Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

kolmevaimukivi

“Kolmevaimukivi” on ulmekogumik, kinnitab kirjanik ise. Ulme olevat tema jaoks lai mõiste ja kõigi žanrite seas aukohal. Seda on kogumikust tunda.

***

“Mirabilia saladus” – lühiromaan totakast Ustavast, kelle isa on vägev pealik. Nooruk Ustav läheb oma orja Raatiga metsa seeni raiuma. Kohe läheb mölluks, sest noored satuvad pealt nägema, kuidas kamp röövleid ründab üht rüütlit ja üritab mehelt midagi välja pressida. Otsitavat ei leita ja surev rüütel jäetakse maha. Kuid rüütel jõuab enne surma eseme Ustavale edasi anda, see on metaaltoru, mida kutsutakse mikroks. Asju, mis mõõga ja maagia maailma ei sobi, on veel, näiteks bardide rokkivad väekandled ja ümber planeedi tiirutav kolakas Meistri Koda.

Kohe pärast kihluspidu punapäise Killega, keda Ustav peab nõmedaks tüdrukuks, saadetakse poiss koos orja ja vana targaga kuninga juurde, kaasas rüütli surnukeha ja mikro. Tähtis koht on ka põgenenud neiu Ylsvingil ja haldjate ulmesampo ketramise kodadel.

On seiklust, on armastust, on põnevust ja üllatavaid loo keerdkäike. Tegelased on meeldejäävad. Maailma jutustav peategelane on lihtne või isegi kohtlane nooruk ja tema maailmakirjeldusest tuleb raamatu huumor. Ja kokkuvõttes on see ulmekas, milles maailma saladus 120 leheküljel mingil määral lahti harutatakse.

Püüan meenutada, aga mul ei tule meelde ühtegi paremat Hargla teost. Mulle on teda lugeda kogu aeg meeldinud, aga tihti ei tule tal loo osadest kokku sellist tervikut, millega ma rahule jääks. Vot seekord tuli.

***

“Jõulujõud”. Väike, kurb ja ilus lugu, mis esimest korda ilmus ajakirjas “Pere ja Kodu. Kujutan ette, et jõulunumbris.

***

Pikem tekst “Einsteini viimased sõnad”. Maailmas, kus sakslastel õnnestus kinni püüda landav taldrik ja UFOd tuhisesid avalikult taevas ning sekkusid ilmasõja käiku, said ulmekirjanikest teadlased. Iseenesest tore lugu, kuigi vaimustusest hüppama ka ei pannud. Ehk on natuke liiga pikk nende naljade peal püsimiseks, mida üks või teine meie maailma korüfee selles reaalsuses teeb. Plusspoolele läheb see, et ei tuiutatud lihtsalt niisama ringi, vaid oli ka mingi lõpp sel lool. Mida tihtipeale sedalaadi austusavaldus-lugudel ei ole.

***

“Tammõküla viljakuivati” ja “Kolmevaimukivi”. Mõlemad esindavad Eesti etnoõudust ja mängivad rahvapärimust. Tammõküla viljakuivatil lasub mingi needus, mis paistab kõik seal ööbivad inimesed tapvat või sandistavat. Kui asjatundja kuivatijama uurida võtab, tuleb välja jube lugu tegelaste lähiminevikust. See on küll auhinnatud ja hea lugu, aga mulle jäi isegi rohkem meelde “Kolmevaimukivi”. See on jutustatud rahvaluulekoguja suu läbi. Üks vanaätt räägib talle loo, mille väidab iseendaga juhtunud olevat. Leidnud ta kivi pealt hõberaha, mida pärast kolm veidrat inimest talt kätte tahtnud saada, millest ta aga loobuda ei raatsinud. Lugu ise meenutab tõesti heas mõttes eesti muinasjutte, kuigi käib närvidele sellega, et peategelased teevad ilmselgelt rumalaid asju. Aga on ka väga lahedaid nükkeid, näiteks mis needus tegelasi tabab. Mõlemad lood meenutavad Juhan Jaigi jutte. Mõlema puhul jääb tunne, et tegemist on stiilimängudega, ja õudusetekitajana ei tööta kumbki eriti. Viga võib olla ka minus ja sedalaadi kirjanduse ületarbimises. Kui suudaks kuidagi näiteks oma õudukapelgliku naise neid lugema meelitada, siis võiks efekt olla päris ehe. Tahaks tõesti teada, milline on õudukaid hirmuga lugav inimese arvustus.

