Ülo Mattheus „Tema salajane palve“

temasalajane Näide Loomingu Raamatukogu silmaringi avardavast mõjust. Enne selles sarjas ilmunud „Vabanemist kuulmise läbi“ ei teadnud ma üldse, et ta ka kirjanik on. Aga nüüd oskasin Mattheuse järgmise raamatu „Tema salajase palve“ juba lugemisjärjekorda panna.

Peategelane Pawo Karpo on Tallinnas ajakirjanik ja raamat algab sellega, et peatoimetaja saadab ta laupäeva õhtul objektile. Selgub, et liiklusõnnetuses on surma saanud linnapea ja veel inimesi. Samal ajal jõuab üks Tiibeti nõid Chöje Drolkar arusaamisele, et Pawo Karpo on ümbersündinud laama. Sellest hetkest Pawo elu muutub. Näiteks saab ta surnutega rääkida (mis niiviisi viga kõva lugu teha – linnapea vaim lööb salatsemisele käega ja räägib, kuidas ta sai hiinlastelt ilge hunniku altkäemaksu. Pawo paneb kõik lehte). Tal hakkavad käima veidrad külalised, kes osutuvad Tiibeti jumalateks või millekski sarnasteks. Aga Pawo tähelepanu on suunatud ainult Hannale, liiklusõnnetuse ohvrile, kes vaagub elu ja surma vahel ja kes Pawosse armub. Pawo saab teada, et naise koomast väljatoomiseks peab ta hirmsal kombel ja õigesti palvetama.

See on raamatu esimene pool ja on läbinisti äge. Mattheusel on mõnus ja selge stiil, ta saab loo ohjamisega hästi hakkama, mis ei olegi nii iseenesestmõistetav, eriti kui müstitsism ja argi-Tallinn segunevad. Teine pool oli minu jaoks igav. Seal on Pawo juba Tiibetis ja kogeb igasuguseid meeliülendavaid asju. Kui huvitav see saab olla. Raamatu kokkuvõttes on aga kindlasti meeldiv üllatus.

Advertisements

(:)kivisildnik, Aarne Anmann „Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd“

visa-hing-kilingi-nõmmelt-legendi-sünd

„Seks. Vägivald. Seksuaalmaagia. Päikeseline Eestimaa. Eestlased oma murede ja rõõmudega. See on Eriti verine Eesti Vabariigi kriminaalromaan. Sinu voodis, sinuga koos Pole üldse paha,“ seisab raamatu tagakaanel ja on juba selge, et normaalne raamat meid ei oota.

Kui surija tunnistab haiglavoodis üles osalemise rituaalmõrvas Valgas, võtavad politsei vanemkomissar Sahk ja üleminspektor Mürk vana surmajuhtumi uuesti ette. Nad kutsuvad appi endise Kilingi-Nõmme politseiniku Paul Pajose. Pajos on kõike muud kui talutav peategelane. Alkohoolik ja ludri, kes hea õnne abil on saanud kõva uurija maine. Tegelikult pole ta midagi lahendanud. Ta ise arvab, et tema talent on seksuaalmaagia valdamine ja selle abil saab ka juhtumeid lahendada.

Naljakal kombel on tegemist lausa hea lugemisvaraga, millele isegi sobib see, et kuritegu laheneb ilma ühegi mõtestatud liigutuseta peategelase poolt. Pusletükid potsatavad ise paika. Verd pritsib, laibatükke lendab. Aga see polegi tähtis, vaid hoopis Kivisildniku bravuuri ja sõnavaraga esinev Pajos ning tema maailmapilt. Absurdsusele vaatamata tundub see hoopis rohkem päris kui kõikvõimalike kino-visahingede elu. Mul oli kunagi üks vanem kolleeg, endine miilits, kes rääkis kogu aeg ilmavaatest nimega sürreaalgenitalism, mille sisu sai vastavalt vajadusele üsna vabalt defineerida. See on üks üsna sürreaalgenitalistlik teos.

Robert Kurvitz “Püha ja õudne lõhn”

püha-ja-õudne-lõhnAusalt öeldes ei teadnud ma Robert Kurvitza kohta enne muud, kui et ta on mõni aastat tagasi Sirbi ülevõtmiskatsega suurt kõmu tekitanud rühmituse ZA/UM liikmega. Ähmaselt meenub, nagu oleks Kender teda vanadele kirjanikepeerudele eeskujuks toonud. Kokkuvõttes kartsin, et mind ootab vihane ja mässav soga, millest tuleb end jõuga läbi vedada. Eelarvamused. Tegelikkus oli ülimalt meeldiv.

