja rohkem seda belglast lugema.

Amélie Nothomb “Jumala lapsepõlv”

nothomb“Jumala lapsepõlvest” täpsemat pealkirja oleks raske ette kujutada. Just see see ongi – jumala lapsepõlv.

Nothomb kirjeldab (iseenda) kolme esimest eluaastat Jaapanis, kus selles eas lapsi koheldakse nagu jumalaid. Samas on see suur loomise lugu, kus alguses ei ole midagi, ainult jumala vaim lehvib vee kohal. Siis leiab jumal sõnad. Ja loob maailma.

“Jumala lapsepõlv” on intensiivne, konkreetne, ilustamata, mis ei tähenda, et ta ei oleks ilus, on küll, ning vaimukas ja kuidagi palju suurem, kui tema napid 95 lehekülge saaksid lubada.

Selles on kuhjaga rabelais`likku lusti ja pöörasust ning tsipake Prousti – kusagilt kadunud aegadest hoovab väikeste pahvakutena Madeleine´i koogikeste ja tee hõngu, mis sulab ühte valge šokolaadi maitsega suulaes.

PS Selle raamatu võiks küll läbi lugeda.

Amélie Nothomb “Jahmatus ja värinad”

jahmatusjavarinad“Paned elu kirja ja juba tundubki elu elatuna. Ja mida enam sa asjadele lähened, et neist paremini kirjutada, /…/ seda enam näid sa neist eemalduvat. /…/ Siis klammerdud sa selle külge, mis on sulle kõige lähemal: räägid iseendast. /…/

Kirjanikuks olemine tähendab muutuda võõraks, võõramaalaseks: sa pead hakkama iseennast tõlkima.” (Justo Navarro)

Just seda Nothomb teebki. Ta ei muuda isegi kuupäevi ega nimesid – 8. jaanuaril 1990 sülitab lift Amélie-sani välja Yumimoto hoone 44. korrusel, kus ta alustab tõlgina ja lõpetab koristajana, täpsemalt – klosettide koristajana.

Nothomb ei selgita, vaid näitab, muutub võõraks, võõramaalaseks, tõlgib iseennast, ta ei ole iseenda sees, vaid iseenda kohal, intensiivne, täpne, konkreetne. Ja emotsioonitu.

Diplomaadi tütrena kasvas Nothomb kolm esimest eluaastat Jaapanis, kus selles vanuses lapsi koheldakse nagu väikeseid jumalaid. Jumalad enamasti ei lõpeta 44. korruse klosetis. Kui nii peaks siiski juhtuma ja neist saavad kirjanikud, siis annab see pilgule erilise vaheduse. “Jahmatus ja värinad” on justnagu mustvalge foto, kus iga detail joonistub teravalt välja.

Muidugi võiks “Jahmatust ja värinad” kirjeldada ka teisiti – ära kunagi  mine tagasi sinna, kus sa olid õnnelik, aga see oleks meelevaldne tundlemine, ma ütleksin – isegi maitsetu.