Tõnu Õnnepalu “Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem”

PARIIS-TRYKK-288-206-5mmTegelikult ei peakski seda raamatut lugema.

Eks ütle ju pealkiri – “Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem” – kõik ära. Kõik on nagunii selge.

Sest mis üllatusi sealt ikka võiks tulla? Mis seal ikka olla saaks? Ei saa ega olegi. Linnad ei muutu. Või siis muutuvad nii palju, et ei tunne enam ära. Kui on seesama, siis pole ju mõtet. On nähtud. Kui ei tunne ära, siis jälle – ei taha. Pole enam see. Kuigi “see” pole ükski paik nagunii enam kunagi. Ikka jääb midagi puudu. Aga inimene on rumal. Läheb ikka, kui ei lähe, siis mõtleb minna, kavatseb, nagu ootaks seal mingi hingeõnnistus.

Vanad linnad muidugi on vastupidavamad. Jäävad rohkem sellekssamaks. Ise ka ei muutu nii väga. Jääd ka sellekssamaks. Või siis ei jää, aga enamasti ikka jääd. Säsi on üks, seesama, kuigi aru saab sellest alles tagantjärele.

Linnasid (aga võib-olla üldse kõike) võib armastada nagu pühapäevahommikud või poolikut heegeldustööd, mille meister on käest pillanud ja ammu unustanud. Võib-olla on isegi kass selle peale magama keeranud. Sest mis need linnad muud on. Mis see Pariiski muud on. “Nagu mälestus millestki, mida pole olnud.

Need on ju kõige kaunimad mälestused.”

Kui üldse lugeda, kui üldse tagasi minna, siis ehk just tolle tõdemuse pärast.

Advertisements

Lehte Hainsalu “Olla üheksavägine”

olla-üheksavägine“Kaduviku tagant vaatab meid kujutlus,/mitte see mis oli, vaatan mina ise,/ei tohi unustada, et seal pole kedagi peale minu.”

Need Ene Mihkelsoni read on Hainsalu valinud oma “Üheksavägise” motoks.

Üks väheseid kordi, võimalik, et ainuke, mil moto on põhjendatud. Mu arust. Sest kes neid motosid ikka nii väga viitsiks lugeda, eriti šoti kriminaalromaanide puhul, eks ole, ja nende üle mõtelda. Motod on ikka rohkem nagu autori eraasi, mis puutuvad kirjutajasse, mitte lugejasse.

Aga mitte “Üheksavägise” puhul. Hainsalu lõpetab oma raamatu tõdemusega, et tema on. Mina olen. Alati on olevik, mis jääbki kestma.

Ma poleks “Üheksavägist” lugenud, kui memm  ei oleks seda kiitnud. Kui see ei oleks teda puudutanud ja liigutanud. No ja selge see. Nii nagu mind on puudutanud ja liigutanud Kati Murutari “Projektilaps Pärnust” ja Veiko Märka “Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”, puudutas “Üheksavägine” memme.

Puudutamiseks peab olema üks aeg ja üks ruum.

Ometi puudutas “Üheksavägine” ka mind, mingil moel on selle ruum ja aeg ka minu omad, kasvõi sedapidi, et nii mõnedki seigad minu-eelsest või minuga paralleelsest “Üheksavägise” aegruumist olid mulle juba teada ja tuttavad. Memme juttudest.

Eks needki ole olevik. Mis jääb kestma.

PS Et see nüüd jälle meelest maha ei läheks, siis olgu see siia kirja pandud.

See raamat, mille kohta ma Tarmole ükskord ütlesin, et tuleb kindlasti lugeda, ja mille kohta Tarmo tükk maad hiljem küsis, et mis raamat see oli, see eesti kirjaniku, elusoleva kirjaniku raamat, mida peab lugema, aga ei ole Õnnepalu ega Luik, ja mida ma toona kuidagi ei suutnud meelde tuletada, see on Lehte Hainsalu “Kellakuuljad” – suurepärane raamat.

 

Jaak Põldmäe “Eesti värsiõpetus”

eestivarsiopetusLuule on minu jaoks siiani katkihammustamata pähkel – ei oska seda nautida. See ei tähenda aga, et ma ei püüaks sellele pihta saada. Ja kuna eile oli sobivalt emakeelepäev, võtsin ette Jaak Põldmäe monograafia “Eesti värsiõpetus” lootusega, et see on  lihtsakoelisele proosalugejale teejuht sügavamale luulekunsti salamaailma. Tutkit. Mitte midagi ei saanud aru.

