Greg Bear “Darwin’s Radio”

darwinLugu algab nagu hea põnevik. Kusagil Alpides leiavad üks musta minevikuga arheoloog ja kaks rahaahnet kohalikku Neanderthali inimeste muumiad. Eriti huvitavaks osutub nende vastsündinud laps, kes paistab homo sapiens.

Põnevik jätkub Nõukogude Liidu järgses Gruusias, kus molekulaarbioloog Kaye Lang kutsutakse ÜROle appi ühishaua ohvrite surmaaega kindlaks määrama. Hauas on põhiliselt emad vastsündinud lastega.

Kaks näiliselt erinevat põnevuslugu jooksevad varsti kokku, nagu nende kangelasedki ja põnevusele lisandub üllatavalt arusaadav ja köitev teadusosa ja üsna normaalselt loosse põimitud inimsuhete pool. Peategelased leiavad, et nii ürgsetel laipadel kui ka hilisematel on kallal üks ja sama retroviirus. Varsti pääseb see maailma möllama ja kui emadele see suurt midagi ei tee, siis lapsed sünnivad surnult.

Paistab, et maailmal on varsti lõpp peal, Beari kangelastel on aga oma teooria, et tegemist on tegelikult evolutsioonihüppega. Et evolutsioon ei toimu mitte vähehaaval, vaid murrangulistel aegadel, kui inimesed peavad uutes tingimustes hakkamasaamiseks muutuma, jupike rämps-DNAd ehk see haigus aktiveerub ja muudab inimesi. (Tõenäoliselt ma seletasin kõike valesti. Ma ei ole kogu sellest geenivärgindusest mitte kunagi paremini aru saanud kui seda raamatut lugedes, aga see ei tähenda veel, et ma oskaks seda mälu järgi ümber jutustada.)

Ei Greg Bear ega “päristeadusel” põhinev hard science fiction ole mu lemmikud. Hard science fictionist ma tavaliselt ei saa lihtsalt aru, sest ei jätsin koolis reaalainete tunnid tavaliselt vahele. Ja sellise ulme kirjutajail kipub olema puudujääke muus, näiteks fabuleerimisoskuses või tegelaste loomises. Vahel on hard science fictioni peen füüsika nii lapsikus loos, et nutt tuleb peale. Mu viimased kokkupuuted konkreetselt Beariga on olnud vaevarikkad – “Eternity” ja Asumi järeltriloogia keskmine osa olid lihtsalt igavad ja hõredad. Ainult “Blood Music” oli üliäge. Seega läksin “Darwin’s Radiole” vastu väga madalate ootustega.

Ja üllatusin. Lugu on üks paremini balansseeritud teadusulmekaid, mille teadus oli minu jaoks väga põnev ja hariv, tegelased olid piisavalt usutavad, et neile oli võimalik kaasa elada, ja seiklusosa ei olnudki Marsi mootorratturhiirte tasemel. Lugesin need viissada lehekülge ühe jutiga läbi.