Andres Vanapa “Grammofon”

grammofonOlen luulekauge inimene, kes loeb aastas heal juhul ühe luulekogu ja seda ka tavaliselt siis, kui mõni sõber on selle välja andnud. Niisiis täiesti kultiveerimata isik selles kirjandusžanris ja seetõttu pole mul ei asjatundlikku sõnavara ega võrdlusmomenti oma luulekogemuse kirjeldamiseks. Lugesin läbi Andres Vanapa valikkogu “Grammofon” ja jäin rahule. Aastatuhandevahetuseks tuli üks šokolaaditootja välja šokolaadiga, mis hakkas suus praksuma ja pragisema nagu oleks seal tulevärk. Luule lugemine nõuab mult pingutust ja keskendumist, aga peaaegu iga kord, kui mu tähelepanu kippus hajuma, jõudsin reani, mis meenutas seda millenniumišokolaadi, mis suus ragises. Oli selline vembuluule.

Mart Kivastik “Taevatrepp”

taevatreppNüüd ma saan aru küll. Miks see raamat Jaanusele nii väga meeldis.

Esialgu mõtlesin, et kiidab niisama tühja.

Aga jah, ma kujutan ette küll, mis tunne tal seda raamatut lugedes võis olla. Ma küll ei oska, pole kunagi osanud sõita, käed lenksust lahti. Mis lahti, mul polnud ratastki, aga ühel suvel siiski oli. No peaaegu. See ratas oli minu käsutuses.

Ja see tunne, et sul on korraga ratas, millega sa võid sõita, kui tuju tuleb, lihtsalt võtad ja sõidadki, see, ma kujutan ette, on enam-vähem seesama lenksust lahti tunne.

Seda tunnet tahaks tagasi küll.

Ja muidugi oli see seesama 1970ndate keskpaiga lõpmata pikk suvi.

Või mis suvi, iga viimane kui päev oli lõpmata pikk, juhtuda võis mida iganes, kuigi tavaliselt ei juhtunud üldse midagi ja päriselu oli veel ees. Kui võis tahta saada heliloojaks või hokimängijaks, aga lõpuks said ainult eelarvestajaks.

Ja päriselu ei tulnudki.

Tore raamat, kurb ka, aga selline pärisraamat. Ja hea lõpuga. Häid lõppe on harva.

Üks retsept vist hea raamatu kirjutamiseks on, selle on Viivi Luik oma “Varjuteatris” sõnastanud. Ega see lihtne ole, aga mis teha.

Nii et kirjutatagu ikka sellest, mida kõige rohkem häbenetakse. Ja ärgu öeldagu, et midagi ei häbeneta. Ärgu valetatagu.

 

Jaan Kross “Klio silma all”

klio Võtsin selle raamatu Läänemaa keskraamatukogu üleliigsete ja tasuta raamatute riiulist ainult Krossi nime pärast, kuulnud ma sellest varem ei olnud. Tuli välja, et tegemist on kogumikuga ja selle osad on mulle tuttavad küll.

“Neli monoloogi Püha Jüri asjus” oli uuesti eriti aktuaalse kindlasti ülemöödunud aastal, kui Tallinnas sai näha vana meistri Michael Sittowi maale. Sittow, Tallinnast pärit maalikunstnik, tegi 15.-16. sajandil peadpööritavat karjääri Euroopa kungingakodades, maalis kuningaid ja kuningannasid. 1506 pidi ta ema surma ja päranduseasjade tõttu kodulinna naasma ja otsustas mõneks ajaks end siia elama sättida. Aga arvate, et tallinlased rõõmustasid kuulsa kaaslinlase kojujõudmise üle? Ema uus mees ei tahtnud noormehele anda ei ema maja, raha ega töökoda. Maalrite ja klaasijate gildi liikmed käitusid sama väiklaselt, leides, et välismaa kuulsus ei maksa midagi – kes tahab Tallinnas kunstnikuna töötada, peab gildi kuulumiseks esmalt aastakese ootama ja uuesti eksamitöö tegema, et oma oskusi tõestada. Sittow ei lase ennast alandustest häirida.