***

“Clemens Fellinus, Rex Estonicum”. Kroonik Henrik arvab, et pealik Lembitu sisse on pugenud deemon, sest hullemat ristiinimese vaenlast ei ole maamuna peal olemas. Mis selle vastu aitab? Eksortsism! Minu arust muhe lugu.

***

“Osariigi presidendi kohtumine”. Kui lisada, et Eesti ja tulnukatega, ongi kogu selle lühikese ja õelavõitu satiiri sisu käes.

***

Veel vähem meeldis mulle “Heliose teoreem”. Jumala jõuga tegelased, kes jälgivad ja püüavad suunata Maa ja inimese arengut. Selliseid asju ootaks harrastajailt.

***

“Per Homicidum ad Astra”. Retroulme nagu Einsteingi, aga seekord navigaatorpirxilik. Alguses käib uurija demonstratiivne ülbamine närvidele, aga mingil määral ta seletus mind veenis. Lugu on suuremalt jaolt tüüpiline piiratud kahtlusaluste hulgaga kosmoselaevakrimka, mis lõpuks saab võimsa kiirenduse.

***

“Suvitusromaan”. Kalamaja kirjaniku agent (kes on kirjanikku armunud tütarlaps, kirjanikuhärra seda muidugi ei mõista) saadab mehe maale turismitalusse kirjutama. Taluperemees on ehtne maa-ambaal, agressiivne mats, kes viskab kogu aeg viina ja teeb valjuhäälset lolli nalja. Perenaine seevastu on nagu ilmutus oma hobustega. Kirjanik armub kiiresti ja samm-sammult läheneb oma hukatusele. Eks see teebki selle loo heaks. Lugeja saab väga hästi aru, et ei maksa jamada, ka peategelane saab. Vahepeal tundub, et ta suudab hävinguteelt ära keerata, et siis jälle tagasi vajuda. Lahe nüke on see, et romaan, mida kirjanik loob, on kogumiku sisse juhatanud “Mirabilia saladuse” järg. Tekib naljakas petuefekt, kus “Mirabilia saladus” oleks nagu tühipaljas väljamõeldis ja oh kui palju lihtsam kui tegelik elu. Tegelikkus oma täie karmusega oleks siis “Suvitusromaan”. Heh-heh. Ei oodanud midagi, aga kokkuvõttes oli muljetavaldav ja jube. Kummitas veel päevi.

***
Kokkuvõttes väärt kogumik, kuhu on meistriteoste ja lihtsalt lugemist väärt tekstide vahele eksinud ainult paar minu arust kehva asja. Lood on kenasti lõpuni välja arendatud, Hargla huumorit jagub igale poole. Kui midagi juurde paluda, siis – vaadates kui hästi ta veidi kulunud ideid oma lugudeks teeb -, et kirjanikule kargaks pähe mõni täiesti originaalne ja tähelepanuväärne science fictioni idee.

Advertisements

Veiko Märka “Elu on sõna”

Elu on sõna“Elu on sõna” on sarjast “Kirjanikud omavahel” – kümme Eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu autorite omavaheliste suhete kaudu.

Märka teeb seda enam-vähem nii, nagu tegi tema kirjandusõpetaja – äärmiselt omapärane persoon, kelle puhul (nagu Märka ütleb) esines harva mõtestatud pedagoogitegevust. Tundides aetava jutu põhisisu olid õpetaja isiklikud kokkupuuted tolleaegsete Eesti kirjandusringkondadega – neid paistis jätkuvat – ja Märkale kirjanikud meeldisid. Või vähemalt äratasid suuremat huvi kui kirjandus ise. Neist (juba oma) kokkupuuteist ta jutustab, see kõik on huvitav, aga otse loomulikult kõneleb raamat – nagu iga raamat, midagi üllatavat selles ei ole – rohkem autorist endast kui neist, kellest ta parasjagu kõneleb.

