Peter James “Surmaga võidu”

No nii. Lõpuks on see läbi – viis osa – ja aeg kokkuvõtteid teha.

Palju üksikasjalikke kirjeldusi, mis peale tegevuspaikade ja tegelaste kätkevad endas ka autori ilmselget anatoomiahuvi ja millel enamjaolt ei ole loo seisukohalt suuremat mõtet.

Aga mis muud seisukohta saaks kriminaalromaani puhul olla?

Noh, jah, on ka teatud teist tüüpi krimkasid, Peter May Lewise triloogia näiteks ja mõni veel. Ane Rieli “Vaik” tuleb meelde ja Vilmos Kondori patuse Budapesti lood, aga see on juba täiesti teine tera kui Peter James.

Viis korda viissada (olgu-olgu, üks oli kolmsada viiskümmend) lehekülge peaaegu et jutti läbi lugeda on muidugi liig mis liig, aga näitas ilusti ära, kuidas autor kasutab ühte ja sama koetist. Nagu arhitekt, kelle projekti järgi ehitatakse terve linntäis täpselt ühesuguseid maju.

Iga loo alguses tutvub lugeja mõne (kõrval)tegelasega, kes veel ei tea, et see on ta viimane elupäev. Lõpus käib iga kord hirmus möll. Jutustaja lehvib kõiketeadjana loo kohal ja muudab kõiketeadjaks ka lugeja, kelle sabas lohiseb komissar Grace.

Ja nii ei lahendagi lugeja lehekülg-leheküljelt juhtumit ennast, vaid jälgib huviga, kas ja kuidas komissar hakkama saab. Isegi suure huviga, ma ütleks.

Peter James “Surnud mehe jäljed”

Olidki kaksiktornid. (Ja võib-olla margid ka, eks näis.)

Viitan siin “Surma vaatemängule” – komissar Grace`i teisele juhtumile.

(Pärast “Surma vaatemängu” hakkasin mõtlema, kas eelmised on juba meelest maha läinud. Nagu krimkad ikka, kui ei ole just mõnda paeluvat karakterit või muud konksu, mis end mälusse haagib.

Roy Grace`il – tuleb välja – on need konksud täiesti olemas.

“Mitte päris surnud” – kaksikud. “Surm suu ääres” – kirst. “Surma vaatemäng” – skarabeus.

“Surnud mehe jälgede” oma ei ole veel leidnud. Kui see pole just kaksiktornid. Mis on täiesti võimalik.)

Selgeltnägijaist hakkasin seekord lausa puudust tundma. Kirjeldusi, muide, millest ei saa Roy Grace`i juhtumite puhul üle ega ümber, lugesin seekord huviga. Esimest korda olid need asja eest.

Ja muidugi lõpp. Panen selle siia kirja. See ei reeda midagi, aga kes on komissari varasema käekäiguga kursis, see neelab konksu alla. Mina küll neelasin. Kaalusin, kas võtta midagi vahele enne, kui viienda juhtumi kallale asun, aga ei võtnud.

Lõpp on selline:

“Abby naeratas. “Minu nimi on Sarah,” ütles ta.

“Meeldiv tutvuda. Mina olen Sandy.””

Peter James “Surma vaatemäng”

Teine Roy Grace`i juhtum ei erine kuigivõrd kolmandast ega esimesest, kui mul nüüd ikka õnnestus järjekord paika ajada.

“Surm suu ääres” – esimene. “Surma vaatemäng” – teine. “Mitte päris surnud” – kolmas (millest ma alustasin, aga ega neid peagi ilmtingimata õiges järjekorras lugema).

Igatahes hakkab ilmnema mingi muster – põhjalikud kirjeldused, mis peale tegevuspaikade ja tegelaste kätkevad endas ka autori ilmselget anatoomiahuvi. Lahkamise üksikasjadeta ei ole seni saanud, nii et tuleb leppida. Ja lõpus käib hirmus möll.

On nagu on.

Pärast “Surma vaatemängu” hakkasin mõtlema, kas eelmised on juba meelest maha läinud. Nagu krimkad ikka, kui ei ole just mõnda paeluvat karakterit või muud konksu, mis end mälusse haagib.

Roy Grace`il – tuleb välja – on need konksud täiesti olemas.

