Sally Rooney “Normaalsed inimesed”

Väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest. Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga.

Need neli lauset panin ma kirja, kui olin lõpetanud “Vestlused sõpradega” ja iseloomustavad ka käesolevat. Üsna ebamugavad raamatud mõlemad.

Või nagu Eia on kaane peal öelnud:”Kõik me eeldame ja proovime teise mõtteid lugeda, teeme tagajärgedega otsuseid selle põhjal, mida arvame, et keegi mingi sõna või teo või tegematajätmisega mõtles.”

Tuttav lugu, kas pole?!

Me tõlgendame, täidame iseenese tarkusest lünki ja laseme teistel neid täita. Pole siis ime, et maailm pudeneb sõrmede vahelt kui liiv.

Kõigest sellest Rooney muidugi ei räägi, selles mõttes, et ta räägib nii, et jätab rääkimata. Kõik tähtsamat ta ei sõnasta – vana hea jäämäe meetod – näha on vaid tipp, suurem ja oluline osa on vee all, aga vägagi olemas ja oma pelgas aimatavuses seda õudsem.

Üks ilus tsitaat ka:

“Õues kerkib ta hingeaur peene uduna õhku ning lumi muudkui langeb nagu ühe ja sama tibatillukese vea lakkamatu kordumine.”

Sally Rooney “Vestlused sõpradega”

vestlused-sõpradega“Vestlused sõpradega” on kahtlemata üks viimase aja paremaid lugemisi. Või isegi mitte viimase aja.  Üldse.

Ei raatsi käest panna ja pärast mõtled veel tükk aega.

Erinevalt neist häist, mille paned iga natukese aja tagant käest, lõpuks saad ikka läbi… ja pärast mõtled veel tükk aega.

Kui hakata ümber jutustama, siis kõlaks “Vestlsed sõpradega” nagu mage naistekas. Mis on Kaire peal kontrollitud. Tõepoolest kõlas.

Aga ta ei ole, mitte ühegi kandi pealt.

Kui püüda kuidagi teisiti, siis on need sõna otseses mõttes vestlused. Sõpradega.

Aga veel rohkem seda, millest ei  vestelda. Kuigi peaks.

Või mine sa tea, vahest ei peaks ka.

Vahet pole. Selline väljajätteline romaan järkjärgulisest lagunemisest.

Inimesed vist jäävadki üksteist valesti lugema. Alati ei lõpe see hullusti, aga mõnikord lõpeb. Isegi väga. Mingis mõttes “Klaaskupli” moodi.

PS Küll on hea, et Tiina seda mulle soovitas. Ise ei oleks osanud.

PPS Tegelt oli mul kogu aeg selline tunne, nagu see oleks Silvia kirjutatud.

Meie Silvia. Mitte Plath.

Eoin Colfer “Artemis Fowl”

artemis “Artemis Fowl” on üleilmne lastekirjanduse hittraamat, mis ilmus küll ka eesti keeles, aga mulle tundub, et vähema tähelepanuga. Vähemalt ei mäletanud seda näiteks paari raamatukogu töötajad.

Peategelane Artemis Fowl II on rikka ja vana suguvõsa värskeim võsu, 12aastane geenius-kurjategija, kelle isa on õnnetuses teadmata kadunuks jäänud, ema ära pööramas ja varandus kokku kuivamas. Miks mitte varastada kulda haldjatelt, kellel seda kraami teadupärast jagub? Fowl koos oma truu teenri ja turvamehe Butleriga hangivad haldjaraamatu ning varsti hakkab poiss plaani ellu viima, püüdes pantvangi haldjapiiga Holly Shorti (kes juhtub olema maa-aluse haldjamaa esimene naispolitseinik). Haldjate reaktsioon on valuline, mitte niivõrd väljapressitava kulla kui fakti pärast, et inimeste käes on haldjaraamat ja see viib ilmselt kahe rassi verise konfliktini. Järgneb hoogne ja põnev action ning üksteise ülekavaldamine. Colfer ise on öelnud, et kirjutas Die Hardi lastele ja ma saan aru, mida ta silmas peab.

Colfer on iirlane ja tema haldjad ei ole “Sõrmuste isanda” nõtked ebamaised olendid, vaid päris kirev seltskond, keda iirlaste legendid haldjarahvaks nimetavad. Nad on tehnoloogia arengult inimestest kõvasti ees. Mulle olid nad palju sümpaatsemad kui see kullamaias poisike – ei juhtu just tihti, et lugeja läheb peategelase vastaste leeri üle. Külmaks jätvale peategelasele vaatamata loen võibolla isegi järgesid (neid on vist seitse).