Katrin Pauts “Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu”

minu muhumaaKatrin Pautsi „Minu Muhumaa” on vastuoluline teos – seostab esmapilgul seostamatut ja paneb mõtlema asjade üle, mille üle ei ole mõelnud.

Kui olin raamatu läbi lugenud, siis vaatasin internetist, mida on selle kohta kirjutatud. Ja tõepoolest – muhulased said Pautsi peale pahaseks.

Arvajad leidsid, et Pautsil on oma ja hoopis teistsugune Muhu. Pautsi Muhumaad ei olnud keegi kohanud. Leebemad kiitsid kirjaniku osavat sulge ja soovisid jõudu muhulaste kiusu kiuste hakkama saada. Sest jah – Pautsi Muhu on saar, mis teda omaks ei võtnud, sest ta pole „õige” muhulane. “Minu Muhumaa” on libahundi ja väljatõugatu lugu, aga nagu autor ise on öelnud – kunagi ei tea, kes meie lood kord üles kirjutab, võõraks arvatu või oma. Kohutav risk. Vaesed muhulased.

Olgu kohe öeldud, et mina ei ole muhulane. Ometi lugesin ma seda raamatut muhulasena. Minu Muhu on teistsugune – helekollane ja valge, roositud pättide Muhu. Pautsi raamatu järgi on just see see „õige” – mõnekümne meetri kaugusel merest, ridaküla, mille poolitab sammaldunud kiviaedade ja helekollaseks värvitud majadega palistatud tee, postitalu peale selle ja saare lõunapoolne ots. Olgu, kõik need majad ei pruukinud olla helekollased, aga valgust oli seal palju rohkem kui kusagil mujal. Tegelikult ei ole mitte kusagil nii palju valgust olnud. Võibolla ainult Nõmmel.

Seda, et „kõige õigemad” muhulased elavad lõuna pool ja postitalu annab ekstra erilise staatuse, lugesin „Minu Muhumaast” – mul polnud sellest aimugi, sest nagu öeldud, ei ole ma muhulane. Muhulased olid mu emapoolsed vanavanemad ja vanaema õdede Muhu on see, mida ma võiksin omaks pidada. Muidugi jooksin ma lapsena ringi roositud pättides – kui ühed ära kulusid, toodi Muhu tädide käest uued. Neid oli viis, tädisid, ma mõtlen, neli elas vanapiigadena oma sünni- (ja postitalus), küla viimases majas enne merd. Viies oli küla teise serva (või oli see juba teine küla, kes teab) mehele läinud. Kuues – mu vanaema – läks mehele mandrile, aga mitte mandrimehele, ui jessuke, ei! Ikka muhulasele, kes oli Vabadussõjas käimise eest maad saanud. Õnnetuseks asus see maa mandril.

See kõik ehk seletab kuidagi paradoksi, miks ma mittemuhulasena lugesin „Minu Muhumaad” nagu muhulane, ja mitte ainult – ma lugesin seda nagu too „õige” muhulane, kes on Pautsi ja tema ema ja vendade elu saarel kibedaks teinud.

Ja mis veel imelikum – kusagil alateadvuse kõige alumises kihis mõistan ma neid mehhanisme, mis tõrjumise käivitavad. Ärgu lugeja nüüd valesti aru saagu – mõista ja heaks kiita on kaks täiesti eri asja. Mina lihtsalt mõistan. Saan aru. Selle olematu miskiga, mille järgi oleks ma justnagu rohkem (ja õigem) muhulane kui Pauts.
Nagu ütles ükskord mu onutütar: „Eks meitel ole see Muhu jonn sees.” Äi ta pole mette rohkem muhulane kui ma, aga need olid kibedad sõnad. Ma pole teda küll õieti näinud, seda Muhu sünkmusta poolt, kui, siis ehk silmanurgast, aga ma tean, et ta on olemas.

Üks arvustaja imestas, miks Pauts või ta ema – kui neil oli seal nii paha olla – siis Muhust ära ei läinud. Aga Muhu ei lase ju lahti! Pautsil on mingi imeväega õnnestunud tabada Muhu kangust ja müütilisust. See saar on ju iseendast tükk maad suurem. Muhu on nagu von Glehi aegne Nõmme oma müütiliste veidrike, fantastide ja legendidega, mille märke võib sealt leida (või vähemalt katsuda otsida) tänini.

