Karl Ristikivi päevaraamat 1957-1968

ristikivi-1957-1968Karl Ristikivi on mul olnud üks lemmikuid Eesti kirjanikest juba ammusest ajast. Tema paguluses kirjutatud ajaloolistest romaanidest õhkub mingit soojust, targa inimese filosoofilist mõistmist ja tühjast-tähjast heas mõttes üleolemist. Seda veidram on pilt, mis avaneb Ristikivist tema päevikus.

1957. aastal, kui ta seda päevikut alustas, oli ta 44aastane, kibestunud vanapoiss, kes tõõtas ametnikuna Rootsi haigekassas ja tegi tööd, mida ta vihkas. Ta tervis oli läbi ja ta pidas ennast juba vanaks inimeseks, kelle surm võib tulla iga kell. Päev läbi värises ta tööl, et tuleb mõni kontroll, kes avastab, kui kehvalt ta oma tööd teinud on, ning kirus Rootsi kolleege, keda tema meelest edutati ebaõiglaselt kiiresti ja kes suhtusid temasse kui pagulasse halvasti.

Pärast tööd koju jõudes oli ta tavaliselt liiga väsinud, et midagi teha. Meelelahutuseks kuulas ta oma grammofonist klassikalist muusikat või raadiost raadioprogramme (telekat tal polnud, see oli haruldus), luges krimkasid, käis väga palju kinos, kus vaatas kõike alates vesternitest ja lõpetades tänapäeval klassikaks saanud kvaliteetfilmidega. Maitse poolest ei olnud ta eriline snoob, Bergman talle ei meeldinud ja Antonioni käis kah, “Jalgrattavaras” oli “punane möga”. Vahel käis ta jalgpalli vaatamas. Kui raadiost tuli viktoriin, ei võtnud ta isegi telefonikõnesid vastu.

Alalõpmata vaevasid teda kõhuvalu, peavalu, hambavalu. Tal oli sees kopsutuberkuloosi eluohtlik vorm, mistõttu pidi ta iga aasta röntgenis käima, et võimalik haiguse levik avastataks. Selle päeviku ajal haigus ei levinud.

Ristikivi elas puhkusereiside nimel, milleks kogus pool aastat raha. Ikka pikem reis kevadel ja lühem sügisel. Ühel sellistest leidis ta endale Kreekast meelepärased noormehed ja suhtumisest neisse saab tänapäeva inimene aru, et kirjanikuhärra oli homo.

Üksik, õnnetu, kibestunud ja hirmul keskealine mees. Päriselu härra Mõrumann, kelle päevikusissekanded on mõrudad ja üksluised nagu ta elu. 1060 suures formaadis lehekülge!

Ometi oli see üle pika-pika aja üks paremaid raamatuid, mida ma hoiaks hea meelega oma kodus riiulis. See lihtsalt mõjub teraapiliselt. Mõtled, et sul kehv töö. Võtad Ristikivi päeviku juhuslikust kohast lahti ja saad aru, et tema hirm ametnikutöö osade, näiteks inimestega suhtlemise ja ülemuste ees olid lausa haiglaslikud. Tunned ennast üksikuna? Loe 5 lk suvaliselt valitud päevikulehekülge. Kahtled, kas su blogil on mingit mõtet? Vaata Eesti kirjanduse suurmehe mannetuid sissekandeid. Arvad, et sinust ei saa kunagi kirjanikku? No mida, see hall ja väiklane ametnikuhing, kes lasi oma katkisel vannikraanil mitu kuud niriseda, sest ta ei julgenud koristamata vannituppa remondimeest kutsuda ja koristamiseks ei leidnud jõudu, suutis kirjutada. Ja mitte nii, et vaim tuli peale ja ta muutus kellekski teiseks. Natuke aega arendas mõnda enam-vähem ideed. Oli tohutus infosulus, sest tol ajal polnud internetti ja kättesaadava ajalookirjanduse valik oli tal õige väike. Ja hakkas hambad ristis, umbes tempoga 1 lk õhtu jooksul kirjutama. Poole aastaga sai käsikirja mustandi valmis, siis kirjutas selle kriitilise pilguga täiendades ja toimetades ümber ja tempoga romaan aastas muudkui küttis. Tulemus tundus talle enamasti piinlikult kehv.

Mis ma ikka seletan. Muretsege endale see raamat ja lugege ise. Kindlasti pole mõtet ehmatada raamatu mahu pärast. Seda ei pea lugema nii nagu mina – järjest ja algusest lõpuni. Piisab paarist leheküljest, et hakkaks korraga kurb ja naljakas ja ongi eesmärk täidetud.

