Fritz Leiber “Swords Against Wizardry” (Fafhrd and the Gray Mouser 4)

Neli tükki mul neid Fafhrdi ja Gray Mouseri e-raamatuid oli ja nüüd on need otsas. See viimane koosneb kahest pikemast loost ja vahepalast. Esimeses, mis kannab nime “Stardock”, otsustavad fantasy-kangelased ronida ülikõrge ja järsu mäe otsa, sest on ebamäärane lootus leida sealt aare. Legendi järgi on seal kotike kalliskividega, mis hiilgavad öösel nagu tähed, aga päevavalgel on nähtamatud.

Mäkketõus ise on peaaegu võimatu, aga muidugi tuleb segavaid faktoreid veel – konkurendid seiklejad, koletised, hõim, mille kaks neidu leiavad, et Fafhrd ja Grey Mouser peavad aitama tugevdada hõimu geneetilist baasi.

Aga lugu ei püsi ainult eksootilise seikluse peal, vaid nagu selles sarjas ikka, kahe kangelase omavahelise suhtluse najal. Üks toredamaid Fafhrdi ja Grey Mouseri seiklustest.

Teises loos “The Two Best Thieves in Lankhmar” on seiklejad saagiga Lankhmaris tagasi ja nüüd seisab ees fantasy-kangelase töö raskem pool, millest kirjanikud tavaliselt pikalt ei pajata – aare rahaks teha.

Kui esimene lugu viis meid peadpööritavatesse kõrgustesse, siis viimane, “The Lords of Quarmall”, on õige klaustrofoobiline. Iidse võluri Quarmalli kuningriik asub maa all. Vanamehel on kaks poega, üks jõledam kui teine. Ühendab neid ka see, et mõlemad tahavad vanamehe surma järel kuningriiki endale krabada. Üks on endale selleks appi palganud Fafhrdi, teine Grey Mouseri. Kangelased muidugi ei tea, kelle vastu nad minema peavad. Ka päris värvikas seiklus.

Fafhrdi ja Gray Mouseri lood ei ole sugugi võrdselt huvitavad ja iseenesest mulle selline fantasy väga ei istugi, aga eneseiroonilises huumoris ja vahel väga ägedaks minevates seiklustes on mingi vägi, mis mind seda sarja muudkui edasi lugema ajas. Kindlat soovitust ei julge anda, aga proovida võib.

Robin McKinley “The Hero and the Crown”

heroandcrownSelle 1980ndate aastate tüdrukute-fantasy peategelane on kuningatütar Aerin. Aerin on tagasihoidlik ja teistsugune tüdruk. Oma surnud ema ta ei mäleta, aga kuulujutud räägivad, et too oli nõid, kes pani Damari kuningas Arlbethi endasse võluväel armuma. Seepärast ei armasta kuningriigi aadelkond tüdrukut.

Damari ajalugu uurides avastab Aerin vanadest raamatutest, et kuningriik pidas siis võitlust hiiglaslike tuldpurskavate draakonitega.

Aerini aja draakonid ei ole muinasjuttude hiiglased, vaid inimesele nabani ulatuvad nuhtlused, kes teevad siiski tüütult palju kahju, tekitades väiksemaid tulekahjusid, tappes lambaid ja hooletute vanemate väikseid lapsi. Nende mahalöömine on väga tüütu.

Aerin katsetab kolm aastat maarohtudega ja segab valmis segu, mis kaitseb tule eest. Eeldused naiskangelase sünniks on loodud.

Seda raamatut ei vaeva küll tänapäeva noortefantasyte hädad, aga lugeda ei soovita ma seda siiski kellelgi. Oli üks põnev idee, realistlikud väiksed lohed. Muidu oli selle raamatu ainus maagia unustamisloits. Lugesin kaks esimest peatükki läbi ja ei mäletanud sisust mitte midagi. Proovisin uuesti, hoolikalt, aga ikka kippus mõte esimesel võimalusel mujale rändama. Igav ja elutu raamat.

Andrzej Sapkowski “Times of Contempt” (Wiedzmin 4)

Ei ole seda veel eesti keeles ja oodata ei jõua. Lugesin ingliskeelset. Kaks esimest juttudest koosnenud osa täitsid rohkem tegevuspaiga ja nõiduriameti tutvustamise ülesannet. Kolmas osa ja esimene romaan “Haldjate veri” tegi selgeks, et see maailm senisel kujul kaua ei püsi.

