China Miéville “Perdido tänava jaam” 1-3

perdidoTasub vist kohe öelda, et siin ei ole tegemist mingi triloogia või järgedega. See on üks tervikromaan, milles isegi peatükkide numeratsioon ei alga uues osas otsast, vaid jätkub sealt, kus eelmises pooleli jäi. Küllap ei olnud Eesti kirjastusel trükitehnilistel põhjustel võimalik seda koos välja anda.

Vahet pole, see on superlahe romaan. Esimesena väärib märkimist tegevuspaik New Crobuzon, hiigellinn Bas-Lagi nimelises maailmas. New Crobuzon on kirev, elust pulbitsev, ajalugu, kuritegevust, ülimat vaesust ja rikkust täis metropol, mis on nagu kümme korda üle võlli versioon Londonist.

Seda maailma asustab ülimalt kirev seltskond rasse ja maagilisi olendeid, kes paistavad olevat mõnelt Hyeronymus Boschi maalilt. Hämmastav on see, et kirjanik suudab nad kõik elavaks muuta, olgu see siis tüüakas kaktus-inimene, putuka ja inimese hübriidrass või mõni päris veider tegelane.

Žanriliselt on see ka uskumatu segapudru. Fantasy, kus võrdselt tähtsad on maagia, steampunk-tehnoloogia ja teadus. Algab nagu suhteromaan kunstniku ja teadlase vahel, siis jälgib rohkem naise kunstnikutööd ja tohutu teadusliku läbimurde lävel seisva mehe tööalaseid pingutusi aga teisest osast läheb selliseks action-õudukaks et näri ainult küüsi.

Vaatasin, et Goodreadsis päris palju rahvast kirus venivat algust ja raamatu liigset pikkust. Mul oli pigem vastupidi. Kui midagi üldse sellele romaanile ette heita, siis seda, kuidas ülekaaluline keskealine teadlane või arg suli muutuvad vajadusel ülivaprateks kangelasteks.

Ma siiski ei nori actioni-osa kallal, see oli väga põnev. Aga eriti meeldis mulle esimene osa, kus tuli New Crobuzoni ja selle elanikke avastada. Keegi mõnda aega tagasi kurtis, et ulmet on raske lugeda, sest selles on palju väljamõeldud sõnu ja mõisteid. Ma ei saanud siis hästi pihta, mida ta öelda tahab. Pean ennast väga kogenud ulmelugejaks, aga selle raamatu maailmast arusaamine oli ka mulle paras detektiivitöö (ja pool lõbu). Vähemalt esimeses osas oli pea igal leheküljel mõni koht, kus tuli pidurit tõmmata – oot, mida – uuesti lugeda ja mõelda, kuhu see mosaiigitükk selles veidras maailmas paigutub.

“Perdido tänava jaam” oli noore briti kirjaniku China Miéville´i läbimurderomaa, mis ilmus aastatuhandevahetusel. See sai kahe kõige tähtsama USA ulmeauhinna Hugo ja Nebula lõppnominentide hulka, kuigi ei võitnud kumbagi. Vaatasin uudishimust, mis imeteos see siis hääletajate arvates “Perdidio tänava jaamast” parem oli. Tuleb välja, et Neil Gaimani “Ameerika jumalad”. Pole ka paha, aga minu isikliku arvamuse kohaselt tükk maad igavam ja fantaasiavaesem.

Sarah Winman “Plekkmees”

PlekkmeesNonii.

Et “Plekkmees” oli siis eelviimane raamat raamatukogust.

Üks on veel jäänud – “Reisija” Jean-Christophe Grangé – määramata ajaks.

Küll on hea, et Ulvi selle mulle toidupoe kassasse tõi. Raamatukogu oli selleks ajaks juba kinni, esialgu 1. maini, kui miski ei muutu. Kas muutub, ei tea.

700 lehekülge suurepärast krimkat – see ikkagi on midagi. Lohutav igatahes.

Aga “Plekkmees” – ega selle kohta olegi muud öelda kui Tokarczukile toetudes nentida – kurbus on viies ürgelement. Maa, tuli, vesi, õhk ja – kurbus.

Mis kogu oma koleduses on ikkagi imeilus.

Winmani kõige kurvem raamat, kuigi kurvad on nad kõik.