Nagu võiski oodata, saab kõvasti nalja, Märka kirjutab just nii, nagu ta räägibki: nägu äärmiselt tõsine, isegi veidi traagiline, ja hääl selline, et midagi naljakat selles kõiges nüüd küll ei ole, kuigi on ikka küll. Isegi väga.

Mis aga on üllatav – “Elu on sõna” näitab autorit peale tavapärase veidi ka hoopis teise – tõsise ja isegi lüürilise kandi pealt.

Selle tõestuseks tsitaat:

“Tavalisest inimesest ei jää järele muud kui fotod, kuid need annavad edasi vaid näojooned. Tõsi, elupuuhekk, mille mu vanavanaisa veidi enne surma (1936) Sauele istutas, oli päris heas seisukorras veel kaheksakümnendatel ning praegugi on paar puud järel. Miks see hekk mulle lapsena nii tähtis oli, ei mäleta. Peale perekonnapärimuse kindlasti ka sellepärast, et elupuud lõhnavad väga hästi ja kuidagi kummaliselt. Nagu ei olekski nad siit maailmast.

Raamatud on kirjaniku elupuuhekk.”

No mis sa hing oskad veel ütelda?! Mittte midagi. Või ehk seda, et elu on sõna.

Jan Kaus “Tema”

temaMina olen lihtne lugeja ja ootan raamatult lugemismõnu. Selle raamatu lugemine oli aga üks paras piin. Paar esimest lehekülge olid lubavad, aga edasi tuli panna mängu kogu oma tahtejõud, et lehekülg lehekülje haaval lõpu poole rühkida. Kusagil kolmveerand raamatu peal läks asi paremaks, aga see ei kompenseeri niikaugele jõudmise vaevu.

Minategelane on noorem mees, kes on raamatu alguses tädi juures maal peidus. Paistab, et ta on olnud rikas ja edukas Tallinna reklaamiala äss, kelle elu on aga mingil esialgu varju jääval põhjusel totaalselt peapeale pöördunud, nii et ta on maailma eest peitu pugenud. Võib arvata, et midagi on juhtunud tema ja ta toreda ja armsa tüdruksõbra vahel. Tükkhaaval toob ta oma loo lugejani ja samal ajal läheb see edasi. Võiks põnev olla, aga ei ole.

Esiteks on peategelane ise ülbik ja egoist, kelle käekäik jätab külmaks. Peale selle on ta jutt tüütu jorin. Kõrvaltegelased on alguses lahedad, aga jäävad enamasti kuidagi ripakile. Näiteks külamees Aadu, kes räägib umbes nagu „Vanamehe“ multika vanamees, kes käib ahvenal kirjutab pornokatesse jutte. Metsa sees endises kolhoosilossis elav puertoriikolane Jose Corazon on põnev niikaua kuni ta oma suu lahti teeb. Eluaegsed sõbrad, nüüd üks arst, teine tippjalgpallur ja kolmas muusik ei hakka ka elama. Kõik on kunstlik ja punnitatud.

Teiseks on loo ajajoon segi. Ei ole aru saada, mis olid meenutused ja mis juhtus pärast raamatu algust.

Ma arvan, et Jan Kausil oli kena romaani plaan, aga seda kirja pannes on ta päris kõvasti mööda pannud. Tema muu kraam on parem olnud.

Toomas Vint “Avalikult abielust”

18089_422093591190329_17015752_nMulle on Toomas Vint kirjanikuna palju kauem meeldinud, kui ma seda teadnud olen. Kunagi tatikana, kui mu lugemislaual oli veel lihtsalt laste- ja seikluskirjandus, sattus mulle ühes Nooruses ette novell. Selle tegevus toimus Tallinnas, liikus tegelaselt tegelasele, üks mees vist jõi, üht naist taheti vägistada, üks mees oli surnud. Kõik kokku oli väga meeldejääv. Paar aastat tagasi võtsin raamaturiiulilt ühe täitsa juhusliku asja, mis osutus Toomas Vindi novellikoguks “Tantsud Mozarti saatel” ja leidsin ka selle jutu sealt. Praegu mälu järgi pakun, et see oli “See nii ootamatu ja ebamugav surm”. Avastasin, et endiselt mõjub Toomas Vint mulle hästi ja värskendavalt. Ma ei tea miks.

