Dean Koontz “Winter Moon”

koontz Dean Koontz on üks kaasaja tuntumaid õuduskirjanikke, kelle looming mind on seni enamasti külmaks jätnud. Jama oli nii “Hirmu pale” kui ka “Hääled öös”, samas “Odd Thomas” meeldis isegi väga.

“Winter Mooni” sisututvustus pani mind kartma, et see langeb jamade kategooriasse. On kaks tegevusliini – üks Los Angeleses ja teine kusagil Montana üksildases metsas. Los Angeleses pöörab üks filmirežissöör bensukas ära ja hakkab valimatult tapma. Politseinik Jac McGarveyl õnnestub hullunult tüüp maha lasta ja vähemalt üks inimelu päästa, kuigi tema partner ja veel kolm-neli süütut kõrvalseisjat hukkuvad.

McGarvey ise saab kõvasti haavata ja peab mitu kuud poolhalvatuna taastuma. Eriti raske on McGarvey naisel, kes ise on hiljuti tööst ilma jäänud ja nüüd peab ennast ja oma poega kaitsma igasuguste poolhullude eest, kes mõrtsukrežissööri fännasid ja teda süütuks politseivägivalla ohvriks peavad.

Samal ajal saame aimu 70aastase Eduardo Fernandeze üksildasest elust Montana osariigi metsade keskel, kus ta elab kunagises uhkes talus, mis kuulus mingile filmimogulile. Tüüp oli selle pärandanud Eduardole ja tolle naisele, kes talu eest aastaringi olid hoolitsenud. Eduardo naine on nüüd surnud, nagu ka politseinikust poeg, aga muidu on vanamees oma sõpradeta eluga rahul. Kuni hakkavad juhtuma imelikud asjad. Metsloomad ja linnud käituvad nagu ei peaks ja juhtub muudki, millest muidu väga kindlalt kahe jalaga maas püsiv Eduardo saab aru, et suur jama on tulekul.

Lõpukolmandik viib kaks tegevusliini kokku.

Mis siin salata, sisu ei tundunud mulle tutvustuse põhjal teab mis huvitav ja ei olnudki seda, aga see ei olnud selle raamatu suurim probleem. Juudas, kuidas üks inimene võib hädaldada! Oma koosa said graffiti-joonistajad, heavy metal, Hollywoodi rikkad, poliitikud, kes on surmanuhtluse ära kaotanud, meedia, noored (nemad eriti) – kõik nad olid süüdi selles, et Ameerika ei ole enam see, mis ta oli. Lausa naljakas hakkas.

Ma saan aru, et kõiki väärtushinnanguid, mida tegelased kuuldavale toovad, ei saa omistada kirjanikule, aga see paistis Koontzil ikka endal ka südame peal olevat. Alla käinud Los Angelese elu üle hädaldamise kõrval tundus Eduardo vegeteerimine metsatalus mõnusam lugemine. Lõpulahendus oli tavaline, aga käis küll.

Eelnev ei tähenda, et ma ei oleks “Winter Mooni” puhul lugemismõnu tundnud. Ma isegi ei tea täpselt, millest see tuleb, aga taas oli kõige parem osa see, kus veel tulevärk ei käi. Kus inimesed elavad oma tavalist elu ja kui kaanepilti poleks vaaadanud, võiks arvata, et tegemist polegi žanrikirjandusega. Millegipärast meeldib mulle üldse õudusromaanide õuduse-eelne või õudusevaba osa rohkem kui lõpud või ka tavakirjandus. Ka Kingil on kõige paremad need teosed, kus ta ei ponnista vägisi üleloomulikku õudust sisse toppida.