“Imeliste sündmuste aasta” on kõige ilusam. “Kui jumal oli jänes” on kuskil vahepeal.

Mingis mõttes eriolukorras elame kõik. Kogu aeg. Ainult me ei. Pane seda tähele. Või siis paneme. Vahet pole.

Aga nüüd “Reisija” kallale, kuni seda jätkub.

PS Eks üht-teist ole ju oma riiulites lugemata ka.

Sarah Winman “Imeliste sündmuste aasta”

winmanLugu, mis algab unenäo sabasulgedega, mis lipsavad peost, ei saa olla muud kui kaunis.

Pagar, kes küpsetab oma leibade sisse laulud ja mälestused.

Vana naine, kes ootab.

Aeg, mil keegi ei mäleta enam, kui sa olid laps.

Hirm oma elu ära unustada.

Kuulujutupüüdja. (Sõna otseses mõttes, see on selline lõks.)

Taevast alla visatud meritähed, kelles ei kustu igatsus kodu järele.

Merineitsist ema, kes lasti hülge pähe maha.

Sõjast tagasi tulnud mees.

Ajakirjadest välja lõigatud tükkidest kokku kleebitud pilt.

Jah, “Imeliste sündmuste aasta” on muinasjutt, nagu on muinasjutt terve maailm ja elu. Või siis mitte. Oleneb kuidas võtta.

Lõppude lõpuks oleneb kõik vaatenurgast ja valgusest.

Paar tsitaati ka.

“Voodi oli üles tehtud ja Marvellous oli sellele laotanud oma elu kõige tähtsamad asjad. Seal lebasid astelherneõis, meritäht, ühepennine münt ja huulepulk. Veel oli seal Ameerikast saadetud postkaart ja väike merikarpidest laegas, mida ta ema oli kunagi rinnal kandnud. Majapidamine oli korda tehtud.”

“Minu leibade sisse läheb kõik. Nimed. Laulud. Mälestused.

/…/

Aga mida mälestused teevad?

Annavad magusa maitse, kostis Wilfred naeratades. Aga mälestustega ole ettevaatlik, hoiatas ta. Koos mälestustega võib muudki tainasse pugeda.

Näiteks mis? uuris Peace.

Näiteks kahetsus.

Aga mida kahetsuse vastu teha?

Lisa rosinaid! teatas Wilfred uhkelt.”

PS Tea, mis maitsega see laukaploomidžinn küll võiks olla?!

Sarah Winman “Kui jumal oli jänes”

Winman“Kui jumal oli jänes” on natuke nagu Foeri “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” – lapsest jutustaja, ühe korraliku kunstisaali täis kummalisi sugulasi ja tuttavaid, üks veidram kui teine.

No ja muidugi 11. septembri kaksiktornide katastroof.

Kui ühe parafraasiga kokku võtta, siis on see lugu ajast, mil unistused olid väikesed ja kõigile kättesaadavad, maiustused maksid penni ja jumal oli jänes.

Mulle lihtsalt tuli ühel heal päeval raamatukogus meelde, et Lehte oli hakanud “Kui jumal oli jänesest” rääkima pärast seda, kui mina olin talle rääkinud Nicole Kraussi “Suurest kojast”.

Mis omakorda tekitab tagantjärele veel ühe seose, sest Kraussist Foerini pole pikk tee.

Seda, kuidasmoodi jumal oli jänes, Lehte mulle ei ütelnud. Ütles, et ei saa seda teha.

No ja ega ta saanud ka. Kuidas sa ütled, kui jumal on jänes ja sul on võti, aga ei ole lukku ja kirjutuslaud on kadunud 🙂

Selleks oleks vaja kolme romaani täit sõnu. Nii et loetagu. Kõiki kolme.

