Mõnevõrra üllatav leid politseikomissar Maigret´ loojalt, kui oled üles kasvanud “Saint-Pholieni kiriku poodu” ja “Maigret´piibu” valvsa silma all.
Esimene muide, oli minu jaoks tükk aega “poodu” mitte kolmandas, vaid teises vältes, ilma igasuguse tähenduseta, aga iseenesestmõistetav.
Too teises vältes imelik “poodu” vahib mind aastakümnete tagant ikka veel, nagu polekski ta raamat, vaid ilmasammas, mis kõrgub iga jumala päeva kohal aegade lõpuni. Nagu mõni muu asigi.
Autobiograafiline “Kiri emale” on tõsine, aus ja tark, tark ka selles mõttes, et kahetuseta, andeks palumata, vajaduseta seda teha.
Kirjutatud kolm ja pool aastat pärast ema surma, meenutamaks ema surivoodil. Ja muud.
“Kiri emale” algab tõdemusega:
“Me ei armastanud teineteist, kui sa elasid, tead seda hästi. Tegime mõlemad ainult niisuguse näo.”
Ja lõpeb sellesamaga:
“Sind ja mind lahutas vaid juuksekarv.”
Ega rohkem olegi vaja.
Ja kes on öelnud, et see juuksekarv on kuidagi… halb. See lihtsalt on.
Hinnanguteta, aga mõistes.
Ma ei hakka teesklemagi, et mul on Georges Simenoni Maigret’ krimkadest mingi ülevaade. Olen lugenud elu jooksul ehk poolt tosinat ja näinud mõnda filmi. Aga on fakt, et Maigret on üks mu lemmik-detektiive. “Öö teeristil” jäi silma Haapsalu raamatukogu tasuta raamatute riiulil ja nüüd on ta minu.
Kirjakoi 