Elena Ferrante “Kadunud tütar”

“Mõne aja pärast hakkas nälg näpistama ja ma läksin sisse puuviljakandiku juurde. Avastasin, et ilusa pealispinna all olid viigimarjad, pirnid, ploomid, virsikud ja viinamarjad kas vanad või mädanenud. Lõikasin noaga välja musti laike, aga lõhn ja maitse hakkasid mulle vastu, ja ma viskasin peaagu kõik prügikasti.”

Seesama motiiv kordub.

Nina ja Elenaga, ema ja tütrega, keda Leda mererannas kohtab, nukuga, kellest immitseb tülgast pruuni ollust, ja kuidagi veidral kombel ka loo endaga, mis alguses mõjub kui sõõm värsket õhku, nagu seisaks selgel suvisel hommikul mere kaldal, aga siis kõik muutub.

Mitte kohe ja korraga, oiei, peaagu märkamatult.

Taevasse tekib mingi kummaline vine, tegelikkuse pealispind mureneb. Enne kui arugi saad, torgatakse sulle hõbedane kübaranõel vasaku külje sisse, nii et ots sööstab ribide vahelt välja.

Kõiges selles on midagi olemuslikult ebameeldivat, toorest ohtlikku jõudu.

Üks tsitaat veel: “Olen surnud, aga tunnen end hästi.”

Elena Ferrante “Lugu kadunud lapsest”

“Erinevalt juttudest kaldub tõeline elu, kui see on möödas, mitte selguse, vaid hägususe poole. Mõtlesin: nüüd, kus Lila on lasknud end nii varjamatult näha, pean leppima sellega, et mina teda enam ei näe.”

Ongi Napoli–sari läbi.

“Lugu kadunud lapsest” lõpeb seal, kust “Minu geniaalne sõbranna” algas – Lila kadumisega.

Ring saab täis.

“Loosse kadunud lapsest” on punase lõngaga sisse kootud kogu varasem säsi: paine luua ja kustutada, hirm, et miski ei päästa, ei raha, ei mehe keha, ega isegi mitte õppimine, maailm kaotab piirjooned ja valgub laiali.

“Ei jää pidama armastus mehe vastu, isegi mitte laste vastu, peagi tekib sellesse auk. Vaatad august sisse ja näed heade kavatsuste udukogu segamini halbade kavatuste udukoguga.”

Selgemaks saab ka see, kelle lugu see õigupoolest on, Lila või Lenú oma. Küllap ikka Lenú, kes ühtaegu kirjutab üles ja kustutab, jutustab justkui Lenúst, aga kustutab ta juba oma nelikromaani esimeste ridadega ja kinnitab viimastega.

Vahepealne on (kustutamise) õigustus.

Autor kasutab romaanikirjanike ainukest privileegi, toorest õigust omale sobival moel lugu lõpetada, öelda viimane sõna.

Aga kõigel, tundub, on oma hind.

Olgu Lila siis Lenú alter ego või ei, üks saatanlik dihootoomia on see igatahes, ka ses mõttes, et kustutamist õigustades kustutatu üles kirjutada. Paistab, et see siiski on võimalik: ühekorraga kustutada ja põlistada.

Mis veel on huvitav, ükski autor ei pane peategelasele enda nime niisama heast peast. Ega too sisse iseenda teoseid, kuigi väändunud moel. Nii et (vist) väga isiklik raamat, mis iseenesest ei loe tuhkagi, aga ühte kinnitab küll:

“Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie midagi ei häbene. Ärge valetage.”

Ferrante ei valeta.

Elena Ferrante “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb”

Ei ole vist kedagi, kes suudaks panna Ferrantest täpsemaid pealkirju.

“Minu geniaalne sõbranna”

“Lugu uuest perekonnanimest”

“Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb”

No ja “Üksilduse päevad” – see muidugi ka.

Pärast “Üksilduse päevi” oli “Minu geniaalne sõbranna” üllatav. Et üks ja sama autor võib kirjutada midagi nii erinevat. Pärast “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” ma enam nii ei arva. “Üksilduse päevade” säsi on selles sees, täiesti olemas, nagu on olemas kõik eeldused, et Napoli triloogia lõpebki üksilduse päevadega. Ohjah.