“Mitte päris surnud” – kaksikud. “Surm suu ääres” – kirst. “Surma vaatemäng” – skarabeus.

“Surnud mehe jälgede” oma ei ole veel leidnud. Kui see pole just kaksiktornid. Mis on täiesti võimalik.

Lõpuks võib isegi komissar Grace`i usk selgeltnägijaisse olla konks. Et ajaa, see oli see tüüp, kes…

Vahest see ongi kahvatu komissari ainuke värvikas joon.

Aga lood on ühevõrra põnevad. Võib lugeda küll.

Peter James “Surm suu ääres”

Nurisesin siin, et kirjelduste pealt võinuks autor Roy Grace`i kolmandas osas (“Mitte päris surnud”) kokku hoida.  Iga viimane kui fassaad, tänavajupp või esimest ja viimast korda sisse lipsanud politseiniku tenniste värv ja fassong – mis see ikka nii väga juurde annab?!

Esimese osa kohta seda öelda ei saa – kolmsada viiskümmend lehekülge neljasaja seitsmekümne asemel ja seda puhtalt kirjelduste arvelt tuleb ainult kasuks.

Tõsi, lahkamise üksikasjadest ei pääse ka seekord, aga nendegagi sai autor kiiremini ühele poole. See hirmus tagaajamine lõpus tüütas küll ära, Kaire jättis selle vist isegi vahele.

Ja ma saan aru küll, miks ta seda tegi – mis liig, see liig.

Komissar Grace ise jääb üsna kahvatuks, aga lugu ise on põnev. Nii et mis muud, kui et loetagu.

Kuigi… See selgeltnägijate värk…

Kui selgeltnägija pole midagi muud, kui ta on, no et ta pole kuidagi asjaga seotud, ongi lihtsalt selgeltnägija ja leiab jäljetult kadunud ohvri lipsti üles… No ma ei tea… Kas nii hakkabki olema?

Peter James “Mitte päris surnud”

Roy Grace kuulub kõigi nende üksildaste komissaride pikka ritta kõigis oma variatsioonides – lesk, lahutatud, hüljatud, noorem, keskealine, vanem, erus…

Nagu oleks just üksilduse ahistus parim viis tegelasele mingitki isikupära anda, kuigi tegelikult piisaks ju paarist Clarksi kingadest või šoti metskassist.

Aga see selleks.

Tegelikult on nelisada seitsekümmend lehekülge “Mitte päris surnud” Roy Grace`i sabas jälgi ajada üks ütlemata põnev teekond. Kas just päris selline, kui Kepleri Joona Linna või Sebastian Bergmani sarjad, aga sinnapoole.

Kui nuriseda, siis kirjelduste pealt võinuks autor kokku hoida. Iga viimane kui fassaad, tänavajupp või esimest ja viimast korda sisse lipsanud politseiniku tenniste värv ja fassong – mis see ikka nii väga juurde annab?!

Ja see vigastatud käe küsimus, see jäi lahendamata. See on küll alatu. Kas autor unustas ära?

Kazuo Ishiguro “Ära lase mul minna”

Lõbus lugu, st mitte raamat ise, aga see, et Tiina ei leidnud seda üles. Lõpuks muidugi leidis, aga selleks ajaks olin ma juba koju jõudnud ja pidin keskkogusse tagasi minema.

Keskkogus selgus, et nooruke töötaja oli “Ära lase mul minna” pannud kergete lemberomaanide riiulisse. Mis iseenesest ei olegi üllatav, kui lugeda tagakaaneteksti. No ja pealkiri muidugi ka.

“Ära lase mul minna” tuletab meelde Margaret Atwoodi “Teenijanna lugu” ja “Testamente” – diloogiat teokraatlikust Gileadist. Ishiguro elitaarse internaatkooli õhustik on samasugune – suletud, steriilne, kobav, teadmatusest paks.

Mõlemad on düstoopiad, Atwood muidugi rohkem. Mõlemad on hoiatusromaanid.

Mõlemad tunnevad sügavat muret, mis sellest maailmast saab.

