Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”

“Ükssarvik elas lillas metsas ja ta elas seal ihuüksi.”

Sedasi see algab.

Mina ei oleks teda ehk leidnudki, kui poleks juhtunud nägema intervjuud tõlkija Krista Kaeraga.

Kaer tähendas seal, et suurem jagu inimesi ei tea vast, et säärane raamat üldse olemas on. Noh, sellest piisas.

Mis omakorda näitab seda, et ma Kirjakoid ikka läbinisti ei tunne, sest Tarmo oli “Viimast ükssarvikut” ammuilma lugenud. Kuidagi olin ma selle kahe silma vahele jätnud. Või on siis ikkagi sedasi, et ta sokutab vahele. No et see nii väga välja ei paistaks, sest olgem ausad, see tekitaks siiski mõnevõrra segadust, kui see laiemalt teatavaks saaks.

Selge see, et Tarmole meeldis Scmendrick, mitte arulage liblikas. Sininäärile annaks ma siiski lootust. Ükssarvikuga on nii, nagu ta parasjagu on, sellega olen ma nõus. Pole mõtet targutada, sest ilma temata ei saaks kuidagi, aga see selleks.

Raamat on tore. Just detailides, kõik need mammi Fortunad ja näota linnud ja muud.

“Viimane ükssarvik” on täpselt selline, nagu üks muinasjutt olla võiks ja olema peaks – ilus, kurb, naljakas ja liigutav.

Mõned tsitaadid ka.

“Mis puutub sinusse ja sinu südamesse ja sellesse, mida sa ütlesid ja ei öelnud, siis tema mäletab seda kõike ka siis, kui inimesed on ainult muinasjutud jäneste kirjutatud raamatutes.”

“Nõia tardunud silmad lõid nii metsiku leegiga lõkkele, et salgake ööliblikaid, kes lõbutsema kavatses minna, lendles otse neisse silmadesse ja kõrbes lumivalgeks tuhaks.”

“Aga selle asemel, et tema juurest minema minna, jäi liblikas tema pea kohale lehvima ning tundus sinakas õhtuõhus äkki vähem uljas ja natuke närviline.”

“Nende esimesel rännupäeval lendas sininäär neist üle, ütles: “Tehtagu mu sulgedest sohvapadi!” ja lendas otse koju naisele seda uudist teatama. Naine istus pesal ja laulis lastele ühetooniliselt ja tuimalt.

Sitikad, satikad, ritsikareod, ämmelgad, põrnikad, nälkjad ja teod, /…/

“Nägin täna ükssarvikut,” ütles sininäär laskudes.

“Ma märkan, et õhtusööki sa ei näinud,” vastas naine külmalt. “Ma ei salli meest, kes räägib tühja suuga.””

Philip Pullman “Salarahvas”

Kõigepealt väike ekskurss, mis mille järg on. Või ei ole.

“Salarahvas” on “Põrmu raamatu” triloogia teine osa – “La Belle Sauvage`i” järg.

“Põrmu raamatu” triloogia omakorda on tema “Tumedate ainete” triloogia ehk “Kuldse kompassi”, “Inglite torni” ja “Vaigust kiikri” järg.

Järjed iseenesest ei pruugi suurt midagi väärt olla. Enamasti läheb lahjaks kätte. Pullman ei lähe. Mis on üsna tähelepanuväärne. Saladus peitub ehk selles, et ta ei kirjuta edasi, vaid hoopis tagasi, ja siis jälle edasi, ühesõnaga – ta ei kirjuta järjest, vaid avab üha uusi tahke, jättes ilmse mõnuga üht-teist rääkimata ja lünki vahele. Ise ta ju teab! Tema peas on see valmis. Ja tasapisi ta siis mõnuga jutustab. Aega on!

Teise triloogia esimeses osas on esimese triloogia peategelane Lyra Hõbekeel alles titt, teises osas aga noor naine, nii et “Tema tumedad ained” Lyra lapsepõlveseiklustest paigutub hopsti hoopis kogu loo keskele.