Esiteks oli olemas väga põnev lugu. Paarkümmend aastat enne raamatu algust on Rootsi-laadsel maal kaduma läinud neli ühe ministri tütart. Kolm peategelast, omaaegsed tüdrukute koolivennad, üritavad omal käel juhtumit endiselt lahendada. Mul on kõrini Eesti kirjanike autobiograafiatest, mida nad ilukirjanduse sildi all pakuvad. Tahan, et kirjanik suudaks välja mõelda loo ja Kurvitz oli sellega suurepäraselt hakkama saanud. Suur pluss.

Teiseks on välja mõeldud vähemalt sama põnev ja hoolikalt konstrueeritud ulmemaailm. Alguses paistab, et tegevus toimub tänapäeva Rootsis, kuid vähehaaval selgub, et meie maailm see ei ole. Riikidel on teised nimed, kuigi geograafia paistab meiega sarnane ja rahvad on äratuntavad. Seda maailma, mis nagunii vangub maailmasõja serval, vallutab servadest hall. Mis on halli sees või taga, ei tea täpselt keegi, aga elu, nagu meie seda teame, küll mitte.

Kolmandaks elasid selles meeldejäävad tegelased. Alguses ma ei teinud neil kõigil küll vahet, sest nimed olid imelikud. Alles raamatu lõpuks olid nad muutunud pärisolenditeks. Nüüd, nädal hiljem on nad mul peas endiselt alles ja on isegi klaarimaks muutunud. Vahel ma mõtlen nende peale.

Tekst on dünaamiline ja lugu, tegelase ning maailm täiendavad üksteist. Vähehaaval liigub rõhk tüdrukute kadumise loolt ja keskseks saab veider maailm ise. Nii et pigem ulmekas kui krimka, mis on hea.

Peale selle on Kurvitza tekstil stiil. Laused on poeetilised ja igaüks näib ütlevat rohkem kui esmapilgul paistab. Lugu ei ole lineaarne, vaid koosneb ajas segi paisatud tükkidest. See tõmbab küll lugemistempot maha, aga annab “Twin Peaksi” efekti – kõigepealt mõtled, et tühipaljas jaburdus, siis hakkad kahtlustama, et selle taga on sügav mõte, tuleb see vaid hoolikamalt üle vaadata (lugeda). Ja jääb siiski võimalus, et autor ei taha ridade vahel tegelikult midagi öelda ja itsitab pihku, vaadates, kuidas andunud fännid teosest olematut elu mõtet otsivad.

Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

kolmevaimukivi

“Kolmevaimukivi” on ulmekogumik, kinnitab kirjanik ise. Ulme olevat tema jaoks lai mõiste ja kõigi žanrite seas aukohal. Seda on kogumikust tunda.

***

“Mirabilia saladus” – lühiromaan totakast Ustavast, kelle isa on vägev pealik. Nooruk Ustav läheb oma orja Raatiga metsa seeni raiuma. Kohe läheb mölluks, sest noored satuvad pealt nägema, kuidas kamp röövleid ründab üht rüütlit ja üritab mehelt midagi välja pressida. Otsitavat ei leita ja surev rüütel jäetakse maha. Kuid rüütel jõuab enne surma eseme Ustavale edasi anda, see on metaaltoru, mida kutsutakse mikroks. Asju, mis mõõga ja maagia maailma ei sobi, on veel, näiteks bardide rokkivad väekandled ja ümber planeedi tiirutav kolakas Meistri Koda.

Kohe pärast kihluspidu punapäise Killega, keda Ustav peab nõmedaks tüdrukuks, saadetakse poiss koos orja ja vana targaga kuninga juurde, kaasas rüütli surnukeha ja mikro. Tähtis koht on ka põgenenud neiu Ylsvingil ja haldjate ulmesampo ketramise kodadel.

On seiklust, on armastust, on põnevust ja üllatavaid loo keerdkäike. Tegelased on meeldejäävad. Maailma jutustav peategelane on lihtne või isegi kohtlane nooruk ja tema maailmakirjeldusest tuleb raamatu huumor. Ja kokkuvõttes on see ulmekas, milles maailma saladus 120 leheküljel mingil määral lahti harutatakse.

Püüan meenutada, aga mul ei tule meelde ühtegi paremat Hargla teost. Mulle on teda lugeda kogu aeg meeldinud, aga tihti ei tule tal loo osadest kokku sellist tervikut, millega ma rahule jääks. Vot seekord tuli.

***

“Jõulujõud”. Väike, kurb ja ilus lugu, mis esimest korda ilmus ajakirjas “Pere ja Kodu. Kujutan ette, et jõulunumbris.

