Arvestan, et seda fantasysarja eesti keeles ei ole ja vaevalt, et esimest ja teist osa lugenuid meil väga palju on. Seepärast ei saa ma väga detailselt sarja kolmanda ja seni viimase osa sisu kohta seletusi anda, see võib esimeste osade lugemiselamust rikkuda. Ma ei tea, kas ma seda üldse suudakski, sest “Stormlighti” sarja mastaabid on tohutud. Tohutud.
Sanderson on oma maailma väljamõtlemisel ära teinud hiiglasliku töö. Roshari nimelises maailmas elavad inimesed ja parshendid, keda paistab olevat kaht tüüpi – vaikivad ja kuuletuvad, lausa oma tahteta orjad, kelle najal inimühiskond püsib, ning vabad ja väga teistsugused parshendid, kelle kohta inimesed teavad üsna vähe. Miks ühed parshendid on nagu koduloomad ja mislaadi saladusi teised varjavad, seda saab lugeja sarja jooksul teada. Ei ole fantasy tavaelanikke päkapikke, lohesid ega haldjaid. On küll animistliku maailma haldjad sprenid, midagi sellist, nagu vanad eestlased arvasid igal asjal olevat. Sprenid on küll seotud rohkem emotsioonide ja nähtustega. Ma ei oskakski kõike seda lahti seletada, sest kolmanda raamatu lõpuks ei ole ma sellele süsteemile veel päris täpselt pihta saanud. Tähtis on see, et mõnel juhul saab inimene luua enda ja spreni vahele püsiva sideme ja niiviisi omandada mõne ebatavalise võime.
Maagiasüsteem on ka originaalne. Maagiaks on vaja nn tormivalgust, mida saab vääriskividesse talletada ülimetsikutest tormidest, mis regulaarselt üle maa käivad.
Inimeste ühiskond on feodaalne, aadelkonda kuuluvad heledasilmsed. Lugemine on naiste kunst. Ajalugu ja legendid räägivad, et inimkond on korduvalt peaaegu maatasa tambitud ja pidanud end sealt hakkama jälle üles töötama. No ma võiks siin paarsada lehekülge seda maailma ümber jutustada.
Seni on loo kandvaid tegelasi olnud kolm. Lihtsast soost sõjamees Kaladin, kes raamatu alguses on kaotanud heledasilmse sõjapealiku reeturlikkuse tõttu sõjakaaslased ja venna ning kes ise püsib hädavaevu elus orjana. Esimene raamat püsibki põhiliselt selle peal, kuidas sõjageenius Kaladin koos karistuspataljonis parshendide vastu sõda peab ja kõige lootusematutest olukordadest välja vingerdab.
Teine peategelane on noor punapäine neiu heledasilmne neiu Shallan, kelle vennad on sattunud jamasse ja kes peab perekonna päästmiseks varastama midagi väga hinnalist. Selleks sokutab ta end kuningas Elhokari õe, hinnatud teadlase, targa ja ohtliku Jasnah Kholini teenistusse. Tütarlapsel on imeline kunstianne, mis viib aja jooksul veel mitme erakordse võime avaldumiseni. Shallanit võib tinglikult pidada sarja teise osa peategelaseks, sest seal tuleb välja tema mineviku lugu.
Kolmas peategelane, kes võtab kõige rohkem lehekülgi kolmandas osas, on mõrvatud kuningas Gavilari vend, sõjaprints Dalinar Kholin. Noor verejanuline Dalinar aitas omal ajal Gavilaril sõdides ühendada Alethkari kuningriik. Raamatu alguses juhib ta lõppematut sõda parshendide vastu, mis puhkes, kui üks parhendi mõrtsukas tappis kõigile ootamatult ta kuningast venna just sel õhtul, kui parshendid ja Gavilar pidid rahulepingu sõlmima. Dalinar satub väga raskesse seisu, sest teda hakatakse pidama hulluks, kui ta hakkab nägema nägemusi, mis oleks justkui jumala saadetud.
Võib-olla ei ole kõik selle teose tegelased võrdselt hästi õnnestunud. Mulle näiteks käib see Shallan närvidele. Raamat ei küta pidevalt üles emotsioone, vaid voolab mõnes kohas nagu lai jõgi. Lausa igav hakkab vahepeal (arvestage, et kolmanda osa pikkus oli 1220 lehekülge). Aga see ei ole tähtis, see on ikkagi meistriteos. Selles on kõvasti puhast avastamisrõõmu, kui maailma tagamaad vähehaaval avanevad. Tegelikult pole siin ka see peamine. Peateema on inimene ja saatus. See on lihtsalt uskumatult kompleksne hiigelromaan, mille tegelased peavad oma võitlusi elavana tunduvas ja samas ülimalt ebaharilikus maailmas.
Kirjakoi 