Õigupoolest ei saagi neid järgesid õieti järgedeks pidada. Autor lihtsalt seikleb suure mõnuga oma loodud võlumaailmas edasi. Mis on ka ainuõige, sest ega üht väärt maailma saa ometi raisku lasta, kui ta kord juba olemas on.

Nii et pole midagi teha, tuleb oodata, sest viissada lehekülge “Salarahvast” lõpeb ära just selle koha peal, kust tahaks kangesti edasi lugeda.

Iseasi on see, kuivõrd see lasteraamat on, selle peale läks mõte lugedes mitu korda. Ons sel aga tähtsust?!

PS Küll oli tore kohtuda “Septimus Heapist” (Angie Sage) tuttava rabarullega, keda ma olin kogu aeg pidanud väljamõeldud elukaks, aga tundub, et tema on liik nagu mummid, külmkingad ja kollid ning teised sihändsed.

China Miéville “Perdido tänava jaam” 1-3

Tasub vist kohe öelda, et siin ei ole tegemist mingi triloogia või järgedega. See on üks tervikromaan, milles isegi peatükkide numeratsioon ei alga uues osas otsast, vaid jätkub sealt, kus eelmises pooleli jäi. Küllap ei olnud Eesti kirjastusel trükitehnilistel põhjustel võimalik seda koos välja anda.

Vahet pole, see on superlahe romaan. Esimesena väärib märkimist tegevuspaik New Crobuzon, hiigellinn Bas-Lagi nimelises maailmas. New Crobuzon on kirev, elust pulbitsev, ajalugu, kuritegevust, ülimat vaesust ja rikkust täis metropol, mis on nagu kümme korda üle võlli versioon Londonist.

Seda maailma asustab ülimalt kirev seltskond rasse ja maagilisi olendeid, kes paistavad olevat mõnelt Hyeronymus Boschi maalilt. Hämmastav on see, et kirjanik suudab nad kõik elavaks muuta, olgu see siis tüüakas kaktus-inimene, putuka ja inimese hübriidrass või mõni päris veider tegelane.

Žanriliselt on see ka uskumatu segapudru. Fantasy, kus võrdselt tähtsad on maagia, steampunk-tehnoloogia ja teadus. Algab nagu suhteromaan kunstniku ja teadlase vahel, siis jälgib rohkem naise kunstnikutööd ja tohutu teadusliku läbimurde lävel seisva mehe tööalaseid pingutusi aga teisest osast läheb selliseks action-õudukaks et näri ainult küüsi.

Vaatasin, et Goodreadsis päris palju rahvast kirus venivat algust ja raamatu liigset pikkust. Mul oli pigem vastupidi. Kui midagi üldse sellele romaanile ette heita, siis seda, kuidas ülekaaluline keskealine teadlane või arg suli muutuvad vajadusel ülivaprateks kangelasteks.

Ma siiski ei nori actioni-osa kallal, see oli väga põnev. Aga eriti meeldis mulle esimene osa, kus tuli New Crobuzoni ja selle elanikke avastada. Keegi mõnda aega tagasi kurtis, et ulmet on raske lugeda, sest selles on palju väljamõeldud sõnu ja mõisteid. Ma ei saanud siis hästi pihta, mida ta öelda tahab. Pean ennast väga kogenud ulmelugejaks, aga selle raamatu maailmast arusaamine oli ka mulle paras detektiivitöö (ja pool lõbu). Vähemalt esimeses osas oli pea igal leheküljel mõni koht, kus tuli pidurit tõmmata – oot, mida – uuesti lugeda ja mõelda, kuhu see mosaiigitükk selles veidras maailmas paigutub.