***

Pikem tekst “Einsteini viimased sõnad”. Maailmas, kus sakslastel õnnestus kinni püüda landav taldrik ja UFOd tuhisesid avalikult taevas ning sekkusid ilmasõja käiku, said ulmekirjanikest teadlased. Iseenesest tore lugu, kuigi vaimustusest hüppama ka ei pannud. Ehk on natuke liiga pikk nende naljade peal püsimiseks, mida üks või teine meie maailma korüfee selles reaalsuses teeb. Plusspoolele läheb see, et ei tuiutatud lihtsalt niisama ringi, vaid oli ka mingi lõpp sel lool. Mida tihtipeale sedalaadi austusavaldus-lugudel ei ole.

***

“Tammõküla viljakuivati” ja “Kolmevaimukivi”. Mõlemad esindavad Eesti etnoõudust ja mängivad rahvapärimust. Tammõküla viljakuivatil lasub mingi needus, mis paistab kõik seal ööbivad inimesed tapvat või sandistavat. Kui asjatundja kuivatijama uurida võtab, tuleb välja jube lugu tegelaste lähiminevikust. See on küll auhinnatud ja hea lugu, aga mulle jäi isegi rohkem meelde “Kolmevaimukivi”. See on jutustatud rahvaluulekoguja suu läbi. Üks vanaätt räägib talle loo, mille väidab iseendaga juhtunud olevat. Leidnud ta kivi pealt hõberaha, mida pärast kolm veidrat inimest talt kätte tahtnud saada, millest ta aga loobuda ei raatsinud. Lugu ise meenutab tõesti heas mõttes eesti muinasjutte, kuigi käib närvidele sellega, et peategelased teevad ilmselgelt rumalaid asju. Aga on ka väga lahedaid nükkeid, näiteks mis needus tegelasi tabab. Mõlemad lood meenutavad Juhan Jaigi jutte. Mõlema puhul jääb tunne, et tegemist on stiilimängudega, ja õudusetekitajana ei tööta kumbki eriti. Viga võib olla ka minus ja sedalaadi kirjanduse ületarbimises. Kui suudaks kuidagi näiteks oma õudukapelgliku naise neid lugema meelitada, siis võiks efekt olla päris ehe. Tahaks tõesti teada, milline on õudukaid hirmuga lugav inimese arvustus.

***

“Clemens Fellinus, Rex Estonicum”. Kroonik Henrik arvab, et pealik Lembitu sisse on pugenud deemon, sest hullemat ristiinimese vaenlast ei ole maamuna peal olemas. Mis selle vastu aitab? Eksortsism! Minu arust muhe lugu.

***

“Osariigi presidendi kohtumine”. Kui lisada, et Eesti ja tulnukatega, ongi kogu selle lühikese ja õelavõitu satiiri sisu käes.

***

Veel vähem meeldis mulle “Heliose teoreem”. Jumala jõuga tegelased, kes jälgivad ja püüavad suunata Maa ja inimese arengut. Selliseid asju ootaks harrastajailt.

***

“Per Homicidum ad Astra”. Retroulme nagu Einsteingi, aga seekord navigaatorpirxilik. Alguses käib uurija demonstratiivne ülbamine närvidele, aga mingil määral ta seletus mind veenis. Lugu on suuremalt jaolt tüüpiline piiratud kahtlusaluste hulgaga kosmoselaevakrimka, mis lõpuks saab võimsa kiirenduse.

***

“Suvitusromaan”. Kalamaja kirjaniku agent (kes on kirjanikku armunud tütarlaps, kirjanikuhärra seda muidugi ei mõista) saadab mehe maale turismitalusse kirjutama. Taluperemees on ehtne maa-ambaal, agressiivne mats, kes viskab kogu aeg viina ja teeb valjuhäälset lolli nalja. Perenaine seevastu on nagu ilmutus oma hobustega. Kirjanik armub kiiresti ja samm-sammult läheneb oma hukatusele. Eks see teebki selle loo heaks. Lugeja saab väga hästi aru, et ei maksa jamada, ka peategelane saab. Vahepeal tundub, et ta suudab hävinguteelt ära keerata, et siis jälle tagasi vajuda. Lahe nüke on see, et romaan, mida kirjanik loob, on kogumiku sisse juhatanud “Mirabilia saladuse” järg. Tekib naljakas petuefekt, kus “Mirabilia saladus” oleks nagu tühipaljas väljamõeldis ja oh kui palju lihtsam kui tegelik elu. Tegelikkus oma täie karmusega oleks siis “Suvitusromaan”. Heh-heh. Ei oodanud midagi, aga kokkuvõttes oli muljetavaldav ja jube. Kummitas veel päevi.

