Jan Kaus “Tema”

temaMina olen lihtne lugeja ja ootan raamatult lugemismõnu. Selle raamatu lugemine oli aga üks paras piin. Paar esimest lehekülge olid lubavad, aga edasi tuli panna mängu kogu oma tahtejõud, et lehekülg lehekülje haaval lõpu poole rühkida. Kusagil kolmveerand raamatu peal läks asi paremaks, aga see ei kompenseeri niikaugele jõudmise vaevu.

Minategelane on noorem mees, kes on raamatu alguses tädi juures maal peidus. Paistab, et ta on olnud rikas ja edukas Tallinna reklaamiala äss, kelle elu on aga mingil esialgu varju jääval põhjusel totaalselt peapeale pöördunud, nii et ta on maailma eest peitu pugenud. Võib arvata, et midagi on juhtunud tema ja ta toreda ja armsa tüdruksõbra vahel. Tükkhaaval toob ta oma loo lugejani ja samal ajal läheb see edasi. Võiks põnev olla, aga ei ole.

Esiteks on peategelane ise ülbik ja egoist, kelle käekäik jätab külmaks. Peale selle on ta jutt tüütu jorin. Kõrvaltegelased on alguses lahedad, aga jäävad enamasti kuidagi ripakile. Näiteks külamees Aadu, kes räägib umbes nagu „Vanamehe“ multika vanamees, kes käib ahvenal kirjutab pornokatesse jutte. Metsa sees endises kolhoosilossis elav puertoriikolane Jose Corazon on põnev niikaua kuni ta oma suu lahti teeb. Eluaegsed sõbrad, nüüd üks arst, teine tippjalgpallur ja kolmas muusik ei hakka ka elama. Kõik on kunstlik ja punnitatud.

Teiseks on loo ajajoon segi. Ei ole aru saada, mis olid meenutused ja mis juhtus pärast raamatu algust.

Ma arvan, et Jan Kausil oli kena romaani plaan, aga seda kirja pannes on ta päris kõvasti mööda pannud. Tema muu kraam on parem olnud.

Advertisements

Toomas Vint “Avalikult abielust”

18089_422093591190329_17015752_nMulle on Toomas Vint kirjanikuna palju kauem meeldinud, kui ma seda teadnud olen. Kunagi tatikana, kui mu lugemislaual oli veel lihtsalt laste- ja seikluskirjandus, sattus mulle ühes Nooruses ette novell. Selle tegevus toimus Tallinnas, liikus tegelaselt tegelasele, üks mees vist jõi, üht naist taheti vägistada, üks mees oli surnud. Kõik kokku oli väga meeldejääv. Paar aastat tagasi võtsin raamaturiiulilt ühe täitsa juhusliku asja, mis osutus Toomas Vindi novellikoguks “Tantsud Mozarti saatel” ja leidsin ka selle jutu sealt. Praegu mälu järgi pakun, et see oli “See nii ootamatu ja ebamugav surm”. Avastasin, et endiselt mõjub Toomas Vint mulle hästi ja värskendavalt. Ma ei tea miks.

Ei oska ma sedagi arvata, miks ma 2014. aastal Vindi romaani “Avalikult abielust” oma lugemisnimekirja olen visanud, aga lugema hakkasin seda rõõmuga.

Vindi lugu on selgelt väga autobiograafiline. Ta kirjutab ka oma koduleheküljel, et lugu juhtus tema ja ta naise Aili Vindiga. Peategelased on umbes 60aastased Voldemar ja Vivian, mees kirjanik, naine kunstnik. Neil on selja taga 43 aastat abielu, mis omal ajal on näinud kõiksugu kriise. Nõukaaja boheemlane pidi ju viina viskama, nii ka Voldemar, ja eks pidude käigus juhtub kõike. Aga 1993 on täitsa põhja käinud Voldemar joomise maha jätnud ja tänapäeval loovad nad rahulikult, kaovad igal võimalusel mere äärde maakodusse ja elavad õige eeskujulikku ja rutiinset elu. Ühel päeval kutsutakse nad saatesse “Avalikult abielust” ja mees jääb nõusse, sest loodab seda oma ja naise loomingu reklaamimisel ära kasutada.

See aga paneb nende vaikseks ja turvaliseks muutunud suhtes jälle igasugused vanad mürgid mulksuma.

