Herman Sergo „Randröövel“

5450001819“Randröövli” lugemiseks olid mul oma põhjused. Minu Hiiumaalt pärit vaarisa Aleksander Dampf on kirja pannud mälestusi ja ka legendi, et Dampfide suguvõsa algus on seotud omaaegse Hiiumaa mõisniku parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergiga (1744-1811), keda rahvasuus kutsuti Ungru krahviks. XVIII sajandi teisel poolel elanud Hiiumaal Suuremõisa vallas väga ilus tüdruk, nimega Mari. Mõisaomanik Ungern-Sternberg käsutanud Mari mõisa, meelitanud ära ning Maril sündinud poeg Laas (1778). Laas on minu vanavanavanavanavanaisa. Suguvõsa uurinud mehed räägivad, et tegelikult ei saanud Laas ikka krahvi sohilaps olla, aastad ei klapi. Aga vahet pole. Kui kümmekond aastat tagasi esimest korda Herman Sergo romaani „Randröövel“ nägin, mõtlesin kohe, et see tuleb läbi lugeda, sest see jutustab Otto von Ungern-Sternbergi loo.

Nüüd lugesingi ja olen pettunud. Algmaterjal on põnev. Ungern-Sternberg olla lasknud Hiiumaast möödunud laevu madalikule ja neid siis kas röövinud või röövelliku raha eest lahti tõmmanud. Lõpuks saadetigi ta karilejooksnud laevade riisumise ja eestirootsi kipri tapmise eest Siberisse asumisele. Sergo märgib, et kasutas Tartu keskarhiivi, ajaloomuuseumi ja teaduste akadeemia materjale ning lasi teha 1000 lehekülge fotokoopiaid, neist kohtuprotsessi materjale oli 350 lk. Ole ainult mees ja kirjuta.

380leheküljelise 1987. aastal ilmunud romaani peategelased on eestirootslane, noor kipper Malm, tema pruut ja Ungern-Sternbergide teenija Anu, vana Ungern-Sternberg, tema abikaasa ja poeg Gustav. Raamatus on Malmi ja Anu vahel puhkenud armastus, aga aadlinärakad ei taha neiut kiprile kaasaks anda, sest too on tubli teenija. Siis teeb Gustav Anule tite, seda varjatakse ja antakse lörtsitud Anu Malmile neitsi pähe. Gustav on samal ajal Peterburis ja lööb pere varandust laiaks. Raamatus on ka palju merelkäikude ja vana Ungern-Sternbergi sulitempude kirjeldusi. Sergo ise oli ka meremehepaberitega hiidlane ja Läänemere ja Eesti kaubalaevanduse maailm on huvitav. Raamatu viimane kolmandik on (võimalik, et kärbitud) ärakirjad Ungern-Sternbergi süüdistuskokkuvõttest ja tema läkitatud kaitse- ja kaebekirjadest.

Miks see raamat mulle ei meeldinud? “Randröövel” oleks pidanud mõjuma süngema ja õõvastavamana ning tegelaste teod usutavamana, aga Sergo pole osanud seda piisavalt hästi kirjutada. Kirja on lugu pandud mingis pseudoarhailises keeles ja sellises võtmes, et jääb mulje, justkui pajataks seda villase kampsuniga külateatri vanamees, kes püüab igal juhul muhe olla, ükskõik, kas see sobib või mitte. Suvaline näide: “Proua aga, kelle suust ettemõtlematult väljalipsanud saladus oli meeste meeled lausleekidesse löönud, püüdis tuld jõudumööda taas kinni matta: “Otto! Ja ka sina, Gustav!”…”

Mul on Sergo meeles poisipõlvest meremehelugude koguga “Lootsitoa jutud” ja mälestused sellest on ainult head. Edaspidi tuleb tema raamatutega ettevaatlik olla, ei taha vana ja ilusat mälestust rikkuda.

