“Elu” võitis 2013. aastal Leipzigi raamatumessi auhinna.
Seda tagakaanelt lugedes mõtlesin, mida sellest õigupoolest arvata. Messiauhind?! Aga sulatõsi – “Elu” on täpselt niisugune raamat, mis võidab raamatumessi auhinna ja… Ma ei teagi… Unustatakse järgmiseks hooajaks, kuigi raamatutel ei peaks ju olema hooaegu. Ei tohiks olla. Raamat ei ole midagi hooajalist.
Aga “Elu” on just selline messihooaja raamat.
Ei ole kehv, mõnel leheküljel isegi üllatud ja peatud. See kiirabiauto juhi võrdlemine Styxi paadimehega on ju üsna nutikas ja kuidagi ootamatult poeetiline. Autor võtab naksti lugejal turjast kinni ja tõstab ta argielust välja.
Ajaa, ja siis see need surmakuulutused, lehekülgede kaupa, mis mõjuvad lõpuks pööraselt naljakalt. Niisugune kummaline võte. See oli huvitav. Kuigi ma ei oska öelda, kas mul oli lihtsalt niisugune tuju või töötab see tõepoolest. Tegelikult – vahet pole. Minu puhul ju töötas ja mul pole mingit põhjust end kuidagi ainulaadseks või erandlikuks pidada. See kummastav tunne, kui napakalt naljakalt (ja juhuslikult) mõjub surm, kui see on vaid teade ajalehes. Ja kui teistmoodi see mõjub, kui see puudutab sind ennast.
Muidugi hakkas mind huvitama, ja keda ei hakkaks, kas see teos on ehk autobiograafiline. Kogu see meditsiiniterminoloogia ja nii edasi. Selle kohta ma paraku midagi teada ei saanud. Küll aga sain ma teada, et autorilt on ilmunud romaan “Minu öösinised püksid” ja esseekogumik “Mis värvi on Berliin” – missugused suurepäraseed pealkirjad, eriti esimene!
Kirjakoi 