Vint kirjutab loo jutustades samu stseene kordamööda mehe ja naise vaatepunktist, ilmselt selleks, et näidata meile, kui mööda saavad isegi aastakümneid koos elanud inimesed teineteisest rääkida ja samas kui vähe neil tegelikult teise poole ees saladusi on. Üldiselt toimis see hästi, aga pärast saate linastust hakkasid nad ennast kordama. Ühes kohas tuli mul tunne, et olen järje ära kaotanud ja sattunud sadakond lehekülge alguse poole tagasi, sest seda ma olin raudselt lugenud. Tuli välja, et see oli siiski loetud olukord teise poole mälestuste kaudu. Aga olid nii sarnased, et tõesti paistis, et kirjanik on copy-paste teinud. Üldse teine pool raamatust jättis kehvema mulje, nagu ei oleks Vint mallanud raamatut korralikult ära lõpetada.

Lugemisrõõmu see oluliselt ei vähendanud. Võtsin raamatu kätte pühapäeva hommikul ja õhtul lõpetasin. Kokkuvõttes haakusin ma mitme selle raamatu teemaga. Näiteks aeg, muutumine ja samaksjäämine – alati põnev. Aga ka lihtsalt ajakirjanikuna on põnev lugeda allikapoolset vaadet loo tegemisele. Ise käisin suvel ühe prominentse nüüd juba pensionile jäänud abielupaari suvekodus, kus mees tegi murutraktori seljas 12tunniseid tööpäevi ja naine villis koduaia saadustest napsu. Mitte et meie lehe portreelood kunagi hirmsaid haavu lahti kisuks, aga ikkagi – harva jõuan mõelda, mida allikad mõtlevad enne meie tulekut. Nõukaaja kunstiinimese ja alkoholi teema läheb mulle ka korda. Tänapäeva kunsti, meedia ja ajakirjanduse teema. Kuidas kirjanikud kirjutavad. Kokkuvõttes on ikkagi see, mis alguses ütlesin – mulle lihtsalt meeldib Toomas Vinti lugeda, ükskõik, millest ta ka ei kirjuta. Eks peab seda rohkem tegema.

Karl Ristikivi “Mõrsjalinik”

morsjalinikMul on Ristikivi vastu alati mingi nõrkus olnud. Kõigepealt “Semud. Sellid”, hiljem kroonikate triloogia, Tallinna triloogia ja “Hingede öö”, mis mulle kohe väga meeldis. Natuke mõjutab ka see, et Ristikivi on Lõuna-Läänemaa mees. Võtsin humanitaarinstituudis isegi Toomas Liivi Ristikivi loengud, kuigi neid punkte mul vaja ei olnud.

“Mõrsjalinik” on aastaid lugemisjärjekorras olnud ja tegelikult ei olegi ma väga pikka aega midagi Ristikivilt lugenud. Nii et olid mälestused, aga mitte vahetu kogemus.

“Mõrsjalinik” jutustab 14. sajandil elanud Siena Katariina eluloo, kellest hiljem sai pühak. Selline vagadusehunnik, kes juba lapsena otsustab, et temast saab Kristuse mõrsja ja ei lase ennast lõpuni kellestki kõigutada.

Mõnes mõttes see raamat ületas mu ootusi, mõneti jäi aga alla. Seda seepärast, et Ristikivi kirjutab nii, nagu ta oleks muhe, aga natuke ehk totu vanamees. Ei ole see liiga tempokas, liiga tõsine ega liiga häiriv. Mõnus lugeda. Kui keegi jutustaks mulle ümber “Põlev lippu” või “Viimse linna”, ootaks ma neist midagi hoopis seikluslikumat või julmemat, aga need on parajalt flegmaatilised. “Mõrsjalinikut” pidasin ma sisukokkuvõtte põhjal raamatuks, millest võib olla raske läbi närida – kindlasti mingid hirmsad sisemised hingepiinad ja konfliktid välise maailmaga. Aga ei, see oli peaaegu nagu mõne kiriku välja antud pühaku elulugu. Inspiratsioonilugu, kus peategelanna valib õige tee ja läheb siis elust läbi nagu võist. Võti on jääda endale kindlaks. See ei tähenda, et oleks nõme raamat, tore ja hariv oli lugeda ja igav ei hakanud, aga natuke pinnapealne.

Mulle tundub mõte jumala olemasolust naeruväärne ja kristlus lausa halvas mõttes veider religioon, aga see ei tähenda, et religiooniteemaline ilukirjandus ei võiks rõõmu pakkuda. See ongi hea meedium, kus ma saan jumalasseuskumist tegelastega kaasa mängida, kujutada end usklikuks. See raamat lasi mul seda teha.