Advertisements

Mihkel Mutt “Eesti ümberlõikaja”

eesti-ümberlõikajaLoo peategelane härra Rähn on pärit Alam-Kolkaküla alevist. Ta on omal ajal giidina uhkusega tutvustanud välismaalastele Eesti vaatamisväärsusi, mõistnud siis, et kõik see on Euroopas palju uhkemal kujul juba ammu olemas. Alaväärsuskompleksiga seotud identiteedikriis toob ta mõneks ajaks oma Kolkakülla tagasi juuri otsima, seal aga torkab pähe lahendus: tuleb ennast mingi teise rahvuse liikmeks (vaimselt) ümber lõigata. Raamat hüppab päris palju siia-sinna. Teine liin on Alam-Kolkakülas spontaanselt sündiv rahvuslik liikumine. Kusagil on “päris-eurooplased”, kes hoiavad Eestil ja Alam-Kolkakülal silma peal.

Kes on Mihkel Muti arvamuslugusid ja raamatuid lugenud, kujutab ette, mis põldu ta künnab. Kolklus, eestlus, rahvusvahelisuse võimalikkus ilma iseenda rahvuse ärasalgamiseta. Õhtumaade allakäik. Kirja pandud ma ütleks et mutiliku särava följetonimeistri sulega (kujutan ette, et inimesed, kes teavad Mihkel Mutti kui kuulsat Eesti kirjanikku, aga ei ole ühtegi ta raamatut lugenud, arvavad, et ta raamatud on tõsised. Ei ole, need on romaanipikkused följetonid, täis mängurõõmu.) Iroonial ja groteskil on tähtis koht.

Kas see mulle meeldis? Ma ei tea isegi. Selliseid asju lugedes peaks tekkima üllatus- ja äratundmismomente, et pagan, see oli tabav, poleks ise osanud paremini öelda! Paremal juhul hakkad veel naerma. Neid on küll ja rohkem kui tal keskmiselt raamatu peale. Aga on ka õllepudeliga bussiputkas istuva elukunstniku hvilusoofiat, mis küll peene sulega elegantsesse rüüsse riietatud, aga midalugedes hakkab natuke ebamugav, sest tundub, et kirjanikuhärra ei ole asjale päris pihta saanud.

Mihkel Muti aeg on minu omast varasem, see algas 1970ndatel ja jõudis ehk tippu 1990ndate üleminekuajal. Olen sellele ta vanemat ja uuemat esseistikat lugedes mitu korda mõelnud, et stagnaaja Eestist oli ta haruldaselt euroopalik ja lääne kultuuri mõistev härra, pärast iseseisvumist aga avastas, et tegelik lääs on mõneti teistsugune. Nüüd püüab Mutt ikka Euroopat kinni püüda, aga see jääb lõpuni tabamatuks. “Seda Euroopat, millest ma unistasin, pole vist enam olemas,” ütleb üks ta tegelane. Mutile ei anna see rahu.

Mina tunnen end iseendana jumala hästi ja ei põe rahvuse, kultuursuse või tõsiseltvõetavuse kompleksi. Eks muidugi libisevad ka minu mõtted vahel samadele radadele, aga see jätab mind siiski suhteliselt ükskõikseks. Mingitest protsessidest saan ma teistmoodi aru kui Mutt. Sellises olukorras kipub ikka nii olema, et kirjaniku peen iroonia ei pane lugejat oma seisukohti ümber hindama, vaid muutub lugeja silmis lihtsalt kirjutaja piiratuse tõendiks.

Mutt aga las kõnnib neid radu. Keegi võiks seda ju teha ja Mihklil tuleb see välja paremini kui enamikul teistest. Ja “Eesti ümberlõikaja” on ka värskem kui paljud teised Muti raamatud.

