Kazuo Ishiguro “Ära lase mul minna”

Lõbus lugu, st mitte raamat ise, aga see, et Tiina ei leidnud seda üles. Lõpuks muidugi leidis, aga selleks ajaks olin ma juba koju jõudnud ja pidin keskkogusse tagasi minema.

Keskkogus selgus, et nooruke töötaja oli “Ära lase mul minna” pannud kergete lemberomaanide riiulisse. Mis iseenesest ei olegi üllatav, kui lugeda tagakaaneteksti. No ja pealkiri muidugi ka.

“Ära lase mul minna” tuletab meelde Margaret Atwoodi “Teenijanna lugu” ja “Testamente” – diloogiat teokraatlikust Gileadist. Ishiguro elitaarse internaatkooli õhustik on samasugune – suletud, steriilne, kobav, teadmatusest paks.

Mõlemad on düstoopiad, Atwood muidugi rohkem. Mõlemad on hoiatusromaanid.

Mõlemad tunnevad sügavat muret, mis sellest maailmast saab.

Samasse ritta paigutuvad Ishiguro “Klara ja päike” ning Samanta Schweblini “Kentukid” – need kaks võib-olla isegi rohkem kui Atwood, sest Atwoodi huvitab rohkem (inim)ühiskond kui niisugune, Ishigurot ja Schweblinit aga inimese suhe looduga – “kõrgendatud” laste seltsilisteks loodud robotid, kes lõpetavad prügimäel, sest laps kasvab suureks, kloonid, kelle ainus eesmärk on elundidoonorlus ja doonorite põetamine, ning kentukid – nunnud lemmikloomad, kes lõpetavad veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab.

Nad on loodud, et neid tarvitada. Ja kui enam ei ole vaja, siis ära visata.

Ishiguro puhul muidugi ei saa üle ega ümber teenimisest, alandlikkusest, oma kohuse täitmisest, mille kvintessents on “Päeva riismed”, kuigi teistmoodi. Kui ülemteener Stevensil “Päeva riismetes” on siiski valikuvõimalus, mida ta ei kasuta, siis robotist Klaral ja kloonidest Kathyl, Ruthil ja Tommyl seda ei ole. Nad teevad seda, milleks inimene neid on loonud, kurtmata ja süüdistamata. Nende alandlikkus on lõputu.

“Klara ja päikese” järelsõnas kirjutab tõlkija Aet Varik, et pärast seda, kui Ishiguro oli pälvinud Nobeli kirjandusauhinna, arutati Rootsi kirjandussaates “Babel” saatejuht Jessica Gedini eestvedamisel läbi vist kõik Ishiguro romaanid. Varik kirjutab: “Mulle on meelde jäänud noore autori Agnes Lidbecki hüüatus: “Mis neil ometi viga on, et nad kogu aeg armastusega sekeldavad ja revolutsiooni ei tee! Miks neil selleks julgust ei jätku?” Mäletan ka oma toonast mõtet, et armastus nõuab vist igal ajal ja igaühelt hoopis rohkem julgust kui revolutsioon, ja Ishiguro on nimelt säärane autor, kes võiks samuti arvata.”

Küllap tuleb see julgus kokku võtta, muidu lõpetame kõik veeaämbri all, aku tühi.

PS Nii et võib-olla nooruke töötaja ei eksinudki, kui asetas “Ära lase mul minna” lemberomaanide ritta.

Kazuo Ishiguro “Klara ja päike”

“Klaral ja päikesel” on teatud sarnasusi “Päeva riismetega” – Ishiguro ehk kõige tuntuma romaaniga. Klara ja Stevens, robot ja ülemteener on mõlemad teenijad. Nad on perfektsed, korrektsed, lojaalsed, püüdlikud, täiesti isetud ja muidugi alandlikud oma kohust täites ja saatust kandes.

Kui teenimise ja saatusega jäägitu leppimise aspekt kõrvale jätta, siis on see muidugi hoopis üks teine lugu.

