Colin Dexter “Mõrv kõrvalhoone numbris 3”

Oeh.

Küll mõne raamatuga saab ikka kurja vaeva näha.

See lobisev stiil, mille esimesi märke oli ka “Nicholas Quinni hääletus maailmas”… Õnneks vaheldus see mõnevõrra konkreetsemate dialoogidega, mille ajal sai natuke puhata.

Muus osas võiks “Mõrva kõrvalhoone numbris 3” võtta pisukese (kuigi vaevarikka) mõtteharjutusena, mida ma ju lõpuks tegingi, sest ma tahtsin ta ikkagi läbi lugeda, ja lugesingi. Lause-lauselt noid pikki konstruktsioone mitu korda üle, et esiteks – neist üldse aru saada. Ja teiseks – et veenduda, et tõesti-tõesti, interpunktsioon ja kongruents mitte ainult ei tundu olevat vigased, vaid ongi seda.

Samal ajal selgitab tõlkija märkustes omastava käände ülakoma ja s-iga tähistamise reeglipärasust inglise keeles.

Iseenesest isegi huvitav, aga mõrvalugu ise muutus lõpuks küllaltki tähtsusetuks.

Colin Dexter “Nicholas Quinni hääletu maailm”

Üsna hea pealkiri, kas pole?!

Romaanil endal pole ka viga. Mõistlik (ja piiratud hulk) kahtlusaluseid, Oxfordi õpetlased viimane kui üks.

Vanad head Oxfordi intriigid.

Ja vahelduseks on päris kosutav, kui mõrtsukas kasutab vana head tsüaniidi selle asemel, et ohver mõne eriti võika riituse osana lihakirvega tükkideks raiuda.

“Nicholas Quinni hääletus maailmas” saab kuritegu ka enam-vähem rahulikult koos Morse`iga lahendada ega pea kogu aeg koos Lewisega mõistatama, mida Morse parasjagu on välja mõelnud.

Lõpuks läks ikkagi tüütuks.

Kui mõrtsukaks sobiks ümberlükkamatute asitõendite järgi ükskõik kes (kuigi midagi nagu ei klapi, mingi tähtsusetu pisiasi, eks ole) ja Morse (või autor) kõiki neid variante järjest läbi mängib, siis lõpuks nagu ei tahagi enam teada, kes on mõrtsukas. See muutub justnagu tähtsusetuks, sest lõppude lõpuks – mis vahet seal on?!

Aga noh… Kuidagi kohusetundest loed lõpuni.

Kuidas sa ikka krimonaalromaani pooleli jätad.

Colin Dexter “Viimane buss Woodstocki”

“Surnute missaga” võrreldes nagu hoopis midagi muud. Või noh, mitte päris, aga… Igatahes – kui ma pärast “Surnute missat” mõtlesin, et ei loe rohkem Dexterit, siis pärast “Viimast bussi Woodstocki” – loen ikka küll.

Kuigi, ei saa salata – ka “Viimane buss Woodstocki” kipub sinna mõne keerulisemat ja puisemat sorti ristsõna kanti, aga “Surnute missaga” võrreldes ikkagi vähem, palju vähem, ja sedagi ainult lõpu poole.

Mis iseenesest on huvitav võte – lugeja lahendaks korraga nagu kahte mõistatust: mõrvalugu ja seda, kusmaal Morse selle lahendamisega omadega on. See pole lihtne, kohati teab ta Morse`ist rohkem, kohati vähem, nii et mine sa võta kinni… Üsna skisofreeniline olukord, ma ütleks.

Viimasega on kimpus ka Lewis, kelle ainus ülesanne nende kahe raamatu järgi näiksegi olevat mõistatada, mis Morse`i peas parasjagu toimub. Ja ega too seleta. Mis muudab Lewise kaunis üheplaaniliseks – ülemuse kehva iseloomu all kannatavaks seersandiks, kes pole rumal ega tark ega ka mitte eriti innukas. Noh, tal on naine, aga ega suurt muud me tast teada saa. Morse ise on tunduvalt selgem karakter, kui ta “Surnute missas” oli – mis on hea.

PS Oxfordi õhustik on ka täiesti olemas.

Colin Dexter “Surnute missa”

Üks ütlemata segane lugu. Kui ma peaksin “Surnute missat” kirjeldama ühe lausega, siis oleks see just see. Üks ütlemata segane lugu.

Olin “Inspektor Morse`i juhtumeid” raamatuna leides elevil, sest… Kes meist ei teaks neid kõiki : “Noort inspektor Morse`i” ja “Inspektor Morse`i” ja “Lewist”, eelkõige muidugi “Lewist” ja Hathawayd, aga jah…

“Surnute missat” olin ma näinud, mõrtsukat õnneks ei mäletanud, ja tõenäoliselt ei mäleta ma teda enam ka mõne aja pärast, sest “Surnute missa” on üks… ütlemata segane lugu. Palju surnuid ja nii edasi. Lõpuks mind isegi ei huvitanud, kes on mõrtsukas, ja see on ühe kriminaalromaani puhul mõnevõrra kummaline, eks ole.