Ei oska ma sedagi arvata, miks ma 2014. aastal Vindi romaani “Avalikult abielust” oma lugemisnimekirja olen visanud, aga lugema hakkasin seda rõõmuga.

Vindi lugu on selgelt väga autobiograafiline. Ta kirjutab ka oma koduleheküljel, et lugu juhtus tema ja ta naise Aili Vindiga. Peategelased on umbes 60aastased Voldemar ja Vivian, mees kirjanik, naine kunstnik. Neil on selja taga 43 aastat abielu, mis omal ajal on näinud kõiksugu kriise. Nõukaaja boheemlane pidi ju viina viskama, nii ka Voldemar, ja eks pidude käigus juhtub kõike. Aga 1993 on täitsa põhja käinud Voldemar joomise maha jätnud ja tänapäeval loovad nad rahulikult, kaovad igal võimalusel mere äärde maakodusse ja elavad õige eeskujulikku ja rutiinset elu. Ühel päeval kutsutakse nad saatesse “Avalikult abielust” ja mees jääb nõusse, sest loodab seda oma ja naise loomingu reklaamimisel ära kasutada.

See aga paneb nende vaikseks ja turvaliseks muutunud suhtes jälle igasugused vanad mürgid mulksuma.

Vint kirjutab loo jutustades samu stseene kordamööda mehe ja naise vaatepunktist, ilmselt selleks, et näidata meile, kui mööda saavad isegi aastakümneid koos elanud inimesed teineteisest rääkida ja samas kui vähe neil tegelikult teise poole ees saladusi on. Üldiselt toimis see hästi, aga pärast saate linastust hakkasid nad ennast kordama. Ühes kohas tuli mul tunne, et olen järje ära kaotanud ja sattunud sadakond lehekülge alguse poole tagasi, sest seda ma olin raudselt lugenud. Tuli välja, et see oli siiski loetud olukord teise poole mälestuste kaudu. Aga olid nii sarnased, et tõesti paistis, et kirjanik on copy-paste teinud. Üldse teine pool raamatust jättis kehvema mulje, nagu ei oleks Vint mallanud raamatut korralikult ära lõpetada.

Lugemisrõõmu see oluliselt ei vähendanud. Võtsin raamatu kätte pühapäeva hommikul ja õhtul lõpetasin. Kokkuvõttes haakusin ma mitme selle raamatu teemaga. Näiteks aeg, muutumine ja samaksjäämine – alati põnev. Aga ka lihtsalt ajakirjanikuna on põnev lugeda allikapoolset vaadet loo tegemisele. Ise käisin suvel ühe prominentse nüüd juba pensionile jäänud abielupaari suvekodus, kus mees tegi murutraktori seljas 12tunniseid tööpäevi ja naine villis koduaia saadustest napsu. Mitte et meie lehe portreelood kunagi hirmsaid haavu lahti kisuks, aga ikkagi – harva jõuan mõelda, mida allikad mõtlevad enne meie tulekut. Nõukaaja kunstiinimese ja alkoholi teema läheb mulle ka korda. Tänapäeva kunsti, meedia ja ajakirjanduse teema. Kuidas kirjanikud kirjutavad. Kokkuvõttes on ikkagi see, mis alguses ütlesin – mulle lihtsalt meeldib Toomas Vinti lugeda, ükskõik, millest ta ka ei kirjuta. Eks peab seda rohkem tegema.

Karl Ristikivi “Mõrsjalinik”

morsjalinikMul on Ristikivi vastu alati mingi nõrkus olnud. Kõigepealt “Semud. Sellid”, hiljem kroonikate triloogia, Tallinna triloogia ja “Hingede öö”, mis mulle kohe väga meeldis. Natuke mõjutab ka see, et Ristikivi on Lõuna-Läänemaa mees. Võtsin humanitaarinstituudis isegi Toomas Liivi Ristikivi loengud, kuigi neid punkte mul vaja ei olnud.