Peter F. Hamilton “The Naked God”

nakedgodTegemist on The Night´s Dawni nime kandva triloogia kolmanda osaga, žanrilt pesueht kosmoseooper, üle 1300 lehekülje. Olen 2006. aastal arvustanud BAASis teist osa ja lõpetanud sõnadega: “Üldiselt ei ole ma siukeste kosmosesarjade fänn, aga pärast hädavajalikku hingetõmbepausi kavatsen kolmanda osa ka läbi lugeda.” 14 aastat läks mööda ja loetud ta sai. Ainult et mälu ei ole enam endine ja raske oli meenutada, kes on kes ja kuidas ta loosse puutub. Üldine lugu oli mul meeles, sest see oli lihtsalt nii äge. Kolkaplaneedil Lalonde juhtub midagi, mis võimaldab surnud hingedel elavate kehasid üle võtta. Selgub, et pärast surma on nad vaevelnud piinades, mille kõrval põrgu tundub paradiis. Seepärast on neil vastupandamatu tung elavasse kehasse tagasi pääseda. Kui surnu su keha üle võtab, jääb su enda vaim allasurutuna kehasse alles. Surnu ülevõetud inimene on hirmtugev ja käsutab valge tule nimelist võimet. Neid ei õnnestu Lalondele aheldada ja teise osa lõpuks on tavaline osa inimkonnast tohutute pingutustega suutnud end täielikust kaotusest pääseda. Kuidas olukord aga võiduks pöörata, pole neil õrna aimugi.

Kulus 250 lehekülge, enne kui suutsin esimesse tegevusliini ennast nii sisse lugeda, et läks väga huvitavaks. Selles pääseb eriti jälk elav surnu Quinn Dexter Maale ja asub seda üle võtma. Maale jõuavad ka teda jälitavad tavainimesed Louise ja Genevieve Kavanagh – esmapilgul kõige ebasobivamad kangelased. Lapseohtu õekesed on juba surnute poolt vallutatud idülliliselt Norfolki planeedilt ja aadlipreilid, kelle senine elu on kulgenud vanemate range järelevalve all ja muidu nagu vati sees. Louise on peale selle veel lapseootel, isaks kosmoselaeva kapten ja kahe esimese osa kangelane Joshua Calvert. Sere on päris hea liin. Dexter on neetult kaval ja kuri, Louise osutub ootamatult visaks ja tema Maa-avastamist samuti põnev lugeda. Maa tegelikud valitsejad, hallid kardinalid, kelle olemasolu tavainimesed ei aimagi, on ühest küljest stiililiselt juba väga pulp, kohati aga siiski väärilised vastased Dexterile.

Tagasipöördunud surnute peamine juht on aga Al Capone, kes on oma käpa alla saanud juba mõne planeedi ja korraliku kosmoselaevastiku. Tema meetodid uue impeeriumi loomiseks ei erine nendest, millega ta omal ajal Chicagot valitses. Tema peatükke on päris huvitav lugeda.

Kolmas liin, millele on rohkem tähelepanu pühendatud, kirjeldab surnute ja Kulu kuningriigi (üks iseseisvaid ja võimsamaid inimkonna osasid) võitlust planeedil Ombey, mida kuningriik tahab surnutest puhastada. Sellest liinist hakkasin ma rohkem aru saama vist alles raamatu teises pooles, kui meeleheitel surnute tahe oli viimase neile jäänud maatüki sellest universumist kusagile tundmatusse kohta minema viinud. Surnud võisid piisava hulga ja soovi korral terveid planeete meie universumist mujale viia. Nad ise olid veendunud, et kusagile normaalsesse kohta, kus nad saavad föderatsiooni vägedest rahu. Mõni planeet oligi juba läinud.

Liine on veel. Tähtsaim neist Joshua Calverti oma, kes oma kosmoselaevaga läheb kontrollima vihjet, nagu suudaks ühe tulnukrassi ammukadunud jumal inimesi surnute probleemi osas aidata.

Kokkuvõttes paras tohuvabohu, mis leiab küll lõpplahenduse (muidu vist ei oleks viitsinud seda lõpuni lugedagi, kui ei oleks olnud närivat uudishimu, kas ja kuidas elavad surnutest vabanevad), aga ma ei ole kindel, et see on õnnestunud lõpp. Stiililiselt oli see igal juhul jabur, selline tunne, nagu lõppeks kosmoseõudukana alanud ja militaarulmena jätkunud oopus mingi muusikalinumbriga. Mõned tegelased ja nende agenda mulle ei meenunudki ja ma lugesin nende tegemisi kirjeldavad leheküljed läbi lihtsalt kohusetundest. Aga suuremalt jaolt oli raamat põnev ja meelelahutuslik ning seal oli kõike, mis ulmesse mahub – isegi häid ideid, põnevaid võõraid tsivilisatsioone ja filosoofiat.