Teine lugu, “Michelsoni immatrikuleerimine”, käsitleb sama teemat, ainult teisest ajast. Peategelane on 18. sajandi Venemaa kõrge sõjaväelane Johann von Michelson, Pugatšovi mässu mahasuruja, Katariina II favoriit. Krossi järgi on Michelson ärakaranud eesti talupoeg, kes nüüd, kuulsuse tipul otsustab kodumaal siinsele aadelkonnale koha kätte näidata. Ta võtab Tallinnasse rüütelkonda immatrikuleerimise tseremooniale kaasa oma talupoegadest vanemad. Hoogne, energiaga lugu.

Tundmatu oli mulle lühijutt “Kahe kaotsiläinud paberi lugu”, milles üks siinne noormees, keda kõidab väga maarahva pärimus, valmistub Peterburi koduõpetajaks sõitma. Arvake ära, kes. Ei läinud eriti korda.

“Pöördtoolitunnis” mõtiskleb Kross Jannseni, Postimehe, saksa mõisnike ja sõltumatuse teemal. Teadupärast hakati eestikeelse pärisajakirjanduse isa Johann Voldemar Jannseni süüdistama, et see on baltisaksa mõisnikelt saanud salaja suuri rahalisi toetusi, väidetavalt selle eest, et ta teeniks nende, mitte eesti rahva huve. Süüdistused rikkusid mehe maine ja panid talle ka ajaloos pikaks ajaks musta pleki külge. Mis siis, et Jannsen vastu ajas – tema polevat Postimehes ridagi kirjutanud, mida ta ise õigeks ei pea. Kross tahab vist öelda, et aatelistel jutumeestel on lihtne põlastada kedagi, kes millegi käegakatsutava kordasaatmiseks kompromisse teeb. Vähemalt Eesti ajakirjandusajaloos on Jannseni nimi tänaseks puhtaks pestud. Malle Salupere “Postipapa” järel oli “Pöördtoolitund” minu jaoks lahtisest uksest sissejooksmine, teema oli ammmu ära nämmutatud ja läbi seminaaritatud. Aga see on minu probleem.

Mulle tundub, et kokkuvõttes kirjutas Kross need lood ikkagi oma kaasaja valusatel teemadel. Kas loomeinimene saab puhtaks jääda, kui ümberringi on elu madal ja räpane; mida tähendab olla suurmees võõraste valitsejate all; kas on õigem painduda või seista sirge seljaga murdumiseni? Vormilt olid lood huvitavad ja täitsa vabalt võib neid lugeda lihtsalt toreda ilukirjandusena, otsimata sealt mingeid teise või kolmanda tasandi sõnumeid.

Paul Raud “Kellata torn”

kellata-torn“Kellata torn” on unenäoline uit ajapragudes, kus kõik muutub ja millegi peale ei saa kindel olla – kummaline ooperiteater agulis, deemonlikud moosekandid, oht kiirteel tiibklaveri alla jääda, lovecraftlikud aiad, painajalikud tühermaad, harrypotterlikud raamatukogud, kaardistamata kõrvaltänavad, leopardid…

Borges ja Ristikivi, Armin Kõomägi ja Rabelais.

Linnad mille südames laiutab kõrb. Pöörane karneval.

Kummaline mosaiik, kus või leida tükke kust iganes.

Kindlasti värskem kui suur jagu eesti nüüdiskirjandust, ja üldse mitte põhja-euroopalik, Ida-Euroopast rääkimata.

Stilistiline tour de force – määratlus, mis “Kellata torni” saadab – on mingis mõttes õige, aga kruvib ootused liiga kõrgele ja osutub lõpuks romaani suurimaks puuduseks. Natuke asjatundlikku toimetamist kulunuks ehk ära. Dialoogide puhul. Ja muus osas kohati ka.

Lugusid jutustada autor mõistab, kuigi tegelikult… on see vist hoopis armastusromaan.