Kui Stevensil on siiski olemas valik, olgu või teoreetiline ja olgu või tulutu, ning võimalus asjaolusid ümber hinnata, sest ta on inimene, siis Klaral seda ei ole. Klara isetus ja lojaalsus on lõplikud, sest ta on (intelligentne) masin, kes on loodud teenima, ja seda teravam on kontrast.

Kuigi mõtlev ja tundev, ei erine ta suurt tolmuimejast oma loojate jaoks, kes on ta tundma loonud.

Selle külje pealt pole “Klaral ja päikesel” “Päeva riismetega” mingit pistmist. Kahtlused ei vaeva “Klaras ja päikeses” peategelast, vaid lugejat, kes näeb kõike Klara silmadega. Ta näeb Josiet, kes Klarast küll näikse hoolivat, aga lõpuks läheb kõik ikka, nagu ta läheb. Ta näeb ema, kes otsib võimalus Josiet asendada, samal ajal, kui Klara otsib võimalust Josiet päästa. Ta näeb lapsi, kes näevad Klaras vaid masinat, kes pole isegi mitte viimane mudel.

Ja kuigi Klara on üdini hea, pole tema silmadega nähtu meeldiv. Vastpidi, see on ebamugav ja kõhe.

Kas me olemegi niisugused?

Kas me tohime luua kedagi või midagi paljalt sellepärast, et me suudame, kui me ei suuda teda armastada?

“Härra Capaldi uskus, et Josie sees pole midagi erilist, mida ei saaks jätkata. Ta ütles Emale, et ta oli suure hoolega otsinud ega leidnud midagi säärast. Aga mina usun nüüd, et ta otsis valest kohast. See täiesti eriline oli olemas, aga see ei olnud Josie sees. Vaid nende sees, kes teda armastasid.”

Belinda Bauer “Blacklands”

Autor on järelsõnas öelnud, et ei plaaninud esialgu kirjutada kriminaalromaani, vaid loo poisist ja tema vanaemast. Mida see õigupoolest ongi. Lugu poisist ja vanaemast. Ja kriminaalromaan.

Ja ausalt öelda ma ei tea, kas see oli hea mõte need kaks kokku panna. Sest nüüd pole “Blacklands” õieti üks ega teine, kuigi ainest justnagu on.

Poisi ja sarimõrtsuka kirjavahetus iseenesest on huvitav.

Victoria Dowd “Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas”

Tegelikult harjusin ma sellega isegi lõpuks ära.

Kuigi ma ikkagi ei tea, miks peaks 21. sajandil sedaviisi kirjutama ja kes seda loeb.

Aga ma siiski lugesin, kohati isegi mõningase huviga, aga nojah.

Mis mind paelus, oli raamatuklubi. Ja pärapõrgus asuv häärber. Pole iseenesest paha.

Gootilike kulisside kirjeldamisele läks muidugi kole palju aega, enne kui midagi sündima hakkas. Karakterid polnud ka suurem asi, kuigi pidanuks nagu olema.

Ja natuke liiga palju minestamist.

Stiili koha pealt ei oskagi öelda. Kas see on meelega halb, aga ei kanna välja, või on see lihtsalt halb? Või on see selline moodne moodsa kirjaneitsi loodud toote tüüpi lugu?

Või üsna kenasti tõlgitud kehv raamat või mis?

Lisa Jewell “Ülakorruse pere”

“Oleks ebatäpne väita, et mu elu oli enne nende saabumist normaalne. /…/ Nad elasid meie pool üle viie aasta ja muutsid kõik väga-väga süngeks. Õde ja mina pidime õppima, kuidas ellu jääda. Ja kui ma olin kuusteist ja mu õde neliteist aastat vana, sündis laps.”

Nii see algab. On nemad. On vana maja. On ülakorrus. Ja ülakorruse pere.

Kõik eeldused, et sünniks midagi tõsiselt üleloomulik-psühholoogilis-gootilikku, midagi Alejandro Amenábari “Teiste” laadset, aga ei sünni.