Muhu on isegi kangem kui Nõmme ja kõik Tallinna suurkoolid kokku. Riigi kunsttööstuskoolis oma ainukese poja skulptoriks ja hiljem professoriks koolitanud vanatädi, minu vanaisa õde, elas suurema aja elust Nõmmel, kuhu toosama poeg talle lõpuks majagi ehitas, aga muhulaseks jäi ta surmani. Muhulaseks jäi ka professor ise, istus emeeritusena Wiiralti kohvikus, Muhu kampsun seljas, ja kirjutas Muhu Matsi nime all luuletusi.

Jah, Pautsi Muhu on üks hoopis üks teistsugune Muhu, aga ometi mingil paradoksaalsel moel täpselt seesama. Ma tunnen ta ära. Nagu öeldud, on see vastuoluline raamat. Peale selle silmatorkavalt hästi kirjutatud.

Advertisements

Veiko Belials „Kogu maailma valgus“

kogu-maailma-valgus

Veiko Belials inimesena meeldib mulle väga, kirjanikuna niiväga mitte. Nende teoste puhul, mida ma omal ajal tema sulest lugenud olen, oli mul kogu aeg olnud tunne, et ta jäljendab. Mitte ei plagieeri, vaid teeb eesti või oma versiooni mõnest üsna läbinämmutatud teemast. Peaaegu niisamuti, nagu koidulad eesti kirjanduse algusaastail saksa tekste ümber jutustasid. Tulemus on korralik, aga ikkagi (vist paratamatult) kehvem kui samal teemal varem kirjutanud eeskujudel.

Seepärast „Võtsin kogu maailma valguse“, kogu, mille ta kirjutas pärast pikemat pausi mõni aasta tagasi, kätte ettevaatusega ja pigem huvist näha, kuhu ta on liikunud, mitte tohutu lugemisnaudingu ootuses. Sain meeldiva üllatuse osaliseks. Kohati järgib ta küll endiselt liiga püüdlikult kaanoneid. Seetõttu näiteks küberpungi-lood lämbusid küberpungiatribuutika all, kuigi iseenesest olid täitsa korralikud lood. Siiski on kunstlikku pingutamist vähem. Seda ütleb ta ka eessõnas: kui ei ole puänti, siis ei ole või kui ei ole pikkust, siis tulebki leheküljena laast. Teeb nii, nagu tahab, mitte nagu kombeks on. Belialsi ülilühijutte, lehekülje-paari pikkuseid laaste, mis nagu ei jõuagi kuhugi, on kritiseeritud, aga mulle need täitsa meeldisid.

Avalugu „Liiga X“ oli liiga tihkelt vihjeid täis ja ei meenutanud seepärast ilukirjandust. Strossi „Palimpsestist“ inspireeritud „Kardinad“ on ajarändude teemaline mõtisklus, mis polnud kah kirjanduslikus mõttes suurem asi, aga pani lugeja fantaasia ajarändude teemal täistuuridel tööle.

Pikem lugu „Kogu maailma valgus“ oli kogumiku esimene pikem lugu ja esimene, mis kohe päriselt meeldis. Meeleolukas, sünge, põnev ja ootamatu lõpplahendusega. See portugali või hispaania släng häiris.

Nagu küberpungist, on eraldi tsükkel nõukogudelikust tuumapungist, kus kosmonaudid joovad tuumareaktori jahutusvedelikku ja viskavad reaktoriruumis leili. Nõukamüütide absurdivenitamine, kõik need vene mehed, kes ainult joovad, laulavad ja ropendavad, võib üsna tüütu olla, aga need Metsavanaga kahasse kirjutatud jutud mulle isegi meeldisid. Neis oli ehedat lusti.

Näidendi „Aeg on liigestest lahti“ lugemine oli minu jaoks vaev, aga see ei tähenda midagi, sest nii on mul millegipärast kõigi näidenditega. Dialoogi ma armastan, aga näidenditekst kõlab alati valesti.

„Janitšaride sõda“ on Belialsi tõlgendus „Iseseisvuspäevast“. See meeldis mulle rohkem kui film – isegi huvitav teemapüstitus oli sisse toodud -, aga paras pulp, mida üle ei loeks.

„Kohvi, söör?“ ja „Nokturn kahele kahvlile“ olid kindlasti kaks õnnestumist.

