Juta Kivimäe “Suur tuba”

Et siis kolmas 1950ndate tark laps, (kehva isuga) tüdruklaps ja enam-vähem ühes vanuses ka “Seltsimees lapse” ja “Seitsmenda rahukevade” omade kõrvale.

Hea, et neid ikka on, neid tarku lapsi, sest mis me ilma nende teeks, mitte midagi ei teeks, me oleks püsti hädas.

Mis muidugi eristab, on see, et Luigel on väga selgesti sees tuleviku mõõde, see on kõige kohal ja tajutav. Ja mis peaasi, lugeja teab, mis sellest targast tüdrukust sai, mis elust sai ja üldse.

“Seltsimees lapse” puhul teab lugeja une pealt nagunii, kes see laps on ja kes tast sai, kui ka loos endas seda ei ole.

Lugu ise on “Seltsimees lapses” kaunis konkreetne, alguse ja lõpuga.

“Suures toas” lugu ei ole, selles mõttes, et see võikski jätkuda ja jätkuda, on kirjeldus, dokument.

Lugeja saab Mintsi silmad, lihtsalt ühel mitte eriti erilisel hetkel, ja siis ühel kah mitte eriti erilisel hetkel pannakse punkt.

Noh, Mintsi läheb kooli, aga mis siis?

Puudub ka tuleviku mõõde, lugeja näeb, mis on ja mis oli, aga ei varjugi sellest, mis tuleb.

Aga tahaks ju ometi teada, mis sellest lapsest sai, sest midagi temast sai, muidu poleks ju mõtet. (Nojah, küllap seal mingi autobiograafiline moment on, ega sellist asja naljalt välja mõtle, aga ikkagi…)

See kõik ei tähenda, et “Suur tuba” oleks kehv.

Vastupidi, see on suurepärane, ei oska midagi ette heita. See terve plejaad Lauliku ja Pargi tänava asukaid, härra Põlluaas ja Kassimoorist Sašenka eelkõige, aga teised ka.

Ja siis kõik need kassid, kes ikka ja jälle ilmuvad ja kaovad, härra Põlluaasa imaginaarsest briti lühikarvalisest murdjakassist Kassimoori Pteruškani, kellel on lõpuks soolikad kõhust väljas.

Ojaa, need kassid seal pole mingid pailoomad, nad on salakavalad, ettearvamatud ja mõistetamatud nagu elu isegi, ja nendega juhtub asju. Mis on tore.

Kogu “Suurt tuba” iseloomustab mingi vana hea tarkus, et nii on.

Ja on nagu on.

Ühesõnaga loetagu.

Tõnu Õnnepalu “Palk. Talvepäevik”

Ehk siis lugu sellest, kuidas lõpmatus otsa sai.

Vaatasin, et “Lõpmatuse” kohta olen ma kirjutanud, et see on kiri.

Võib-olla on kõik Õnnepalu lood kirjad. Või noh, kõik mitte, aga mõned küll. Kindlasti rohkem kui üks. Võib-olla on ka “Talvepäevik” kiri, mitte küll “Lõpmatuse” moel, aga teistmoodi, teistele. Sest kuidas sa vaene hing muidu saad, ei saa ju kõikidele helistada, ja siiski poleks see see.

Millest ma aru ei saa, et kuidasviisi üks äraüteldud palk nii suurt pahameelt tekitas. “Aaker” – see, jah, ehk küll. Et kohe nagu peaks elu kangesti kirjanduse eest kaistma, seda tuleb ikka ette, on tulnud ja tuleb veel, selleta ei saa, aga see on lühike aeg. Iseasi muidugi on selle sees olla, siis ei ole see aeg nii lühike midagi.

Ei julge telefonigi võtta ja nii edasi. Kõik need muud asjad.

Teine lugu on isaga. See number kaheksateist buss, eks igaühel ole, mõni teine number või liin. Ühtepidi on kole pikk ja raske sõit. Sinna. Tagasi, olgu ta või pikem, ei ole tähtis, sest viib eemale, minema, ära. Justnagu saaks. Justnagu oleks see võimalik. Ära pääseda.

Algus on suurepärane. Tegelikult on sellega kõik öeldud.

“Ükspäev oli ta uurinud Oscari nominentide nimekirja ja kaevanud Urvele, mu õele: Tõnu filmi ei oleg siin nimetatud. Üldiselt on ta kindel, et ma olen läbi kukkunud.”

Selle vastu ei saa.

Saad ehk isegi Oscari, või saad Nobeli, läbi kukkunud oled niikuinii. Ükski seletamine ei aita.