“Perdido tänava jaam” oli noore briti kirjaniku China Miéville´i läbimurderomaa, mis ilmus aastatuhandevahetusel. See sai kahe kõige tähtsama USA ulmeauhinna Hugo ja Nebula lõppnominentide hulka, kuigi ei võitnud kumbagi. Vaatasin uudishimust, mis imeteos see siis hääletajate arvates “Perdidio tänava jaamast” parem oli. Tuleb välja, et Neil Gaimani “Ameerika jumalad”. Pole ka paha, aga minu isikliku arvamuse kohaselt tükk maad igavam ja fantaasiavaesem.

Mercedes Lackey “Storm Warning” (Valdemar: Mage Storms 1)

 Selle raamatuga ma hüppasin tundmatus kohas vette. Teadsin küll fantasy-kirjanik Mercedes Lackey nime, aga ei olnud talt seni midagi lugenud. Lihtsalt see raamat juhtus mul olema telefonis sel hetkel, kui oli palju aega surnuks lüüa, aga raamatut kaasas mitte. Hea oli, et ette jäi, sest raamat osutus meeldivalt ebatavaliseks, kuigi kujutan ette, et paljud seda lõpuni lugeda ei viitsiks.

Paistab, et Valdemar on riik Lackey fantasy-maailmast, millesse ta on kokku kirjutanud mitukümmend raamatut ja see on ühe alatriloogia avaosa. Seetõttu kulus aega, enne kui mingigi korralikuma haarde tegevuspaiga üle kätte sain. Raamat algab Idaimpeeriumi valitseja Charlissi ja suurvürst Tremane´i kohtumisega. Charliss teeb Tremane´ile teatavaks, et temast võib saada troonipärija, kui ta suudab lõpule viia naabruses asuva Hadorni kuningriigi alistamise.

Edasi kandub tegevus Hadorni väiksema naabri Valdemari pealinna, mille kuningakojas toimuvast me saame aimu kahe ebatavalise noore mehe silme läbi. Üks on An’desha, andekas, aga treenimata maag, kelle keha oli pikalt mingi iidse ja kurja võluri kontrolli all. Teine on Karal, Karse suursaadiku noor abiline ja tulevane preester. Nii An´desha kui ka Karal tunnevad ennast üksikute võõrkehadena. Karali jaoks ongi teistsuguse kultuuriga Valdemar uskumatu imedemaa – selgub, et pikaajalise vaenlase eripärad ei ole kõik sugugi nii perverssed, nagu teda on kasvatatud uskuma. Lugeja saab oma pool raamatut kaasa elada An´desha ja Karali aeglasele kohanemisele. Aktiivset tegevust see aeg peaaegu pole, lugu kui sellist eriti ka mitte. Aga mulle see istus, Lackey oskab kirjutada nii, et see oli justkui põnev avastusretk võõrasse maailma. Taustal on ähvardav hiiglaslik Idaimpeerium oma vallutusplaanidega.

Raamatu teises pooles hakkab juhtuma ka. Ei tea kust tulevad nähtamatud tormid, mis niidavad jalust maage sõltumata asukohamaast. Lahe on võrrelda vastandlikke strateegiaid, millega impeerium ja Valdemari rahvas tormiga tegelevad. Heas mõttes teistsugune fantasy.

Mann Loper “Kellest luuakse laule”

Noore Eesti naiskirjaniku fantasy aastast 2016. Kui suur keiser Yukobara sureb, leiavad loodusjõud/deemonid, et see tühistab nende ja tema vahel sõlmitud lepingu. On aeg inimestega arveid õiendada. Seda saame teada sissejuhatusest, nagu ka vihjeid, et keegi inimene, keda võidakse pidada inimkonna suureks lootuseks eesseisvas võitluses, on tegelikult nõrk ja osutub tõenäoliselt reeturiks.

Siis teeb autor meid tuttavaks nelja peategelasega – hingeloomaks hundi saanud külapoisi Yuruki, maagilised võimed omandanud erakliku külapoisi Rakio, poisiliku aadlipreili Shisame ja unengudes tulevikku nägeva aadlinooruki Sisukiga. Neli saavad kokku ja peavad asuma võitlema näiliselt lootusetut võitlust võõrvägede vastu, kes haistavad keisrita jäänud keisririigi nõrkust.