Andrei Hvostov “Sillamäe passioon”

sillamäe-passioon Olen Andrei Hvostovi kui tõsiselt hea ajakirjaniku fänn olnud kogu aeg. Esimese peatüki ajal aga tekkis mul selle raamatu suhtes vastumeelsus. Ta juhatas oma lapse- ja noorepõlvemälestused sisse oma poja kaudu, kes ei mõista üldse, mis värk oli elu ENSV-s ja siis proovib poega minevikku viia kujuteldava ajarännuga. Lihtsalt tänapäeva ja nõukaaja kontrasti peale mängimine on minu jaoks tüütu. Võib-olla sellepärast, et sain mõlemast osa mõnes mõttes võrdselt. Olen sündinud 1975 ehk siis lapsepõlv oli ENSV-s ja mäletan seda suurepäraselt, aga täiskasvanuaeg jäi algas laias laastus koos taasiseseisvumisega. Et nagu sujuv üleminek, sest keskkooli lõpuga oleks nagunii elu muutunud ka ühiskonnakorralduse muutumiseta. Arvan, et meievanused tunnetavad nii ENSV-d kui ka vaba Eestit võrdsemalt kui nooremad või vanemad. Seepärast võibki juhtuda, et hakkab igav, kui üks pool hakkab teisele oma maailma tutvustama.

Aga lugesin edasi ja varsti olin täiesti haaratud. See on lausa hirmuäratav, kui sarnased, kuigi detailides erinevad, võivad mingid lapsepõlveseigad olla. Loen Sillamäe poisi meeleheitlikust janust oma salakoha ja onnide järele ja mõtlen juba rohkem oma samasugustele kogemustele. Loen lasteaia vihkamisest ja tuleb meelde, kuidas ma seal piinlesin. Külma sõja ajal kartsin tõesti tuumasõda. Olen seda lapsena vist sadu kordi unes näinud. Hvostov kirjutab, et tema põlvkond väga ei kartnud ja oletab õigesti, et see oli kaheksakümnendate laste hirm. Unistus teksadest ja “Neli tankisti ja koer”. Kuidas on võimalik, et pisikestel sillamäelastel olid “anekdoodid” (tegelikult õuduslood) punastest mantlitest ja mustadest kätest ja samal ajal Nõva külas pea puhtalt eesti keskkonnas räägiti “anekdoote” punastest kardinatest ja mustadest hüppenööridest?

Aga see ei ole humoorikas nostalgiaraamat, ei ole “Disko ja tuumasõda” või “Sangarid” ega kindlasti mitte “ENSV”. Hvostov on aus, urgitseb ja püüab mõtestada ning jõuab tavaliselt välja kuhugi, kuhu ise ei kipugi jõudma, sest see on liiga häiriv.

Hvostov on 10-12 aastat must vanem ja käib ära vene sõjaväes sel ajal kui mina nühin Tallinnas algklasside koolipinke. Mul on ainult hea meel, et mina ei pidanud seda tegema.

See on kindlasti kõige parem Nõkogude ajast kirjutatud memuaar, mida ma lugenud olen.

Minu loetud eksemplaril oli ka lisaväärtus. See on Haapsalu raamatukogust ja üks varasemaist lugejaist on teksti varustanud kommentaaride, hüüumärkide ja allajoonimistega. Näiteks kirjeldab Hvostov lasteaia jubedusi, kõrvale on harilik pliiats lennukalt kirjutanud “gestaapo!”. Täitsa lõpus saab selgeks, et vene nimega Hvostov on eestimeelse kommentaatori umbusalduse lõplikult sulatanud. Kohas, kus ta võrdleb oma isa perekonna küüditamislugu eestlaste omadega on kommentaar “Tubli kirjanik see Andrjuša!”

Rein Raud “Hotell Amalfi”

amalfiRein Raua “Hotell Amalfi” on üks väike tore raamat. Minategelane Roland on väikse sisekujundusbüroo omanik, edukas ja pealiskaudne tegelane. Tal on ilus naine, ja head töökaaslased. Kõk paistab minevat ülesmäge nii töös kui ka isiklikus elus.

Ühel päeval saab ta kahelt väga salapäraselt tegelaselt väga veidra tellimuse. Kujundagu ta hotell, kuhu igaüks tahaks tulla ja mis oleks sealolijatele nagu kodu. Rahas pole küsimus. Olgu ainult tõesti enneolematu. Roland võtab väljakutse vastu.

See raamat on libe nagu lutsukala, ei lase ennast lihtsalt paika panna. Ühest küljest on see paras seebikas eduka ärimehest ja naistest tema ümber. On äripartner, kes teda armastab, aga kellega suhte loomist Roland tõsiselt isegi ei kaalu, sest naiseks tuleb võtta ju võimalikult ilus tšikk. Sellise on ta ka leidnud ja paistab, et temagi armastab Rolandit. Ellu tuleb ka kolmas, salapärane saatuslik naine, kes on Rolandi büroolt midagi päris väljakutsuvat tellinud. Vot temasse Roland arvab end hullupööra armunud olevat.