“Tuumahiid 3. Triitium” Koostajad Maniakkide Tänav, J.J. Metsavana, Artur Räpp

tuumahiid-3-triitium“Tuumahiid” on Eesti ulme kogumik, mis on kokku pandud ajakirjas Reaktor 2015. aasta kevadest 2016. aasta suveni ilmunud lugudest. Seisin raamatukogus tükk aega selle ees, enne kui väikse ebamugavustundega kaasa võtsin, sest ühest küljest tahtsin küll teada, millega meie ulmekirjutajad üllatavad, aga teisest küljest mäletasin, et esimeses kogumikus oli korralike lugude kõrval ka paras ports kräppi. Ühtegi sellist raamatut, mille peale ma oleks saanud kindel olla, et unustan ennast seda lugema, ma seekord raamatukogust ka ei leidnud ja kaasa tuli “Tuumahiid 3”.

Helju Rebase kaks juttu oleks nagu teisest ajastust ja süsteemist. Mõlema peategelased on enesekesksed kapitalistid, justnagu mõnes vanas Pioneeris. Jutud olid muidu ka nagu ehtsad viiekümnendate produktid. Selged, lihtsad, puändi peale mängivad. Samas olid päris mõnusa hooletu enesekindlusega kirja pandud, nii et ma isegi ei tea, kas see, mis ma siin teen, on kriitika või lihtsalt kirjeldus.

Mairi Lauriku “Otsustamise hetk” oli selle kogumiku kõige suurem pettumus. Mitte et see läbi ja lõhki halb oleks olnud, vastupidi. Lugu postapokalüptilisest Eestist oli hea fantaasialennuga visandatud. Kahjuks oli see nii kesiselt kirja pandud, et ajas vihale. Umbes nii, et “Ööohakas läks sohu, kuhu ta ei tohtinud minna. Seal ründas teda karu.” Toorik.

Kuidas mulle saaks mitte meeldida “Valge härrasmees”, mille tegevust toimub Haapsalu piiskopilinnuse all hiiglaslikus vanglas; mille peategelase tütarlapse nimi Sirts ja mis on kirjutatud Lääne Elule järjejutuks? Aga see Maniakkide Tänava ja Metsavana koostöö oli hea ka teistel põhjustel. Korralikult läbi mõeldud küberpunk-düstoopia-õudus-seiklus, mis oli ühtaegu põnev ja naljakas.

Meelis Ivanovi “Hea laps”, (:)kivisildniku “(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik” ja Siim Veskimehe “Jalgu tulle pistes on saapad mõistlik valik” on sellised leheküljepikkused laastud, pigem anekdoodid. Sellised meeldivad mulle oma respekti poolest lugeja aja vastu – kui ei meeldi, siis ei ole röövinud üle minuti. Need jäid isegi meelde.

Tea Lalli “Vahetus” ja Aira Rakavi “Muumitroll” olid õudukad, teostuse poolest jälle üle esimese “Tuumahiiu” juttude keskmisest, aga “Vahetusel” polnud nii tugevat oma nägu, et oleks väga meelde jäänud, teine oli idee poolest natuke nõder, et ülistust laulda tahaks.

Siis tuli Heinrich Weinbergi “Kes varju püüab”. Minu jaoks täitsa võõras autor. Olin murega vaadanud, kui pagana pikk see jutt on, ja pannud vaimu valmis, et end sellest järgmiste läbi juttudeni närida. Selgus aga, et see oli terve kogumiku tipp. Peategelane, endine Afganistani-mees ja praegune eritellimusel mööbli valmistaja tahab koos kolleegiga Inglismaalt koju Eestisse lennata, Gatwicki lennujaamas saab aga kokku iseendaga, kes terve lennujaama pommiga õhku laseb. Järgmisel hetkel on peategelane koos värskete mälestustega tagasi lennujaama jõudmahakkamise hetkes. Ajaringe tuleb veel mitu ja igaühega lisandub põnevust ja ulmet, nii et lugu ei muutu igavaks. Väga hea ajateemaline seiklusulme.