On quest, lohed, armastus, palju võitlust ja ohvreid. Samuti on läbimõeldud maailm ja taustalood, nagu heas seiklusfantasys olema peab. Selle eest kiitus.

Aga mul on ka etteheiteid. Tempo käib vahepeal üsna suvaliselt üles-alla – mõnest tähtsast sündmusest, libiseb üle, siis vajub venima.

Mõned kohad on stiililiselt totakad. “Puud piidlesid Rändurit pahuralt…” Mismoodi piidlesid, mismoodi pahuralt? Mul jookseb sellistes kohtades, kus kujundid on keeleilu, mitte sisu pärast, juhe kokku.

Natuke norin ka nimede kallal. Kui peategelasi on palju, siis on neil päris raske vahet teha, kui ühe nimi on Shisame ja teise Sisagi. Mõnda aega arvasin, et Rakio ja Yuruki on üks ja sama külapoiss. Ja ühe vanamehe nimi oli Moto. Ma ei saanud midagi parata, et pidin teda ette kujutama õliste käte ja Automi nokamütsiga.

Lugu ise oli kobe, aga sellise teksti puhul on tavaliselt halb märk, kui jääd mingite lõikude mõtte üle juurdlema. Oli peatükke, mis viisid mu raamatu maailma jäägitult sisse, aga ka selliseid, kus mul oli aega mõttes autori kallal norida. Seal oli jätnud kirjutamis-(jutustamis)osavus autori hätta. Aga eks väljendusoskus läheb paremaks kirjutades, nii et ootan järgmisi raamatuid.

Raymond E. Feist “Magician”

 Sain kunagi 1990ndatel sõbra arvutis lühikest aega näppida arvutimängu “Betrayal at Krondor” ja see jättis mulle sügava mulje. Mängu saatis info, et tegemist on ilmakuulsa fantasykirjaniku Raymond E. Feisti teoste põhjal valminud asjaga. Sellest hetkest tundsin ma aukartust Riftwari saaga fantasymaailma ja tema looja vastu. Praeguseks oli see küll väga palju lahtunud, sest olin lugenud Feisti mittemidagiütlevat õudukat “Faerie Tale” ja üldse on aeg mu toonast vaimustust fantasy vastu jahutanud. Aga miski mus siiski tuksatas, kui leidsin sarja avaraamatu “Magician” BBC saja kohustusliku raamatu nimekirjast.

Esialgu ei saanud ma absoluutselt aru, miks selline kõige tavalisem poiste seiklusjutt on kellegi arvates niivõrd väärt lugemine. Sest tõesti, kaks lossis siblivat poisiklutti, kes unistavad seiklustest, satuvadki seiklustesse ja suurematesse kui nad unistada oskasid, üks tohkem sõjamehena, teine maagina – mis selles erilist on. Samas oli tore üle pika aja lugeda vanamoodsat noorteraamatut, mis ei ole küüniline ja kus pole isegi ühtegi päris kurja tegelast. Kõik on toredalt süütu. Isegi teisest dimensioonist Midkemi maailma rünnanud sõjardid olid kokkuvõttes positiivsed ja üks peategelastest tunneb end lõpuks rohkem kelewanlasena.