Samasse ritta paigutuvad Ishiguro “Klara ja päike” ning Samanta Schweblini “Kentukid” – need kaks võib-olla isegi rohkem kui Atwood, sest Atwoodi huvitab rohkem (inim)ühiskond kui niisugune, Ishigurot ja Schweblinit aga inimese suhe looduga – “kõrgendatud” laste seltsilisteks loodud robotid, kes lõpetavad prügimäel, sest laps kasvab suureks, kloonid, kelle ainus eesmärk on elundidoonorlus ja doonorite põetamine, ning kentukid – nunnud lemmikloomad, kes lõpetavad veeämbri all, kuni aku lõplikult tühjaks saab.

Nad on loodud, et neid tarvitada. Ja kui enam ei ole vaja, siis ära visata.

Ishiguro puhul muidugi ei saa üle ega ümber teenimisest, alandlikkusest, oma kohuse täitmisest, mille kvintessents on “Päeva riismed”, kuigi teistmoodi. Kui ülemteener Stevensil “Päeva riismetes” on siiski valikuvõimalus, mida ta ei kasuta, siis robotist Klaral ja kloonidest Kathyl, Ruthil ja Tommyl seda ei ole. Nad teevad seda, milleks inimene neid on loonud, kurtmata ja süüdistamata. Nende alandlikkus on lõputu.

“Klara ja päikese” järelsõnas kirjutab tõlkija Aet Varik, et pärast seda, kui Ishiguro oli pälvinud Nobeli kirjandusauhinna, arutati Rootsi kirjandussaates “Babel” saatejuht Jessica Gedini eestvedamisel läbi vist kõik Ishiguro romaanid. Varik kirjutab: “Mulle on meelde jäänud noore autori Agnes Lidbecki hüüatus: “Mis neil ometi viga on, et nad kogu aeg armastusega sekeldavad ja revolutsiooni ei tee! Miks neil selleks julgust ei jätku?” Mäletan ka oma toonast mõtet, et armastus nõuab vist igal ajal ja igaühelt hoopis rohkem julgust kui revolutsioon, ja Ishiguro on nimelt säärane autor, kes võiks samuti arvata.”

Küllap tuleb see julgus kokku võtta, muidu lõpetame kõik veeaämbri all, aku tühi.

PS Nii et võib-olla nooruke töötaja ei eksinudki, kui asetas “Ära lase mul minna” lemberomaanide ritta.

Kazuo Ishiguro “Klara ja päike”

“Klaral ja päikesel” on teatud sarnasusi “Päeva riismetega” – Ishiguro ehk kõige tuntuma romaaniga. Klara ja Stevens, robot ja ülemteener on mõlemad teenijad. Nad on perfektsed, korrektsed, lojaalsed, püüdlikud, täiesti isetud ja muidugi alandlikud oma kohust täites ja saatust kandes.

Kui teenimise ja saatusega jäägitu leppimise aspekt kõrvale jätta, siis on see muidugi hoopis üks teine lugu.

Kui Stevensil on siiski olemas valik, olgu või teoreetiline ja olgu või tulutu, ning võimalus asjaolusid ümber hinnata, sest ta on inimene, siis Klaral seda ei ole. Klara isetus ja lojaalsus on lõplikud, sest ta on (intelligentne) masin, kes on loodud teenima, ja seda teravam on kontrast.

Kuigi mõtlev ja tundev, ei erine ta suurt tolmuimejast oma loojate jaoks, kes on ta tundma loonud.

Selle külje pealt pole “Klaral ja päikesel” “Päeva riismetega” mingit pistmist. Kahtlused ei vaeva “Klaras ja päikeses” peategelast, vaid lugejat, kes näeb kõike Klara silmadega. Ta näeb Josiet, kes Klarast küll näikse hoolivat, aga lõpuks läheb kõik ikka, nagu ta läheb. Ta näeb ema, kes otsib võimalus Josiet asendada, samal ajal, kui Klara otsib võimalust Josiet päästa. Ta näeb lapsi, kes näevad Klaras vaid masinat, kes pole isegi mitte viimane mudel.

Ja kuigi Klara on üdini hea, pole tema silmadega nähtu meeldiv. Vastpidi, see on ebamugav ja kõhe.

Kas me olemegi niisugused?

Kas me tohime luua kedagi või midagi paljalt sellepärast, et me suudame, kui me ei suuda teda armastada?