Loone Ots “Armastus”

Täitsa veider lugu, kaks ühe pealkirjaga raamatut jutti. Norra armastus ja eesti armastus. Täitsa erinevad kusjuures. Minu arust eesti oma on parem.

Keskkogus oli Loone Otsa “Armastus” säetud koos teiste vastilmunutega kenasti väljanäitusele. Ei teagi, kas ma muidu oleksin tema laenanud. Neid romaanivõistluse omi pole eriti lugenud ju. Aga tagantjärele hää, et oli säetud. Nagu saatuse sõrm.

Esiteks pakub see tõelist mõnu identifitseerida kõiki neid Reinusid ja Otte, Kustisid ja Kerstisid, filoloogide värk, aga mitte ainult, eks ole. “Armastusega” Ots põlistab.

Identifitserimise asjus omaette pähkel oli Salme Niilendi armastatu, teatatud kahtlused olid, aga ei ühtegi vihjet. Jõudsin juba mõtelda, et kas tõesti sedasi uttu jääbki, ei öeldagi välja.

Noh, üteldi küll, ja see oli isegi pisikene pettumus. Nii otse ei pea ju ka, kui lugeja on tükimat aega pead murdnud. Võinuks kuidagi elegantsemalt. Aga see on pisiasi.

Lõpp on natuke deus ex machina laadis, aga samas miks ka mitte. Leeriaja lubadusi ei maksa alahinnata.

Mart Kivastik “Sure, Poisu!”

“Kes tahaks olla Vares? Must kraaksuv lind. Johannes Vares oli edev mees, kelle suurim õnnetus oli tema nimi. Barbarus kõlas palju uhkemalt, oli eriline, ja jäi meelde. /…/ Nii tegeles Barbarus oma isikliku, väikese mõnusa, just parasjagu silmapaistva, mitte liiga kurnava vastuhakuga kuni aastani nelikümmend. Siis sai mäng otsa.”

Hirmkalli, aga siiski tohtrihärrale jõukohase hinnaga soetatud telefon helises esimest, küllap teist ja kolmandatki korda, aga see esimene, see oli ikkagi määrav.

“Barbarus oli kogemata saanud, mida oli tahtnud, võrdsete riigi sõprade venelaste võimu all, kes käskisid tal hakata peaministriks ja jutul lõpp. Härra Barbarusest sai seltsimees Barbarus. /…/ Ta tahtis tagasi Vareseks, olla silmapaistmatu lind, olla mittekeegi, lihtsalt ja vaikselt elada, doktor Vares ja tema väike Siuts.”

Aga kas ikka tahtis? Kõik see jutt siin ja autori järelsõna on muinaslugude sinine suits, võib-olla sulavale. Ei tea ju. Ei saagi teada, aga see on tõsi, et lugusid ümber pöörata ei saa. Kui telefon juba heliseb, kuigi sa sellega ei ole arvestanud, siis ta heliseb. Midagi pole teha.

PS Pagan küll, kuidas ma olin selle täiesti ära unustanud, et ma olen seda ju näinud, “Sure, Poisut!” ja “Varest” ma mõtlen, lavastust, millest on saanud romaan.

Viivi Luik “Salamaja piir” LR 1974/34

“Salamaja piiri” oleks ahvatlev pidada Viivi Luige esimeseks proosakatsetuseks, tõsi, samal aastal ilmus ka “Leopoldi” esimene lugu.

Katsetus iseenesest pole ehk õige sõna, sest luule ja proosa piirimail balansseerivas “Salamaja piiris” on olemas kõik tulev.

Tõsi, üht-teist on selleks ajaks juba ilmunud, on “Pilvede püha” ja “Taevaste tuul” ja “Lauludemüüja” ka, ühtekokku kuus luulekogu, aga üht-teist on siiski veel ees.

Ja kõik see ees olev on “Salamaja piiris” kuidagimoodi sees, on “Seitsmes rahukevad” ja “Ajaloo ilu” ja “Rängast rõõmust” ja “Varjuteater” ja muu.

See on imelik, kuigi tegelikult vist mitte. Ega kirjanikuks nii väga ju saada. See ollakse.

“Kas Augustin Mäns oli siis juba kirjanik või ei olnud ta siis veel? Võib-olla ei olnud. Aga niisama hästi võis ta seda juba kolmeaastasena olla – üks kirjanik, kellest pole veel inimest saanud.”

Peeter Sauter “Surm Bulgaarias. Kõik hinnas” LR 2021/14-16

Ei olegi Sauterit lugenud.