Neljandas osas lähebki mölluks. Maailma jõudude tasakaal on paigast nihkumas. Suurriigid teevad kõik mis nende võimuses, et Cirit enda kätte saada. Geralt ja Yennefer omakorda üritavad tema jälgi kaotada.

Sõda puhkeb, kui võlurite konsiiliumis hakkab üks pool teist veristama. Võlurid notivad üksteist, Ciri ja Geralt pääsevad sellest möllust imekombel eluga, kuigi teineteise saatusest kumbki midagi ei tea. Ciri leiab end üksi teisest maailma otsast, Geralt on aga nii sodiks tümitatud, et osa lõpuni on ta metsas haldjate hoole all.

Peab ütlema, et just selle maailmasõja-madina pärast meeldis see osa mulle varasematest vähem. Minu poolest poleks Sapkowskil üldse vaja olnud mingit suurt lugu välja mõelda, vaid oleks siiani võinud iga paari aasta tagant välja anda jutukogu Geralti tööalastest vägitegudest. Mis ei tähenda, et see raamat halb oleks.

Jane Yolen “Sister Light, Sister Dark” ja “White Jenna” (Great Alta 1 ja 2)

whitejenna Kunagi, kui mu ulmenälg oli pidev, sest eesti keeles ilmus seda veel vähe ja e-raamatuid ei olnud, tellisin ebayst vanu ulmekaid kottide kaupa. Paar-kolmkümmend kasutatud raamatut maksis u 10-20 dollarit ja valik oli juhuslik. Need loksusid üle ookeani kõige odavama postitariifiga mitu kuud. Kui kohale jõudsid, oli tohutult põnev kottide sisu avastada. Tavaliselt tekkis kolm raamatuhunnikut – tuntud autorite asjad, mida ma tahtsin lugeda, need, millest oli juba kaugele näha, et ei kõlba kuhugi ja kolmandaks vahepealne hunnik raamatutest, millest ma suurt midagi ei teadnud, aga mis ühel või teisel põhjusel mu huvi äratasid. Jane Yoleni “White Jenna” oli üks raamat sellest kolmandast hunnikust, mis ootas oma aega umbes 15 aastat maal kapipõhjas. Kuna ka Jane Yolen ise ütleb oma kodukal, et sisuliselt on Great Alta sarja kaks esimest osa üks raamat, lugesin enne läbi “Sister Light, Sister Darki”. Kokkuvõttes oli veider kogemus, mida ma ei oska isegi üheselt heaks või halvaks hinnata.

Sisust. Kuna maal, kus tegevus toimub, on mehi sõdade tõttu vähe, on tüdruku sünd õnnetus. Emad viivad vastsündinud tütreid mägedesse, tekivad sõdalasnaiste kommuunid, templid, milles kummardatakse suurt Altat. Jenna ema sureb sünnitusel, tema ämmaemanda tapab metsik kaslane, kui naine on titte Alta templi naiste hoolde viimas. Siis saavad mehe käe läbi surma ka Jenna kasvatada võtnud kaks templinaist. Tüdruk on hauda ajanud kolm ema. Äkki on just tema Valge Anna, kes ettekuulutuse järgi kolm ema hauda ajab ja lõpuks uue ajastu toob? Esialgu elab Jenna aga templis, mängib teiste tüdrukutega ja õpib tavalisi asju nagu sõdalaseamet. Tegevus läheb hooga käima siis, kui Jennast on saanud noor neiu, kes peab minema initsiatsiooniretkele teise Alta templisse. Teel palub Jennalt ja tema kaaslaselt abi noormees Carum ja tüdruk tapab õnnega pooleks Carumit taga ajanud sõjamehe. Kui Jenna jõuab teise templisse, selgub, et Carum on võimult kukutatud kuninga poeg, tapetud sõjamees aga vist usurpaatori vend või parem käsi. Varsti on vihased sõjamehed templi väravate taga. Järgmevad verevalamine ja seiklused.

