Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Need, kelle minevik kätte sai”

Väga ühtlane sari. Seda olen ma juba enne ka täheldanud.

Aga ei lähe kehvemaks. Või kui, siis õige natuke, nii juuksekarva jagu.

Mis on üsna tähelepanuväärne, sest “Need, kelle minevik kätte sai” on “Sebastian Bergmani needuse” seitsmes, eelviimane osa. Millest on muidugi kahju. Et see otsa saab.

Nii et Hjorth ja Rosenfedt taas oma tuntud headuses koos lõpukonksuga, mille lugeja silmapilk alla neelab, sest otse loomulikult tahaks ta kohe edasi lugeda.

“Neis, kelle minevik kätte sai” on konkse isegi kaks, ja vähemalt üks neist tüürib õnneliku lõpu poole. Kuivõrd neid üldse on olemas.

PS Loetagu, aga lugeda tuleb järjest. Selles mõttes, et alustada esimesest ja jätkata. Segiläbi ei saa.

“Sebastian Bergmani needuse” Ariadne lõngaks on uurijate lood, Sebastan Bergmani, Vanja, Ursula, Torkeli ja Billi omad, ja neisse ei saa karata keskelt.

Mõrvalood ise – naid saaks ka eraldi lugeda, aga need on kuliss.

Hans Rosenfeldt “Hundisuvi”

Et siis Rosenfeldt ilma Hjortita.

Iseenesest pole paha, selline turvaline Põhjamaade krimka, kuhu end unustada, ja parajalt paks ka.

Tegelastel enam-vähem on oma nägu peas, lugeja nõder aru orienteerub ka süžeeliinides, mis on tõesti eraldi märkimist väärt, sest neid on ikka paras hulk.

Soome ja Rootsi piirilinn Haparanda omaette tegelasena, miks ka mitte. Hea krimka on alati natuke rohkem kui krimka, või vähemalt püüab olla.

Mõnevõrra on seal lohetätoveeringuga tüdrukut, aga… No kas peab?!

Lõpp, see konks, mis sarja edasi viib, on küll natuke üle võlli, ja igatahes ei ole ta Kepleri Joona Linna või Rosenfeldt/Hjorthi Sebastian Bergmani laadi, no et kibeleks kohemaid edasi lugema.

Aga iseenesest pole paha. Sebastian Bergman küll mitte. Paraku. Nii et Rosenfeldt ilma Hjorthita on ikka Rosenfeldt, mitte vana hea tandem Rosenfeldt-Hjorth.

PS Ja see (iseenesest) on oluline märkus, sest mille muu pärast ma tema siis valisin. Ikka Bergmani pärast.

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Naine, kes ihkas õiglust”

Sebastian Bergmani sarja kuues raamat tuntud headuses, aga muidugi hoopis teine tera kui Hamish Macbethi lood.

Samuti ühtlane sari, aga – seotud rohkem kui mõni teine. Macbethi puhul näiteks pole eriti vahet, mis järjekorras lugeda. Aga Bergmani puhul – ma ei soovitaks alustada keskelt või lõpust. Alustada tuleks algusest.

Sest erinevalt Macbethi sarjast, mille osi seovad omavahel ainult miljöö ja tegelased kogu oma meisterlikult värvikirevas ja sõbralikus, aga ülimalt konstantses koosluses, on Sebastian Bergmani lood täis eksistentsialset ängi, mis võtab üha uusi kujusid ja mis seal imestada – on ju autorid oma sarja juba pealkirjastanudki “Sebastian Bergmani needuseks” – ainuüksi see ütleb sisu kohta nii mõndagi. Miljööl pole neis romaanides vähimatki tähtsust ja selgepiirilistel karakteritel samuti mitte. Ängil aga küll.

Kui peaks valima, siis on paeluvamad just Bergmani ja uurimisrühma teiste liikmete elud, nende luukered kapis, mitte konkreetsed mõrvalood, toosama lahendamatuna näiv äng. Hoiab ju osade vahel põnevust just see, Bergmani, Ursula, Billi, viimasel ajal eelkõige Billi lood, mitte kuritööd ise. Ühe kriminaalromaani kohta üsna meisterlik võte.

PS Huvitav, kas autorid tüürivad lõpu poole? Sellest oleks kahju, aga Billi, tundub, eriti kaua enam jätkata ei saa, lugu viitab sellele, et varem või hiljem tuleb kõik välja. Või on autoritel veel midagi varuks? Ma ei imestaks.

Bergmani endaga muidugi võiks jätkata lõputult.

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Need, kes läbi põrusid”

“Need, kes läbi põrusid” on nagu kohtumine vanade heade sõpradega.

“Sebastian Bergmani needuse” sarja viies raamat ei jää eelmistele põrmugi alla. Viis on sarja puhul aukartustäratav number ja olgu öeldud, et iga raamat on ligi 500 lehekülge, aga sari on üllatavalt ühtlane. Ei oska ühtegi teisest paremaks pidada ja miski ei ole muutunud tüütavaks, isegi mitte sarimõrvarid.

Enam-vähem sama põnev kui mõrtsuka(te) tagaajamine on uurijate eraelu ja imekombel on autorid suutnud vältida klišeelikku ületöötamise-depressiooni-alkoholi kolmnurka. Sõltuvustest muidugi ei pääse, aga need on mõnevõrra huvitavamad.

Kriminaalromaanide häda on see, et iga kuritegu saab lõpuks lahendatud ja see jätab lugejasse alati mingi kriipiva tühjuse. Hjorth ja Rosenfeldt on mööda loovinud sellestki karist. Kuritegu saab tõepoolest iga raamatu lõpuks lahendatud ja mõrtsukas püütakse kinni, aga alati on midagi, mis jääb pooleli või alles algab, et siis ühel  heal päeval uues raamatus jätkuda nagu kohtumisel vanade heade sõpradega.