Kui, siis ehk “Indigo” on loetud, seda nagu mäletaks kolmekümne aasta tagant, aga ei tea, kas just läbi.

Pärast seda on kolmkümmend aastat tunne, et Sauterit ei pea lugema, et teda lugenud olla. Sauter on Sauter, kuigi imaginaarne. Sest pole ju lugenud.

Selles mõttes ei ole “Surm Bulgaarias. Kõik hinnas” mingi üllatus. Sauter on ikka Sauter. Läheb kokku kõigi nende lugemata lugudega, “Indigoga” muidugi ka.

Teises mõttes jälle on üllatus, et läheb hinge. Ei olegi niisama üks joomine ja jauramine. Kahju on. Nagu loomast või lapsest. Ei olegi lihtsalt mees ja naine, kes ei saa koos ega lahus. On mees, naine ja üldistus, universaal. Lugu abitusest.

Lõpp on eriti mõjuv, see kujund, kaks koera kiirtee ääres. Toidetud, kõhnad, aga normaalses seisus. Maha jäetud, pikk valge nöör kaelas. Ei saa teineteise juurde, ei minema. Üks sama mõjuv kujund on veel, aga kirja ei pane. Küll tunneb ära, kes loeb.

Kõiksugu seostest kubisev, kõrg ja mitte nii väga kõrg, Thomas Mann ja Hemingway, surm Veneetsias, jäämägi, liisusalmid ja nii edasi. Peale selle kogu see kafkalik värk.

Kõik hinnas, tasuta joogid, kirjutad alla, aga peenes kirjas teksti ei loe. Ei tea, millele alla kirjutad.

PS Stiili kallal ei taha närida, ses mõttes, et stiil võib meeldida või mitte meeldida, aga ta on. Mis iseenesest on ikka parem, kui et ei ole.

Jaan Kaplinski “Vaimu paik”

“On selline kummaline paradoks, et paiga vaim kipub lahkuma nendest paikadest, mis on juba liiga korras, liiga kultuuristatud ja liiga vähe metsikud. Eks meil kõigil ole niisugune kummaline tendents maailma avastada ja teda kuidagi “korda teha”. Mingi hetk saame aru, et kui oleme ta korda teinud, siis see, mida püüdma läksime, on tegelikult temast kadunud.”

Niiviisi olen isegi mõelnud.

Et ei ole nii väga vaja korda teha.

Sest seda aega, et näha, kui korda tehtust saab kord uuesti korratus, nii et paiga vaim paika tagasi tuleb, seda ju ei ole.

See on inimese jaoks liiga pikk aeg.

Aga korda tegemata ka justkui ei saa. See pole justnagu sünnis.

“Vaimu paiga” kohta suurt midagi ütelda ei ole ka justnagu sünnis, kuigi hoopis teistviisi.

Kui, siis ehk seda, et see raamat peaks olema ilmtingimata riiulis, et aeg-ajalt teda lehitseda, siit-sealt lõiguke lugeda ja mõtleda. Kasvõi selle üle, mis selle taga on, et kaks vaatlejat, sest mis see kirjanik muud on kui vaatleja, kirjutavad teineteisele lindudest, lihtsalt lindudest, ilma igasuguse tagamõtteta, et ühele meeldivad metsa- ja teisele veelinnud.

Või kes millal ja mitmekesi käis talvisel toidulaual. (Ülle, see on Sulle.)

Et kui palju tegelikult, mis maailm seal taga on.

Mida aga võiks märkida, see on vorm.

Kõvad kaaned, korralik telliskivi mõõtu köide, see kõik on jah uhkuse asi, autorile ja kirjastusele muidugi ka, aga üks raamat, mida tahaks aeg-ajalt lugeda-lehitseda, ehk isegi kaasas kanda, selline päriselt tähtis ja väärt raamat, see peaks olema teistsugune: hea katsuda, paras käes hoida.

Täpselt niisugune “Vaimu paik” on. Ja küll on hea, et tema on olemas.

Mudlum “Mitte ainult minu tädi Ellen”

“Tõesti, kell seisab. Aga hoolimata sellest, et ta seisab, tiksub ta siiski. Osuti lihtsalt liigub ühe minuti võrra ülespoole ja kukub siis tagasi alla. Aeg on paigal, aga liigub siiski!”

Aeg on paigal, aga liigub siiski.

Kas saaks veel täpsemini öelda? Ega vist.