Kui ma olin raamatu sulgenud, läks väheke aega, et aru saada, kes siis ikkagi lõpuks tappis ja mis temast õigupoolest sai. Noh, õnnestus see mosaiik enam-vähem kokku panna, pärast pisukest pingutust.

Ma ei tea, kuidas oleks, kui ma oleksin raamatut lugenud enne ja filmi (või filme) näinud pärast, aga ega seda ju takkajärele teada saa. Igastahes on olukord selline, nagu ta on, ja ma eelistaks igal juhul filme. Igal juhul. Need on tõepoolest head.

PS Ja seda võluvat Oxfordi olustikku raamatus nagu polegi. Täiesti veider kogemus ma ütleks.

Colin Dexter “Last seen wearing”

Tundub imelik lugemisvara, eks? Kõik on ju Morse’i filme – nii vanu, uusi kui ka kõige uuemaid – näinud. Ja krimka puhul pole ju mõtet lugeda midagi, mille lõppu sa võib-olla tead. Tegelikult on Dexteri krimkad osutunud õige mõnusaks üllatuseks (aitäh, Aivar, soovituse eest). Need on atmosfääri ja tegelaste iseloomu poolest piisavalt erinevad filmidest.

Oxfordi politseiinspektor Morse ja tema abiline Lewis saavad ülesandeks uurida paari aasta tagust kadunud tütarlapse juhtumit. Esialgu on Morse tõrges – tüdrukutel on ikka kombeks vanematega riidu minna ja Londonisse kaduda. Selle juhtumi puhul paistab asi kindlasti nii olevat, sest üks pensionile jäänud kolleeg oli võtnud selle kadumise lahendamise enda südameasjaks ja lõpuks olid vanemad oma tütrelt isegi kirja saanud, milles see kinnitas, et temaga on kõik hästi ja pole vaja teda otsida. Aga kohe pärast kirja saab vana politseinik Londonist tulles liiklusõnnetuses surma.

Morse võtab pähe, et tüdruk on surnud ja tegemist on mõrvaga. Tõendeid ei paista tal olevat.

Filmides – mis on samuti väga head – on Morse vana ja tark härrasmees, kes sõidab stiilse vana autoga ja kuulab vabal ajal ooperit. Ristsõnade lahendamine ja õlu paistavad lihtsalt paar juhuslikku harrastust, mida ta tavainimestega jagab. Noor inspektor Morse on filmides lausa pühak, surmtõsine noormees, kelle ainus puudus on tema veatus. Raamatu-Morse on hoopis lihtsam mees, kes joob päris palju ja on õnnetu, et tal pole naist. Ta on ka noorem, umbes 45. Nii kipub ta peaaegu iga noort uurimisalust lausa kiimaselt vaatama ja istub hea meelega stripiklubis.

Aga ainult tegelaste ja atmosfääri pealt head krimkat ei saa. Põhiline on hea mõistatus, mille kallal ka lugeja saab aju ragistada. Dexteril tuleb see raamatutes väga hästi välja. Nii Morse kui ka Lewis saavad mitu korda raamatu jooksul võimaluse oma järjest muutuvaid teooriaid seletada. Peaaegu iga kord ma mõtlesin, et vau, see on kurat ju geniaalne. Ja mitu korda tuli hiljem välja, et tegemist ei ole kaugeltki lõpliku seletusega, kuigi iseenesest tundus väljapakutud lahendus väga nutikas. Kehvem krimikirjanik oleks ühest Dexteri romaanist saanud mitu raamatut kirjutada. Kui muidu on Morse tavaline mees, siis tööd tehes hakkab ta konstrueerima hämmastavaid ja põhjendamatult keerulisi teooriaid, mis võivad, aga ei pruugi tõeks osutada. Näiteks Morse’i loogika, mille järgi kadunud neiu kiri mitte ei tõestanud tema elusolemist, vaid hoopis surma. Pärast seda ma panin raamatu lihtsalt mõneks minutiks kõrvale ja lasin sellel kohal mõjuda. Lasin ennast täiesti ninapidi vedada ühest ekslikust lahendusest. Ja kui juhtum lõpuks selgeks sai, pidin tunnistama, et polnud absoluutselt osanud sellist lahendust oodata.

Selle blogi põhjal võib paista, et ma ei ole krimkalugeja. Olen küll, aga neid ei satu millegipärast mulle väga tihti ette. Dexteri omi peaks kindlasti veel lugema.