Ärgu nüüd need, kes seebikaid ei armasta, ehmatagu, sest samal ajal on see ka müsteerium salapärasest tellimusest, ebatavalistest unenägudest. Põnev lõpuni välja.

Eks seda võib lugeda ka nagu sümbolistlikku teost. Unenäo hotellitoad ja koridorid ja muu selline.

Raua stiil on kerge ja lobe, mis esialgu tundus selle salapärase looga mitte kuigi hästi sobivat. Peategelane ei hakka päris elama, vaid jääb justkui karikatuuriks. Autor paistab andvat lugejale ka selged vihjed, kuidas peategelast hinnata tuleks. Isegi liiga ilmselged. Läheb Roland näiteks emale külla, et ta vanadekodusse toimetada. “Ema on taldrikuid ja asju lõhkunud,” nendib ta kahe lausega ja jutustab edasi, mis neid vanadekodus ootas. See, kuidas ta eirab ema hingevalu ja tahtmatust vanadekodusse minna, suunab meid muidugi paigutama tüüpi empaatiavõimeta lurjuste kategooriasse.

Mingil hetkel hakkasin mõtlema, et selline minategelane ilmselt oma lugu niiviisi jutustakski ja sel juhul on see õige valik.

Meeldis. Ühe õhtu lugemine.

Herman Sergo „Randröövel“

5450001819“Randröövli” lugemiseks olid mul oma põhjused. Minu Hiiumaalt pärit vaarisa Aleksander Dampf on kirja pannud mälestusi ja ka legendi, et Dampfide suguvõsa algus on seotud omaaegse Hiiumaa mõisniku parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergiga (1744-1811), keda rahvasuus kutsuti Ungru krahviks. XVIII sajandi teisel poolel elanud Hiiumaal Suuremõisa vallas väga ilus tüdruk, nimega Mari. Mõisaomanik Ungern-Sternberg käsutanud Mari mõisa, meelitanud ära ning Maril sündinud poeg Laas (1778). Laas on minu vanavanavanavanavanaisa. Suguvõsa uurinud mehed räägivad, et tegelikult ei saanud Laas ikka krahvi sohilaps olla, aastad ei klapi. Aga vahet pole. Kui kümmekond aastat tagasi esimest korda Herman Sergo romaani „Randröövel“ nägin, mõtlesin kohe, et see tuleb läbi lugeda, sest see jutustab Otto von Ungern-Sternbergi loo.

Nüüd lugesingi ja olen pettunud. Algmaterjal on põnev. Ungern-Sternberg olla lasknud Hiiumaast möödunud laevu madalikule ja neid siis kas röövinud või röövelliku raha eest lahti tõmmanud. Lõpuks saadetigi ta karilejooksnud laevade riisumise ja eestirootsi kipri tapmise eest Siberisse asumisele. Sergo märgib, et kasutas Tartu keskarhiivi, ajaloomuuseumi ja teaduste akadeemia materjale ning lasi teha 1000 lehekülge fotokoopiaid, neist kohtuprotsessi materjale oli 350 lk. Ole ainult mees ja kirjuta.

380leheküljelise 1987. aastal ilmunud romaani peategelased on eestirootslane, noor kipper Malm, tema pruut ja Ungern-Sternbergide teenija Anu, vana Ungern-Sternberg, tema abikaasa ja poeg Gustav. Raamatus on Malmi ja Anu vahel puhkenud armastus, aga aadlinärakad ei taha neiut kiprile kaasaks anda, sest too on tubli teenija. Siis teeb Gustav Anule tite, seda varjatakse ja antakse lörtsitud Anu Malmile neitsi pähe. Gustav on samal ajal Peterburis ja lööb pere varandust laiaks. Raamatus on ka palju merelkäikude ja vana Ungern-Sternbergi sulitempude kirjeldusi. Sergo ise oli ka meremehepaberitega hiidlane ja Läänemere ja Eesti kaubalaevanduse maailm on huvitav. Raamatu viimane kolmandik on (võimalik, et kärbitud) ärakirjad Ungern-Sternbergi süüdistuskokkuvõttest ja tema läkitatud kaitse- ja kaebekirjadest.