Advertisements

Rein Raud “Täiusliku lause surm”

RaudTegelikult on see vist ikkagi üsna hea raamat.

Nalja pärast guugeldasin ja leidsin, et “Täiusliku lause surm” on spiooniromaan traagilisest armastusloost Nõukogude aja lõpus. Nojah.

Lugedes selle aja mälestusi, ja mis seegi romaan muud on kui mälestused, ei väsi ma imestamast. Ma ju tean seda aega, tean neid kohti, väga hästi tean, aga ometi ma ei mäleta. Seda. Ja teist. Ja kolmandat. Ja neljandat. Miks siis ometi? Olen ma rumalam, on mu mälu kehvem, tähelepanu töntsim? Tahaks nagu… vabandust paluda.

“Täiusliku lause surm” annab sellele aga täiesti usutava vastuse:

“Tagantjärele tõmbub mälu kokku. Aeg läheb kiiremaks. Mitmest suvest saab üks. Ma vabandan.”

Vabandust paluda, igal juhul. Sellest ei pääse.

Lugeda tahtsin ma “Täiusliku lause surma” aga peaaegu et täiusliku pealkirja pärast. Ojaa, ma eeldasin midagi intellektuaalset, keelelist, täisuliku lause surma sõna otseses mõttes. See tundus huvitav. Mis võiks tappa täiusliku lause? Ja muidugi tahtsin ma täuslikku lauset lugeda. Seda ennekõike.

Tegelikult on “Täisuliku lause surm” sootuks midagi  muud ja lihtsamat. Ei midagi intellektuaalset ega keelelist. Aga ilus. Väga ilus. Ja täpne. Üldsegi mitte steriilne. Võib-olla (lääguse mõttes) natuke piiri peal. See Oxfordi hääldus, peen mantel (või oli see ülikond?) ja nii edasi. Elus ju nii ei juhtu. Kuigi võiks. Aga lõppude lõpuks, kujutluses – miks ka mitte?!

Mis puudutab mälu ja mäletamist, siis… Midagi ikka on sama. Noid hallis mantlis (või oli see ülikond?) mehi Varblase (või Moskva) kohvikus ma küll ei mäleta, aga… See tunne: “See, kuidas me olime. Ka need, kes sündinud aastakümneid pärast neid öiseid koputusi. Seda nii naljalt edasi ei anna.”

Raual on see kuidagimoodi siiski õnnestunud.

 

 

 

Rein Raud “Kell ja haamer”

kelljahaamerKunstiajaloo tudeng Jasper, paras ludri, kelle ta tüdruk on just maha jätnud, saab kahtlase, aga paljulubava tööpakkumise. Talle organiseeritakse praktikakoht Undivere mõisa muuseumis, kus ta ametlikult uuriks seal 200 aastat tagasi elanud Otto von Dodeckeri pärandit, tegelikult aga otsiks komprat mõisa kompleksi kordategemist rahastanud kohaliku ärimehe Jürgeni kohta. Vastutasuks aidataks tal tulevikus oma antiigiäri püsti panna. Jasper surub südametunnistuse maha ja lähebki. Mõis aga pole selline, mis laseks kellelgi enda üle võimutseda. Pole kunagi lasknud, nagu selgub minevikus toimuvatest peatükkidest.

Peab kohe ütlema, et “Kell ja haamer” näeb välja ahvatlev. Kõvas köites, väärika ja huviekitava kujundusega. 425 lehekülge. Kaante sisekülgedel vana mõisapargi kaart kahest ajastust. Sisututvustus lubab müstilist mängu vanas mõisas ja kui tead, et autor on erudiit, ootad midagi Eco-väärilist.

Kahjuks ei kuku see päris nii välja ja minu arust on sellel kaks põhjust. Esiteks Raua tegelased. Kogu aeg on tunne, et iseenesest huvitava loo tegelasteks on kamp “Õnne 13” inimesi, selliseid pseudoehedaid ja klišeelikke. Ma ei salli “Õnnet”.

Teiseks on raamatus tasakaal paigast ära. 425 lehekülge küll, aga Raud arendab paljude tegelaste lugudest enam-vähem välja ainult ühe – Jürgeni naise Sigridi oma. Ja ma ei ole kindel, et see lugu mulle meeldis. Mänguteadlane Mätskop, Airi, lastekodutüdruk ja selle direktor, muuseumiöötajad, kolhoosiesimees on kõik saanud lehekülgi, aga mitte nii palju, et oma liinidega rahuldavalt kuhugi jõuaksid. Vana von Dodecker peaks olema üks peategelasi, aga ei kujune selleks, sest ka tema peatükkidest suur osa kulub kõrvalisele. Suvalised tudengiaastad Peterburis oleks nagu tähtsamad kui hilisemad reisid eksootilistes maades või suhe mõisa endaga.