„Mees, kes päästis Maa“ – ei istu mulle need sõjaväelasi kiitvad lood, kus kirutakse pehmosid tsiviliste.

Kokkuvõtteks. Originaalsust siit ei tule ja mõni asi on jamps, aga õnneks on enamikus selle kogumiku juttudes piisavalt hea lugu sees ning on tekstides on tunda teatud kirjutamislusti, mis paneb need elama. Lisaväärtus on autori kommentaar iga jutu ees.

Ülo Mattheus „Tema salajane palve“

temasalajane Näide Loomingu Raamatukogu silmaringi avardavast mõjust. Enne selles sarjas ilmunud „Vabanemist kuulmise läbi“ ei teadnud ma üldse, et ta ka kirjanik on. Aga nüüd oskasin Mattheuse järgmise raamatu „Tema salajase palve“ juba lugemisjärjekorda panna.

Peategelane Pawo Karpo on Tallinnas ajakirjanik ja raamat algab sellega, et peatoimetaja saadab ta laupäeva õhtul objektile. Selgub, et liiklusõnnetuses on surma saanud linnapea ja veel inimesi. Samal ajal jõuab üks Tiibeti nõid Chöje Drolkar arusaamisele, et Pawo Karpo on ümbersündinud laama. Sellest hetkest Pawo elu muutub. Näiteks saab ta surnutega rääkida (mis niiviisi viga kõva lugu teha – linnapea vaim lööb salatsemisele käega ja räägib, kuidas ta sai hiinlastelt ilge hunniku altkäemaksu. Pawo paneb kõik lehte). Tal hakkavad käima veidrad külalised, kes osutuvad Tiibeti jumalateks või millekski sarnasteks. Aga Pawo tähelepanu on suunatud ainult Hannale, liiklusõnnetuse ohvrile, kes vaagub elu ja surma vahel ja kes Pawosse armub. Pawo saab teada, et naise koomast väljatoomiseks peab ta hirmsal kombel ja õigesti palvetama.

See on raamatu esimene pool ja on läbinisti äge. Mattheusel on mõnus ja selge stiil, ta saab loo ohjamisega hästi hakkama, mis ei olegi nii iseenesestmõistetav, eriti kui müstitsism ja argi-Tallinn segunevad. Teine pool oli minu jaoks igav. Seal on Pawo juba Tiibetis ja kogeb igasuguseid meeliülendavaid asju. Kui huvitav see saab olla. Raamatu kokkuvõttes on aga kindlasti meeldiv üllatus.

(:)kivisildnik, Aarne Anmann „Visa hing Kilingi-Nõmmelt. Legendi sünd“

visa-hing-kilingi-nõmmelt-legendi-sünd

„Seks. Vägivald. Seksuaalmaagia. Päikeseline Eestimaa. Eestlased oma murede ja rõõmudega. See on Eriti verine Eesti Vabariigi kriminaalromaan. Sinu voodis, sinuga koos Pole üldse paha,“ seisab raamatu tagakaanel ja on juba selge, et normaalne raamat meid ei oota.

Kui surija tunnistab haiglavoodis üles osalemise rituaalmõrvas Valgas, võtavad politsei vanemkomissar Sahk ja üleminspektor Mürk vana surmajuhtumi uuesti ette. Nad kutsuvad appi endise Kilingi-Nõmme politseiniku Paul Pajose. Pajos on kõike muud kui talutav peategelane. Alkohoolik ja ludri, kes hea õnne abil on saanud kõva uurija maine. Tegelikult pole ta midagi lahendanud. Ta ise arvab, et tema talent on seksuaalmaagia valdamine ja selle abil saab ka juhtumeid lahendada.

Naljakal kombel on tegemist lausa hea lugemisvaraga, millele isegi sobib see, et kuritegu laheneb ilma ühegi mõtestatud liigutuseta peategelase poolt. Pusletükid potsatavad ise paika. Verd pritsib, laibatükke lendab. Aga see polegi tähtis, vaid hoopis Kivisildniku bravuuri ja sõnavaraga esinev Pajos ning tema maailmapilt. Absurdsusele vaatamata tundub see hoopis rohkem päris kui kõikvõimalike kino-visahingede elu. Mul oli kunagi üks vanem kolleeg, endine miilits, kes rääkis kogu aeg ilmavaatest nimega sürreaalgenitalism, mille sisu sai vastavalt vajadusele üsna vabalt defineerida. See on üks üsna sürreaalgenitalistlik teos.