Tegelased on toredad, nende koha pealt ma ei vingu. Lugu kõlab ju ka ägedalt, aga on üles ehitatud veidralt. Loogika ütleb, et vähemtähtsatele osadele tuleks vähem ruumi pühendada ja tähtsad episoodid vajaliku pikkuse ja dramaatikaga esitada. Siin aga võib peatükk jutustada, kuidas Jenna ja ta kaaslased õhtust söövad ja mainida samal ajal hävitatud templit koos templitäie naistega järgmises peatükis nagu muuseas. Või pöörab rännuseltskond teelt kõrvale metsa ja tuleb sealt välja enda arust järgmine päev, kuid mujal maailmas on möödunud viis aastat ja kogu ülejäänud tegelaste malenupud on laual hoopis teistes kohtades, kui üldse alles. Kuid selles on oma võlu, sest ma tõesti ei osanud enamasti arvata, kuhu lugu edasi käänab. Mis eriti fantasy puhul on nii värskendav.

Yolenil on veel üks omapärane võte. Enam-vähem igas peatükis on esitatud selle sisu kohta legend, ballaad, tuleviku ajaloolaste analüüs ja alles siis lugu ise nagu see oli. Laule ja luuletusi ma ei viitsinud lugeda, aga ajaloolase arutlused olid naljakad. Ikka stiilis, et “kuigi rahvajutud räägivad, et Jenna oli ajalooline isik, ei ole selle kohta tõendeid ja tuleb pidada ülimalt tõenäoliseks, et tegu on külalaulikute soovunelmaga, et tuleks keegi vabastaja.” Samas hakkisid need vahepalad vastikult lugu ennast. Mingi ebakõla on raamatu sisu ja vormi vahel ka sihtgruppi arvestades. Oleks nagu noortekas või isegi keskmisele koolieale, aga siis läheb lugu jälle väga julmaks.

Mõni huvitav liin on jäänud üldse välja arendamata. Näiteks nn mustade õdede teema, mis on isegi esimese raamatu pealkirjas. Nimelt õpivad Alta kummardajad naised peegli abil välja kutsuma oma “musta õde”, kes on pärast nendega kogu elu iga kord kui pimedaks läheb. Jenna on muide erakordne, sest ta suudab oma “musta õe” esimest korda välja kutsuda teiste abita ja tavalisest nooremana. Aga mis kirjanik “mustade õdedega peale hakkab”? Ei midagi. Loo seisukohast võiks need sama hästi olemata olla.

Kõige nilbem nende kahe raamatu juures oli “White Jenna” 1990. aasta väljaande kaanepilt. See mõjutas mu lugemismuljet umbes 50 esimest lehekülge, enne kui hakkasin aru saama, et peategelased ei ole sihukesed unistavad munad nagu kaanepildil, vaid täitsa asjalikud ja pädevad inimesed.

Oma veidrustele vaatamata (või tänu neile) kokkuvõttes siiski meeldiv lugemine.

Peter V. Brett “Maalingutega mees”

maalingutega-meesMul käib eesti keeles ilmuva ulme jälgimine hooti. Mõni aasta ei jälgi üldse, siis satun lugema meie ulmeauhinna Stalker kandidaatide nimekirja ja võtan kõik eelmisel aastal ilmunu ette. Bretti “Maalingutega mees” oli ilmumise ajal must mööda lipsanud. Hijem märkasin seda küll raamatukogus, aga kuidagi oli mus eelarvamus, et tegemist on mõne järjekordse ülekiidetud noorte-fantasyga. Nii juhtus, et puutusin “Deemonite tsükliga” esimest korda kokku hoopis lühiromaani “Brayan’s Gold” lugedes. Ja see meeldis mulle väga. Eriti maailm, milles pimeduse saabudes ronivad maa alt välja verejanulised deemonid ja kukuvad valimatult tapma. Kaitset deemonite vastu saab ainult loitsudest, mis tuleb varakult enda ümber seintesse või maasse kraapida.

“Maalingutega mees” on selle sarja esimene raamat, mis algab hommikul pärast deemonite korraldatud veresauna ühes väikses külas. Hukka on saanud teismelise Arleni onu ja palju sõpru. Asi läheb eel hullemaks, kui Arlen kaotab lugupidamise oma isa vastu ja peab võitlema oma ema elu eest. Lõpuks on ta õhtul üksi metsas, lootusetult kaugel ühestki loitsudega kaitstud elamust, kuhu võiks enne pimedust jõuda. Aga ta on täis iha deemonite vastu ja tahtmist nendega võidelda (seda üldiselt ei tehta, sest ründeloitsud on ammu kaotsi läinud ja muudmoodi polevat lootustki).