“Mõrsjalinik” on aastaid lugemisjärjekorras olnud ja tegelikult ei olegi ma väga pikka aega midagi Ristikivilt lugenud. Nii et olid mälestused, aga mitte vahetu kogemus.

“Mõrsjalinik” jutustab 14. sajandil elanud Siena Katariina eluloo, kellest hiljem sai pühak. Selline vagadusehunnik, kes juba lapsena otsustab, et temast saab Kristuse mõrsja ja ei lase ennast lõpuni kellestki kõigutada.

Mõnes mõttes see raamat ületas mu ootusi, mõneti jäi aga alla. Seda seepärast, et Ristikivi kirjutab nii, nagu ta oleks muhe, aga natuke ehk totu vanamees. Ei ole see liiga tempokas, liiga tõsine ega liiga häiriv. Mõnus lugeda. Kui keegi jutustaks mulle ümber “Põlev lippu” või “Viimse linna”, ootaks ma neist midagi hoopis seikluslikumat või julmemat, aga need on parajalt flegmaatilised. “Mõrsjalinikut” pidasin ma sisukokkuvõtte põhjal raamatuks, millest võib olla raske läbi närida – kindlasti mingid hirmsad sisemised hingepiinad ja konfliktid välise maailmaga. Aga ei, see oli peaaegu nagu mõne kiriku välja antud pühaku elulugu. Inspiratsioonilugu, kus peategelanna valib õige tee ja läheb siis elust läbi nagu võist. Võti on jääda endale kindlaks. See ei tähenda, et oleks nõme raamat, tore ja hariv oli lugeda ja igav ei hakanud, aga natuke pinnapealne.

Mulle tundub mõte jumala olemasolust naeruväärne ja kristlus lausa halvas mõttes veider religioon, aga see ei tähenda, et religiooniteemaline ilukirjandus ei võiks rõõmu pakkuda. See ongi hea meedium, kus ma saan jumalasseuskumist tegelastega kaasa mängida, kujutada end usklikuks. See raamat lasi mul seda teha.

Andrei Hvostov “Sillamäe passioon”

sillamäe-passioon Olen Andrei Hvostovi kui tõsiselt hea ajakirjaniku fänn olnud kogu aeg. Esimese peatüki ajal aga tekkis mul selle raamatu suhtes vastumeelsus. Ta juhatas oma lapse- ja noorepõlvemälestused sisse oma poja kaudu, kes ei mõista üldse, mis värk oli elu ENSV-s ja siis proovib poega minevikku viia kujuteldava ajarännuga. Lihtsalt tänapäeva ja nõukaaja kontrasti peale mängimine on minu jaoks tüütu. Võib-olla sellepärast, et sain mõlemast osa mõnes mõttes võrdselt. Olen sündinud 1975 ehk siis lapsepõlv oli ENSV-s ja mäletan seda suurepäraselt, aga täiskasvanuaeg jäi algas laias laastus koos taasiseseisvumisega. Et nagu sujuv üleminek, sest keskkooli lõpuga oleks nagunii elu muutunud ka ühiskonnakorralduse muutumiseta. Arvan, et meievanused tunnetavad nii ENSV-d kui ka vaba Eestit võrdsemalt kui nooremad või vanemad. Seepärast võibki juhtuda, et hakkab igav, kui üks pool hakkab teisele oma maailma tutvustama.

Aga lugesin edasi ja varsti olin täiesti haaratud. See on lausa hirmuäratav, kui sarnased, kuigi detailides erinevad, võivad mingid lapsepõlveseigad olla. Loen Sillamäe poisi meeleheitlikust janust oma salakoha ja onnide järele ja mõtlen juba rohkem oma samasugustele kogemustele. Loen lasteaia vihkamisest ja tuleb meelde, kuidas ma seal piinlesin. Külma sõja ajal kartsin tõesti tuumasõda. Olen seda lapsena vist sadu kordi unes näinud. Hvostov kirjutab, et tema põlvkond väga ei kartnud ja oletab õigesti, et see oli kaheksakümnendate laste hirm. Unistus teksadest ja “Neli tankisti ja koer”. Kuidas on võimalik, et pisikestel sillamäelastel olid “anekdoodid” (tegelikult õuduslood) punastest mantlitest ja mustadest kätest ja samal ajal Nõva külas pea puhtalt eesti keskkonnas räägiti “anekdoote” punastest kardinatest ja mustadest hüppenööridest?

