Mõne raamatu lugemiseks olen liiga kaua aega võtnud. Seel võis olla aastatuhandevahetuse paiku, kui andunud BAASi-lugejana sain teada sellisest žanrist nagu alternatiivajalugu ja selle kuningast John Turtledove’ist. Idee ulmežanrist, misotsib vastust küsimusele, “aga kui see väike asi läinuks teisiti”, tundus põnev.
Aastad läksid. Olen juba ammu aru saanud, et ükskõik kui meeldivas žanris on võimalik kirjutada sulajama ja vastupidi. Olen ka kuulnud, et Turtledove on üks tüütu grafomaan, nii et suur soov temalt midagi lugeda oli selleks ajaks, kui välismaa e-raamatud meil kättesaadavaks muutusid, kadunud. Nüüd mõtlesin ühe siiski ette võtta.
Tagakaane tutvustusest lugesin, et tegevus käib maailmas, kus islamiusku ei tekkinud ja Bütsantsi impeerium jäi püsima. Ja järsku tabas mind hirm – ja mis siis, et jäi püsima? Miks ma arvan, et sellisest maailmast kirjutatud raamat on põnev? Kuidas see üldse on jutustatud? Mingi romaaniks kirjutatud strateegiamäng, kus lugejale peaks erutust pakkuma tegelikust ajaloost erinevad lahendused? Aga ma ju ei tunnegi nii palju ajalugu, et selliseid kohti üles leida, rääkimata nende üle rõõmu tundmisest. Lugema hakkasin üsna pelglikult.
Õnneks ei osutunud asi nii hulluks. Esimene meeldiv üllatus oli see, et tegemist on sisuliselt iseseisvatest juttudest kokku pandud kogumikuga, mida ühendab sama peategelane, Bütsantsi salaluure agent Basil Argyros, kes asjaolude sunnil igas osas midagi leiutab või avastab, mis meie maailmas on teistmoodi tekkinud. Peab Turtledove’i kiitma. Lood on niiviiisi kirja pandud, et tajud ka ise, milline imeriist on näiteks pikksilm või milline õnnistus oli rõugetest jagusaamine. Mõni lugu oli päris karm, näiteks rõugete osa, ja pärastpoole, kui Pärsia kaunis naisagent mängu tuli, läksid päris jamesbondilikuks. Tasus lugeda küll. Vaimustuses ei ole ja järgmisi ta raamatuid kohe otsima ei hakka, aga tore oli.
Kirjakoi 