Robert Kurvitz “Püha ja õudne lõhn”

püha-ja-õudne-lõhnAusalt öeldes ei teadnud ma Robert Kurvitza kohta enne muud, kui et ta on mõni aastat tagasi Sirbi ülevõtmiskatsega suurt kõmu tekitanud rühmituse ZA/UM liikmega. Ähmaselt meenub, nagu oleks Kender teda vanadele kirjanikepeerudele eeskujuks toonud. Kokkuvõttes kartsin, et mind ootab vihane ja mässav soga, millest tuleb end jõuga läbi vedada. Eelarvamused. Tegelikkus oli ülimalt meeldiv.

Esiteks oli olemas väga põnev lugu. Paarkümmend aastat enne raamatu algust on Rootsi-laadsel maal kaduma läinud neli ühe ministri tütart. Kolm peategelast, omaaegsed tüdrukute koolivennad, üritavad omal käel juhtumit endiselt lahendada. Mul on kõrini Eesti kirjanike autobiograafiatest, mida nad ilukirjanduse sildi all pakuvad. Tahan, et kirjanik suudaks välja mõelda loo ja Kurvitz oli sellega suurepäraselt hakkama saanud. Suur pluss.

Teiseks on välja mõeldud vähemalt sama põnev ja hoolikalt konstrueeritud ulmemaailm. Alguses paistab, et tegevus toimub tänapäeva Rootsis, kuid vähehaaval selgub, et meie maailm see ei ole. Riikidel on teised nimed, kuigi geograafia paistab meiega sarnane ja rahvad on äratuntavad. Seda maailma, mis nagunii vangub maailmasõja serval, vallutab servadest hall. Mis on halli sees või taga, ei tea täpselt keegi, aga elu, nagu meie seda teame, küll mitte.

Kolmandaks elasid selles meeldejäävad tegelased. Alguses ma ei teinud neil kõigil küll vahet, sest nimed olid imelikud. Alles raamatu lõpuks olid nad muutunud pärisolenditeks. Nüüd, nädal hiljem on nad mul peas endiselt alles ja on isegi klaarimaks muutunud. Vahel ma mõtlen nende peale.

Tekst on dünaamiline ja lugu, tegelase ning maailm täiendavad üksteist. Vähehaaval liigub rõhk tüdrukute kadumise loolt ja keskseks saab veider maailm ise. Nii et pigem ulmekas kui krimka, mis on hea.

Peale selle on Kurvitza tekstil stiil. Laused on poeetilised ja igaüks näib ütlevat rohkem kui esmapilgul paistab. Lugu ei ole lineaarne, vaid koosneb ajas segi paisatud tükkidest. See tõmbab küll lugemistempot maha, aga annab “Twin Peaksi” efekti – kõigepealt mõtled, et tühipaljas jaburdus, siis hakkad kahtlustama, et selle taga on sügav mõte, tuleb see vaid hoolikamalt üle vaadata (lugeda). Ja jääb siiski võimalus, et autor ei taha ridade vahel tegelikult midagi öelda ja itsitab pihku, vaadates, kuidas andunud fännid teosest olematut elu mõtet otsivad.

Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

kolmevaimukivi

“Kolmevaimukivi” on ulmekogumik, kinnitab kirjanik ise. Ulme olevat tema jaoks lai mõiste ja kõigi žanrite seas aukohal. Seda on kogumikust tunda.

***

“Mirabilia saladus” – lühiromaan totakast Ustavast, kelle isa on vägev pealik. Nooruk Ustav läheb oma orja Raatiga metsa seeni raiuma. Kohe läheb mölluks, sest noored satuvad pealt nägema, kuidas kamp röövleid ründab üht rüütlit ja üritab mehelt midagi välja pressida. Otsitavat ei leita ja surev rüütel jäetakse maha. Kuid rüütel jõuab enne surma eseme Ustavale edasi anda, see on metaaltoru, mida kutsutakse mikroks. Asju, mis mõõga ja maagia maailma ei sobi, on veel, näiteks bardide rokkivad väekandled ja ümber planeedi tiirutav kolakas Meistri Koda.