***
Kokkuvõttes väärt kogumik, kuhu on meistriteoste ja lihtsalt lugemist väärt tekstide vahele eksinud ainult paar minu arust kehva asja. Lood on kenasti lõpuni välja arendatud, Hargla huumorit jagub igale poole. Kui midagi juurde paluda, siis – vaadates kui hästi ta veidi kulunud ideid oma lugudeks teeb -, et kirjanikule kargaks pähe mõni täiesti originaalne ja tähelepanuväärne science fictioni idee.

Veiko Märka “Elu on sõna”

Elu on sõna“Elu on sõna” on sarjast “Kirjanikud omavahel” – kümme Eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu autorite omavaheliste suhete kaudu.

Märka teeb seda enam-vähem nii, nagu tegi tema kirjandusõpetaja – äärmiselt omapärane persoon, kelle puhul (nagu Märka ütleb) esines harva mõtestatud pedagoogitegevust. Tundides aetava jutu põhisisu olid õpetaja isiklikud kokkupuuted tolleaegsete Eesti kirjandusringkondadega – neid paistis jätkuvat – ja Märkale kirjanikud meeldisid. Või vähemalt äratasid suuremat huvi kui kirjandus ise. Neist (juba oma) kokkupuuteist ta jutustab, see kõik on huvitav, aga otse loomulikult kõneleb raamat – nagu iga raamat, midagi üllatavat selles ei ole – rohkem autorist endast kui neist, kellest ta parasjagu kõneleb.

Nagu võiski oodata, saab kõvasti nalja, Märka kirjutab just nii, nagu ta räägibki: nägu äärmiselt tõsine, isegi veidi traagiline, ja hääl selline, et midagi naljakat selles kõiges nüüd küll ei ole, kuigi on ikka küll. Isegi väga.

Mis aga on üllatav – “Elu on sõna” näitab autorit peale tavapärase veidi ka hoopis teise – tõsise ja isegi lüürilise kandi pealt.

Selle tõestuseks tsitaat:

“Tavalisest inimesest ei jää järele muud kui fotod, kuid need annavad edasi vaid näojooned. Tõsi, elupuuhekk, mille mu vanavanaisa veidi enne surma (1936) Sauele istutas, oli päris heas seisukorras veel kaheksakümnendatel ning praegugi on paar puud järel. Miks see hekk mulle lapsena nii tähtis oli, ei mäleta. Peale perekonnapärimuse kindlasti ka sellepärast, et elupuud lõhnavad väga hästi ja kuidagi kummaliselt. Nagu ei olekski nad siit maailmast.

Raamatud on kirjaniku elupuuhekk.”

No mis sa hing oskad veel ütelda?! Mittte midagi. Või ehk seda, et elu on sõna.

Jan Kaus “Tema”

temaMina olen lihtne lugeja ja ootan raamatult lugemismõnu. Selle raamatu lugemine oli aga üks paras piin. Paar esimest lehekülge olid lubavad, aga edasi tuli panna mängu kogu oma tahtejõud, et lehekülg lehekülje haaval lõpu poole rühkida. Kusagil kolmveerand raamatu peal läks asi paremaks, aga see ei kompenseeri niikaugele jõudmise vaevu.

Minategelane on noorem mees, kes on raamatu alguses tädi juures maal peidus. Paistab, et ta on olnud rikas ja edukas Tallinna reklaamiala äss, kelle elu on aga mingil esialgu varju jääval põhjusel totaalselt peapeale pöördunud, nii et ta on maailma eest peitu pugenud. Võib arvata, et midagi on juhtunud tema ja ta toreda ja armsa tüdruksõbra vahel. Tükkhaaval toob ta oma loo lugejani ja samal ajal läheb see edasi. Võiks põnev olla, aga ei ole.

Esiteks on peategelane ise ülbik ja egoist, kelle käekäik jätab külmaks. Peale selle on ta jutt tüütu jorin. Kõrvaltegelased on alguses lahedad, aga jäävad enamasti kuidagi ripakile. Näiteks külamees Aadu, kes räägib umbes nagu „Vanamehe“ multika vanamees, kes käib ahvenal kirjutab pornokatesse jutte. Metsa sees endises kolhoosilossis elav puertoriikolane Jose Corazon on põnev niikaua kuni ta oma suu lahti teeb. Eluaegsed sõbrad, nüüd üks arst, teine tippjalgpallur ja kolmas muusik ei hakka ka elama. Kõik on kunstlik ja punnitatud.