Lõppude lõpuks polnud halb lugu, aga liiga palju tegelasi sai oma väikeste asjade ajamiseks liiga palju ruumi. “Hotell Amalfi” oli kindlakäelisemalt ohjatud ja meeldis rohkem.

Katrin Pauts “Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu”

minu muhumaaKatrin Pautsi „Minu Muhumaa” on vastuoluline teos – seostab esmapilgul seostamatut ja paneb mõtlema asjade üle, mille üle ei ole mõelnud.

Kui olin raamatu läbi lugenud, siis vaatasin internetist, mida on selle kohta kirjutatud. Ja tõepoolest – muhulased said Pautsi peale pahaseks.

Arvajad leidsid, et Pautsil on oma ja hoopis teistsugune Muhu. Pautsi Muhumaad ei olnud keegi kohanud. Leebemad kiitsid kirjaniku osavat sulge ja soovisid jõudu muhulaste kiusu kiuste hakkama saada. Sest jah – Pautsi Muhu on saar, mis teda omaks ei võtnud, sest ta pole „õige” muhulane. “Minu Muhumaa” on libahundi ja väljatõugatu lugu, aga nagu autor ise on öelnud – kunagi ei tea, kes meie lood kord üles kirjutab, võõraks arvatu või oma. Kohutav risk. Vaesed muhulased.

Olgu kohe öeldud, et mina ei ole muhulane. Ometi lugesin ma seda raamatut muhulasena. Minu Muhu on teistsugune – helekollane ja valge, roositud pättide Muhu. Pautsi raamatu järgi on just see see „õige” – mõnekümne meetri kaugusel merest, ridaküla, mille poolitab sammaldunud kiviaedade ja helekollaseks värvitud majadega palistatud tee, postitalu peale selle ja saare lõunapoolne ots. Olgu, kõik need majad ei pruukinud olla helekollased, aga valgust oli seal palju rohkem kui kusagil mujal. Tegelikult ei ole mitte kusagil nii palju valgust olnud. Võibolla ainult Nõmmel.

Seda, et „kõige õigemad” muhulased elavad lõuna pool ja postitalu annab ekstra erilise staatuse, lugesin „Minu Muhumaast” – mul polnud sellest aimugi, sest nagu öeldud, ei ole ma muhulane. Muhulased olid mu emapoolsed vanavanemad ja vanaema õdede Muhu on see, mida ma võiksin omaks pidada. Muidugi jooksin ma lapsena ringi roositud pättides – kui ühed ära kulusid, toodi Muhu tädide käest uued. Neid oli viis, tädisid, ma mõtlen, neli elas vanapiigadena oma sünni- (ja postitalus), küla viimases majas enne merd. Viies oli küla teise serva (või oli see juba teine küla, kes teab) mehele läinud. Kuues – mu vanaema – läks mehele mandrile, aga mitte mandrimehele, ui jessuke, ei! Ikka muhulasele, kes oli Vabadussõjas käimise eest maad saanud. Õnnetuseks asus see maa mandril.

See kõik ehk seletab kuidagi paradoksi, miks ma mittemuhulasena lugesin „Minu Muhumaad” nagu muhulane, ja mitte ainult – ma lugesin seda nagu too „õige” muhulane, kes on Pautsi ja tema ema ja vendade elu saarel kibedaks teinud.

Ja mis veel imelikum – kusagil alateadvuse kõige alumises kihis mõistan ma neid mehhanisme, mis tõrjumise käivitavad. Ärgu lugeja nüüd valesti aru saagu – mõista ja heaks kiita on kaks täiesti eri asja. Mina lihtsalt mõistan. Saan aru. Selle olematu miskiga, mille järgi oleks ma justnagu rohkem (ja õigem) muhulane kui Pauts.
Nagu ütles ükskord mu onutütar: „Eks meitel ole see Muhu jonn sees.” Äi ta pole mette rohkem muhulane kui ma, aga need olid kibedad sõnad. Ma pole teda küll õieti näinud, seda Muhu sünkmusta poolt, kui, siis ehk silmanurgast, aga ma tean, et ta on olemas.

