György Dragomán “Tuleriit”

“Tuleriida” leidsin ma hunnikust.

Ma ei teagi täpselt, mis selles hunnikus tähelepanu äratas, võib-olla uus Murakami, midagi oli veel, midagi juba loetut ja head, aga igatahes oli see tähelepanuväärne hunnik.

Tooja ise, üks noor tüdruk, kadus vaikselt riiulite vahele.

Ja nii ma – Dragománist midagi teadmata, aga hunnikut kui niisugust täielikult usaldades – “Tuleriida” võtsingi. Kodus avastasin, et tegemist on sarjaga, kus muu hulgas on ilmunud ka Coetzee “Elizabeth Costello”. Mis omakorda äratas huvi.

Ma küll ei oska öelda, mis võiks ühendada 1940. aastal sündinud Lõuna-Aafrika nobelisti ja 1973. aastal Transilvaanias sündinud ungarlast, mingi ühisosa peab neil muidugi olema, milleks muidu sari, ja uurisin – sellised täpselt samamoodi ühitamatud on ka sarja teised autorid, aga igatahes kavatsen ma kõik Siriuses ilmunu läbi lugeda.

Võib-olla ongi eesmärk anda välja just erakordselt häid ja mõjuvaid raamatuid?!

“Tuleriit” on natuke nagu “Kassandra ja hunt” ja natuke ei ole ka. Mõlemas jutustab laps, tüdruk. Mõlema foon on ajalugu – ühes Kreekat valitsev sõjaväehunta, teises Ceausescu kukutamise aegne ja järgne Rumeenia. Mõlemat autorit huvitab õhustik selle vahega, et Karapanu teravik on suunatud sisse-, Dragománi oma väljapoole, ja tema annab hääle ka tüdrku vanaemale. Mõlemas seguneb argine ja traagiline maagilisega, mis ühel või teisel moel tüdruku ära päästab.

Igal juhul lugeda!

Peale kõige muu on seal toredaid retsepte. Saiaviilud mee, õhukeste õunaviilude ja purustatud kreeka pähklitega. Liköör – toored kreeka pähklid, suhkur ja viin. Või oli see piiritus. Kartulisupp ja paprikakana. Romaaniretseptid, milline ahvatlus! Tokarczukile mõeldes ei tasu ehk kõike siiski ise järele proovida. 

PS Huvitav, kes see tüdruk küll oli, kes selle tähelepanuväärse hunniku tagasi tõi? Peab Tiina käest küsima.