Teiseks on loo ajajoon segi. Ei ole aru saada, mis olid meenutused ja mis juhtus pärast raamatu algust.

Ma arvan, et Jan Kausil oli kena romaani plaan, aga seda kirja pannes on ta päris kõvasti mööda pannud. Tema muu kraam on parem olnud.

Toomas Vint “Avalikult abielust”

18089_422093591190329_17015752_nMulle on Toomas Vint kirjanikuna palju kauem meeldinud, kui ma seda teadnud olen. Kunagi tatikana, kui mu lugemislaual oli veel lihtsalt laste- ja seikluskirjandus, sattus mulle ühes Nooruses ette novell. Selle tegevus toimus Tallinnas, liikus tegelaselt tegelasele, üks mees vist jõi, üht naist taheti vägistada, üks mees oli surnud. Kõik kokku oli väga meeldejääv. Paar aastat tagasi võtsin raamaturiiulilt ühe täitsa juhusliku asja, mis osutus Toomas Vindi novellikoguks “Tantsud Mozarti saatel” ja leidsin ka selle jutu sealt. Praegu mälu järgi pakun, et see oli “See nii ootamatu ja ebamugav surm”. Avastasin, et endiselt mõjub Toomas Vint mulle hästi ja värskendavalt. Ma ei tea miks.

Ei oska ma sedagi arvata, miks ma 2014. aastal Vindi romaani “Avalikult abielust” oma lugemisnimekirja olen visanud, aga lugema hakkasin seda rõõmuga.

Vindi lugu on selgelt väga autobiograafiline. Ta kirjutab ka oma koduleheküljel, et lugu juhtus tema ja ta naise Aili Vindiga. Peategelased on umbes 60aastased Voldemar ja Vivian, mees kirjanik, naine kunstnik. Neil on selja taga 43 aastat abielu, mis omal ajal on näinud kõiksugu kriise. Nõukaaja boheemlane pidi ju viina viskama, nii ka Voldemar, ja eks pidude käigus juhtub kõike. Aga 1993 on täitsa põhja käinud Voldemar joomise maha jätnud ja tänapäeval loovad nad rahulikult, kaovad igal võimalusel mere äärde maakodusse ja elavad õige eeskujulikku ja rutiinset elu. Ühel päeval kutsutakse nad saatesse “Avalikult abielust” ja mees jääb nõusse, sest loodab seda oma ja naise loomingu reklaamimisel ära kasutada.

See aga paneb nende vaikseks ja turvaliseks muutunud suhtes jälle igasugused vanad mürgid mulksuma.

Vint kirjutab loo jutustades samu stseene kordamööda mehe ja naise vaatepunktist, ilmselt selleks, et näidata meile, kui mööda saavad isegi aastakümneid koos elanud inimesed teineteisest rääkida ja samas kui vähe neil tegelikult teise poole ees saladusi on. Üldiselt toimis see hästi, aga pärast saate linastust hakkasid nad ennast kordama. Ühes kohas tuli mul tunne, et olen järje ära kaotanud ja sattunud sadakond lehekülge alguse poole tagasi, sest seda ma olin raudselt lugenud. Tuli välja, et see oli siiski loetud olukord teise poole mälestuste kaudu. Aga olid nii sarnased, et tõesti paistis, et kirjanik on copy-paste teinud. Üldse teine pool raamatust jättis kehvema mulje, nagu ei oleks Vint mallanud raamatut korralikult ära lõpetada.

Lugemisrõõmu see oluliselt ei vähendanud. Võtsin raamatu kätte pühapäeva hommikul ja õhtul lõpetasin. Kokkuvõttes haakusin ma mitme selle raamatu teemaga. Näiteks aeg, muutumine ja samaksjäämine – alati põnev. Aga ka lihtsalt ajakirjanikuna on põnev lugeda allikapoolset vaadet loo tegemisele. Ise käisin suvel ühe prominentse nüüd juba pensionile jäänud abielupaari suvekodus, kus mees tegi murutraktori seljas 12tunniseid tööpäevi ja naine villis koduaia saadustest napsu. Mitte et meie lehe portreelood kunagi hirmsaid haavu lahti kisuks, aga ikkagi – harva jõuan mõelda, mida allikad mõtlevad enne meie tulekut. Nõukaaja kunstiinimese ja alkoholi teema läheb mulle ka korda. Tänapäeva kunsti, meedia ja ajakirjanduse teema. Kuidas kirjanikud kirjutavad. Kokkuvõttes on ikkagi see, mis alguses ütlesin – mulle lihtsalt meeldib Toomas Vinti lugeda, ükskõik, millest ta ka ei kirjuta. Eks peab seda rohkem tegema.