Ma ikka nuputasin, kuidas saab üks debüütraamat nii kiiresti hitiks. Ilmus Inglismaal ja USAs sel aastal, juba on eesti keeles olemas ja muudkui kiidetakse. The Guardian, kus pakuti välja viis selle aasta paremat briti kirjandusdebüüti, selgitas natuke. Raamatu esimese osa eest oli noor kirjanik saanud eelmisel aastal Šotimaal mingi auhinna ja kirjastused olid selle peale tormi jooksnud.
Sisututvustus kõlas üsna paljulubavalt – 19. sajandi keskpaiga London, noore naise püüded kunstnikuks saada (mulle meeldib ilukirjandus, mis räägib loomisest, ükskõik kas kujutavast kunstist, kirjandusest või millestki kolmandast) ja see kõik veel põnnevusromaani formaadis. Isegi eestikeelse väljaande kaanel oli kirjas, et põnevusromaan.
Kahjuks ei olnud see raamat ei korralik põnevusromaan, kunstnikuromaan ega isegi armastusromaan, vaid jäi mitme žanri vahepeale rippuma. Algus oli paljulubav – noor Iris töötab koos oma õega ühe jubeda vanamuti juures nukuvalmistajana, aga tema ambitsioon on päris kunst. See on muidugi sisuliselt võimatu, sest ta on vaene, madalast klassist ja naine.
Madalast klassist ja läbimurdest unistav on ka topisevalmistaja 37aastane meesterahvas Silas Reed. Ta on oma valdkonnas meister, aga eraelus üksik ja sotsiaalselt staatuselt ikka madal kui prügi. Rikkad vanamutid armastavad ta liblikatest ehteid ja kunstnikud ostavad meelsasti topiseid, et nende järgi loomi maalida. Muidu peab kunstiringkond, nagu ka kirurgid teda veidrikuks, kellega ei sobi läbi käia.
Kord märkab Silas linna peal Irist ja armub pööraselt. Lolli peaga soovitab ta aga Irist ühele noorele prerafaeliidile Louis´le modelliks, mis annab neiul võimaluse nukuvabrikust töölt lahkuda ja lisaks modellisissetulekule õppida ise maalima. Iris ja Louis muidugi armuvad, topisetegija armastus muutub aga ohtlikuks kinnismõtteks (minu arust peaks mõni topisetegijate liit hakkama filmitegijaid ja kirjanikke nende halvas valguses näitamise eest kohtusse kaevama. Kui kusagil on tänapäeval tegelaseks topisetegija, siis on ta raudselt maniakk). See on umbes esimene kolmandik ja ülejäänud raamat tiksub kohutavalt ettearvatavat rada pidi lõpuni. Muide, ma ei spoilerdanud siin suurt midagi. Kirjanik ei püüa midagi lugeja eest varjata. Nagu uus tegelane sisse tuleb, on selge, mislaadi inimesega on tegemist ja kuhu ta loos paigutub. Nii palju siis põnnevusest.
Natuke käisid närvidele mõned stereotüübid – tugev kangelanna on punapea, topisetegija on värdjas. Ja juba ammu võidetud lahingute valimine loo konfliktiks on nii turvaline, et imelik hakkab. Naine tahab karjääri teha ja kunstnikuks hakata! Selge see, et 21. sajandil on kõik peategelanna poolt.
Aga praegu võib jääda mulje, et raamat on lootusetu käkk. Tegelikult mitte. Keskkond, 19. sajandi London, oli väga õnnestunult välja maalitud ja Macneal kirjutab päris hästi.
Alustasin “Nukuvabrikut” nagu järjekordset põnevusromaani.
Kirjakoi 