Aga see ei ole humoorikas nostalgiaraamat, ei ole “Disko ja tuumasõda” või “Sangarid” ega kindlasti mitte “ENSV”. Hvostov on aus, urgitseb ja püüab mõtestada ning jõuab tavaliselt välja kuhugi, kuhu ise ei kipugi jõudma, sest see on liiga häiriv.

Hvostov on 10-12 aastat must vanem ja käib ära vene sõjaväes sel ajal kui mina nühin Tallinnas algklasside koolipinke. Mul on ainult hea meel, et mina ei pidanud seda tegema.

See on kindlasti kõige parem Nõkogude ajast kirjutatud memuaar, mida ma lugenud olen.

Minu loetud eksemplaril oli ka lisaväärtus. See on Haapsalu raamatukogust ja üks varasemaist lugejaist on teksti varustanud kommentaaride, hüüumärkide ja allajoonimistega. Näiteks kirjeldab Hvostov lasteaia jubedusi, kõrvale on harilik pliiats lennukalt kirjutanud “gestaapo!”. Täitsa lõpus saab selgeks, et vene nimega Hvostov on eestimeelse kommentaatori umbusalduse lõplikult sulatanud. Kohas, kus ta võrdleb oma isa perekonna küüditamislugu eestlaste omadega on kommentaar “Tubli kirjanik see Andrjuša!”

Rein Raud “Hotell Amalfi”

amalfiRein Raua “Hotell Amalfi” on üks väike tore raamat. Minategelane Roland on väikse sisekujundusbüroo omanik, edukas ja pealiskaudne tegelane. Tal on ilus naine, ja head töökaaslased. Kõk paistab minevat ülesmäge nii töös kui ka isiklikus elus.

Ühel päeval saab ta kahelt väga salapäraselt tegelaselt väga veidra tellimuse. Kujundagu ta hotell, kuhu igaüks tahaks tulla ja mis oleks sealolijatele nagu kodu. Rahas pole küsimus. Olgu ainult tõesti enneolematu. Roland võtab väljakutse vastu.

See raamat on libe nagu lutsukala, ei lase ennast lihtsalt paika panna. Ühest küljest on see paras seebikas eduka ärimehest ja naistest tema ümber. On äripartner, kes teda armastab, aga kellega suhte loomist Roland tõsiselt isegi ei kaalu, sest naiseks tuleb võtta ju võimalikult ilus tšikk. Sellise on ta ka leidnud ja paistab, et temagi armastab Rolandit. Ellu tuleb ka kolmas, salapärane saatuslik naine, kes on Rolandi büroolt midagi päris väljakutsuvat tellinud. Vot temasse Roland arvab end hullupööra armunud olevat.

Ärgu nüüd need, kes seebikaid ei armasta, ehmatagu, sest samal ajal on see ka müsteerium salapärasest tellimusest, ebatavalistest unenägudest. Põnev lõpuni välja.

Eks seda võib lugeda ka nagu sümbolistlikku teost. Unenäo hotellitoad ja koridorid ja muu selline.

Raua stiil on kerge ja lobe, mis esialgu tundus selle salapärase looga mitte kuigi hästi sobivat. Peategelane ei hakka päris elama, vaid jääb justkui karikatuuriks. Autor paistab andvat lugejale ka selged vihjed, kuidas peategelast hinnata tuleks. Isegi liiga ilmselged. Läheb Roland näiteks emale külla, et ta vanadekodusse toimetada. “Ema on taldrikuid ja asju lõhkunud,” nendib ta kahe lausega ja jutustab edasi, mis neid vanadekodus ootas. See, kuidas ta eirab ema hingevalu ja tahtmatust vanadekodusse minna, suunab meid muidugi paigutama tüüpi empaatiavõimeta lurjuste kategooriasse.

Mingil hetkel hakkasin mõtlema, et selline minategelane ilmselt oma lugu niiviisi jutustakski ja sel juhul on see õige valik.

Meeldis. Ühe õhtu lugemine.