Üleloomulik-gootiliku asemel on lihtsalt üks (vale)guru ja sekt. Liiga lihtne lahendus.

Aga see selleks.

Lugedes ei saanud tükk aega aru, mis asi mind häirib, ja mida edasi seda rohkem. Mingi kerge kaldumine naistekasse, selline õhkõrn? Aga nagu ei olnud ka…

Raamat muidu on hästi põnev. Selle nahka läks peaaegu et terve nädalavahetus, isegi õigekirjavead ei häirinud.

See näitab nii mõndagi, selline iseäralik leebus, eks?!

Aga lõpuks sain pihta.

“Ülakorruse pere” on põneviku liistule tõmmatud “Tüdruk A” – üks ja seesama lugu.

No peaaegu üks ja sama.

See see oligi!

Et kuidas ühest ja samast võib luua nii kergekese ja sügava loo. Ega see ole “Ülakorruse pere” viga. Üks on üks ja teine on teine. Suht järjest lugedes lihtsalt liiga terav kontrast.

Kui “Ülakorruse pere” kallal norida, siis kolm viimast peatükki läks küll natuke nagu käest ära, ikka sinna naisteka poole peale. Ja see sai ka seletust. Mõnikord, väga harva küll, aga vahel siiski leidub tänusõnades üksik huvitav kild.

Jewell lõpetab oma tänu nii: “Ning viimaks aitäh kahele topeltviinale ja toonikule, mis aitasid ühel reede hilisööl mind läbi kolme viimase peatüki ning üles leida mõned viimased read, mis olid mul kuhugi ära peidetud. Terviseks!”

Nii et ma ei tea, aga… Ehk ei oleks pidanud võtma.

Abigail Dean “Tüdruk A”

“Tüdruk A” ilmumist saatis mõningane meediakära.

Tegelikult vist isegi mitte kära, sest ühe või teise raamatu ilmumine ei ole meil eales uudis, aga kuidagi ma teda tähele panin.

Ja ma ei pea silmas sõnapaare “rahvusvaheline menuk” või “midagi täiesti erakordset” või “kaasahaarav, suurepäraselt kirjutatud täius” – selge märk, et tuleks eemale hoida, eks ole. Raamatu kaanelgi on neid pelutavaid hüüdlauseid kaugelt liiga palju.

Tegelikult ei saanud ma isegi aru, millest see raamat on, igatahes ei kahtlustanud ma, et lugu on end äravalituks pidavast isast, allaheitlikust emast, voodi külge aheldatud lastest ja sellest, mis hiljem sai, aga mingi klõps käis ära, et peab lugema.

Tõlkija muidugi ka. Jüri Kolk.

Õigustamaks kõiki neid sisutühje hüüatusi – kuidagi teistmoodi on “Tüdruk A” küll, aga ma ei tea, kas ma oskan ütelda, mil moel teistmoodi. Võib-olla annavad vastuse järgmised raamatud, kui nad peaksid tulema, sest “Tüdruk A” on debüüt, kuidagi õhuline, justnagu pits. Või nagu Haapsalu sall?

Mähid end peaaegu et üleni selle sisse, aga nii peen, et saad tõmmata läbi sõrmuse.

Lugeja saab küll aimu, mis juhtus, aga lool on augud sees, juba sellepärast, et jutustaja, tüdruk A ehk Lex ei tea kõike, kuigi aimab. Või teab, aga ei räägi. Või erineb tema reaalsus tegelikkusest.

Lõpp ka ei kuku ära. Ja see, mis enne lõppu ilmsiks tuleb, lööb ikka sassi küll.

Aga kui järele mõelda, kuidas teisiti saanuks see olla, sest peaasjalikult on lugu ju sellest, mis pärast sai.

Jah, põgenemine on võimalik, aga see pole kunagi lõplik. Nagu pääseminegi. Põgened, ellu jääd, aga ei pääse ära.

PS Võiks lugeda.

Doris Lessing “Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte”

Lõpuks on see siis loetud.