Põldmäe  kirjutas eessõnas, et keskkooli tasemest peaks selle raamatu mõistmiseks piisama, aga umbes kaks kolmandikku jooksis must täiesti jälgi jätmata läbi. Eriti hull oli 5. peatükk meetrikast, mis koosnes sellistest lausetest: “Seega täidetakse eesti silbilis-rõhulise jambi anakruusi nii rõhuliste kui ka rõhuta silpidega ning statistika kinnitab, et eesti jambi esisilbi keskmine rõhutugevus läheneb iktuste keskmisele rõhutugevusele; nii on jambi anakruus iktuse ja mitteiktuse vaheastmeks.” Suhteliselt arusaadav ja hariv oli peatükk stroofikast, mis kirjeldas ka kuulsaid klassikalisi luulevorme, nagu sonett, rondell või haiku.

Aga. Kui ma ei saanud ka suurt targemaks luuleteoreetiliselt, siis ootamatult aitas see raamat mul siiski luulega rohkem sõbraks saada. Selles on pea igal leheküljel mõni näide eesti luuletaja loomingust ja need olid (vähemalt selle krõbiseva teooriaga võrreldes) toredad. Lausa ootasin, et tuleks juba järgmine luuletus.

Urmas Vadi “Neverland”

neverlandElina karjub oma mehele, keskealisele õppejõule Margole, kui see temaga seksida tahab, et Margo on talle elu aeg vastik olnud ja jätab mehe maha. Veerand vene päritolu marueestlane Roman valmistub saama isaks ja loodab saada perekonnapeaks, tulevane ema Sigrid peab Romani aga spermadoonoriks, keda ta oma elus edaspidi näha ei taha. 70aastane endine kuulus näitleja Leena on teatrist kõrvale astunud ja tunneb ennast üleliigsena.

Urmas Vadi romaani “Neverland” tegelasi paistab alguses ühendavat põhiliselt see, et nende elud on ummikusse jõudnud. Siis paneb järsk raputus nad seda aktsepteerima ja olukorra sunnil peab igaüks neist leidma oma uue ja loodetavasti õige tee. Paistab, et leiavadki, kes seksuaalse vabanemise, kes eneseteostuse äris, kes kaitseliidus, aga… Elu ei kulge nagu eneseabiõpik, mis lubab, et kõik on võimalik, kui ainult oma elu enda kätesse võtta. See, kuidas tegelased seda avastavad ja kogevad, on vahel lausa pööraselt naljakas.

“Neverlandi” lugu, mida alguses ei paista tegelaste kõrval ollagi, on meisterlikult punutud ja läheb järjest põnevamaks. Ilmnevad ootamatud seosed. Seletuse saavad kõige jaburamad stseenid. Võite kindlad olla, et ükski detail ei ole seal niisama, vaid loo teenistuses. Hullumeelsuse kohad olid lausa geniaalsed – mäger ja hakklihakuningas!

See kõik kõlab nagu ülivõrdeis kiidulaul, aga tegelikult oli “Neverlandi” lugemine paras piin ja vahepeal tahtsin selle isegi pooleli jätta. Mulle käis nii hullusti närvidele Romani tegelaskuju. Häbitunne oli, umbes samasugune kui Maire Aunaste telesaateid vaadates või siis, kui miljonimängu esimeses küsimuses pakub inimene, et president Lincolni eesnimi oli Malcolm.

Tagantjärele on hea meel, et Romani välja kannatasin ja lõpuni lugesin.

Karl Ristikivi päevaraamat 1957-1968

ristikivi-1957-1968Karl Ristikivi on mul olnud üks lemmikuid Eesti kirjanikest juba ammusest ajast. Tema paguluses kirjutatud ajaloolistest romaanidest õhkub mingit soojust, targa inimese filosoofilist mõistmist ja tühjast-tähjast heas mõttes üleolemist. Seda veidram on pilt, mis avaneb Ristikivist tema päevikus.

1957. aastal, kui ta seda päevikut alustas, oli ta 44aastane, kibestunud vanapoiss, kes tõõtas ametnikuna Rootsi haigekassas ja tegi tööd, mida ta vihkas. Ta tervis oli läbi ja ta pidas ennast juba vanaks inimeseks, kelle surm võib tulla iga kell. Päev läbi värises ta tööl, et tuleb mõni kontroll, kes avastab, kui kehvalt ta oma tööd teinud on, ning kirus Rootsi kolleege, keda tema meelest edutati ebaõiglaselt kiiresti ja kes suhtusid temasse kui pagulasse halvasti.