Kohe pärast kihluspidu punapäise Killega, keda Ustav peab nõmedaks tüdrukuks, saadetakse poiss koos orja ja vana targaga kuninga juurde, kaasas rüütli surnukeha ja mikro. Tähtis koht on ka põgenenud neiu Ylsvingil ja haldjate ulmesampo ketramise kodadel.

On seiklust, on armastust, on põnevust ja üllatavaid loo keerdkäike. Tegelased on meeldejäävad. Maailma jutustav peategelane on lihtne või isegi kohtlane nooruk ja tema maailmakirjeldusest tuleb raamatu huumor. Ja kokkuvõttes on see ulmekas, milles maailma saladus 120 leheküljel mingil määral lahti harutatakse.

Püüan meenutada, aga mul ei tule meelde ühtegi paremat Hargla teost. Mulle on teda lugeda kogu aeg meeldinud, aga tihti ei tule tal loo osadest kokku sellist tervikut, millega ma rahule jääks. Vot seekord tuli.

***

“Jõulujõud”. Väike, kurb ja ilus lugu, mis esimest korda ilmus ajakirjas “Pere ja Kodu. Kujutan ette, et jõulunumbris.

***

Pikem tekst “Einsteini viimased sõnad”. Maailmas, kus sakslastel õnnestus kinni püüda landav taldrik ja UFOd tuhisesid avalikult taevas ning sekkusid ilmasõja käiku, said ulmekirjanikest teadlased. Iseenesest tore lugu, kuigi vaimustusest hüppama ka ei pannud. Ehk on natuke liiga pikk nende naljade peal püsimiseks, mida üks või teine meie maailma korüfee selles reaalsuses teeb. Plusspoolele läheb see, et ei tuiutatud lihtsalt niisama ringi, vaid oli ka mingi lõpp sel lool. Mida tihtipeale sedalaadi austusavaldus-lugudel ei ole.

***

“Tammõküla viljakuivati” ja “Kolmevaimukivi”. Mõlemad esindavad Eesti etnoõudust ja mängivad rahvapärimust. Tammõküla viljakuivatil lasub mingi needus, mis paistab kõik seal ööbivad inimesed tapvat või sandistavat. Kui asjatundja kuivatijama uurida võtab, tuleb välja jube lugu tegelaste lähiminevikust. See on küll auhinnatud ja hea lugu, aga mulle jäi isegi rohkem meelde “Kolmevaimukivi”. See on jutustatud rahvaluulekoguja suu läbi. Üks vanaätt räägib talle loo, mille väidab iseendaga juhtunud olevat. Leidnud ta kivi pealt hõberaha, mida pärast kolm veidrat inimest talt kätte tahtnud saada, millest ta aga loobuda ei raatsinud. Lugu ise meenutab tõesti heas mõttes eesti muinasjutte, kuigi käib närvidele sellega, et peategelased teevad ilmselgelt rumalaid asju. Aga on ka väga lahedaid nükkeid, näiteks mis needus tegelasi tabab. Mõlemad lood meenutavad Juhan Jaigi jutte. Mõlema puhul jääb tunne, et tegemist on stiilimängudega, ja õudusetekitajana ei tööta kumbki eriti. Viga võib olla ka minus ja sedalaadi kirjanduse ületarbimises. Kui suudaks kuidagi näiteks oma õudukapelgliku naise neid lugema meelitada, siis võiks efekt olla päris ehe. Tahaks tõesti teada, milline on õudukaid hirmuga lugav inimese arvustus.

***

“Clemens Fellinus, Rex Estonicum”. Kroonik Henrik arvab, et pealik Lembitu sisse on pugenud deemon, sest hullemat ristiinimese vaenlast ei ole maamuna peal olemas. Mis selle vastu aitab? Eksortsism! Minu arust muhe lugu.

***

“Osariigi presidendi kohtumine”. Kui lisada, et Eesti ja tulnukatega, ongi kogu selle lühikese ja õelavõitu satiiri sisu käes.

***

Veel vähem meeldis mulle “Heliose teoreem”. Jumala jõuga tegelased, kes jälgivad ja püüavad suunata Maa ja inimese arengut. Selliseid asju ootaks harrastajailt.