Elizabeth Macneal “Nukuvabrik”

nukuvabrikMa ikka nuputasin, kuidas saab üks debüütraamat nii kiiresti hitiks. Ilmus Inglismaal ja USAs sel aastal, juba on eesti keeles olemas ja muudkui kiidetakse. The Guardian, kus pakuti välja viis selle aasta paremat briti kirjandusdebüüti, selgitas natuke. Raamatu esimese osa eest oli noor kirjanik saanud eelmisel aastal Šotimaal mingi auhinna ja kirjastused olid selle peale tormi jooksnud.

Sisututvustus kõlas üsna paljulubavalt – 19. sajandi keskpaiga London, noore naise püüded kunstnikuks saada (mulle meeldib ilukirjandus, mis räägib loomisest, ükskõik kas kujutavast kunstist, kirjandusest või millestki kolmandast) ja see kõik veel põnnevusromaani formaadis. Isegi eestikeelse väljaande kaanel oli kirjas, et põnevusromaan.

Kahjuks ei olnud see raamat ei korralik põnevusromaan, kunstnikuromaan ega isegi armastusromaan, vaid jäi mitme žanri vahepeale rippuma. Algus oli paljulubav – noor Iris töötab koos oma õega ühe jubeda vanamuti juures nukuvalmistajana, aga tema ambitsioon on päris kunst. See on muidugi sisuliselt võimatu, sest ta on vaene, madalast klassist ja naine.

Madalast klassist ja läbimurdest unistav on ka topisevalmistaja 37aastane meesterahvas Silas Reed. Ta on oma valdkonnas meister, aga eraelus üksik ja sotsiaalselt staatuselt ikka madal kui prügi. Rikkad vanamutid armastavad ta liblikatest ehteid ja kunstnikud ostavad meelsasti topiseid, et nende järgi loomi maalida. Muidu peab kunstiringkond, nagu ka kirurgid teda veidrikuks, kellega ei sobi läbi käia.

Kord märkab Silas linna peal Irist ja armub pööraselt. Lolli peaga soovitab ta aga Irist ühele noorele prerafaeliidile Louis´le modelliks, mis annab neiul võimaluse nukuvabrikust töölt lahkuda ja lisaks modellisissetulekule õppida ise maalima. Iris ja Louis muidugi armuvad, topisetegija armastus muutub aga ohtlikuks kinnismõtteks (minu arust peaks mõni topisetegijate liit hakkama filmitegijaid ja kirjanikke nende halvas valguses näitamise eest kohtusse kaevama. Kui kusagil on tänapäeval tegelaseks topisetegija, siis on ta raudselt maniakk). See on umbes esimene kolmandik ja ülejäänud raamat tiksub kohutavalt ettearvatavat rada pidi lõpuni. Muide, ma ei spoilerdanud siin suurt midagi. Kirjanik ei püüa midagi lugeja eest varjata. Nagu uus tegelane sisse tuleb, on selge, mislaadi inimesega on tegemist ja kuhu ta loos paigutub. Nii palju siis põnnevusest.

Natuke käisid närvidele mõned stereotüübid – tugev kangelanna on punapea, topisetegija on värdjas. Ja juba ammu võidetud lahingute valimine loo konfliktiks on nii turvaline, et imelik hakkab. Naine tahab karjääri teha ja kunstnikuks hakata! Selge see, et 21. sajandil on kõik peategelanna poolt.

Aga praegu võib jääda mulje, et raamat on lootusetu käkk. Tegelikult mitte. Keskkond, 19. sajandi London, oli väga õnnestunult välja maalitud ja Macneal kirjutab päris hästi.

Robert Louis Stevenson “Röövitud. Catriona”

roovitudSee punase seljaga raamat on mu vanematekodus olnud vist kauem kui mina. Olin lapsena kõva lugeja ja kui mingil hetkel jõudis mulle kohale, et raamatu autor on sama mees, kes kirjutas “Aarete saare”, proovisin ka seda läbi lugeda, aga edutult. Verevaene sisututvustus ja igav sissejuhatus peletasid mu eemale. Praeguseni ma tegelikult ei teadnud, kas õnneks või kahjuks. Nüüdki olen kahevahel. “Röövitud” oleks kindlasti kümneaastasele põnev olnud, “Catriona” ilmselt aga igavene jura. Praegu seda romantilist seiklust 18. sajandi Šotimaal lugeda oli vägagi lõbus.