Teine tegelasliin on ravitsejaõpilane Leesha ühes väheke rohkem tsiviliseeritud külas.

Kolmas, orb Rojer, on noor moosekant, kes aastab, et suudab oma viiulimänguga panna deemoni tantsima.

Raamat on päris kobe. Tegevustik on täitsa kaasahaarav või vähemasti ei muutu üksluiseks. Tegelased ei ole ehk Dostojevski sulest, aga ei ole ka päris pabernukud. Autor on nende elavaks muutmisega kõvasti vaeva näinud, mis siis, et tulemus on pisut rohmakas. Ja kui pigistada silm kinni ilmsete loogikavastuolude koha pealt, siis on selle planeedi elu ikka ilmatuma huvitav. Pimedas lihtsalt ei olda väljas ja punkt. Linnade ja külade vahel liiguvad ainult üksikud kõige vapramad ja põhjalikult koolitatud sellid, kelle õlul on kogu kaubavahetus ja posti korraldus. Kuidas selline hakitud maailm ikkagi toimib? Olen kuulnud, et järjed on palju kehvemad, aga proovin teise osa ikka millalgi ära.

Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”

YKSSARVIK

Surematu ükssarvik elab oma metsas ega tea mujal toimuvast midagi, kuni juhtub juhuslikult kuulma, et on arvatavasti oma soost viimane, sest mingi jube punane sõnn on kõik teised ükssarvikud ära kaotanud. Ükssarvik asub teele mõistatust lahendama ja teisi endasuguseid otsima. Tegevuspaigad on näiteks rändtsirkus, nõiutud linn, kuningaloss, tegelastest tasub märkida äpardunud võlurit, röövlipealiku eksnaist, armunud kuningapoega.

Selge see, et kui peategelane on ükssarvik ja tegelasteks on muuhulgas võlurid, siis on žanr fantasy. Aga lugema hakates saab kohe aru, et rohkem on sellel ühist “Väikese printsiga”. Poeetiline. Igal leheküljel on mõni lause, millest saaks sügavmõttelisi meeme. Kultusraamat kõigi oma vooruste ja hädadega.

Õnneks läks raamat tänu võlur Schmendrickile lõbusamaks ja loomulikumaks.

Stephen Donaldson “The Chronicles of Thomas Covenant, the Unbeliever”

donaldson1980ndate kuulsa fantasy-triloogia (“Lord Foul’s Bane”, “The Illearth War”, The Power That Preserves”) peategelane on edukas USA kirjanik, keda on tabanud tänapäeva läänes üliharuldane pidalitõbi. See on ta elu pea peale keeranud – naine võtab lapse ja lahkub, inimesed kardavad teda paaniliselt, sest ta võib ju nakatada. Leepra tapab närve ja haige muutub tundetuks, mistõttu võib ennast vigastada nii, et ei pane tähelegi. Sealt võib haigus progresseeruda ja lõppstaadiumis on pidalitõbine lihtsalt rõve mädanev koll. See sunnib haige ka vaimselt kohanema. Ta peab olema isekas ega tohi kaotada kontrolli enese ega reaalsuse üle, et leeprahaigena vastu pidada. Nii Thomas teebki.

Ja siis satub ta õnnetusse, millest toibudes avastab end imekauni loodusega tundmatult maalt täiesti tervena. Seal elavad toredad ja sõbralikud inimesed, kes peavad teda tema abielusõrmuse tõttu (valge kuld!) päästjaks kurja lord Fouli vastu, kes ähvardab muinasjutumaad hävitada. Pidalitõbise alalhoiuinstinkt keelab Thomas Covenantil uue maailma reaalsust tunnistada ja ta käitub seal tõelise seana. Isegi vägistab ühe tütarlapse. Ta ei ole eriti aldis sealseid elanikke aitama, sest ei tea tegelikult, kuidas seda teha. Muinasjutumaa aga muudkui kannatab ja selle elanikud toovad ennast ohvriks. Umbes niiviisi veereb see lugu kõigis kolmes raamatus. Täpselt ei hakka jutustama.

