David Vseviov “Elulugu. Kaks esimest nädalat”

“Kui tädi Mari (nii kutsusid teda mõned nooremad eestlastest töökaaslased) lähenes Tallinna I haigla sünnitusosakonnale, kus ta oli olnud vanemõena ametis juba ligikaudu kaks aastat, tõusis ootamatult tugev tuul.”

Milline paljutõotav algus, eks ole, ja mitte ainult.

Järgneb värvikas kirjeldus rõdult alla kukkunud Barsikust, kes põhjustas intsidendi, mille järel otsustab Mari (täpsemalt Maria Ivanovna) igaks juhuks enne tööleminekut koju tagasi pöörduda, sest mine tea, mis intsidendi võis vallandada tuules rõdult alla lennanud pesu. (Barsik on kass.)

Ja ega edasigi kehvem ole. Kui lausete mõnevõrra raskepärase struktuuriga ära harjuda.

Jutustamise viis iseenesest on vaimustav. Soe ja naljakas. Ja missugune eripärane muhe (harvaesinev) tõsidus lapse-elust kirjutades. Laps ei ole ebatäielik täiskasvanu, kaugeltki mitte. Laps on absoluutselt täielik tõsiselt võetav inidiviid.

Tarmole see raamat väga meeldis. Ja ma saan aru ka, miks. Tema jutustas iseendast lapsena täpselt samal moel. Ja kõik need lood, mida jutustab Vseviov, võiksid vabalt olla Tarmo jutustatud, kui need oleksid temaga juhtunud. Noh, temal olid teised lood, aga meelelaad, maailma mõistmise viis on sama – tõsine, naljakas, soe.

Hästi tore raamat. Ja üldistus, see on muidugi ka. Ajaloolase puhul, kuidas saakski see teisti olla.

David Vseviov “Elulugu. Kaks esimest nädalat”

IMG_2841Võtsin selle raamatu ette, kuna keegi oli selle Facebooki “Lugemise väljakutse” grupis paigutanud raamatute hulka, mida ta ei ole suutnud läbi lugeda (see on üks teema), aga lõpuks jõuab see hoopis teema alla “Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin…ja tahtsin kirjanikku kallistada”. Mis on üks neist kuuest teemast, mille pärast ma kaalusin selle aasta suure väljakutse tegematajätmist. Sest ma ei ole kunagi ühegi raamatu peale olnud nii emotsionaalselt ülesköetud, et oleksin tahtnud inimest kallistada. Aga Vseviovi raamat viis mind seisundisse, mida kirjeldab sõna “eufooria” ja mis minu arusaamise järgi on ligikaudu see, mida teema nr 44 nõuab.

Sest see raamat on nii naljakate lugude ja tegelastega, et läheb eluloo- või ajalooraamatute kategooriast päris kirjanduseks.

Sisukokkuvõte on lihtne. Ajaloolane kirjeldab kahte nädalat oma pere ja nende lähedaste elus 1949. aasta kevadel, kui ta sündis. Esimese nädala tegevus toimub peamiselt sünnitusmajas ja teisel nädalal kodus, kus tuttavad käivad katsikul. Raamatu peategelane ei ole kindlasti David. See ei ole isegi ajalugu või ajastu lugu, vaid rohkem nagu portreede ja naljalugude raamat, mis – ilma süžeeta – veereb nii mõnusalt tervikuks, et mul ei tule kohe ühtegi võrdlust pähe.

Naljalood on näiteks sellised: Davidi isa ei pea ükskord ämma sünnipäeval vastu ja kui üks nõme mutt tahab, et mees ulatab sülti, poetab ta: “Kana tuleb ka,” kuigi teab, et naine ei saanud kana. Sellepeale teatab mutt, et ei tahagi sülti ja jääb ootama. Perenaine seda lauset ei kuule ja muudkui imestab, kuidas muidu nii isukad baabad peaaegu midagi ei söö. Ei söö, siis ei söö, mõtleb lõpuks ja viib kringli lauale. Selle peale krigistab vanamutt: “Kana ei olegi?” Perenaine ehmub, vabandab, nutt kurgus. Marfa Kondratjevna kargab nüüd lausa püsti ja deklameerib: “Pole kana, pole ka külalisi,” aga ära muidugi ei lähe.

Tegelased on veelgi naljakamad. Haiglapalatis saame tuttavaks stahhaanovlase-müürsepa Aleksandraga, natuke totu ja pestud punaajuga hiiglasekasvu noore emaga. Aleksandra valab peaaegu pisaraid, et teda juba mitmendat päeva pärast lapse sündi veel haiglas hoitakse, mis ajab ta müüriladumisrekordi lörri. Ta tsiteerib luuletusi Stalinist ja kiristab kadedusest hambaid, kui avastab, kuidas kaevanduse tugede vähendamisega õnnestus Kohtla-Järve kaevandustes hoida kokku tuhandeid rublasid. Ta haletseb ennast, et ei saa müüri ladudes telliseid kokku hoida. Kõlab liiga karikatuurilikult, aga Vseviov paneb ta elama.

Veel naljakam on palatikaaslane Milvi, kes koos abikaasa Velloga on pöörased spordisõbrad, kes peavad spordivõistlusi ka kodus ja vahel lausa maadlustrikoodes. Aga minu sõnad on nõrgad, seepärast tsiteerin: “See oli meie tutvumise esimesel nädalal, kui Vello tegi ettepaneku võistelda hoota kaugushüppes. Köögis. Lävepaku pealt. Üks hüppas ja teine mõõtis. Alguses Vello pakkus, et see, kes hüppab, jääb maandumiskohale seisma ja teine paneb talle kanna taha kommipaberi. Vollil oli neid terve karbitäis. Ma veel küsisin, kust ta need sai, aga Volli ainult muigas kavalalt. See on tal üldse kombeks. See kaval mulje. Ükskord ta tuli koju pika ja peenikese vorstiga. Ma polnud varem selliseid näinud. Küsisin: kust said, aga Vello ainult muigas. Vorst oli hea. Sellise õrna maitsega…”

Kõik tegelased on hullupööra lahedad. Ma ei saanudki aru, kas neil on prototüübid ja noor ajaloolane on vanematelt lihtsalt ülitäpsed mälestused välja pressinud või on need fantaasia vili. Vahet pole, nad on geniaalsed. Mulle väga meeldiks, kui David Vseviov jätaks oma praegused tööd ja kirjutaks edaaspidi ainult ilukirjandust.