Kaks romaani moodustavad tegelikult terviku. Esimene on tõesti seikluslik. Vaene orvuks jäänud nooruk David Balfour saadetakse sugulase juurde. Segub, et Davidi kadunud isa oli aadlik ja tema vend, vana veidrik Ebenezer võtab noormehe oma lossi. Aga vanamees on ihne ja halb, proovib poisist mitut moodi lahti saada ja lõpuks müüb laevale, mis peaks ta viima Ameerikasse istanduseorjaks. Küllap oleks nii läinudki, kui meremehed ei korjaks pardale merehädalist, Šoti mässajat ja lindpriid Alanit. David päästab mehe elu, nad elavad üle laevahuku ja pääsevad Šoti randa. Peagi on Alan ja David kahtlusalused mõrvas, nad peavad hiilima läbi Šotimaa Edinburghi linna, et vähemalt David saaks oma nime puhtaks pesta. See on “Röövitud”. Mõõgad kõlisevad, püstolid pauguvad, on möllu ja tagaajamist.

“Catriona” esimeses pooles jookseb David juristide vahet, et õiglust jalule seada. Tema on väike kala, aga kohtu all on suured ja mäng on poliitiline, nii et aus poiss ei huvita eriti kedagi. Vahepeal kohtub noormees mõnda neidu ja armub ühte neist, Catrionasse. Viimane veerand on kahe noore armastuslugu. See “Catriona” lõpp oli pööraselt naljakas, kuigi ma ei ole kindel, kas autor päris seda soovis. David on väga hea protestant – tagasihoidlik, aus, igavesti ihne ja täiesti eluvõõras. Eriti naistega suheldes ajab ta suust välja puhast iba, aga on ka võimeline näiteks kusagil urkas purjus kõrilõikajatele ütlema: “Härrased, te tõesti ei peaks kaarte mängima, sest see ei ole džentelmenile kohane meelelahutus.” Ma kardan, et selliseid tüüpe ei ole kunagi elanud. Stevenson, kes kirjutas raamatu 19. sajandi teises pooles, on rääkinud, et pidas lugejana silmas koolis käivaid noorsande, kellele seiklusjutu kaudu igasuguseid muid tarkusi sisse sööta, nii et küllap sellepärast on David nõnda vooruslik. Seda, et Stevenson oskab kujutada ka päris inimesi, on näha enam-vähem kõigist ülejäänud tegelastest, kõik parajad tegelinskid, kellele patud pole võõrad.

Brian Aldiss “Helliconia Spring”

helliconiaBrian Aldiss on üks tegijamaid inglise ulmekirjanikke. Oli uuendaja ja mässaja, aga ka lihtsalt kõvade täitsa klassikaliste lühijuttude kirjutaja. Ja ta romaanid on head. Täitsa pime usk temasse tekkis mul paar aastat tagasi, kui lugesin läbi romaani “Greybeard”, mis sisukokkuvõtte järgi ei oleks tohtinud mulle mingi nipiga meeldida, aga tegelikult oli väga hea. 1980ndatel kirjutatud Helliconia triloogiat peetakse tema üheks peateoseks ja nii ma üldse ei kõhelnud, kui avastasin, et selle sissejuhatav osa sobib Facebooki “Lugemise väljakutsesse”, kuna on ilmunud mu esimesse klassi mineku aastal. Paraku osutus see väiksemat sorti pettumuseks. Ootasin Aldissi versiooni Majipoorist, aga sain “Välek vibulase”.

Helliconia on Maa-sarnane planeet, mida asustab kohalik mõistuslik rass ja inimesed. Planeedi ökosüsteemi väljamõtlemisse on Aldiss kõvasti panustanud. Suur erinevus Maast on see, et nn pikk aasta kestab oma paar tuhat meie aastat. Triloogia avaosas peavad kõik Helliconia elanikud kohanema pärast tohutupikka talve tuleva kevadega ja see on keerulisem kui võiks arvata. Esiteks keegi ei mäletagi, et mingi talvest teistsugune kliima võiks olemas olla. Teiseks aktiveerub soojaga üks üsna hirmus viirus, mis hakkab planeedi elanikke tapma.

