“Saveli päevade” kohta võiks öelda nii mõndagi, harutada teda siit- ja sealtpoolt otsast, aga sellel ei oleks mitte mingisugust mõtet. Tegelikult oleks see isegi kohatu.
Rikas keel, jah.
Kas saaks kirjeldada veel ilusamini üht jõge, nagu seda teeb Služitel? Või noh. Saveli. Või kes.
“Vanad unustatud palved on kõrkjatesse takerdunud. Tuul mängib häälest ära klavikordil. Oma aja ära elanud anekdoodid ekslevad kalade vahel ega tee enam ammu kellelegi nalja.”
Või üht rohtunud tagahoovi?
“Ronisin tihtipeale öösiti meie kastist välja ja hulkusin häärberi tagahoovis kikkapuu ja angervaksa vahel, kasskäppade ja kibuvitsa keskel. Ma hingasin endasse aia aroome, kuulasin rohutirtsude kantaate, nende harmoonilist lakkamatut laulu. Ma ei näinud nende vaevas ei mõtet ega eesmärki, kui, siis ainult seda, mida järgib iga muusika: matkida mingit tundmatut, nähtamatut, kuid siiski eksisteerivat korda.”
Või kirjeldada aega?
“Lapsepõlves on aeg võrdne iseendaga. See on sulle täpselt paras. Ei kiirusta, ei tõtta. Ei sunni takka, ei pidurda. Aga pärast juhtub sellega midagi. Keere kuluks justkui maha. Või siis nii: aeg hakkab sarnanema selle lollaka kaelarihmaga, mis kord pitsitab hullusti kaela ja rinda, siis jälle vastupidi, lotendab liiga vabalt, ahvatledes põgenema. Ja ma kartsin tulevikku. Ma kartsin, et aeg läheb rikki.”
Ajaga on “Saveli päevades” üldse keerulised lood.
“Mulle tuli silme ette käkras paberileht, kus tasapind on rikutud, kus aja valge pind on purustatud. Tagumine pool läheb esiküljega segi.”
Aga mis siis? Mis see jutt kõik maksaks? Ei maksaks midagi.
“Saveli päevi” tuleb lugeda ja mitte selle üle targutada.
Nii et loetagu.
PS Et siin keegi nüüd valesti aru ei saaks, hoidku jumal selle eest. Saveli on kass.
Kirjakoi 