David Foenkinos “Henri Picki müsteerium”

pickRaamatukoi nagu ma olen, mulle meeldivad raamatud kirjanikest, raamatutest, kirjutamisest ja raamatuhulludest. “Henri Picki müsteeriumis” on üks bretooni raamatukoguhoidja asutanud oma raamatukokku Richard Brautigani ideed järgides avaldamata käsikirjade raamatukogu. Ehk sinna võivad autorid viia kõik oma käsikirjad, mida ei ole õnnestunud ühelegi kirjastusele maha müüa. Vanamees sureb, käsikirjade osakond vajub tolmu alla, kuni noor kirjastuse töötaja tuleb oma romaanikirjanikust mehega kodulinna vanematele külla ja leiab põneva osakonna.

Järgmisel külaskäigul leiavad nad käsikirjade hulgast – millest enamik on muidugi pahn – ühe imelise teose, melle kaanel on nimi Henri Pick. Väike detektiivitöö selgitab välja, et Pick on hiljuti teise ilma läinud kohalik pitsameister, kelle lesk ei suuda ära imestada, kuidas tema vanamees, kes luges ainult telekava ja kelle teadaolev kirjanduslik looming koosnes ühest tütrele laagrisse saadetud postkaardist, on salaja millegi nii imelisega hakkama saanud. Raamatust saab sensatsioon, see muudab inimsaatusi. Kuid kas Pick ikka oli selle autor?

Ilmselt ei oleks ma seda teost kunagi lugenud, kui mitte Iida poleks seda soovitanud. Aitäh. See oli tõeliselt mõnus ja lõõgastav pühadeaegne raamat. Armastusejama oleks võinud vähem olla, aga sai sellegagi hakkama. Hommikul võtsin raamatu riiulilt ja õhtuks oli läbi.