Ei ole midagi öelda, planeet on huvitav. Aga inimesed ei ole, sest nad on mandunud pronksiaja taseme metslashõimudeks. Ja nii peab lugeja taluma kümnete ja sadade lehekülgede kaupa kirjeldusi, kuidas loomanahkades Mõhk ja Tölpa oma puuodadega loomi kütivad. Et tegemist on ulmega, saab aru sellest, et saagil on kiiskav siniroheline nahk ja kuus sarve. Ehk ka sellest, et kõvasti pingutades on võimalik oma surnud esivanematega suhelda.

Umbes 200. leheküljel hakkab lugu veidi huvitavamaks muutuma, kui peategelaste suguharu ette kerkivad valikud, kas ja kui, siis millises suunas areneda. Lõpuni jääb see ühe vähetähtsa hõimu looks, nii et suure ja põneva planeedi potentsiaal jääb ära kasutamata.

Diana Wynne Jones “Pimeduse isand Derkholmist”

pimeduseisandRaamatu tegevuspaik, üks meie paralleelmaailmu, on täitsa tüüpiline fantasy-keskkond. Maagia toimib ja tegutsevad võlurite koolid, on uhked ja ilusad haldjad, kullamaiad päkapikud, sama kullamaiad draakonid ja muud muinasjutulised olendid, kes kõik jagavad toredat pseudokeskaegset maailma. Elu oleks ilus, kui mitte juba 40 aastat ei oleks maad vaevanud kohutav ike – väga ebasoodne leping meie maailma ärimehe mister Chesneyga. Mr Chesney toob iga aasta meie reaalsusest sinna turiste. Ja nende arusaamade kohaselt vaevleb iga fantasymaailm loomulikult pimeduse isanda raudrusika all. Nad ootavad oma reisilt uhket questi mõistatuste, kollolendite rünnakute, hea ja kurja lahingutest osavõtu ja lõpuks pimeduse isanda enda alistamisega. Selle kõik peavad vaesed kohalikud mr Chesney juristide valvsa pilgu all turistidele korraldama. Lepingut murda ei julge keegi, sest selle garant on väga võimas deemon, kes Chesneyt toetab.

Alustuseks ei ole selles maailmas pimeduse printsi ja vaesed võlurid peavad iga aasta kellegi endi seast selleks määrama. Vabatahtlikke ei ole ja sel aastal minnakse oraakli juurde kavala küsimusega, kes oleks see Pimeduse Isand, kes mr Chesney turismiäri ära lõpetaks. Vastus on võluritele üllatav – rolli peab endale kanda võtma läbikukkunud võlur Derk ja turistide  grupijuhiks tema teismeline poeg Blade.

Derk ei ole tegelikult selline jopski, nagu mõned ülikoolis kõrgel kohal võlurid arvavad, ja ta haarab tohutul ülesandel nagu härjal sarvist. Headuse ja kurjuse maailmasuurune malelaud hakkab nuppudega täituma, tuleb kindlustada, et hukkumisele määratud asulad oleksid valmis hukkuma, nikerdada sadu aardeid turistidele leidmiseks ja välja mõelda vihjed, kuidas neid leida ja lõpuks muidugi oma armas segasumma suvila laadne kodu hirmuäratavaks lossiks muuta. Appi tuleb võtta kogu pere, eelkõige lapsed, kelle seas on paari inimese kõrval ka hulk Derki loodud rääkivaid greife, tiibadega hobuseid ja muid veidraid olendeid (osasid neist luges ta oma lasteks, osad olid lihtsalt huvitavad eksperimendid ja lõpuni ei suutnud ma neil vahet teha, kes on kes).

Et selline väheke äraspidine fantasyraamat siis briti vanaproualt, kes kirjutas oma eluea jooksul tohutu hulga laste- ja fantasyraamatuid. Tuntuim on vast “Howli liikuv kindlus”, mille tegi ülikuulsaks Jaapani 1986. aasta multikas, mis kandideeris ka Oscarile. Ise olen paari tema teist raamatut lugenud ja need olid samuti ülilahedad.

Nagu on ka “Pimeduse isand Derkholmist”. See on ühtaegu naljakas paroodia fantasyžanri pihta (meeldis isegi rohkem kui Pratchett) ja vaimukas ning värske fantasy. Möll, millesse Derki pere satub, on üsna hoomamatu ja seepärast kipub lugedes vahel järg käest minema, kus keegi parasjagu hädas on. Mõnest potentsiaalsest suurest sündmusest libisetakse nii üle, et seda ei pane tähelegi. Aga see vist ongi nii mõeldud. Olin alguses kergelt kahtlev, kas sellise iseenesest toreda, aga siiski ühe äraspidi-fantasy idee peale saab kirjutada 470-leheküljelist telliskivi, aga raamat oli nutikalt üles ehitatud, arenes ja pööras ootamatutesse suundadesse lõpuni.