***

“Per Homicidum ad Astra”. Retroulme nagu Einsteingi, aga seekord navigaatorpirxilik. Alguses käib uurija demonstratiivne ülbamine närvidele, aga mingil määral ta seletus mind veenis. Lugu on suuremalt jaolt tüüpiline piiratud kahtlusaluste hulgaga kosmoselaevakrimka, mis lõpuks saab võimsa kiirenduse.

***

“Suvitusromaan”. Kalamaja kirjaniku agent (kes on kirjanikku armunud tütarlaps, kirjanikuhärra seda muidugi ei mõista) saadab mehe maale turismitalusse kirjutama. Taluperemees on ehtne maa-ambaal, agressiivne mats, kes viskab kogu aeg viina ja teeb valjuhäälset lolli nalja. Perenaine seevastu on nagu ilmutus oma hobustega. Kirjanik armub kiiresti ja samm-sammult läheneb oma hukatusele. Eks see teebki selle loo heaks. Lugeja saab väga hästi aru, et ei maksa jamada, ka peategelane saab. Vahepeal tundub, et ta suudab hävinguteelt ära keerata, et siis jälle tagasi vajuda. Lahe nüke on see, et romaan, mida kirjanik loob, on kogumiku sisse juhatanud “Mirabilia saladuse” järg. Tekib naljakas petuefekt, kus “Mirabilia saladus” oleks nagu tühipaljas väljamõeldis ja oh kui palju lihtsam kui tegelik elu. Tegelikkus oma täie karmusega oleks siis “Suvitusromaan”. Heh-heh. Ei oodanud midagi, aga kokkuvõttes oli muljetavaldav ja jube. Kummitas veel päevi.

***
Kokkuvõttes väärt kogumik, kuhu on meistriteoste ja lihtsalt lugemist väärt tekstide vahele eksinud ainult paar minu arust kehva asja. Lood on kenasti lõpuni välja arendatud, Hargla huumorit jagub igale poole. Kui midagi juurde paluda, siis – vaadates kui hästi ta veidi kulunud ideid oma lugudeks teeb -, et kirjanikule kargaks pähe mõni täiesti originaalne ja tähelepanuväärne science fictioni idee.

Veiko Märka “Elu on sõna”

Elu on sõna“Elu on sõna” on sarjast “Kirjanikud omavahel” – kümme Eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu autorite omavaheliste suhete kaudu.

Märka teeb seda enam-vähem nii, nagu tegi tema kirjandusõpetaja – äärmiselt omapärane persoon, kelle puhul (nagu Märka ütleb) esines harva mõtestatud pedagoogitegevust. Tundides aetava jutu põhisisu olid õpetaja isiklikud kokkupuuted tolleaegsete Eesti kirjandusringkondadega – neid paistis jätkuvat – ja Märkale kirjanikud meeldisid. Või vähemalt äratasid suuremat huvi kui kirjandus ise. Neist (juba oma) kokkupuuteist ta jutustab, see kõik on huvitav, aga otse loomulikult kõneleb raamat – nagu iga raamat, midagi üllatavat selles ei ole – rohkem autorist endast kui neist, kellest ta parasjagu kõneleb.

Nagu võiski oodata, saab kõvasti nalja, Märka kirjutab just nii, nagu ta räägibki: nägu äärmiselt tõsine, isegi veidi traagiline, ja hääl selline, et midagi naljakat selles kõiges nüüd küll ei ole, kuigi on ikka küll. Isegi väga.

Mis aga on üllatav – “Elu on sõna” näitab autorit peale tavapärase veidi ka hoopis teise – tõsise ja isegi lüürilise kandi pealt.

Selle tõestuseks tsitaat:

“Tavalisest inimesest ei jää järele muud kui fotod, kuid need annavad edasi vaid näojooned. Tõsi, elupuuhekk, mille mu vanavanaisa veidi enne surma (1936) Sauele istutas, oli päris heas seisukorras veel kaheksakümnendatel ning praegugi on paar puud järel. Miks see hekk mulle lapsena nii tähtis oli, ei mäleta. Peale perekonnapärimuse kindlasti ka sellepärast, et elupuud lõhnavad väga hästi ja kuidagi kummaliselt. Nagu ei olekski nad siit maailmast.

Raamatud on kirjaniku elupuuhekk.”

No mis sa hing oskad veel ütelda?! Mittte midagi. Või ehk seda, et elu on sõna.