Pärast tööd koju jõudes oli ta tavaliselt liiga väsinud, et midagi teha. Meelelahutuseks kuulas ta oma grammofonist klassikalist muusikat või raadiost raadioprogramme (telekat tal polnud, see oli haruldus), luges krimkasid, käis väga palju kinos, kus vaatas kõike alates vesternitest ja lõpetades tänapäeval klassikaks saanud kvaliteetfilmidega. Maitse poolest ei olnud ta eriline snoob, Bergman talle ei meeldinud ja Antonioni käis kah, “Jalgrattavaras” oli “punane möga”. Vahel käis ta jalgpalli vaatamas. Kui raadiost tuli viktoriin, ei võtnud ta isegi telefonikõnesid vastu.

Alalõpmata vaevasid teda kõhuvalu, peavalu, hambavalu. Tal oli sees kopsutuberkuloosi eluohtlik vorm, mistõttu pidi ta iga aasta röntgenis käima, et võimalik haiguse levik avastataks. Selle päeviku ajal haigus ei levinud.

Ristikivi elas puhkusereiside nimel, milleks kogus pool aastat raha. Ikka pikem reis kevadel ja lühem sügisel. Ühel sellistest leidis ta endale Kreekast meelepärased noormehed ja suhtumisest neisse saab tänapäeva inimene aru, et kirjanikuhärra oli homo.

Üksik, õnnetu, kibestunud ja hirmul keskealine mees. Päriselu härra Mõrumann, kelle päevikusissekanded on mõrudad ja üksluised nagu ta elu. 1060 suures formaadis lehekülge!

Ometi oli see üle pika-pika aja üks paremaid raamatuid, mida ma hoiaks hea meelega oma kodus riiulis. See lihtsalt mõjub teraapiliselt. Mõtled, et sul kehv töö. Võtad Ristikivi päeviku juhuslikust kohast lahti ja saad aru, et tema hirm ametnikutöö osade, näiteks inimestega suhtlemise ja ülemuste ees olid lausa haiglaslikud. Tunned ennast üksikuna? Loe 5 lk suvaliselt valitud päevikulehekülge. Kahtled, kas su blogil on mingit mõtet? Vaata Eesti kirjanduse suurmehe mannetuid sissekandeid. Arvad, et sinust ei saa kunagi kirjanikku? No mida, see hall ja väiklane ametnikuhing, kes lasi oma katkisel vannikraanil mitu kuud niriseda, sest ta ei julgenud koristamata vannituppa remondimeest kutsuda ja koristamiseks ei leidnud jõudu, suutis kirjutada. Ja mitte nii, et vaim tuli peale ja ta muutus kellekski teiseks. Natuke aega arendas mõnda enam-vähem ideed. Oli tohutus infosulus, sest tol ajal polnud internetti ja kättesaadava ajalookirjanduse valik oli tal õige väike. Ja hakkas hambad ristis, umbes tempoga 1 lk õhtu jooksul kirjutama. Poole aastaga sai käsikirja mustandi valmis, siis kirjutas selle kriitilise pilguga täiendades ja toimetades ümber ja tempoga romaan aastas muudkui küttis. Tulemus tundus talle enamasti piinlikult kehv.

Mis ma ikka seletan. Muretsege endale see raamat ja lugege ise. Kindlasti pole mõtet ehmatada raamatu mahu pärast. Seda ei pea lugema nii nagu mina – järjest ja algusest lõpuni. Piisab paarist leheküljest, et hakkaks korraga kurb ja naljakas ja ongi eesmärk täidetud.

Rein Raud “Täiusliku lause surm”

RaudTegelikult on see vist ikkagi üsna hea raamat.

Nalja pärast guugeldasin ja leidsin, et “Täiusliku lause surm” on spiooniromaan traagilisest armastusloost Nõukogude aja lõpus. Nojah.

Lugedes selle aja mälestusi, ja mis seegi romaan muud on kui mälestused, ei väsi ma imestamast. Ma ju tean seda aega, tean neid kohti, väga hästi tean, aga ometi ma ei mäleta. Seda. Ja teist. Ja kolmandat. Ja neljandat. Miks siis ometi? Olen ma rumalam, on mu mälu kehvem, tähelepanu töntsim? Tahaks nagu… vabandust paluda.