On raamatuid, mis saadavad sind eluaja, kuigi sa ei ole neid (veel) lugenud. “Imerohi ei ole müüdav ja teisi jutte” on üks neid, esimene eestikeelne Lessing – ilmunud üheksa aastat enne seda, kui ma sündisin. No ja eks teadvustamiseni läks ka teatud põhjustel oma aeg.

Raamatut ei olnud muidugi kuskilt saada – ega ma teda väga otsinud ka – ja nii ta meeles tabamatuna ajuski, ühekorraga olemas ja olematu nagu süü, mida kannavad endas nende juttude tegelased.

Kõik hilisemad olin ma juba ammugi jõudnud läbi lugeda, kui “Kassid” välja arvata. See jäi mingitel segastel ja ununenud põhjustel poolikuks, võtan ta ühel ajal uuesti ette.

Aga et “Imerohi ja teisi jutte” mõnevõrra täienenuna ilmus uuesti, siis nüüd on see loetud ja ega selle kohta suurt midagi öelda olegi. Lessing on Lessing. Loed, võib-olla ei haaragi kohe kaasa, aga loed ja loed ja loed.

Ja no on.

PS Need jutud on Aafrikast.

Philip Pullman “Salarahvas”

Kõigepealt väike ekskurss, mis mille järg on. Või ei ole.

“Salarahvas” on “Põrmu raamatu” triloogia teine osa – “La Belle Sauvage`i” järg.

“Põrmu raamatu” triloogia omakorda on tema “Tumedate ainete” triloogia ehk “Kuldse kompassi”, “Inglite torni” ja “Vaigust kiikri” järg.

Järjed iseenesest ei pruugi suurt midagi väärt olla. Enamasti läheb lahjaks kätte. Pullman ei lähe. Mis on üsna tähelepanuväärne. Saladus peitub ehk selles, et ta ei kirjuta edasi, vaid hoopis tagasi, ja siis jälle edasi, ühesõnaga – ta ei kirjuta järjest, vaid avab üha uusi tahke, jättes ilmse mõnuga üht-teist rääkimata ja lünki vahele. Ise ta ju teab! Tema peas on see valmis. Ja tasapisi ta siis mõnuga jutustab. Aega on!

Teise triloogia esimeses osas on esimese triloogia peategelane Lyra Hõbekeel alles titt, teises osas aga noor naine, nii et “Tema tumedad ained” Lyra lapsepõlveseiklustest paigutub hopsti hoopis kogu loo keskele.

Õigupoolest ei saagi neid järgesid õieti järgedeks pidada. Autor lihtsalt seikleb suure mõnuga oma loodud võlumaailmas edasi. Mis on ka ainuõige, sest ega üht väärt maailma saa ometi raisku lasta, kui ta kord juba olemas on.

Nii et pole midagi teha, tuleb oodata, sest viissada lehekülge “Salarahvast” lõpeb ära just selle koha peal, kust tahaks kangesti edasi lugeda.

Iseasi on see, kuivõrd see lasteraamat on, selle peale läks mõte lugedes mitu korda. Ons sel aga tähtsust?!

PS Küll oli tore kohtuda “Septimus Heapist” (Angie Sage) tuttava rabarullega, keda ma olin kogu aeg pidanud väljamõeldud elukaks, aga tundub, et tema on liik nagu mummid, külmkingad ja kollid ning teised sihändsed.

China Miéville “Perdido tänava jaam” 1-3

perdidoTasub vist kohe öelda, et siin ei ole tegemist mingi triloogia või järgedega. See on üks tervikromaan, milles isegi peatükkide numeratsioon ei alga uues osas otsast, vaid jätkub sealt, kus eelmises pooleli jäi. Küllap ei olnud Eesti kirjastusel trükitehnilistel põhjustel võimalik seda koos välja anda.

Vahet pole, see on superlahe romaan. Esimesena väärib märkimist tegevuspaik New Crobuzon, hiigellinn Bas-Lagi nimelises maailmas. New Crobuzon on kirev, elust pulbitsev, ajalugu, kuritegevust, ülimat vaesust ja rikkust täis metropol, mis on nagu kümme korda üle võlli versioon Londonist.