Käib see “Mitte ainult minu tädi Elleni” kohta – ma ei oskaks kuidagi teisiti kui selle lausega seda raamatut kokku võtta – ja muidu ka. Üleüldse.

Aga mis puutub asjadesse, nendest ei saa “Mitte ainult minu tädi Ellenis” kuidagimoodi mööda, mööda ei ole neist saanud ka ükski arvustaja, nii palju, kui ma lugesin, siis…

See on ju elementaarne! Asjad, ma mõtlen. Nii see ju käibki.

Ilma asjadeta ei saa, ei saa nende iseäraliku aja, ma ütleksin isegi ajajärgu salvestamise võime pärast. Ja otse loomulikult on neid asju vaja peensusteni kirjeldada, kui sellest aja(järgu)st rääkida.

Selles mõttes on Mudlum imeteo teinud, sest suurem jagu arvajaid alustab sellest, et ega nad osanud midagi arvata ja siis…

Sattudes kesk kogu neid asju, kesk kõiki neid bordoopunaseid nööpe ja igasugu teisi detailseid kirjeldusi (mitte unustada sammalt!) oli ikka vähe tüütu, või väga tüütu, aga…

Siis ei saanudki nad äkisti enam eemale. Et muudkui loed ja loed. Kuigi midagi seal ju ei juhtu.

Ühesõnaga hakkas tööle!

Tegelikult, ega ma ise parem ole. Sattusin minagi ju “Mitte ainult minu tädi Elleni” peale just selle pärast, mida seal väga ei ole, kuigi õhk on sest paks, seda, või õigemini teda on raamaturiiulites ja seintel piltide peal, igal pool, aga kõige rohkem selles tassis, millest joodi kakaod ja mis läks katki. Killud hoiti alles. Ühesõnaga, jälle asjade juures tagasi.

Sellest kõneles mulle Lehte. Smuulist ja tädi Ellenist. Tal oli ka mingi segane isiklik seos.

PS Kui see juba selge ei ole, siis see on üks ütlemata hea raamat.

Või kuidas see oligi? Kirjutage ikka sellest, mida te häbenete. Ja ärge öelge, et teie ei häbene. Ärge valetage!

Natuke ausust ja neelavadki lugejad kõiki neid pikki ja detailseid sambla ja nööpide kirjeldusi ludinal.

David Vseviov “Elulugu. Kaks esimest nädalat”

“Kui tädi Mari (nii kutsusid teda mõned nooremad eestlastest töökaaslased) lähenes Tallinna I haigla sünnitusosakonnale, kus ta oli olnud vanemõena ametis juba ligikaudu kaks aastat, tõusis ootamatult tugev tuul.”

Milline paljutõotav algus, eks ole, ja mitte ainult.

Järgneb värvikas kirjeldus rõdult alla kukkunud Barsikust, kes põhjustas intsidendi, mille järel otsustab Mari (täpsemalt Maria Ivanovna) igaks juhuks enne tööleminekut koju tagasi pöörduda, sest mine tea, mis intsidendi võis vallandada tuules rõdult alla lennanud pesu. (Barsik on kass.)

Ja ega edasigi kehvem ole. Kui lausete mõnevõrra raskepärase struktuuriga ära harjuda.

Jutustamise viis iseenesest on vaimustav. Soe ja naljakas. Ja missugune eripärane muhe (harvaesinev) tõsidus lapse-elust kirjutades. Laps ei ole ebatäielik täiskasvanu, kaugeltki mitte. Laps on absoluutselt täielik tõsiselt võetav inidiviid.

Tarmole see raamat väga meeldis. Ja ma saan aru ka, miks. Tema jutustas iseendast lapsena täpselt samal moel. Ja kõik need lood, mida jutustab Vseviov, võiksid vabalt olla Tarmo jutustatud, kui need oleksid temaga juhtunud. Noh, temal olid teised lood, aga meelelaad, maailma mõistmise viis on sama – tõsine, naljakas, soe.

Hästi tore raamat. Ja üldistus, see on muidugi ka. Ajaloolase puhul, kuidas saakski see teisti olla.

Aidi Vallik “Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn”

„Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn” avab lugejale kadunud maailmade ilu.

„Minu Haapsalu” on puhas nostalgia – igatsus kadunud aegade järele. Alates kleidist, mis on nii ilus, et selle peale kampsun panna tundub täiesti mõttetu, ja oh kui jämedatest hõberemmelgatest Eeslahe ääres, ning lõpetades mis tahes kontserdi esimeste kitarrihelidega, mis kaiguvad alati läbi suvesumeda Haapsalu õhtu. Kõik see on läinud, saanud mälestuseks, ja kadunud maailmades on alati midagi paeluvat.