Miikael Jekimovi teine lugu “Pärast kättemaksu” oli kosmoseooper, mis oleks hästi sobinud Star Warsi maailma. Peategelane Altan, keda hüüti vist Karupojaks, on just tapnud oma endise pealiku, kardetud palgasõdurite jõugu juhi. Nüüd läheb ta kosmoselaeva kena piloodi Noraga Udulinna, et sealt mõni tööots üles korjata. See, mille ta valib, ei ole aga üldse selline, mida mees ootas. Heas kosmoseseikluses on midagi veel peale madina. Jekimovi loos kindlasti oli ja kuigi ma ei ole selliste kosmoseseikluste suur fänn, meeldis mulle “Pärast kättemaksu” päriselt väga.

J. J. Metsavana “Veretu eluga” maailm oli laenatud pigem “Alienist” või “Doomist” ja situatsioon “Tont nr 5st”. Oma robot hakkab sõjaväelasi tapma. Õnneks ei ole see lugu tühipaljas mujal nähtu-loetu koopia, sellel lool on iseloomu. Metsavanale iseloomuliku huumori ja krutskiga jutt.

Metsavana kolmas lugu kogumikus, “Vanamehe unistus”, on pilt tuleviku-Eestist, kus meie põlvkond on vanaks jäänud, tüütab noori JMKE ja meiliaadressidega ja proovib muutunud maailmas kuidagi hakkama saada. Ühtpidi mitte just üleliia originaalne, aga samas oli seal lahedaid detaile ja mõttekesi selle kohta, kuhu meie ilm lähematel aastakümnetel liigub.

Weinbergi ulmekas “Ringkaitse” ja Artur Räpi kirjaniku-õudus “Ja viis kõidet ülespoomist” jätsid mind suhteliselt külmaks.

Kokkuvõttes oli üllatavalt hea kogumik. On ju üsna loogiline senise kogemuse pealt, aga ka muusikaga võrreldes oletada, et fännide looming on halvemal juhul saast, paremal juhul aga kopeerib üsna tõetruult ja näpuosavalt oma iidolit. Ainult et kellele on vaja häid kohalikke koopiaid? “Tuumahiid 3” näitab, et meie kirjutav ulmefändom on jõudnud uuele tasemele. Kogumikus oli lugusid, mis ei loo küll uusi ulmevoolusid, aga on juba midagi enamat kui vanade teemade ümberkirjutused. Ja isegi suurem osa värske sisuta lugudest oli kirja pandud hästi.

“Kuusteist Eesti kirja” LR 2018 nr 1-2

LRPärast “Varaste tänavat” tahtsin midagi lühemat. Postkastist toodud Loomingu Raamatukogu uus number tundus hea valik: 16 tellimise peale kirjutatud (lühikest) kirja eesti (mees)kirjanikelt, õhuke ka. Piisavalt teistsugune.

Teisest küljest ei olnud see võib-olla üldse hea valik, sest äsja loetud “Varaste tänav” rääkis (küll ilukirjanduse vormis) nüüdisaegsest Euroopast, ja nüüdisaegsest Euroopast (ju me ikka oleme) peaksid rääkima ka need kirjad, aga nad nagu ei räägi. Nad ei räägi õieti Eestistki. Või siis ikkagi räägivad mingil äraspidisel moel?

Et kellele siis eesti kirjanikud kirjutavad? Või oleks õigem ütelda eesti mehed, sest need on meeste kirjad? Eks ikka naistele: emadele, (endistele) sõbrataridele, abikaasadele, (poja)tütardele. Ainult üks kiri on vanaonu Seiule, üks surnud sõpradele, kes on eranditult mehed, ja üks iseendale, seega mehele, üks jumalale ja üks tõepoolest ka Eestile.

Mõned kirjad on väga kaunid, näiteks Lauri Sommeri ja Tiit Aleksejevi omad, mõned on huvitavad, näiteks Meelis Friedenthali ja P.I. Filimonovi omad, ja mõned on imelikud. Räägivad nad muidugi ikka ühest, üksindusest ja hirmust, sest need, kes seda pole, ei hakkaks ju üldse (kirju) kirjutama. Kiri on ikka püüd kellenigi jõuda, tahtmine mõni vana võlg ära õiendada, asi südamelt ära rääkida. Nii nagu päriselt oli. Või on.

