H. P. Lovecraft “Cthulhu kutse”

 Raul Sulbi koostatud Lovecrafti kogumik on imeline raamat, mille juures meeldib mulle kõik peale Lovecrafti enda. See on heas kõvas köites, loetava šriftiga, väga esindusliku valikut pakkuv – pea 500 lehekülge ja 19 lugu. Igal loo kohta on 1-2 lk kommentaar ja lõpuks veel 30 lehekülge Lovecraftist endast. Kommentaarid ja järelsõna olid väga head.

Aga Lovecraft oli Lovecraft. Teda kui ulmeõuduse teerajajat ma muidugi hindan, aga tema ülepaisutatud ja sõnavahtu klopitud stiilist ei saa üle ega ümber. Saan aru, et tänapäeva lugeja on sellist õudust lugenud terve elu ja immuunne selle vastu, aga mulle tundub, et Lovecrafti novelli tegelane hulluks hirmust ka siis, kui satuks Jüri Arraku maalinäitusele või keegi kõrvaltoas aevastaks. Sellised lood nagu “Dagon” või “Rotid müüri taga” panevad mind jätkuvalt haigutama ja peategelaste argpükslikkuse pärast kerget piinlikkust tundma. Mõni lugu meeldis mulle teistest rohkem. Näiteks “Erich Zanni muusika” ja “Tempel”. Pean ka tunnistama, et kui enamus raamatut oli loetud, juhtus minuga midagi, mis viis mind mõneks päevaks sügavasse masendusse ja ahastusse. Siis järsku omandas Lovecraft hoopis teistsuguse värvingu, muutus hoopis mõistetavamaks ja kergemaks lugemiseks.

Panen siia lõppu ka tsitaadi raamatu tagakaanelt. See toimib mingil määral lakmuspaberina – kellele tundub lahe, jooksku kohe raamatupoodi. Ka teised tarbigu Lovecrafti, aga mõõdukates kogustes.

“Punase viskoosse hulluse kiljuvad, siuglevad, vooglevad varjud jälitavad üksteist mööda purpurse äikesetaeva lõputuid verekarva koridore… mällu sööbinud tontliku stseeni moondunud fantasmid ja kaleidoskoopilised mutatsioonid; metsad, kus kasvavad koletislikud liiglopsakad tammed, mille siugjad juured väänlevad ja imevad jõletuid mahlu maapinnast, mis kubiseb miljonitest kannibalkuraditest; oosidesarnased kombitsad sirutuvad laiali polüüpse perversiooni maa-alusest tuumast… pöörane välguvalgus ilgetel väätidega kaetud seintel ja seenkasvudest vohavatel deemonlikel võlvidel…” (“Luuriv hirm”)

H. P. Lovecraft “Cthulhu kutse”

Muidugi teadsin ma Lovecrafti. Kes ei teaks. Ma olin temaga kohtunud rännakul Borgesega. Ma olin lugenud Houellebecqi uurimust. Nii et ma olin läbinisti tuttav Lovecrafti võtete, stilistika ja elulooga, aga teda ennast ei olnud ma lugenud. Õieti ei kavatsenudki, kuigi olin mõelnud, et peaks.

Siis ilmus “Cthulhu kutse” ja too umbmäärane “peaks” muutus tungivamaks, aga maht hirmutas. Tiina soovitusel tõin ta siiski koju, olles samas veendunud, et ligi 500 lehekülge kommenteeritud ja järelsõnaga varustatud väljaannet käib mulle ilmselgelt üle jõu. Läks aga nii, et mida rohkem ma lugesin, seda rohkem ta mind vaimustas, kohe päriselt vaimustas, ja lõpuks oli isegi kahju, et ta otsa sai. Võib-olla harjusin ma Lovecrafti küllusliku (kuigi tegelikult mitte nii vanaaegse) stiiliga ära. Või on ta ikkagi geenius. Nii või naa, igatahes on see ulme-, õudus-, kultuuri- ja kirjanduslooline auk nüüd täidetud.

Iseenesest on siiski üllatav, et Lovecrafti maailm on paeluv ka praegu, ligi sada aastat pärast loomist, ja mitte ainult intellektuaalselt, vaid haaras mu igati kaasa. Kõik need ookeanisügavused, lahtised aknad, hauakambrid, iidsed keldrid, üksildased majakesed mägedes, mõisahäärberid, Uus-Inglismaa kolkad, aga ka Väga Vana Mees, kes räägib pudelitesse pandud tinapendlitega – ilmselgelt on selles kõiges midagi universaalset, ja tegelikult, kui järele mõelda – mis seal imestada – pole midagi universaalsemat kui hirm. Inimestel on hirm igal ajal ja kardavad nad enam-vähem ühte ja sama – tundmatut.

Lovecraft on ühtaegu õudne ja poeetiline ning kohati mõjub ta nagu kaasahaarav kriminaalromaan – õudus ei avane sügavuti kunagi iseenesest, vaid uurimisel. Seetõttu peaks olema ettevaatlik, mida (ja kas üldse) uurida, kuigi – vahet pole. Õudus (kurjus, tõeline kurjus) on nagunii kusagil olemas ja ootab oma aega, uuri või ära uuri.

Kogumiku esimene jutt “Dagon” mõjus kuidagi tuttavlikult, mis oli üllatav, aga lõpuks sain aru – see meenutas Tuglase novelli “Maailma lõpus” – see oli kuidagi kergendav, sest ega ma teadnud esialgu ju üldse, mida oodata. “Erich Zanni muusika” meeldis juba päriselt, samuti “Kummaline kõrge maja udus” – üks poeetilisemaid kogumiku lugusid.

Paar tsitaati ka.

“Suures sügavikus on imelikke asju, ning unistusteotsija peab ette vaatama, et ta valesid üles ei ärataks.” (“Kummaline kõrge maja udus”)

“Teispool elu piiri on õudusi, mida me aimatagi ei oska, ja vahel peibutab inimeste kurikaval uudishimu nad meie vahetusse lähedusse.” (“Olevus ukselävel”)

PS Ma ei julge nüüd küll siin hakata kellelegi midagi soovitama. Soovitada Lovecrafti oleks nii jäme etiketi rikkumine, et ma ei saaks seda kunagi andeks.