Indrek Hargla (koostaja) “Vinguv jalaluu. Ulmeantoloogia”

vinguv1Antoloogia “Vinguv jalaluu” pani kokku Indrek Hargla Friedrich Reinhold Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsete juttude” ainetel spetsiaalselt kogu jaoks kirjutatud ulmejuttudest. Laias laastus võib kogumiku lood jagada kolmeks – õuduspõhised, tavaulmekad ja lood, mille tegevus toimub kübermaailmas.

Küberlood tekitasid eelarvamust, et need on lihtne tee raskest väljamõtlemise ülesandest kõrvalehiilimiseks. Pistad mõne ennemuistse loo virtuaalreaalsusesse ja hoplaa, ülesanne täidetud! Aga see lähenemine sobis. Joel Jansi “Tarkmees taskus”, milles hoogne küberpunk käib Tartus ja ERMi Kreutzwaldi virtuaalmängus, oli üks mu lemmikuid. Arvutimängu maailm oli äärmiselt elav ja lugu paistis asjatundlik. Ja nagu Joeli lugudes ikka, kiirgas selle peategelasest hiidkoguses elutervet rõõmu ja käitumisest talupojatarkust.

Aga ka Maniakkide Tänava “Kuningatütre kingitus” ei jäänud palju alla. Alguses pinev ja hiljem lõbus lugu liitreaalsusest. No ei ole lihtne tee tütarlapse südamesse, eriti kui päästetav piiga tahab päris maailma pagemise asemel virtuaalses talus edasi exp-i koguda ja leveleid teha.

Tavaulmest oli tore Mann Loperi “Tänulik Olevipoeg”, milles lihtne maapoiss Valdur võtab vapruse kokku ja läheb maa-aluste käest päästma Tiiat. Selgub, et maa-alused on arenenud tsivilisatsioon ja punaselt kiirgavate silmadega naisterminaator Elfriide käest põgenema pääseda pole lihtne.

Andrus Kivirähk oli maha saanud humoorika, aga tegelikult väga klassikalise õuduslooga “Puulased ja tohtlased”. Ainult üks inimene teab, mis oli Balti keti õnnestumise saladus – hinge hinnaga suurema hulga puulaste ja tohtlaste valmistamine. Need näevad välja täpselt nagu tavalised noormehed ja neiud, ainult et ei söö, ei vanane ega ole inimesed. Peategelane võtab endale kohustuse pärast laulvat revolutsiooni õigete eestlaste sekka imbunud libaolendid paljastada. Loo lõpuosa paneb hüsteeriliselt (hullunult) naerma.

Ja siis ta tuleb, kogumiku jalge külge seotud betoonblokk. Antoloogia pikim ja halvim lugu, Siim Veskimehe 108 lehekülje pikkune “Kuues Maa”. Seda on päris hästi võimalik ette kujutada filmina, aga see ei oleks hea meelelahutus, vaid mõne vanaksjäänud actionkangelase otse-videolevisse käkk. Otsustage ise. Alguses peavad paar tütarlast ja noormees salanõu. Tüdrukud on paljad ja hellitavad teineteist. Leitakse, et nende salaeesmärki võib aidata ellu viia ainult keegi Athlon Vuna. Järgmine peatükk, Kuul peetava vabavõitlusmatši ümberjutustus. Üks osapool on Athlon Vuna. Matši saabub vaatama kõige kuulsam popstaar Heidi, kes osutub üheks  eelmise peatüki tüdrukutest. Pärast matši läheb Heidi Vuna juurde ja küsib, kas see toimetab nad Maale. Vuna on nõus, Heidi ja Vuna seksivad. 15 lehekülge on kulunud, lugu hakkab vaikselt peale. Kõlab naljakalt, aga on kirja pandud tõsises ja lugemislusti mitte pakkuvas stiilis. Loo keskosa Maal on väheke kobedam actionulme, aga lõpp läheb käest ära, nagu ei oleks autoril olnud aega seda selgelt lahti lirjutada. See asi täidab veerandi muidu väga heast kogumikust.

Raamatu teise poole tekstid on süngemad. Harglalt endalt on kaks lugu, mõlemad head. “Kahitud kuningatütar” on eepiline sünge fantasy, milles rehepapp peab Viru kuningatesoo surnutele rahu andmiseks ja elavate needusest vabastamiseks korda saatma tegusid, mis tunduvad isegi raamatulehekülgedel liiga jubedad.

Teine Hargla lugu “Meristepidu” läks mulle isegi veel rohkem korda, isiklikel põhjustel. Stiilipuhas lovecraftilik Chtulhu-lugu, milles rahvaluuleuurija läheb 20. sajandi alguses ühe Kreutzwaldi senitundmatu muinasloo jälgedes mahajäänud ja hõredaltasustatud Hanila valda. Kohapeal kuuleb ta ühest õige salapärasest külast, mida Virtsu ja Vatla rahvas ütlemata põlgab ja isegi kardab. Seal elavat kalanäoga inimesed ja omal ajal olevat normaalsed inimesed neid isegi tapmas käinud. Valgustatud teadusemees tunneb salapärase rannaküla elanikele kaasa – on need ju ebausu tõttu nii palju kannatanud – ja võtab ette ise küla üle vaadata. Puhas Lovecraft, aga  väikesed täpsed detailid olid need, mis panid mind seda lugu armastama. Mind, kelle vanaisa ja vanaema samuti sealt inimtühjast kandist ühest rannakülast 1930ndate lõpus Põhja-Läänemaale plehku panid.

Heas mõttes üllatas Mart Sanderi salapärane ja romantiline nõiajutt “Üksinduse allikas”, mille puänt oli nagu labidahoop kuklasse.

Jaagup Mahkra “Rõugutaja tütar” oli korralik Dracula skeemiga seiklusõudukas, milles ühena vähestest oli ka Kreutzwald ise tegelane.

Kogumiku nimilugu, Meelis Friedenthali “Vinguv jalaluu” jooksis must paraku täiesti mööda. Istus üks teadlane suvilas ja viskas viina ning püüdis lahendada Tiibeti jalaluu-vile saladust. Lahendas vist ka, aga see lahendus pani mind õlgu kehitama, kuigi muidu olen suur Friedenthali austaja. Mõtlesin isegi, et kuulsin valesti, kui Estconil selgus, et rahvas oli selle möödunud aasta paremate Eesti originaaljuttude sekka valinud.

Kogumik oli hea üllatus. Eelkõige läks täkkesse teemavalik. Oli näha, et Kreutzwaldil on, mida praegustele ulmikutele pakkuda. Ükski kogumiku autor polnud Kreutwaldi arvel nalja heitnud, vaid suhtunud pieteeditundega. Ja vastutasuks olid selle kogumiku lood paremad kui suurem osa originaalsüžeega Eesti ulmest.