Mis viib teise selle raamatu plussi juurde. Lugu, mis algab kõige tüüpilisema fäntasyna, kaldub kanoonilistelt radadelt kõige ootamatutes kohtades kõrvale. See annab asjale vajalikku värskust. Kusagil poole raamatu peal paistab, et kaks peategelast on üldse mängust väljas ja nende rolli on üle võtnud uued tegelased. Ilmselt on taolistele asjadele seletuseks Feisti eessõna. “Magician” oli kirjaniku 1982 ilmunud debüütraamat, mida kirjastus oli kõvasti toimetanud ja kärpinud. 1992, mil ilmus minu loetud versioon, oli Feist juba kuulus ja andis teose välja algse ja paksema versioonina. Eessõnas pihtis ta, et enam ei suudaks ta ilmselt sellisel kujul raamatut kirjutada, sest esmase variandi loomise ajal oli ta kirjanikuna nii noor ja roheline, et lihtsalt ei teadnud elementaarseid reegleid, mida ei rikuta. Samas on selles jälle süütut sarmi. Kokkuvõttes, “Magician” oli jõhkralt pikk (ligi tuhat lehekülge), aga täitsa tore segu naiivsusest, stampidest ja teistmoodi lähenemisest, mis kindlasti ei kuulu maailma saja kõige-kõige nimekirja.

Diana Wynne Jones “Pimeduse isand Derkholmist”

Raamatu tegevuspaik, üks meie paralleelmaailmu, on täitsa tüüpiline fantasy-keskkond. Maagia toimib ja tegutsevad võlurite koolid, on uhked ja ilusad haldjad, kullamaiad päkapikud, sama kullamaiad draakonid ja muud muinasjutulised olendid, kes kõik jagavad toredat pseudokeskaegset maailma. Elu oleks ilus, kui mitte juba 40 aastat ei oleks maad vaevanud kohutav ike – väga ebasoodne leping meie maailma ärimehe mister Chesneyga. Mr Chesney toob iga aasta meie reaalsusest sinna turiste. Ja nende arusaamade kohaselt vaevleb iga fantasymaailm loomulikult pimeduse isanda raudrusika all. Nad ootavad oma reisilt uhket questi mõistatuste, kollolendite rünnakute, hea ja kurja lahingutest osavõtu ja lõpuks pimeduse isanda enda alistamisega. Selle kõik peavad vaesed kohalikud mr Chesney juristide valvsa pilgu all turistidele korraldama. Lepingut murda ei julge keegi, sest selle garant on väga võimas deemon, kes Chesneyt toetab.

Alustuseks ei ole selles maailmas pimeduse printsi ja vaesed võlurid peavad iga aasta kellegi endi seast selleks määrama. Vabatahtlikke ei ole ja sel aastal minnakse oraakli juurde kavala küsimusega, kes oleks see Pimeduse Isand, kes mr Chesney turismiäri ära lõpetaks. Vastus on võluritele üllatav – rolli peab endale kanda võtma läbikukkunud võlur Derk ja turistide  grupijuhiks tema teismeline poeg Blade.

Derk ei ole tegelikult selline jopski, nagu mõned ülikoolis kõrgel kohal võlurid arvavad, ja ta haarab tohutul ülesandel nagu härjal sarvist. Headuse ja kurjuse maailmasuurune malelaud hakkab nuppudega täituma, tuleb kindlustada, et hukkumisele määratud asulad oleksid valmis hukkuma, nikerdada sadu aardeid turistidele leidmiseks ja välja mõelda vihjed, kuidas neid leida ja lõpuks muidugi oma armas segasumma suvila laadne kodu hirmuäratavaks lossiks muuta. Appi tuleb võtta kogu pere, eelkõige lapsed, kelle seas on paari inimese kõrval ka hulk Derki loodud rääkivaid greife, tiibadega hobuseid ja muid veidraid olendeid (osasid neist luges ta oma lasteks, osad olid lihtsalt huvitavad eksperimendid ja lõpuni ei suutnud ma neil vahet teha, kes on kes).

Et selline väheke äraspidine fantasyraamat siis briti vanaproualt, kes kirjutas oma eluea jooksul tohutu hulga laste- ja fantasyraamatuid. Tuntuim on vast “Howli liikuv kindlus”, mille tegi ülikuulsaks Jaapani 1986. aasta multikas, mis kandideeris ka Oscarile. Ise olen paari tema teist raamatut lugenud ja need olid samuti ülilahedad.