Tegelikult ei peakski üldse arutama (veel vähem mõne moodsa prantsuse romaaniga kõrvutama). Kiri on isiklik asi, eriti paberi peale kirjutatud kiri, ja kellelgi peale adressaadi ei tohiks selle kohta ütlemist olla.

Aga et nende kirjade adressaat on ikkagi ka lugeja, siis las ta jääb.

Triinu Meres “Lihtsad valikud”

lihtsad-valikudPolitseinik Gertrud Omara on kinni püüdnud planeedi esiterrorist Lauri Tropcheri, aga oodatud rahu ta ei leia. Vastupidi, jamad alles algavad. Esiteks palub Lauri talt midagi, millele Gertrud ei suuda ei öelda. Siis kutsuvad ta audientsile planeedi valitsejad, aadlisoost Boudicad. Gertrud hüppab seiklusest seiklusesse ja peatub vahepeal ainult selleks, et vanduda, “Kurat! Kuidas ma küll sihukese sita sisse olen sattunud!”

Gertrud liigub ühest stseenist teise nagu ehtne hardboiled krimka detektiiv, avastades, et kõik, eriti kõrgkiht, on jätised, aga kõik on ka inimesed. Seejuures saab ta korduvalt kere peale ja palju teisi saab hukka ning ulmeideed on ka täitsa korralikud.

Suuremalt jaolt ma lausa nautisin seda raamatut, sest Meres on välja mõelnud huvitava loo. Ma olen vanamoodne inimene ja tunnen ennast alati petetuna, kui loen moodsat proosat, mis paistab mulle lihtsalt kirjaniku päriselu ümberjutustusena. Selliste autorid küsivad kultuurisaadetes, et miks küll lugeja tahab kogu aeg teada, mis on päris ja mis väljamõeldis. Midagi ei ole teha, mina vana ajakirjanik hindan väljamõeldist ja hästi konstrueeritud lugu, mitte suleosavust päris maailma ja inimeste kirjeldamisel – seda ma oskan ise ka.

Loo konstrueerimisega jäävad pahatihti hätta ka ulmekirjanikud, kuigi teistel põhjustel. Olgu ulmeka keskkond või idee ükskõik kui fantastiline, selle lugu on tavaliselt klišee. Seepärast kui olin “Lihtsaid valikuid” paar lehekülge lugenud, arvasin teadvat, kuidas see raamat edasi läheb. Kui Gertrud püüab alguses Lauri kinni, siis on ju loogiline – arvestades, et nad on kunagised kolleegid ja sõbrad ja planeeti valitseb vastik aadel – oodata, et edasi kohusetundliku peategelase silmad avanevad ja lõpuks on ta ise mässajate juht, kes aadlijätised troonilt kihutab. Neid lugusid lihtsalt jutustatakse nii. Ma ei räägi seda lugu nüüd ära, ütlen vaid, et oodatud skeemi tulid üsna kiiresti tõrked ja see meeldis mulle väga.

Autoril on õnnestunud tavalise seiklusjutu süžee ootamatute keerdudega muuta üllatavaks, mis omakorda paneb kaasa mõtlema. Nõks on lihtne ja pealkirjaski kirjas – valikud, mida kangelane teeb, ei jälgi tingimata seiklusjuttude konventsioone. Need ei ole ka ekstravagantsuse pärast sellised nagu nad on, vaid – isegi kui mitte õiged, – piisavalt põhjendatud.

