Eve Curie “Minu ema Marie Curie”

Facebooki “Lugemise väljakutse” teema targast naisest tundus lihtne ja põnev. Marssisin Läänemaa keskraamatukogu lugemissaali rõdukorrusele, kus on mitteilukirjandus ja hakkasin valima. Ainult et polnud, mille vahel valida. Ka silmapaistvatest meesteadlastest ei olnud riiulitel just üleliia palju raamatuid. Naiste elulugude seas domineerisid näitlejate, lauljate ja riigijuhtide abikaasade lood. Küllap nad kõik on targad, aga tahtsin just kedagi sellist, kes on oma tarkuse pärast kuulus. Lõpuks leidsin paar läbi häda sobivat raamatut, mis mind ei inspireerinud ja tulin tühjade kätega tulema. Õnneks oli maal pööningul midagi, mille peale võis kindel olla. Radioaktiivsuse kaasavastaja ja Nobeli preemia laureaat Marie Curie pidi olema tark.

Raamat oli Olioni kergelt toimetatud uusversioon enne sõda eesti keeles ilmunud Eve Curie raamatust “Minu ema Marie Curie”. Nii valitud raamatu puhul ei saa olla kindel selle kvaliteedis. Ka parimatest meie seas annab kirjutada jama kokku. Ja tütre kirjutatud raamatus on veel oma ohud, mis tulenevad soovist asju ilustada või ennast paremas valguses näidata.

Algus tegigi mind üsna ettevaatlikuks, sest kuigi Eve Curie tõotas eessõnas, et iga jumala tsitaat selles raamatus on päriselt öeldud, oli seal päris palju harjumatut pateetikat, ilukõnet ja vahtu. Eriti just oma ema lapsepõlvest maalib ta selliseid pilte: “Noored, kummargil, kaunid näod kipras vaimsest tööst, kirjutavad järjest võrrandeid, mida märgib tahvlile teadlase käsi. Siin on veel vaid innustunud õpilased. Ruumi matemaatikale!”

Aga varsti ei pannud ma seda enam tähele ja selleks ajaks, kui noor Marie Sklodowska Prantsusmaale läheb, elasin ma ta teadlasekarjäärile nii kaasa, et unustasin mõttes raamatu kallal norimise. See on ikka päris muljetavaldav, millise visadusega Marie ja ta mees Pierre kusagil angaaris päevade ja ööde kaupa uraanipigimaagist hüpoteetilist raadiumit välja üritavad sõeluda. Või sealt edasi – millest ma midagi ei teadnud -, et I maailmasõja ajal tekitas Marie tohutu hulga autodele ehitatud röntgenikabinette, millest käis sõja jooksul läbi suurusjärgus miljon haavatasaanud sõjameest. Kui palju elusid see päästis, ei tea keegi. Marie Curie mitte ainult ei organiseerinud need liikuvad kabinetid, vaid töötas neis terve sõja. Või õilsad põhimõtted, mis ei lubanud tal ja tema abikaasal oma teadussaavutust ära patenteerida, kuigi sellega oleks saanud mõnusalt pappi kokku ajada – see oli juba kiiresti leidnud tohutult kasutust näiteks vähiravis. Mingil ajal ei olnud tal seetõttu raadiumit, millega katseid teha, sest see oli liiga kallis.

Eve Curie raamat oli kokkuvõttes kenasti tasakaalus isikliku ja tööelu ning erinevate eluperioodide vahel. See raamat lõi vist ilmumise ajal maailmas laineid ja Hollywood tegi selle põhjal isegi filmi. Oli enamasti huvitav, oli mõtlemapanev ja tegi targemaks. Mida elulooraamatust veel tahta?

Stefan Zweig “Maria Stuart”

Stefan Zweig oli nii hea kirjanik, et iga rida, mis ta kirjutas, on lugeja rõõm. Suva, mis teemal. Kui Gea kiitis tema “Maria Stuartit” ja nägin seda enda raamaturiiulis, teadsin, et see on nüüd see õige valik. Oli ka.

Ma ei ole kunagi eriline ajaloo ega kroonitud peade fänn olnud.  Kogu mu teadmistepagas Maria Stuartist oli umbes selline: elas kord ilus Šoti kuninganna, kelle paha Inglise kuninganna vangi võttis ja pea maha raius. Ilmselt sellepärast, et Inglismaa saaks Šotimaa endale või lihtsalt kurjusest. Arvasin ka ekslikult, et Zweigi raamat on ajalooline romaan. Kardan veidi seda žanri, sest see pole liha ega kala. Ajaloolist tõde sealt ju ei saa, sest selle on kirjanik ära solkinud. Ja raske on tunnustada kirjanikku teose eest, mille lugu on ajaloost maha kirjutatud. Ja alati on oht, et elulooraamat on läinud seebiks kätte ära ja mõnuleb mingite tühiste intriigide põnevusloona esitajana.

“Maria Stuart” osutus aga suurepäraseks teoseks, mis täitis kõik mu lootused ja vältis karisid. Esiteks ei olnud see ilukirjandus. Zweig pole küll ajaloolane, aga see biograafia paistab küll tuginevat dokumentidele. Kui mõni neist on kahtlane, ei varja autor seda. Oma tõlgendused ei ole esitatud faktide pähe, vaid just nendena, mis nad on. Kusjuures need tunduvad veenvad ja loogilised. Lugesin isegi seebisemad osad valutundeta läbi, sest  Zweigi “Maria Stuart” on eelkõige analüüs ja need olid seal omal kohal.

Mis Maria Stuartisse endasse puutub, siis juba poole raamatu pealt oli mu kaastunne tema vastu kadunud. Eriti ülbe monarh, kellele pakuti kõiki võimalusi omale pea õlgadele jätta, aga kes oma arrogantsuses sellest loobus. Isegi kui see vandenõu, mille eest ta lõpuks maha löödi, oli inglaste sepistatud lõks, oli ta oma eelmiste tegudega surmanuhtluse ära teeninud. Aga ega siin peagi poolt valima või tehku igaüks seda ise.