Nagu on ka “Pimeduse isand Derkholmist”. See on ühtaegu naljakas paroodia fantasyžanri pihta (meeldis isegi rohkem kui Pratchett) ja vaimukas ning värske fantasy. Möll, millesse Derki pere satub, on üsna hoomamatu ja seepärast kipub lugedes vahel järg käest minema, kus keegi parasjagu hädas on. Mõnest potentsiaalsest suurest sündmusest libisetakse nii üle, et seda ei pane tähelegi. Aga see vist ongi nii mõeldud. Olin alguses kergelt kahtlev, kas sellise iseenesest toreda, aga siiski ühe äraspidi-fantasy idee peale saab kirjutada 470-leheküljelist telliskivi, aga raamat oli nutikalt üles ehitatud, arenes ja pööras ootamatutesse suundadesse lõpuni.

Aga tühja sest tegevusest. Tegelased on selle raamatu kõige suurem väärtus. Derki pere oleks nagu mõnest Lindgreni raamatust – ühtaegu soe ja kokkuhoidev, teisalt aga eluliselt ebatäiuslik. Näiteks Derki abikaasa, universumeid valmistada oskav kaunis Mara on hakanud viimasel ajal oma mehest “lahku kasvama” ja Derk kardab, et käimasolev tohuvabohu lõhub abielu lõplikult. Tütar Shona, noor bard, leiab järsku oma esimese armastuse paralleelmaailmast tulnud turisti näol, kes on mänguplaani kohaselt määratud surmale. Ja nii edasi.

Julgen soovitada lastele, noortele, igasugustele fantasy-lugejatele. Diana Wynne Jones teeb Potterite ja Narniate autoritele iga kell ärtust ära.

Terry Pratchett “The Wee Free Men”

Pratchett! Oo nostalgiat ja mälestusi! Sattusin teda esimest korda lugema veel enne, kui tema paroodia-fantasytest ülemaailmne megatrend sai. Saksa sõber Thomas andis mulle ühe saksakeelse naljaka kaanepildiga raamatu, mille tagakaanel oli soovitus, et “Terry Pratchett on koomilise fantasy tõusev täht” ja “Terry Pratchett – fantasykirjanduse Douglas Adams”. Juba esimese nelja-viie leheküljega sai selgeks, et tegemist on tõelise aardega. Kuna see oli saksa keeles, pidin sõpradele nalju ümber jutustama, aga need käibisid meil seltskonnas jupp aega.

Ei läinud kaua, kui seltskonnas hakkasid liikuma ingliskeelsed Pratchettid. Keegi ei seadnud nende väärtust kahtluse alla, kõik mu tuttavad ja ma ise ka ajasime neid taga.

Aga nagu tuliste armulugudega enamasti, saavad need otsa. Harjud vähehaaval oma kire objektiga ära, ta muutub tavaliseks ja ebahuvitavaks, kuigi mitte vastumeelseks. Minu ja Pratchettiga juhtus see umbes siis, kui kümmekond esimest osa olid jõudnud eesti keeles ilmuda. Regulaarselt ma neid enam lugeda ei viitsinud, osta ammugi mitte, aga raamatukogust sai vahel tõsisemale lugemisele lisaks üks võetud. Mõned liinid, näiteks linnavahid, meeldisid mulle rohkem, teised, nagu nõiad, üldsegi mitte. Kettamaailma 30. raamat “The Wee Free Men” on mul kodus vedelenud tosin aastat kindlasti. Paar korda olen selle ka kätte võtnud, aga esimesest peatükist ei ole kaugemale jõudnud. Nüüd mingis nostalgiahoos otsustasin selle lõpuks läbi lugeda.

Lihtne talutüdruk Tiffany Aching laseb ära röövida oma väikevenna ja läheb teda päästma. Kuna Tiffanyl on kõvasti nõiapotentsiaali, saab ta endale liitlaseks pealkirjas mainitud  härjapõlvlaste moodi erilised tüütused. Poisi on ära röövinud haldjate kuninganna.