“Härra Capaldi uskus, et Josie sees pole midagi erilist, mida ei saaks jätkata. Ta ütles Emale, et ta oli suure hoolega otsinud ega leidnud midagi säärast. Aga mina usun nüüd, et ta otsis valest kohast. See täiesti eriline oli olemas, aga see ei olnud Josie sees. Vaid nende sees, kes teda armastasid.”

Belinda Bauer “Blacklands”

Autor on järelsõnas öelnud, et ei plaaninud esialgu kirjutada kriminaalromaani, vaid loo poisist ja tema vanaemast. Mida see õigupoolest ongi. Lugu poisist ja vanaemast. Ja kriminaalromaan.

Ja ausalt öelda ma ei tea, kas see oli hea mõte need kaks kokku panna. Sest nüüd pole “Blacklands” õieti üks ega teine, kuigi ainest justnagu on.

Poisi ja sarimõrtsuka kirjavahetus iseenesest on huvitav.

Victoria Dowd “Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas”

Tegelikult harjusin ma sellega isegi lõpuks ära.

Kuigi ma ikkagi ei tea, miks peaks 21. sajandil sedaviisi kirjutama ja kes seda loeb.

Aga ma siiski lugesin, kohati isegi mõningase huviga, aga nojah.

Mis mind paelus, oli raamatuklubi. Ja pärapõrgus asuv häärber. Pole iseenesest paha.

Gootilike kulisside kirjeldamisele läks muidugi kole palju aega, enne kui midagi sündima hakkas. Karakterid polnud ka suurem asi, kuigi pidanuks nagu olema.

Ja natuke liiga palju minestamist.

Stiili koha pealt ei oskagi öelda. Kas see on meelega halb, aga ei kanna välja, või on see lihtsalt halb? Või on see selline moodne moodsa kirjaneitsi loodud toote tüüpi lugu?

Või üsna kenasti tõlgitud kehv raamat või mis?

Lisa Jewell “Ülakorruse pere”

“Oleks ebatäpne väita, et mu elu oli enne nende saabumist normaalne. /…/ Nad elasid meie pool üle viie aasta ja muutsid kõik väga-väga süngeks. Õde ja mina pidime õppima, kuidas ellu jääda. Ja kui ma olin kuusteist ja mu õde neliteist aastat vana, sündis laps.”

Nii see algab. On nemad. On vana maja. On ülakorrus. Ja ülakorruse pere.

Kõik eeldused, et sünniks midagi tõsiselt üleloomulik-psühholoogilis-gootilikku, midagi Alejandro Amenábari “Teiste” laadset, aga ei sünni.

Üleloomulik-gootiliku asemel on lihtsalt üks (vale)guru ja sekt. Liiga lihtne lahendus.

Aga see selleks.

Lugedes ei saanud tükk aega aru, mis asi mind häirib, ja mida edasi seda rohkem. Mingi kerge kaldumine naistekasse, selline õhkõrn? Aga nagu ei olnud ka…

Raamat muidu on hästi põnev. Selle nahka läks peaaegu et terve nädalavahetus, isegi õigekirjavead ei häirinud.

See näitab nii mõndagi, selline iseäralik leebus, eks?!

Aga lõpuks sain pihta.

“Ülakorruse pere” on põneviku liistule tõmmatud “Tüdruk A” – üks ja seesama lugu.

No peaaegu üks ja sama.

See see oligi!

Et kuidas ühest ja samast võib luua nii kergekese ja sügava loo. Ega see ole “Ülakorruse pere” viga. Üks on üks ja teine on teine. Suht järjest lugedes lihtsalt liiga terav kontrast.

Kui “Ülakorruse pere” kallal norida, siis kolm viimast peatükki läks küll natuke nagu käest ära, ikka sinna naisteka poole peale. Ja see sai ka seletust. Mõnikord, väga harva küll, aga vahel siiski leidub tänusõnades üksik huvitav kild.

Jewell lõpetab oma tänu nii: “Ning viimaks aitäh kahele topeltviinale ja toonikule, mis aitasid ühel reede hilisööl mind läbi kolme viimase peatüki ning üles leida mõned viimased read, mis olid mul kuhugi ära peidetud. Terviseks!”

Nii et ma ei tea, aga… Ehk ei oleks pidanud võtma.