“Täiusliku lause surm” annab sellele aga täiesti usutava vastuse:

“Tagantjärele tõmbub mälu kokku. Aeg läheb kiiremaks. Mitmest suvest saab üks. Ma vabandan.”

Vabandust paluda, igal juhul. Sellest ei pääse.

Lugeda tahtsin ma “Täiusliku lause surma” aga peaaegu et täiusliku pealkirja pärast. Ojaa, ma eeldasin midagi intellektuaalset, keelelist, täisuliku lause surma sõna otseses mõttes. See tundus huvitav. Mis võiks tappa täiusliku lause? Ja muidugi tahtsin ma täuslikku lauset lugeda. Seda ennekõike.

Tegelikult on “Täisuliku lause surm” sootuks midagi  muud ja lihtsamat. Ei midagi intellektuaalset ega keelelist. Aga ilus. Väga ilus. Ja täpne. Üldsegi mitte steriilne. Võib-olla (lääguse mõttes) natuke piiri peal. See Oxfordi hääldus, peen mantel (või oli see ülikond?) ja nii edasi. Elus ju nii ei juhtu. Kuigi võiks. Aga lõppude lõpuks, kujutluses – miks ka mitte?!

Mis puudutab mälu ja mäletamist, siis… Midagi ikka on sama. Noid hallis mantlis (või oli see ülikond?) mehi Varblase (või Moskva) kohvikus ma küll ei mäleta, aga… See tunne: “See, kuidas me olime. Ka need, kes sündinud aastakümneid pärast neid öiseid koputusi. Seda nii naljalt edasi ei anna.”

Raual on see kuidagimoodi siiski õnnestunud.

 

 

 

Rein Raud “Kell ja haamer”

kelljahaamerKunstiajaloo tudeng Jasper, paras ludri, kelle ta tüdruk on just maha jätnud, saab kahtlase, aga paljulubava tööpakkumise. Talle organiseeritakse praktikakoht Undivere mõisa muuseumis, kus ta ametlikult uuriks seal 200 aastat tagasi elanud Otto von Dodeckeri pärandit, tegelikult aga otsiks komprat mõisa kompleksi kordategemist rahastanud kohaliku ärimehe Jürgeni kohta. Vastutasuks aidataks tal tulevikus oma antiigiäri püsti panna. Jasper surub südametunnistuse maha ja lähebki. Mõis aga pole selline, mis laseks kellelgi enda üle võimutseda. Pole kunagi lasknud, nagu selgub minevikus toimuvatest peatükkidest.

Peab kohe ütlema, et “Kell ja haamer” näeb välja ahvatlev. Kõvas köites, väärika ja huviekitava kujundusega. 425 lehekülge. Kaante sisekülgedel vana mõisapargi kaart kahest ajastust. Sisututvustus lubab müstilist mängu vanas mõisas ja kui tead, et autor on erudiit, ootad midagi Eco-väärilist.

Kahjuks ei kuku see päris nii välja ja minu arust on sellel kaks põhjust. Esiteks Raua tegelased. Kogu aeg on tunne, et iseenesest huvitava loo tegelasteks on kamp “Õnne 13” inimesi, selliseid pseudoehedaid ja klišeelikke. Ma ei salli “Õnnet”.

Teiseks on raamatus tasakaal paigast ära. 425 lehekülge küll, aga Raud arendab paljude tegelaste lugudest enam-vähem välja ainult ühe – Jürgeni naise Sigridi oma. Ja ma ei ole kindel, et see lugu mulle meeldis. Mänguteadlane Mätskop, Airi, lastekodutüdruk ja selle direktor, muuseumiöötajad, kolhoosiesimees on kõik saanud lehekülgi, aga mitte nii palju, et oma liinidega rahuldavalt kuhugi jõuaksid. Vana von Dodecker peaks olema üks peategelasi, aga ei kujune selleks, sest ka tema peatükkidest suur osa kulub kõrvalisele. Suvalised tudengiaastad Peterburis oleks nagu tähtsamad kui hilisemad reisid eksootilistes maades või suhe mõisa endaga.

Lõppude lõpuks polnud halb lugu, aga liiga palju tegelasi sai oma väikeste asjade ajamiseks liiga palju ruumi. “Hotell Amalfi” oli kindlakäelisemalt ohjatud ja meeldis rohkem.