Muusika- ja raamatuhullud räägivad, et tänapäeval on liiga palju head kraami lihtsalt kättesaadav. Eks ta ole. Ma mäletan, kuidas ajasin ulmefännina enne aastatuhandevahetust USA eBayst taga odavaid ulmekaid. Pidin nende mõne dollari suuruste arvete maksmiseks mingite rahvusvaheliste rahakaartidega jamama. Krediitkaarti siis lihtsal tööinimesel polnud. Kui ma paki Thomas Covenanti triloogiaga Haapsalu postkontorist kätte sain – milline tunne! Nüüd mõtled, et loeks Covenanti ja viis minutit hiljem on lausa ametlik e-raamat olemas.

Peab küll tunnistama, et loetu oli toona pettumus. Mulle väga meeldis algus, kuidas tüüp meie ilmast fantasy-maailma satub ja kuidas ta sellesse suhtub. Aga Covenant hakkas  kiiresti äga närvidele käima, muutudes tõeliseks kibestunud sitakotiks, kes muudkui põdes oma süümekaid ja seepärast käitus teistega halvasti. Sellest tulid uued süümekad ja veel turtsakam käitumine. Quest ise oli kõigis kolmes selline keskpärane. Lugemishoogu kiskus kõvasti maha see, et mul läksid kõik kõrvaltegelased ja rasside nimed sassi.

Aga 18 aastat hiljem on see triloogia mul ikkagi kõrvade vahel. Järelikult midagi pidi seal olema. Lugesin üle ja tunnistan, et tõlgendasin seda alguses ehk veidi valesti. Esiteks on maa, mida Covenant on kutsutud kaitsma, täiesti imeline – saad aru, et see on väärt kaitsmist. Teiseks on sealsed head rassid nii sümpaatsed. Ja üldse ei ole selle fantasy puhul asi tegevuses, vaid tegelastes. Nagu antiikdraama, kus Covenant ahastades oma sisemonolooge maha karjub. See on omamoodi mõjuv, kuigi osa tema hädaldamisest on selgelt pseudoprobleemid. Ma ei välista isegi teise Covenanti triloogia lugemist.

Fritz Leiber “Swords in the Mist” (Fafhrd and the Gray Mouser 3)

Swords_in_the_MistSelles lõdvalt seotud kogumikus on peotäis pooliseseisvaid lühijutte ja paar kopsakamat tükki. Esimeses neist, mis kannab nime “Lean Times in Lankhmar” põhjala vägilane Fafhrd ja tema kribu sõber Gray Mouser seiklemisele joone alla ja hakkavad kumbki oma asja ajama.

Lankhmari linnal on oma jumalad, aga linnas sees on veel terve rajoon, kus on end sisse seadnud kõikvõimalike religioonide esindajad. Vaba turu tingimustes on viletsamatel ainult üks prohvet ja ei ühtegi järgijat – sellised asuvad hierarhias kõige madalamal mõnes nurgataguses -, vägevamad aga on nihkunud nii asupaiga, järgijate hulga kui ka rikkuse poolest esile. Fafhrd hakkab teenima jumalatest, kellel seni on ainult üks järgija, askeetlik headust jutlustav prohvet pühamees. Gray Mouser läheb aga ühe kahtlasevõitu tüübi teenistusse ja saab ülesandeks kaasa aidata Fafhrdi sektilt raha kätte saada. Tohutult lõbus ja leidlik tekst. Pidin naeru pärast korduvalt lugemise katki jätma. Üks paremaid selle sarja jutte.

Teises selle kogumiku pikas tekstis, mis kannab nime “Adept’s Gambit”, on Fafhrdi patroon ja võimas võlur Seitsme Silma Ningauble saatnud seiklejad meie Maale muistsesse Makedooniasse. Fafhrdi vaevab jõle needus, mis muudab teda suudlevad tütarlapsed tigudeks või emisteks. Selge see, et nii ei kannata elada. Mehed ise ei suuda kuidagi välja mõelda, kes sellise needusega neid karistanud on, rääkimata siis sellest vabanemiseks. Abi küsitakse Ningaublelt, kes annab neile mitu ülesannet, mis kõigepealt täita tuleb. Selles loos on häid kohti, aga kokkuvõttes jääb see (eriti peaaegu lühiromaani-mõõtu pikkust arvestades) hõredaks ja igavaks.

Vahelood on pigem pikkade lugude sissejuhatused või ühest teiseni viijad. Meelde jäi esimene, kus Lankhmari tänaval varitses kuri udu, ja lugu, milles tüübid käisid veealuses maailmas.

