Pensionile jäänud ja saarestikku elama asunud arst Fredrik Welin ei ole eriti kena inimene. Pole kunagi olnud. Ei noore ega vanana. Alates sellest, et ta valetab ja sorib võõrastes asjades ning nuhib teiste järele ja lõpetades kõigi nende elus kohatud naistega, keda ta tegelikult üldse tõsiselt ei võta, ning täiskasvanud tütrega, kelle olemasolust polnud tal õrna aimugi.
Ta on pahur, endassetõmbunud, üksildane ja hirmul. Muidugi ei oska ta lõpuks kõige sellega suurt midagi peale hakata. Kes oskaks, kui ehk romaanitegelased välja arvata, aga nemadki mitte alati.
Iseennast võtab Fredrik Welin vägagi tõsiselt ja mingil paradoksaalsel moel tunduvad kõik need mitte tõsiselt võtmised seda isegi kinnitavad, nii et… tõenäoliselt oli Welin hea arst ja on lõppkokkuvõttes ka hea inimene aga… tegelikult ei ole see raamat ju üldse sellest.
Kõiki Mankelli romaane iseloomustab mingi sordiini all olev (kindlasti mitte põhja-euroopalik) kurbus ja lagunemine, modianolik fragmentaarsus ja päästmatult käest libisemise tunne, nagu koosneks kogu elu vaid unenäolistest hetkedest võõral ballil, kuhu on satutud kogemata ja mingil üdini mõistetamatul põhjusel.
Kas me kõik oleme vaid külalised oma elus?
Paistab, nagu oleks just see autori sõnum, mille ta on meisterlikult rüütanud põnevatesse (mõrva)lugudesse.
Mõned tsitaadid ka.
“Nagu alati, tõusin kohe üles. Voodisse lamama jäädes levib mure üle kogu keha.”
“Vananemine oli nagu vaikselt üle mere lähenev udu.”
“Sügisööd on alati olemas olnud ja kestavad ka pärast mind. Mina olen ajutine külaline pimeduses, ei kunagi midagi enamat.”
“Seal oli endiselt baar. Kõhklesin, kas minna sisse. Mul oli hirm, et avan ukse minevikku ja astun kunagiste sündmuste keskele. Olin üpris veendunud, et baarileti ääres istub sama naine ja suitsetab sama sigaretti.”
PS Peale kõige muu teab Mankell, mis on päriselt tähtis: vana laud, liimijäänustega klaaspurk, katkine linnupuur, laululindude hooldamise juhend, tahmast puhtaks küüritud õunapuu ja kingapannal.
“Uues majas panin sellesse tuppa laua, mille leidsin surnud pääsukesi täis paadikuuri pööningult. Sellel laual seisid nüüd liimijäänustega klaaspurk ja vana katkine linnupuur. Laululindude hooldamise juhendit lehitsesin õhtuti enne magamajäämist. /…/ Silmitsesin õunapuud, mille olin seebi ja veega puhtaks küürinud. Puu oli nüüd endist värvi. Aga ma ei teadnud veel, kas ta ka vilju kannab. /…/ Põranda all maa sees plekkpurgis oli Giaconelli kingapannal. /…/ Augusti lõpp oli käes.
Sügis oli tulekul.
Kuid pimedus ei hirmutanud mind enam.”
“Itaalia kingi” tahtsin osta. Puhtalt sellepärast, et kui Wallanderid juba on, olgu siis “Itaalia kingad” ka, kuigi Wallanderiga pole tal peale autori pistmist. See pole isegi krimka, aga mind huvitas, kuidas Mankellil millegi muu kui Wallanderi ja krimkadega on.
Kirjakoi 