Aga tühja sest tegevusest. Tegelased on selle raamatu kõige suurem väärtus. Derki pere oleks nagu mõnest Lindgreni raamatust – ühtaegu soe ja kokkuhoidev, teisalt aga eluliselt ebatäiuslik. Näiteks Derki abikaasa, universumeid valmistada oskav kaunis Mara on hakanud viimasel ajal oma mehest “lahku kasvama” ja Derk kardab, et käimasolev tohuvabohu lõhub abielu lõplikult. Tütar Shona, noor bard, leiab järsku oma esimese armastuse paralleelmaailmast tulnud turisti näol, kes on mänguplaani kohaselt määratud surmale. Ja nii edasi.

Julgen soovitada lastele, noortele, igasugustele fantasy-lugejatele. Diana Wynne Jones teeb Potterite ja Narniate autoritele iga kell ärtust ära.

John Wyndham “Kraken ärkab”

wyndham krakenEsmalt märgatakse salapäraseid punaseid kerasid, mis ilmuvad taevasse jumal teab kust ja kaovad kõige sügavamates kohtades merepõhja. Siis hakkavad kaduma sõjalaevad, aga veel ei tunnistata teooriaid intelligentsetest tulnukatest meres. Tõsiselt hakkavad valitsused muretsema, kui kaduma hakkavad reisilaevad ja merest hakatakse ründama saartel asuvaid inimasundusi. Kui merevee tase hakkab tõusma, on muretseda juba hilja, riigid varisevad kokku ja inimkond näeb vaeva, et elus püsida. Romaani peategelased, ajakirjanikest abielupaar on kõige selle keskel algusest lõpuni.

Kui oleksin ainult sisututvustuse järgi otsustanud, ei oleks ma seda kindlasti lugeda viitsinud. Kokku võtsin end kahel põhjusel – esiteks lootsin, et jõuan osaleda Stalkeri auhindade hääletusel, millega valiti parimaid möödunud aastal eesti keeles ilmunud ulmekaid (ei jõudnud); teiseks oli kaanel John Wyndhami nimi. Wyndhamil on supervõime muuta tüütud maailmalõpulood mõnusaks ulmeks. Mõelge ise, kui jabur on eestis väga populaarne “Trifiidide päev” tegelikult – pea kõik inimesed jäävad pimedaks ja vähesed ellujäänud peavad võitlema lihasööjate taimedega. Kõlab nagu tõeline pulp, aga kõigile meeldis. Mulle ka.  Kui hull see Kraken siis olla saab.

Ei olnudki hull, vaid väga meeldiv. Romaan oli osavalt üles ehitatud, nii et inimeste ja tulnukate duell hoidis põnevust üleval läbi raamatu – milline käik järgmiseks välja mõeldakse ja kuidas vastane sellele reageerib. Ulme mõttes oli ideid, mis mulle meeldisid. Maailmamere soojendamine selle asemel, et saata rohelised mehikesed laserrelvadega tänavatele. Saladuseloor võõra rassi osas püsis ja hoidis salapära. Väga hea oli “lihtsate inimeste paanikassesattumise vältimise” nimel salatsemise ja meedia kontrollimise teema, mis argumentidega seda tehti ja kuhu see välja viis.

Eriti istus mulle loo juures aga see, et tuul ei keerutanud kõrbeliiva läbi kolpade tühjade silmaaukude ja ellujääjad ei grupeerunud mootorrattagängideks, kelle põhitoiduseks saab naabergäng ja sisalikud, nagu maailmalõpulugudes millegipärast sageli juhtub. Sarja Orpheuse Raamatukogu koostaja Raul Sulbi kirjutab järelsõnas, et Brian Aldiss andis Wyndhami tüüpi pehmetele maailmalõpulugudele nimeks “hubane katastroof”. Minu arust on selline katastroof usutavam kui “päris” katastroofiromaanid. Ja lugeda on ka huvitavam.