Üks arvustaja imestas, miks Pauts või ta ema – kui neil oli seal nii paha olla – siis Muhust ära ei läinud. Aga Muhu ei lase ju lahti! Pautsil on mingi imeväega õnnestunud tabada Muhu kangust ja müütilisust. See saar on ju iseendast tükk maad suurem. Muhu on nagu von Glehi aegne Nõmme oma müütiliste veidrike, fantastide ja legendidega, mille märke võib sealt leida (või vähemalt katsuda otsida) tänini.

Muhu on isegi kangem kui Nõmme ja kõik Tallinna suurkoolid kokku. Riigi kunsttööstuskoolis oma ainukese poja skulptoriks ja hiljem professoriks koolitanud vanatädi, minu vanaisa õde, elas suurema aja elust Nõmmel, kuhu toosama poeg talle lõpuks majagi ehitas, aga muhulaseks jäi ta surmani. Muhulaseks jäi ka professor ise, istus emeeritusena Wiiralti kohvikus, Muhu kampsun seljas, ja kirjutas Muhu Matsi nime all luuletusi.

Jah, Pautsi Muhu on üks hoopis üks teistsugune Muhu, aga ometi mingil paradoksaalsel moel täpselt seesama. Ma tunnen ta ära. Nagu öeldud, on see vastuoluline raamat. Peale selle silmatorkavalt hästi kirjutatud.

Veiko Belials „Kogu maailma valgus“

kogu-maailma-valgus

Veiko Belials inimesena meeldib mulle väga, kirjanikuna niiväga mitte. Nende teoste puhul, mida ma omal ajal tema sulest lugenud olen, oli mul kogu aeg olnud tunne, et ta jäljendab. Mitte ei plagieeri, vaid teeb eesti või oma versiooni mõnest üsna läbinämmutatud teemast. Peaaegu niisamuti, nagu koidulad eesti kirjanduse algusaastail saksa tekste ümber jutustasid. Tulemus on korralik, aga ikkagi (vist paratamatult) kehvem kui samal teemal varem kirjutanud eeskujudel.

Seepärast „Võtsin kogu maailma valguse“, kogu, mille ta kirjutas pärast pikemat pausi mõni aasta tagasi, kätte ettevaatusega ja pigem huvist näha, kuhu ta on liikunud, mitte tohutu lugemisnaudingu ootuses. Sain meeldiva üllatuse osaliseks. Kohati järgib ta küll endiselt liiga püüdlikult kaanoneid. Seetõttu näiteks küberpungi-lood lämbusid küberpungiatribuutika all, kuigi iseenesest olid täitsa korralikud lood. Siiski on kunstlikku pingutamist vähem. Seda ütleb ta ka eessõnas: kui ei ole puänti, siis ei ole või kui ei ole pikkust, siis tulebki leheküljena laast. Teeb nii, nagu tahab, mitte nagu kombeks on. Belialsi ülilühijutte, lehekülje-paari pikkuseid laaste, mis nagu ei jõuagi kuhugi, on kritiseeritud, aga mulle need täitsa meeldisid.

Avalugu „Liiga X“ oli liiga tihkelt vihjeid täis ja ei meenutanud seepärast ilukirjandust. Strossi „Palimpsestist“ inspireeritud „Kardinad“ on ajarändude teemaline mõtisklus, mis polnud kah kirjanduslikus mõttes suurem asi, aga pani lugeja fantaasia ajarändude teemal täistuuridel tööle.

Pikem lugu „Kogu maailma valgus“ oli kogumiku esimene pikem lugu ja esimene, mis kohe päriselt meeldis. Meeleolukas, sünge, põnev ja ootamatu lõpplahendusega. See portugali või hispaania släng häiris.

Nagu küberpungist, on eraldi tsükkel nõukogudelikust tuumapungist, kus kosmonaudid joovad tuumareaktori jahutusvedelikku ja viskavad reaktoriruumis leili. Nõukamüütide absurdivenitamine, kõik need vene mehed, kes ainult joovad, laulavad ja ropendavad, võib üsna tüütu olla, aga need Metsavanaga kahasse kirjutatud jutud mulle isegi meeldisid. Neis oli ehedat lusti.

Näidendi „Aeg on liigestest lahti“ lugemine oli minu jaoks vaev, aga see ei tähenda midagi, sest nii on mul millegipärast kõigi näidenditega. Dialoogi ma armastan, aga näidenditekst kõlab alati valesti.

„Janitšaride sõda“ on Belialsi tõlgendus „Iseseisvuspäevast“. See meeldis mulle rohkem kui film – isegi huvitav teemapüstitus oli sisse toodud -, aga paras pulp, mida üle ei loeks.