Mis pole mingi ime, sest tegemist on ju ikkagi kirjaniku looga, katsega ennast üles kirjutada. Või peita.

“Ühelpäeval kahandan ma ennast diagrammideks, minust saab perforeeritud lint ja sa ei leia mind enam üles.”

Elena Ferrante “Lugu uuest perekonnanimest”

Et siis Napoli-romaanide sarja teine raamat, Lila ja Lenú lugu läheb edasi.

Või õieti kelle lugu siis?

Oleks justnagu Lila oma, aga samas – otsast lõpuni Lenú projektsioon. Kirjutades Lilast, kirjutab Lenú iseendast, mis kätkeb endas vastupandamatut kihku küsida, kas pole Lenú omakorda ehk hoopis autori projektsioon.

Kogu selles (näiliselt seebiooperlikus) tegelaste ja suhete virvarris (eks seegi ole üks moodus jälgi segada) ajab autor siiski mingit muud asja.

Piisab, kui meeles hoida kogu Napoli-sarja algust, käivitajat – kuuekümne kuue aastane Lila on otsustanud kaduda ja ühtlasi kustutada kõik jäljed oma elust. Lenú vihastab, paneb arvuti käima ja asub üles kirjutama iga pisimatki üksikasja neist kahest.

Mis tekitabki tolle topeltprojektsioonide (või kuidas võtta – peegelduste) jada – esiteks tekiks justnagu kaks eraldi lugu, teiseks pole Lilat Lenúta ega vastupidi, kolmandaks pole lood võrdsed, sest neid jutustab üks – tugevam.

Õigus jääb alati sellele, kellel on hääl.

Nii et mitu lugu me siis nüüd õieti saimegi?

Autor oleks end justkui kaheks jaganud, et täpsemalt uurida, üles kirjutada (luua) ja samal ajal kustutada, nagu ta on (vähemalt avalikkuse jaoks) kustutanud iseenda.

Kustutamise jõu on ta andnud aga Lenú asemel hoopis Lilale, nõrgemale.

Just Lila on see, keda valdab too iseenese kustutamise lummus – just seda sõna on autor kasutanud, aga seegi pole lihtne ega üheselt määratletav – Lilat (vaatamata lummusele) saadab pidev hirm, et inimesed – veel rohkem kui asjad – võivad oma piirjooned kaotada ja vormitult  laiali valguda.

Miski pole kindel, millestki pole kasu.

“Kui mitte miski ei saa meid päästa, ei raha, ei mehe keha, ega isegi mitte õppimine, võiksime samahästi kõik kohe hävitada,” arutleb Lenú.

Loota ei saa olla isegi mitte aja, tolle vaieldamatult osavaima kustutaja peale.

“Nüüd aga, kui meil oli seitseteist täis, ei tundunud aeg enam olevat voolavas olekus, vaid oli saanud kleepjad omadused ning keerles meie ümber nagu kollane kreem kondiitriäri segumasinas,” tõdeb Lenú.

Ka lugejal pole hetkekski vähimatki kindlust, et jutustatu on mingilgi moel tõsi. Ütleb ju autor selle otse välja, seab sõna jõu (ainsa, mis tal üldse on) kahtluse alla, paneb lugejale südamele, et too peab arvestama filtrite, viivituste, osaliste tõdede, poolvaledega.

“Sellest see raskus mõõta möödunud aega, kui mõõtevahendiks on vaid kahtlase väärtusega sõnad.”

Teisalt on võimalik, et Ferrante ei vestagi lugu sellest, mis juhtus, vaid sellest, mis oleks võinud juhtuda, kasutades toda romaanikirjanike ainukest privileegi, toorest õigust omale sobival moel lugu lõpetada, öelda viimane sõna. Schreiben macht frei 🙂

Pärast viimast punkti ei tõuse keegi püsti, ei kergita kaabut, ei lähe ära, ei jaga kaarte ümber, ei heida täringuid peekrist uuesti lauale.

Uksed ei sulgu. Peeglid ei peegelda. Kõik on ühtäkki võimalik.

Selleks sõna jõust piisab.

PS Mitte et see sõnu nüüd vähem kahtlaseks teeks. Aga kirja pandud lugu on ikkagi kirja pandud lugu 🙂 Eriti kui tal on selline tore ripplõpp.