Tsitaat ka:

“Sedasorti inimesi polnud palju, kõigest nii ühe väikese teatrisaali jagu, ning seda kergemini õnnestus neil märkamatult läbi selle ilma pragude pugeda.

Kes ei olnuks neid tänavail kohanud ja veidi võõristavalt silmitsenud või siis harjumusest lihtsalt kahe silma vahele jätnud.”

PS “Kellata torn” on 1999. aastal sündinud autori debüütromaan.

Leelo Tungal “Seltsimees laps ja suured inimesed. Veel üks jutustus õnnelikust lapsepõlvest”

IMG_2852 “Seltsimees laps” on sisuliselt kirjanik Leelo Tungla lapsepõlve mälestusteraamat. Leelo oli alles koolieelik, kui NKVD võttis 1950ndate alul kinni ta õpetajast ema. Väike Leelo saab aru, et ema tuleb koju tagasi, kui ta on hea laps (ja ju läks ta mustade meestega kaasa, sest Leelo oli paha laps). Eks ta püüab seda kõigest väest, aga esiteks ei ole ükski laps täiuslik – vahel ei ole võimalik vastu panna kiusatusele porilompides trampida või muud ulakust teha. Teiseks, mida tähendab hea laps? Kas olla selline, nagu raadio ja kool õpetavad? Olla seltsimees laps? Nõukogude aja skisofreeniline dilemma.

Raamat on hea, aga mitte parem kui selle põhjal valminud film. Film oli kontsentreeritum, justkui hea toimetaja oleks raamatust üle käinud ja põhisõnumi kinolinal tugevamalt esile tõstnud. Minu lugemiselamust lahjendas ka vahetult enne loetud David Vseviovi raamat “Kaks esimest nädalat” samast perioodist, mille kõrval tundus Tungla oma puine. Soovitan Tungla raamatut lugeda võimalusel enne filmi vaatamist.

David Vseviov “Elulugu. Kaks esimest nädalat”

IMG_2841Võtsin selle raamatu ette, kuna keegi oli selle Facebooki “Lugemise väljakutse” grupis paigutanud raamatute hulka, mida ta ei ole suutnud läbi lugeda (see on üks teema), aga lõpuks jõuab see hoopis teema alla “Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin…ja tahtsin kirjanikku kallistada”. Mis on üks neist kuuest teemast, mille pärast ma kaalusin selle aasta suure väljakutse tegematajätmist. Sest ma ei ole kunagi ühegi raamatu peale olnud nii emotsionaalselt ülesköetud, et oleksin tahtnud inimest kallistada. Aga Vseviovi raamat viis mind seisundisse, mida kirjeldab sõna “eufooria” ja mis minu arusaamise järgi on ligikaudu see, mida teema nr 44 nõuab.

Sest see raamat on nii naljakate lugude ja tegelastega, et läheb eluloo- või ajalooraamatute kategooriast päris kirjanduseks.

Sisukokkuvõte on lihtne. Ajaloolane kirjeldab kahte nädalat oma pere ja nende lähedaste elus 1949. aasta kevadel, kui ta sündis. Esimese nädala tegevus toimub peamiselt sünnitusmajas ja teisel nädalal kodus, kus tuttavad käivad katsikul. Raamatu peategelane ei ole kindlasti David. See ei ole isegi ajalugu või ajastu lugu, vaid rohkem nagu portreede ja naljalugude raamat, mis – ilma süžeeta – veereb nii mõnusalt tervikuks, et mul ei tule kohe ühtegi võrdlust pähe.