Päris täiuslik see raamat siiski ei olnud. Kui lahutada “Lihtsad valikud” kolmeks tasandiks, siis kõige kõrgem, loo tasand, oli väga tore. Rohujuure tasandil oli asi nii ja naa. Autor valdab sõna, võib-olla isegi liiga palju. Hakkasin raamatut lugema valusa pohmakaga ja panin selle esimese kahe lehekülje jooksul mitu korda käest ära. Näiteks selle lõigu peale: “Tropcheri jälitamine oli tema töö, eesmärk, võib-olla isegi kirg, kui aus olla – ja nüüd oli ta selles töös tõesti otsast lõpuni osaline olnud. Isegi kui tema roll päris lõpus piirduski löögi eest veidi liiga napi kõrvalepõikamisega ja õigupoolest ebavajaliku uimastajalasuga, oli ta vähemalt kohal ja nägi kõike.”

Õnneks ei koosne kogu raamat sellistest monstrumlausetest ja hiljem ma mitmes kohas lausa nautisin selle keelt ja stiili.

Aga sõnavaldamise ja tervikloo vahele jääb veel üks kiht, mis oli minu meelest neist kolmest nõrgim. Nimetan neid stseenideks. Mõned võtmehetked ja kõrgpunktid ei pääse mõjule, nad jäävad vähemtähtsa ees- ja tagapool voogava suvateksti varju. Abiks pole ka see, et raamat ei ole jaotatud peatükkideks, vaid läheb ühes jorus esimesest leheküljest viimaseni. Vahepeal ei pane tähelegi, kui mõni tegevuspaik on muutunud. Et Meres oleks nagu väga hea helilooja ja pillimees, aga dirigeerimisega jääb natuke hätta. See on siiski väga väike mure, mis võib-olla riputab viiele miinuse taha.

Kui ma seda raamatut raamatukogus käes kaalusin, oli mul väike tõrge. Asjata. See on üks paremaid Eesti ulmeromaane. “Lihtsad valikud” sai kirjanike liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise-kolmanda koha ja ma väga tahan teada, mis žürii arvates parem oli.

Veiko Märka “Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”

veiko märkaLäksin raamatukokku, et Borges tagastada. Ei kavatsenud seekord sealt midagi võtta, sest olin just alustanud Riikka Pelo “Meie igapäevase elu” lugemist. Olin selle ostnud ja – see on üsna paks raamat.

Paraku selgus, et nii lihtne see siiski pole. Tuli välja, et kaks kuud tagasi olin avaldanud tungivat soovi lugeda Veiko Märka “Tiigriaastat hullumajas” ja nii see raamat mind seal leti all ilusti ootaski.

Pärast kahte kuud olnuks kuidagi piinlik öelda, et ma seda enam ei taha. Naasin koju, raamat kotis. Järgmisel päeval mõtlesin, et olgu, vaatan siis, mida see Veiko seal kirjutab. Ja lugesin raamatu enam-vähem ühe jutiga läbi.

Eks see tõik kõnele “Minu Tiigriaastast” juba nii mõndagi.

Süvenesin raamatusse kaantest peale. Kaane pöördel nimelt on osa tolleaegset, tõenäoliselt siis 1986. aasta ajalehte, kust muu hulgas võib lugeda, et ilmunud on Kaplinski “Käoraamat” (trükitud 12 000 eksemplari) ja Vallisoo “Kõnelevad ja lendavad” (trükitud 5000 eksemplari). Jeerum!

Ma ju olin need raamatud ostnud, selsamal 1986. aastal, “Käoraamatu” küll mingitel segastel ja selgitamata jäänud asjaoludel mõne aasta eest ära kinkinud, aga Vallisoo on mul tänini riiulis. No ja nii edasi. Esi- ja tagakaas ajalehega katta tundus väga nutika võttena. Edasi läks veel paremaks.

Ma küll ei tea, kuidas võiksid lugeda Märka raamatut näiteks praegused paarikümneaastased. Ühe, tõenäoliselt noore raamatulugeja arvamuse järgi – internetist leidsin – on muidu humoorikas Märka “Tiigriaastas hullumajast” harjumatult tõsine ja isegi vanainimeselik. No ma ei tea. Mind igatahes ajas naerma küll ja mitte korra või paar, vaid ikka rohkem. Aga eks ma ole ise ka juba vanainimene. Ja Veiko naljad on mind alati naerma ajanud.

