Elena Ferrante “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb”

ferrante_lugusellestkeslaheb_kaaned_531×200_bleed4_tf.inddEi ole vist kedagi, kes suudaks panna Ferrantest täpsemaid pealkirju.

“Minu geniaalne sõbranna”

“Lugu uuest perekonnanimest”

“Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb”

No ja “Üksilduse päevad” – see muidugi ka.

Pärast “Üksilduse päevi” oli “Minu geniaalne sõbranna” üllatav. Et üks ja sama autor võib kirjutada midagi nii erinevat. Pärast “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” ma enam nii ei arva. “Üksilduse päevade” säsi on selles sees, täiesti olemas, nagu on olemas kõik eeldused, et Napoli triloogia lõpebki üksilduse päevadega. Ohjah.

Mis pole mingi ime, sest tegemist on ju ikkagi kirjaniku looga, katsega ennast üles kirjutada. Või peita.

“Ühelpäeval kahandan ma ennast diagrammideks, minust saab perforeeritud lint ja sa ei leia mind enam üles.”

Elena Ferrante “Lugu uuest perekonnanimest”

luguuuestperekonnanimest_kaaned_532,5×200_bleed4_tf.inddEt siis Napoli-romaanide sarja teine raamat, Lila ja Lenú lugu läheb edasi.

Või õieti kelle lugu siis?

Oleks justnagu Lila oma, aga samas – otsast lõpuni Lenú projektsioon. Kirjutades Lilast, kirjutab Lenú iseendast, mis kätkeb endas vastupandamatut kihku küsida, kas pole Lenú omakorda ehk hoopis autori projektsioon.

Kogu selles (näiliselt seebiooperlikus) tegelaste ja suhete virvarris (eks seegi ole üks moodus jälgi segada) ajab autor siiski mingit muud asja.

Piisab, kui meeles hoida kogu Napoli-sarja algust, käivitajat – kuuekümne kuue aastane Lila on otsustanud kaduda ja ühtlasi kustutada kõik jäljed oma elust. Lenú vihastab, paneb arvuti käima ja asub üles kirjutama iga pisimatki üksikasja neist kahest.

Mis tekitabki tolle topeltprojektsioonide (või kuidas võtta – peegelduste) jada – esiteks tekiks justnagu kaks eraldi lugu, teiseks pole Lilat Lenúta ega vastupidi, kolmandaks pole lood võrdsed, sest neid jutustab üks – tugevam.

Õigus jääb alati sellele, kellel on hääl.

Nii et mitu lugu me siis nüüd õieti saimegi?

Autor oleks end justkui kaheks jaganud, et täpsemalt uurida, üles kirjutada (luua) ja samal ajal kustutada, nagu ta on (vähemalt avalikkuse jaoks) kustutanud iseenda.

Kustutamise jõu on ta andnud aga Lenú asemel hoopis Lilale, nõrgemale.

Just Lila on see, keda valdab too iseenese kustutamise lummus – just seda sõna on autor kasutanud, aga seegi pole lihtne ega üheselt määratletav – Lilat (vaatamata lummusele) saadab pidev hirm, et inimesed – veel rohkem kui asjad – võivad oma piirjooned kaotada ja vormitult  laiali valguda.

Miski pole kindel, millestki pole kasu.

“Kui mitte miski ei saa meid päästa, ei raha, ei mehe keha, ega isegi mitte õppimine, võiksime samahästi kõik kohe hävitada,” arutleb Lenú.

Loota ei saa olla isegi mitte aja, tolle vaieldamatult osavaima kustutaja peale.

“Nüüd aga, kui meil oli seitseteist täis, ei tundunud aeg enam olevat voolavas olekus, vaid oli saanud kleepjad omadused ning keerles meie ümber nagu kollane kreem kondiitriäri segumasinas,” tõdeb Lenú.

Ka lugejal pole hetkekski vähimatki kindlust, et jutustatu on mingilgi moel tõsi. Ütleb ju autor selle otse välja, seab sõna jõu (ainsa, mis tal üldse on) kahtluse alla, paneb lugejale südamele, et too peab arvestama filtrite, viivituste, osaliste tõdede, poolvaledega.

“Sellest see raskus mõõta möödunud aega, kui mõõtevahendiks on vaid kahtlase väärtusega sõnad.”

Teisalt on võimalik, et Ferrante ei vestagi lugu sellest, mis juhtus, vaid sellest, mis oleks võinud juhtuda, kasutades toda romaanikirjanike ainukest privileegi, toorest õigust omale sobival moel lugu lõpetada, öelda viimane sõna. Schreiben macht frei 🙂

Pärast viimast punkti ei tõuse keegi püsti, ei kergita kaabut, ei lähe ära, ei jaga kaarte ümber, ei heida täringuid peekrist uuesti lauale.

Uksed ei sulgu. Peeglid ei peegelda. Kõik on ühtäkki võimalik.

Selleks sõna jõust piisab.

PS Mitte et see sõnu nüüd vähem kahtlaseks teeks. Aga kirja pandud lugu on ikkagi kirja pandud lugu 🙂 Eriti kui tal on selline tore ripplõpp.