„Kohvi, söör?“ ja „Nokturn kahele kahvlile“ olid kindlasti kaks õnnestumist.

„Mees, kes päästis Maa“ – ei istu mulle need sõjaväelasi kiitvad lood, kus kirutakse pehmosid tsiviliste.

Kokkuvõtteks. Originaalsust siit ei tule ja mõni asi on jamps, aga õnneks on enamikus selle kogumiku juttudes piisavalt hea lugu sees ning on tekstides on tunda teatud kirjutamislusti, mis paneb need elama. Lisaväärtus on autori kommentaar iga jutu ees.

Ülo Mattheus „Tema salajane palve“

temasalajane Näide Loomingu Raamatukogu silmaringi avardavast mõjust. Enne selles sarjas ilmunud „Vabanemist kuulmise läbi“ ei teadnud ma üldse, et ta ka kirjanik on. Aga nüüd oskasin Mattheuse järgmise raamatu „Tema salajase palve“ juba lugemisjärjekorda panna.

Peategelane Pawo Karpo on Tallinnas ajakirjanik ja raamat algab sellega, et peatoimetaja saadab ta laupäeva õhtul objektile. Selgub, et liiklusõnnetuses on surma saanud linnapea ja veel inimesi. Samal ajal jõuab üks Tiibeti nõid Chöje Drolkar arusaamisele, et Pawo Karpo on ümbersündinud laama. Sellest hetkest Pawo elu muutub. Näiteks saab ta surnutega rääkida (mis niiviisi viga kõva lugu teha – linnapea vaim lööb salatsemisele käega ja räägib, kuidas ta sai hiinlastelt ilge hunniku altkäemaksu. Pawo paneb kõik lehte). Tal hakkavad käima veidrad külalised, kes osutuvad Tiibeti jumalateks või millekski sarnasteks. Aga Pawo tähelepanu on suunatud ainult Hannale, liiklusõnnetuse ohvrile, kes vaagub elu ja surma vahel ja kes Pawosse armub. Pawo saab teada, et naise koomast väljatoomiseks peab ta hirmsal kombel ja õigesti palvetama.

See on raamatu esimene pool ja on läbinisti äge. Mattheusel on mõnus ja selge stiil, ta saab loo ohjamisega hästi hakkama, mis ei olegi nii iseenesestmõistetav, eriti kui müstitsism ja argi-Tallinn segunevad. Teine pool oli minu jaoks igav. Seal on Pawo juba Tiibetis ja kogeb igasuguseid meeliülendavaid asju. Kui huvitav see saab olla. Raamatu kokkuvõttes on aga kindlasti meeldiv üllatus.

(:)kivisildnik, Aarne Anmann „Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd“

visa-hing-kilingi-nõmmelt-legendi-sünd

„Seks. Vägivald. Seksuaalmaagia. Päikeseline Eestimaa. Eestlased oma murede ja rõõmudega. See on Eriti verine Eesti Vabariigi kriminaalromaan. Sinu voodis, sinuga koos Pole üldse paha,“ seisab raamatu tagakaanel ja on juba selge, et normaalne raamat meid ei oota.

Kui surija tunnistab haiglavoodis üles osalemise rituaalmõrvas Valgas, võtavad politsei vanemkomissar Sahk ja üleminspektor Mürk vana surmajuhtumi uuesti ette. Nad kutsuvad appi endise Kilingi-Nõmme politseiniku Paul Pajose. Pajos on kõike muud kui talutav peategelane. Alkohoolik ja ludri, kes hea õnne abil on saanud kõva uurija maine. Tegelikult pole ta midagi lahendanud. Ta ise arvab, et tema talent on seksuaalmaagia valdamine ja selle abil saab ka juhtumeid lahendada.

Naljakal kombel on tegemist lausa hea lugemisvaraga, millele isegi sobib see, et kuritegu laheneb ilma ühegi mõtestatud liigutuseta peategelase poolt. Pusletükid potsatavad ise paika. Verd pritsib, laibatükke lendab. Aga see polegi tähtis, vaid hoopis Kivisildniku bravuuri ja sõnavaraga esinev Pajos ning tema maailmapilt. Absurdsusele vaatamata tundub see hoopis rohkem päris kui kõikvõimalike kino-visahingede elu. Mul oli kunagi üks vanem kolleeg, endine miilits, kes rääkis kogu aeg ilmavaatest nimega sürreaalgenitalism, mille sisu sai vastavalt vajadusele üsna vabalt defineerida. See on üks üsna sürreaalgenitalistlik teos.