Naljalood on näiteks sellised: Davidi isa ei pea ükskord ämma sünnipäeval vastu ja kui üks nõme mutt tahab, et mees ulatab sülti, poetab ta: “Kana tuleb ka,” kuigi teab, et naine ei saanud kana. Sellepeale teatab mutt, et ei tahagi sülti ja jääb ootama. Perenaine seda lauset ei kuule ja muudkui imestab, kuidas muidu nii isukad baabad peaaegu midagi ei söö. Ei söö, siis ei söö, mõtleb lõpuks ja viib kringli lauale. Selle peale krigistab vanamutt: “Kana ei olegi?” Perenaine ehmub, vabandab, nutt kurgus. Marfa Kondratjevna kargab nüüd lausa püsti ja deklameerib: “Pole kana, pole ka külalisi,” aga ära muidugi ei lähe.

Tegelased on veelgi naljakamad. Haiglapalatis saame tuttavaks stahhaanovlase-müürsepa Aleksandraga, natuke totu ja pestud punaajuga hiiglasekasvu noore emaga. Aleksandra valab peaaegu pisaraid, et teda juba mitmendat päeva pärast lapse sündi veel haiglas hoitakse, mis ajab ta müüriladumisrekordi lörri. Ta tsiteerib luuletusi Stalinist ja kiristab kadedusest hambaid, kui avastab, kuidas kaevanduse tugede vähendamisega õnnestus Kohtla-Järve kaevandustes hoida kokku tuhandeid rublasid. Ta haletseb ennast, et ei saa müüri ladudes telliseid kokku hoida. Kõlab liiga karikatuurilikult, aga Vseviov paneb ta elama.

Veel naljakam on palatikaaslane Milvi, kes koos abikaasa Velloga on pöörased spordisõbrad, kes peavad spordivõistlusi ka kodus ja vahel lausa maadlustrikoodes. Aga minu sõnad on nõrgad, seepärast tsiteerin: “See oli meie tutvumise esimesel nädalal, kui Vello tegi ettepaneku võistelda hoota kaugushüppes. Köögis. Lävepaku pealt. Üks hüppas ja teine mõõtis. Alguses Vello pakkus, et see, kes hüppab, jääb maandumiskohale seisma ja teine paneb talle kanna taha kommipaberi. Vollil oli neid terve karbitäis. Ma veel küsisin, kust ta need sai, aga Volli ainult muigas kavalalt. See on tal üldse kombeks. See kaval mulje. Ükskord ta tuli koju pika ja peenikese vorstiga. Ma polnud varem selliseid näinud. Küsisin: kust said, aga Vello ainult muigas. Vorst oli hea. Sellise õrna maitsega…”

Kõik tegelased on hullupööra lahedad. Ma ei saanudki aru, kas neil on prototüübid ja noor ajaloolane on vanematelt lihtsalt ülitäpsed mälestused välja pressinud või on need fantaasia vili. Vahet pole, nad on geniaalsed. Mulle väga meeldiks, kui David Vseviov jätaks oma praegused tööd ja kirjutaks edaaspidi ainult ilukirjandust.

Eia Uus “Tüdrukune”

uusNo mis ma oskan ütelda…

Lugesin, võib isegi vist ütelda, et ootasin seda raamatut suure huviga. Ja mõtlesin, et mida paganat see pealkiri ometi võiks tähendada.

Mis on sümptomaatiline. See mitteteadmine. Raamat läbi, tundus see isegi naljakas. Et ma ei teadnud. No kus ma saanukski 🙂

Aga muus osas… No naistekas see ei ole. Naistekas ei tulekski (ja see on kompliment) autoril välja, kui ta ka kangesti tahaks. Aga ega ta taha. Naisteka jaoks on ta liiga hea tüdruk.

Ei oskagi ütelda, on “Tüdrukune” rohkem raamat naistele või meestele või kes teda õieti (ja eeskätt) peaks lugema. Või kas nad loevad. St loevad-loevad, aga kas just need, kes peaks. No peab lootma. “Puhta põllekese ja lumivalgete põlvikutega” head tüdrukud loevad nagunii. Aga küsimus jääb, see kui…

“Kui ma poleks olnud Nii Hea Tüdruk kuni väga hiljutise ajani, oma puhta põllekese ja lumivalgete põlvikutega.”

Et mis siis oleks?

Aga äkki ei olekski midagi? Isegi raamatut mitte.