Fritz Leiber “Swords Against Wizardry” (Fafhrd and the Gray Mouser 4)

Neli tükki mul neid Fafhrdi ja Gray Mouseri e-raamatuid oli ja nüüd on need otsas. See viimane koosneb kahest pikemast loost ja vahepalast. Esimeses, mis kannab nime “Stardock”, otsustavad fantasy-kangelased ronida ülikõrge ja järsu mäe otsa, sest on ebamäärane lootus leida sealt aare. Legendi järgi on seal kotike kalliskividega, mis hiilgavad öösel nagu tähed, aga päevavalgel on nähtamatud.

Mäkketõus ise on peaaegu võimatu, aga muidugi tuleb segavaid faktoreid veel – konkurendid seiklejad, koletised, hõim, mille kaks neidu leiavad, et Fafhrd ja Grey Mouser peavad aitama tugevdada hõimu geneetilist baasi.

Aga lugu ei püsi ainult eksootilise seikluse peal, vaid nagu selles sarjas ikka, kahe kangelase omavahelise suhtluse najal. Üks toredamaid Fafhrdi ja Grey Mouseri seiklustest.

Teises loos “The Two Best Thieves in Lankhmar” on seiklejad saagiga Lankhmaris tagasi ja nüüd seisab ees fantasy-kangelase töö raskem pool, millest kirjanikud tavaliselt pikalt ei pajata – aare rahaks teha.

Kui esimene lugu viis meid peadpööritavatesse kõrgustesse, siis viimane, “The Lords of Quarmall”, on õige klaustrofoobiline. Iidse võluri Quarmalli kuningriik asub maa all. Vanamehel on kaks poega, üks jõledam kui teine. Ühendab neid ka see, et mõlemad tahavad vanamehe surma järel kuningriiki endale krabada. Üks on endale selleks appi palganud Fafhrdi, teine Grey Mouseri. Kangelased muidugi ei tea, kelle vastu nad minema peavad. Ka päris värvikas seiklus.

Fafhrdi ja Gray Mouseri lood ei ole sugugi võrdselt huvitavad ja iseenesest mulle selline fantasy väga ei istugi, aga eneseiroonilises huumoris ja vahel väga ägedaks minevates seiklustes on mingi vägi, mis mind seda sarja muudkui edasi lugema ajas. Kindlat soovitust ei julge anda, aga proovida võib.

Fritz Leiber “Swords in the Mist” (Fafhrd and the Gray Mouser 3)

Selles lõdvalt seotud kogumikus on peotäis pooliseseisvaid lühijutte ja paar kopsakamat tükki. Esimeses neist, mis kannab nime “Lean Times in Lankhmar” põhjala vägilane Fafhrd ja tema kribu sõber Gray Mouser seiklemisele joone alla ja hakkavad kumbki oma asja ajama.

Lankhmari linnal on oma jumalad, aga linnas sees on veel terve rajoon, kus on end sisse seadnud kõikvõimalike religioonide esindajad. Vaba turu tingimustes on viletsamatel ainult üks prohvet ja ei ühtegi järgijat – sellised asuvad hierarhias kõige madalamal mõnes nurgataguses -, vägevamad aga on nihkunud nii asupaiga, järgijate hulga kui ka rikkuse poolest esile. Fafhrd hakkab teenima jumalatest, kellel seni on ainult üks järgija, askeetlik headust jutlustav prohvet pühamees. Gray Mouser läheb aga ühe kahtlasevõitu tüübi teenistusse ja saab ülesandeks kaasa aidata Fafhrdi sektilt raha kätte saada. Tohutult lõbus ja leidlik tekst. Pidin naeru pärast korduvalt lugemise katki jätma. Üks paremaid selle sarja jutte.

Teises selle kogumiku pikas tekstis, mis kannab nime “Adept’s Gambit”, on Fafhrdi patroon ja võimas võlur Seitsme Silma Ningauble saatnud seiklejad meie Maale muistsesse Makedooniasse. Fafhrdi vaevab jõle needus, mis muudab teda suudlevad tütarlapsed tigudeks või emisteks. Selge see, et nii ei kannata elada. Mehed ise ei suuda kuidagi välja mõelda, kes sellise needusega neid karistanud on, rääkimata siis sellest vabanemiseks. Abi küsitakse Ningaublelt, kes annab neile mitu ülesannet, mis kõigepealt täita tuleb. Selles loos on häid kohti, aga kokkuvõttes jääb see (eriti peaaegu lühiromaani-mõõtu pikkust arvestades) hõredaks ja igavaks.

Vahelood on pigem pikkade lugude sissejuhatused või ühest teiseni viijad. Meelde jäi esimene, kus Lankhmari tänaval varitses kuri udu, ja lugu, milles tüübid käisid veealuses maailmas.

Fritz Leiber „Swords against Death“

Fantasyt jagatakse eepiliseks ja mõõga-ja-võlukunsti (sword-and-sorcery) fantasyks. Esimene on hea ja kurja võitlus, kus tõenäoliselt otsustatakse maailma saatus, umbes nagu “Sõrmuste isandas”. Teise kangelased (või antikangelased) on rohkem barbar Conani masti tegelased, kes ajavad oma väikest asja siin (õigemini väljamõeldud) maa peal nii hästi-halvasti kui oskavad. Varastavad, tapavad, murravad lubadusi, ajavad taga rikkus ja võimu. Hea ja üllas nagu ma olen, pole ma kunagi sword-and-sorceryst eriti hoolinud. Välja arvatud Vance’i “Dying Eearth” ja eriti Fritz Leiberi imelised Lankhmari lood.

„Swords ainst Death“ on Fafhrdi ja Gray Mouseri nime kandvate kangelaste kronoloogiliselt teine jutukogu, mis koondab alljärgnevad jutud:

The Circle Curse (1970)
The Jewels in the Forest (1970)
Thieves’ House (1943)
The Bleak Shore (1940)
The Howling Tower (1941)
The Sunken Land (1942)
The Seven Black Priests (1953)
Claws from the Night (1951)
The Price of Pain-Ease (1970)
Bazaar of the Bizarre (1963)

Fafhrd ja Gray Mouser on kaks kaabakat sõpra ja seiklejat, üks kidur, aga osav, teine tõeline musklimees. Pärast eelmistes lugudes aset leidnud tragöödiat noormeeste isiklikus elus otsustavad nad suurest ja vägevast Lankhmari linnast igavesti lahkuda. Lahkuda ju võib, aga kas ka igaveseks? Keeruline, eriti kui seda ei taha mõni jumal. Aga see pole ka tähtis. Raamat on tegelikult jutukogu, milles iga lugu on iseseisev seiklus.

Enamik sarnaseid barbarkonanlikke lugusid on tüütud, sest üksteisel ainult nahka üle kõrvade tõmmata proovivate tegelaste õnn ja õnnetus ei lähe mulle korda. Aga Fafhrdis ja Grey Mouseris on mõnus eneseiroonia ja elufilosoofia, mis tõstab nad teiste kirjanike samalaadsete tegelaste seast esile.

Ja nendega juhtub asju, mida tavaliselt fantasys peategelastega ei juhtu. Esimese kogumiku tragöödia, mille järellained käivad ka sellest osast läbi, on minu vist üldse suurim fantasy-lugemisel saadud ehmatus. Ja lood on kõvasti leidlikumad kui enamik fantasyt. Meeldib väga.