Peab ütlema, et eriti naljakas ei olnud, ilmselt ei ole kettamaailma naljade mürgistus 12 aastaga veel üle läinud. Lugu ja tegelaskond ka ei haakinud. Väiksed vabamehed ajasid aga lausa vihale oma murdekeelega. Kõige positiivsem avastus oli see, et Pratchett suhtub oma peategelastesse lausa harukordse soojusega, mis paneb lugeja ka kaasa elama. Eesti keeles “Tillude vabameeste” nime all ilmunud raamat sobib vist kõige paremini keskmisele koolieale.

Huvitav, kui palju praegu Eestis Pratchettit loetakse? Tegelikult on ju kirjanikuhärra surmast juba mõni hea aasta möödas ja pool uut põlvkonda peale kasvanud. Nemad, kes pole kunagi kettamaailma üledoosi saanud, võiksid seda küll proovida.

Brandon Sanderson “Oathbringer. Book Three of the Stormlight Archive”

Arvestan, et seda fantasysarja eesti keeles ei ole ja vaevalt, et esimest ja teist osa lugenuid meil väga palju on. Seepärast ei saa ma väga detailselt sarja kolmanda ja seni viimase osa sisu kohta seletusi anda, see võib esimeste osade lugemiselamust rikkuda. Ma ei tea, kas ma seda üldse suudakski, sest “Stormlighti” sarja mastaabid on tohutud. Tohutud.

Sanderson on oma maailma väljamõtlemisel ära teinud hiiglasliku töö. Roshari nimelises maailmas elavad inimesed ja parshendid, keda paistab olevat kaht tüüpi – vaikivad ja kuuletuvad, lausa oma tahteta orjad, kelle najal inimühiskond püsib, ning vabad ja väga teistsugused parshendid, kelle kohta inimesed teavad üsna vähe. Miks ühed parshendid on nagu koduloomad ja mislaadi saladusi teised varjavad, seda saab lugeja sarja jooksul teada. Ei ole fantasy tavaelanikke päkapikke, lohesid ega haldjaid. On küll animistliku maailma haldjad sprenid, midagi sellist, nagu vanad eestlased arvasid igal asjal olevat. Sprenid on küll seotud rohkem emotsioonide ja nähtustega. Ma ei oskakski kõike seda lahti seletada, sest kolmanda raamatu lõpuks ei ole ma sellele süsteemile veel päris täpselt pihta saanud. Tähtis on see, et mõnel juhul saab inimene luua enda ja spreni vahele püsiva sideme ja niiviisi omandada mõne ebatavalise võime.

Maagiasüsteem on ka originaalne. Maagiaks on vaja nn tormivalgust, mida saab vääriskividesse talletada ülimetsikutest tormidest, mis regulaarselt üle maa käivad.

Inimeste ühiskond on feodaalne, aadelkonda kuuluvad heledasilmsed. Lugemine on naiste kunst. Ajalugu ja legendid räägivad, et inimkond on korduvalt peaaegu maatasa tambitud ja pidanud end sealt hakkama jälle üles töötama. No ma võiks siin paarsada lehekülge seda maailma ümber jutustada.

Seni on loo kandvaid tegelasi olnud kolm. Lihtsast soost sõjamees Kaladin, kes raamatu alguses on kaotanud heledasilmse sõjapealiku reeturlikkuse tõttu sõjakaaslased ja venna ning kes ise püsib hädavaevu elus orjana. Esimene raamat püsibki põhiliselt selle peal, kuidas sõjageenius Kaladin koos karistuspataljonis parshendide vastu sõda peab ja kõige lootusematutest olukordadest välja vingerdab.