Peale selle on „Minu Haapsalu” ehtne armastuskiri linnale, seda mõjusam, et elu on otsad lahti sidunud – autor on kirjutamise ajaks pisikese Haapsalu juba mõne aja eest maha jätnud, et kusagil mujal allutada juba uusi anarhiaid.

Seda, et ühte paika võib nii kangesti armastada, et ei olegi enam vahet, mis on paik ja mis oled sina ise, seda ma tean küll. Just selle tunde pärast – ja see läbib kogu teost punase niidina – mulle see raamat nii väga meeldibki. Just see punane niit muudab „Minu Haapsalu” universaalseks – seal tunneb end ära igaüks, kes on mõnest paigast, ükskõik millisest, sama palju pidanud. Lihtsalt autori jaoks on see paik Haapsalu. Ega armastuse puhul polegi ju nii väga tähtis, keda armastatakse, tähtsam on armastus ise, Haapsalus see, millest kõnelevad ka Ernst Enno luuletused ja Ilon Wiklandi pildid.

Nii et tundub, et Haapsalu – või tegelikult mis tahes koht – võib olla ohtlik, sest temast ei saa kunagi päris lahti. Ei saanud autor, ei saanud Enno, ei saanud Wikland, kes on ju samuti eluaeg kirjutanud armastuskirju Haapsalule, kuigi natuke teistmoodi. Ja mis sest, et need mitu põlvkonda lapsi tegelikult ei tea, et need majad, aiad ja õitsvad jasmiinipõõsad Astrid Lindgreni raamatutes on tegelikult Haapsalu majad ja aiad ja Haapsalu jasmiinid.

„Minu Haapsalus” on palju kauneid kirjeldusi, tuule käes heljuvaid tüllkardinaid, hommikupäikese kullatud laineharju ning valguse ja varju võbelust sillutisel. Kõige ilusam ja haaravam on reaalsuse piire nihutav kuningamäng. Mis see täpsemalt on, seda on parem lugeda raamatust, aga vihjeks – üks kummalisemaid kohaelamusi on see küll. Natuke õudne ka, et sedasi üldse võib olla ja niisugused asjad juhtuda. Et linna sees on veel üks linn, teistsugune, suurem ja ilusam nagu unenäod ikka. Peeasi, et nende lõksu ei jääks.

Nii et – oleks täiesti tarbetu arutleda selle üle, kas „Minu Haapsalu” kõneleb rohkem linnast või autorist endast, sest neid kahte pole võimalik lahutada. Selles raamatus mitte.

Ärgu lugeja valesti mõistku – ega see raamat nüüd ainult üks nostalgiline õhkamine ka ole. Mõne koha peal on see päris naljakas. Piisab, kui kujutleda, kuidas koduuksest paiskus – ja päriselt paiskuski – sisse paadisillalt müraki vette kukkunud vanaema, kes oli tulnud diagonaalis läbi talvise mere nagu pisike jäälõhkuja. Selliseid toredaid kohti leidub „Minu Haapsalus” küll ja küll.

Haapsallastele pakub „Minu Haapsalu” kindlasti äratundmisrõõmu. Kõige rohkem ehk neile, kes koos autoriga on linna muutumist oma silmaga näinud. Olnud tunnistajaks metamorfoosile, kus dekadentlik Haapsalu tõuseb fööniksina tuhast koos kõigi nende nende pisikeste armsate puumajade ja romantiliste hoovidega, mille järgi teda aastal 2020 tuntakse.

Küllap meenutavad kõik päris haapsallased koos autoriga heldimusega Gunnarit, prohvet Priskillat ja keda kõiki veel. Igal linnal – kui ta on paraja suurusega – on oma veidrikud. Liiga suurtes linnades neid ei ole, nagu väga pisikesteski. Haapsalus õnneks on.

Aga võõras lugeja, Haapsalu-võõras, ma mõtlen – kuidas on temaga, kes pole elus kordagi jalga Haapsalusse saanud, või on, aga pole tabanud linna muinasjutunägu? Kas tema teab pärast lugemist Haapsalust rohkem kui autori onu koer, kellele mere pealt paadist Haapsalu linna näidati ja räägiti, mis seal kõik on? Ma julgen arvata, et teab küll. Mida täpselt, eks igaüks oma, aga seda kindlasti, et Haapsalu on linn, kellele on põhjust armastuskirju kirjutada. Ja see juba on midagi.