Seda maailma asustab ülimalt kirev seltskond rasse ja maagilisi olendeid, kes paistavad olevat mõnelt Hyeronymus Boschi maalilt. Hämmastav on see, et kirjanik suudab nad kõik elavaks muuta, olgu see siis tüüakas kaktus-inimene, putuka ja inimese hübriidrass või mõni päris veider tegelane.

Žanriliselt on see ka uskumatu segapudru. Fantasy, kus võrdselt tähtsad on maagia, steampunk-tehnoloogia ja teadus. Algab nagu suhteromaan kunstniku ja teadlase vahel, siis jälgib rohkem naise kunstnikutööd ja tohutu teadusliku läbimurde lävel seisva mehe tööalaseid pingutusi aga teisest osast läheb selliseks action-õudukaks et näri ainult küüsi.

Vaatasin, et Goodreadsis päris palju rahvast kirus venivat algust ja raamatu liigset pikkust. Mul oli pigem vastupidi. Kui midagi üldse sellele romaanile ette heita, siis seda, kuidas ülekaaluline keskealine teadlane või arg suli muutuvad vajadusel ülivaprateks kangelasteks.

Ma siiski ei nori actioni-osa kallal, see oli väga põnev. Aga eriti meeldis mulle esimene osa, kus tuli New Crobuzoni ja selle elanikke avastada. Keegi mõnda aega tagasi kurtis, et ulmet on raske lugeda, sest selles on palju väljamõeldud sõnu ja mõisteid. Ma ei saanud siis hästi pihta, mida ta öelda tahab. Pean ennast väga kogenud ulmelugejaks, aga selle raamatu maailmast arusaamine oli ka mulle paras detektiivitöö (ja pool lõbu). Vähemalt esimeses osas oli pea igal leheküljel mõni koht, kus tuli pidurit tõmmata – oot, mida – uuesti lugeda ja mõelda, kuhu see mosaiigitükk selles veidras maailmas paigutub.

“Perdido tänava jaam” oli noore briti kirjaniku China Miéville´i läbimurderomaa, mis ilmus aastatuhandevahetusel. See sai kahe kõige tähtsama USA ulmeauhinna Hugo ja Nebula lõppnominentide hulka, kuigi ei võitnud kumbagi. Vaatasin uudishimust, mis imeteos see siis hääletajate arvates “Perdidio tänava jaamast” parem oli. Tuleb välja, et Neil Gaimani “Ameerika jumalad”. Pole ka paha, aga minu isikliku arvamuse kohaselt tükk maad igavam ja fantaasiavaesem.

Sarah Winman “Plekkmees”

PlekkmeesNonii.

Et “Plekkmees” oli siis eelviimane raamat raamatukogust.

Üks on veel jäänud – “Reisija” Jean-Christophe Grangé – määramata ajaks.

Küll on hea, et Ulvi selle mulle toidupoe kassasse tõi. Raamatukogu oli selleks ajaks juba kinni, esialgu 1. maini, kui miski ei muutu. Kas muutub, ei tea.

700 lehekülge suurepärast krimkat – see ikkagi on midagi. Lohutav igatahes.

Aga “Plekkmees” – ega selle kohta olegi muud öelda kui Tokarczukile toetudes nentida – kurbus on viies ürgelement. Maa, tuli, vesi, õhk ja – kurbus.

Mis kogu oma koleduses on ikkagi imeilus.

Winmani kõige kurvem raamat, kuigi kurvad on nad kõik.

“Imeliste sündmuste aasta” on kõige ilusam. “Kui jumal oli jänes” on kuskil vahepeal.

Mingis mõttes eriolukorras elame kõik. Kogu aeg. Ainult me ei. Pane seda tähele. Või siis paneme. Vahet pole.

Aga nüüd “Reisija” kallale, kuni seda jätkub.

PS Eks üht-teist ole ju oma riiulites lugemata ka.