Tad Williams “The Dragonbone Chair”

dragonboneUSA ulmekirjaniku Tad Williamsi telliskivipaksuste romaanide sarjad ei ole mulle võõrad. Proovisin kunagi mitu korda lugeda tema science fictionit “The Otherland”, kuid ei jõudnud kunagi lõpuni. Paljud hindavad seda aga kõrgelt. Samas meeldis mulle isegi väga “Shadowmarchi” nimeline fantasy. Nii võtsin ma Williamsi tuntuima fantasysarja “Memory, Sorrow and Thorn” avaosa kätte suuremate ootusteta, aga mitte just vastumeelselt.

Nooruke orb Simon elab legendaarse kuningas Johni lossis ja on üks teenijaskonnast. Poiss naugu poiss ikka, laisk, ajab ainult tüdrukuid taga ja näppab köögist toidukraami. Paistab, et poiss läheb raisku, aga siis võtab ta endale õpilaseks lossi ravitseja ja võlur Morgenes.

Suures maailmas hakkavad ka asjad muutuma. Vana John, kelle pikk valitsemisaeg on olnud üdini õiglane, rahulik ja tore, sureb ning võimule saab tema poeg Elias. Elias ei paista kõige hullem tüüp, aga asjad hakkavad siiski allamäge minema. Õukond pidutseb, maksud tõusevad, alamaid pitsitatakse üha valusamalt. Eliase vend, ühekäeline Josua kaob jäljetult.

Simon avastab lossikeldris luusides kongi aheldatud Josua, keda ta vend kuningas ja selle võlur Pryrates seal on hoidnud. Morgenese abiga aitab ta printsil põgeneda. Aga Morgenes saab otsa ja Simon peab samuti lossist jalga laskma.

Järgneb questi osa, mille jooksul Simon ja tema sõbrad jõuavad Josua lossi ning suur vastasseis Eliase ja Josua vahel.

See ütleb vist küll rohkem minu kui raamatu kohta, aga vahel on mul intensiivsusest, põnevusest ja möllust kõrini. See raamat peab küll õnne tänama, et just sellisel hetkel mulle ette sattus, sest esimene kolmandik ehk umbes 200 lehekülge on Simoni rahulikust elust lossis. See oli tegelikult päris meeldiv kogemus, sai maailma sisse elada ja kogu värk muutus usutavamaks kui nende raamatute maailm, kus on ainult kaelamurdev seiklus teise otsa. Simoni rännak seevastu oli seeastu tüütu nagu “Kääbiku” film. Mitte eriti originaalne. Williamsi tuleb küll tunnustada selle eest, et ta on väga põhjalikult oma maailma, selle ajaloo ja elanike väljamõtlemisega vaeva näinud.

Lõppu ma ära ei räägi, aga kuna tegemist on triloogia avaköitega, siis on selge, et mingit päris lõppu pole ka. Raamat oli nagu kartulikrõpsud – elamust ei saanud, kõrgelt hinnata ei oska, aga lugeda oli täitsa tore.

Steven Erikson “Deadhouse Gates”

Deadhouse_GatesKanada kirjaniku Steven Eriksoni kümneköitelise fantasysaaga “Malazan Book of the Fallen” teise osaga juhtus mul piinlik lugu. Lugesin kõik selle tellise 659 lehekülge läbi, aga aru ei saanud midagi. Tegelased olid hädas, sõdisid, põgenesid, rääkisid omavahel. Aga mis laiemas plaanis toimus? Miks kirjanik neist mulle jutustas? Ma olen kindel, et see oli raamatus kusagil kirjas, aga minu igavlev pilk libises neist kohtadest üle ja nii ei loksunudki terviklugu paika. Jäi ainult hunnik suvalisi episoode suvaliste tegelastega. Umbes nagu satuks vaatama mõne nägemata telesarja kuuenda hooaja seitsmendat osa.

Miks ma ennast üldse nii palju piinasin, et nii paksu ja igava raamatu läbi lugesin? Osa fantasyromaane on seda tüüpi, et alguses on kõik tundmatute tegelaste arusaamatu sagimine, aga vähehaaval hakkab sellest välja joonistuma muster ja võidurõõm, mis tuleb lõpuks, kui asjast aru saad, on osa raamatu võlust. Esimese osaga nii läks. Teise osa puhul mind kirgastumishetk ei tabanudki. Üle kindlasti ei viitsi lugeda ja kolmandat osa keeldun kätte võtmast.