Miks see raamat mulle ei meeldinud? “Randröövel” oleks pidanud mõjuma süngema ja õõvastavamana ning tegelaste teod usutavamana, aga Sergo pole osanud seda piisavalt hästi kirjutada. Kirja on lugu pandud mingis pseudoarhailises keeles ja sellises võtmes, et jääb mulje, justkui pajataks seda villase kampsuniga külateatri vanamees, kes püüab igal juhul muhe olla, ükskõik, kas see sobib või mitte. Suvaline näide: “Proua aga, kelle suust ettemõtlematult väljalipsanud saladus oli meeste meeled lausleekidesse löönud, püüdis tuld jõudumööda taas kinni matta: “Otto! Ja ka sina, Gustav!”…”

Mul on Sergo meeles poisipõlvest meremehelugude koguga “Lootsitoa jutud” ja mälestused sellest on ainult head. Edaspidi tuleb tema raamatutega ettevaatlik olla, ei taha vana ja ilusat mälestust rikkuda.

Mihkel Mutt “Eesti ümberlõikaja”

eesti-ümberlõikajaLoo peategelane härra Rähn on pärit Alam-Kolkaküla alevist. Ta on omal ajal giidina uhkusega tutvustanud välismaalastele Eesti vaatamisväärsusi, mõistnud siis, et kõik see on Euroopas palju uhkemal kujul juba ammu olemas. Alaväärsuskompleksiga seotud identiteedikriis toob ta mõneks ajaks oma Kolkakülla tagasi juuri otsima, seal aga torkab pähe lahendus: tuleb ennast mingi teise rahvuse liikmeks (vaimselt) ümber lõigata. Raamat hüppab päris palju siia-sinna. Teine liin on Alam-Kolkakülas spontaanselt sündiv rahvuslik liikumine. Kusagil on “päris-eurooplased”, kes hoiavad Eestil ja Alam-Kolkakülal silma peal.

Kes on Mihkel Muti arvamuslugusid ja raamatuid lugenud, kujutab ette, mis põldu ta künnab. Kolklus, eestlus, rahvusvahelisuse võimalikkus ilma iseenda rahvuse ärasalgamiseta. Õhtumaade allakäik. Kirja pandud ma ütleks et mutiliku särava följetonimeistri sulega (kujutan ette, et inimesed, kes teavad Mihkel Mutti kui kuulsat Eesti kirjanikku, aga ei ole ühtegi ta raamatut lugenud, arvavad, et ta raamatud on tõsised. Ei ole, need on romaanipikkused följetonid, täis mängurõõmu.) Iroonial ja groteskil on tähtis koht.

Kas see mulle meeldis? Ma ei tea isegi. Selliseid asju lugedes peaks tekkima üllatus- ja äratundmismomente, et pagan, see oli tabav, poleks ise osanud paremini öelda! Paremal juhul hakkad veel naerma. Neid on küll ja rohkem kui tal keskmiselt raamatu peale. Aga on ka õllepudeliga bussiputkas istuva elukunstniku hvilusoofiat, mis küll peene sulega elegantsesse rüüsse riietatud, aga midalugedes hakkab natuke ebamugav, sest tundub, et kirjanikuhärra ei ole asjale päris pihta saanud.

Mihkel Muti aeg on minu omast varasem, see algas 1970ndatel ja jõudis ehk tippu 1990ndate üleminekuajal. Olen sellele ta vanemat ja uuemat esseistikat lugedes mitu korda mõelnud, et stagnaaja Eestist oli ta haruldaselt euroopalik ja lääne kultuuri mõistev härra, pärast iseseisvumist aga avastas, et tegelik lääs on mõneti teistsugune. Nüüd püüab Mutt ikka Euroopat kinni püüda, aga see jääb lõpuni tabamatuks. “Seda Euroopat, millest ma unistasin, pole vist enam olemas,” ütleb üks ta tegelane. Mutile ei anna see rahu.

Mina tunnen end iseendana jumala hästi ja ei põe rahvuse, kultuursuse või tõsiseltvõetavuse kompleksi. Eks muidugi libisevad ka minu mõtted vahel samadele radadele, aga see jätab mind siiski suhteliselt ükskõikseks. Mingitest protsessidest saan ma teistmoodi aru kui Mutt. Sellises olukorras kipub ikka nii olema, et kirjaniku peen iroonia ei pane lugejat oma seisukohti ümber hindama, vaid muutub lugeja silmis lihtsalt kirjutaja piiratuse tõendiks.

Mutt aga las kõnnib neid radu. Keegi võiks seda ju teha ja Mihklil tuleb see välja paremini kui enamikul teistest. Ja “Eesti ümberlõikaja” on ka värskem kui paljud teised Muti raamatud.