Teine peategelane on noor punapäine neiu heledasilmne neiu Shallan, kelle vennad on sattunud jamasse ja kes peab perekonna päästmiseks varastama midagi väga hinnalist. Selleks sokutab ta end kuningas Elhokari õe, hinnatud teadlase, targa ja ohtliku Jasnah Kholini teenistusse. Tütarlapsel on imeline kunstianne, mis viib aja jooksul veel mitme erakordse võime avaldumiseni. Shallanit võib tinglikult pidada sarja teise osa peategelaseks, sest seal tuleb välja tema mineviku lugu.

Kolmas peategelane, kes võtab kõige rohkem lehekülgi kolmandas osas, on mõrvatud kuningas Gavilari vend, sõjaprints Dalinar Kholin. Noor verejanuline Dalinar aitas omal ajal Gavilaril sõdides ühendada Alethkari kuningriik. Raamatu alguses juhib ta lõppematut sõda parshendide vastu, mis puhkes, kui üks parhendi mõrtsukas tappis kõigile ootamatult ta kuningast venna just sel õhtul, kui parshendid ja Gavilar pidid rahulepingu sõlmima. Dalinar satub väga raskesse seisu, sest teda hakatakse pidama hulluks, kui ta hakkab nägema nägemusi, mis oleks justkui jumala saadetud.

Võib-olla ei ole kõik selle teose tegelased võrdselt hästi õnnestunud. Mulle näiteks käib see Shallan närvidele. Raamat ei küta pidevalt üles emotsioone, vaid voolab mõnes kohas nagu lai jõgi. Lausa igav hakkab vahepeal (arvestage, et kolmanda osa pikkus oli 1220 lehekülge). Aga see ei ole tähtis, see on ikkagi meistriteos. Selles on kõvasti puhast avastamisrõõmu, kui maailma tagamaad vähehaaval avanevad. Tegelikult pole siin ka see peamine. Peateema on inimene ja saatus. See on lihtsalt uskumatult kompleksne hiigelromaan, mille tegelased peavad oma võitlusi elavana tunduvas ja samas ülimalt ebaharilikus maailmas.

James P. Blaylock “The Stone Giant”

Seda, et tegemist on fantasy-romaaniga, saab lugeja aru juba kaanepildist. Võib isegi aimata, et lugu pole just just surmtõsine. Aga päriselt ei valmistanud mind miski ette selleks, mis tuli. Raamatu kangelane Theophile Escarot on tavaline mees, kes armastab pirukaid, lugemist, oma väikest tütart ja logelemist.

Paraku on tal naine, kes peab mõnusat äraolemist patuks. Ja kui mees on sunnitud omaenese keldrist õunakoogi näppama, viskab abikaasa ta kodust välja. Ta leiab uue sümpaatia kõrtsipiiga Leta näol, kes aga läheb kohe kaotsi. Asjaga on seotud kuri päkapikk-võlur “onu Abner” ja mingi vana nõiamoor.

Kuna kodu mehel enam pole, peab ta paremaks tütarlast otsima asuda. Paraku ei ole Escarot mingi proaktiivne standard-fantasykangelane, kes kontrollib olukorda või vähemalt teab, mida teeb. Paistab, et iga kord, kui mees kogemata kellegi teele jääb, saab ta petta ja pääseb üldse napilt eluga. Ta lihtsalt koperdab seiklusest seiklusesse, kuni asjad lõpuks paika loksuvad. Paraku jääb seetõttu ka lugu suvaliseks ja kaleidoskoopiliseks. Huvitav ja värskendav lugemine siiski.

“The Stone Gianti” võib servapidi nimetada ka aurupungi-fantasyks. Näiteks korjab Escaroti merelt üles allveelaev “Omen” (loe tagurpidi). Selle kapten paistab eriline ekstsentrik, kes mängib orelit, valmistab veidraid hõrgutisi ja hakkab jutlustama oma inimpõlgajalikku elufilosoofiat, kuni tõeamuleti survel ahastades üles tunnistab, et tegelikult on teda ajendanud kõigest ahnus.