Pealkiri on mõnes mõttes eksitav, hullumajale on Märka pühendanud ehk kolmandiku raamatut nagu ka 1986. aastale, mida ümbritseb, ütleme siis et eel- ja järellugu. Aga see on vaieldamatult see aeg. Nende aeg, kes mäletavad 1987. aasta erakordselt külma jaanuarikuud, nii külma, et jätsin Tallinnast Tartusse sõitmata, sest Kivimäel oleks minu ära olles vesi ära külmunud ja ma kahtlustasin, et ma ise teel Tartusse ka. See on nende aeg, kes mäletavad, et Sauele pääses vaid rongiga. Nende aeg, kes mäletavad Munka ja Ilmret ja Saue jaamahoonet ja Saue toidupoodi ja öist Tartu-Tallinna rongi ja nii edasi.

Kuidagi kahtlaselt palju ronge, eks ole, aga mis teha. 1986 juba oli kord selline rongide aasta.

“Minu 1986” on väga tore raamat. Ja naljakas raamat. Ja soe raamat, sest ikka on tore lugeda, kui keegi mäletab sama aega ja sama ruumi nii, nagu see oli, nii, nagu sa tead selle olnuvat. Tõsi, mina ei pidanud aastal 1986 istuma hullumajas, et sõjaväe eest pääseda, ega kaevama Saue metsa alla punkrit. Mina istusin Teaduste Akadeemia raamatukogus, kus õppejõududel ja üliõpilastel oli võimalik kohapeal lugeda n-ö poolkinnise (või ma ei tea kui kinnise) fondi raamatuid. Mäletan end toona lugevat Noor-Eesti ja Siuru albumeid ja Tugalse Kalevipoja-kriitikat. Küllap lugesin ka muud, mida tollastele filoloogihakatistele ülikoolis ei õpetatud. Aga kas pole see mitte sama kui sõjaväe eest hullumajas istuda? Õppida midagi, mida ülikoolis ei õpetata?! Kas pole seegi omamoodi hullumeelusus?! Praegused kahekümnesed ei kujutaks kumbagi olukorda ette ja arvaksid, et tõenäoliselt oli meil väga raske ja me olime väga õnnetud. Noh, me ei olnud. Tegelikult. Ega olnud meil ka nagu raske. Aga mine tea. Võib-olla me mäletame valesti. Ja palume vabandust. Seda nagunii.

Jah, teatud mõttes see ehk ei olnudki nii tore, see 1986, poliitiliselt korrektne oleks öelda, et ei olnud, aga see oli meie aeg. Ma ei usu, et praegused paarikümnesed oleksid subjektiivselt õnnelikumad. Objektiivselt ehk küll, aga… Kui tõele au anda – kellele see objektiivsus ikka nii väga korda läheb? Eks sellest kirjutagu kord praegused paarikümnesed. Märka on kirjutanud oma ajast ja ta on teinud seda meisterlikult. Ah jaa, ja siis see kartulivõtt. Kindlasti pole too vanaema ja kartulite raam juhuslik. Kartulid, see on midagi fundamentaalset. Kes on end kord kartulitest vabaks võidelnud, see teab.

Ja veel. Kõik see, mis noil aastal juhtus… Ma olen üsna veendunud, et kui Märka kirjutaks kord raamatu “Minu 2018 jne”, ja ma väga loodan, et ta kirjutab, või mis iganes (minu) aastast, siis oleks selles täpselt niisama palju absurdi kui aastas 1986, olenemata riigikorrast või millest iganes. Võib-olla sellepärast ta oma nina alailma sügabki. Märka nina on absurdi koha pealt nii tundlik, et hakkab tahes-tahtmata alalõpmata kihelema.