Yrsa Sigurðardóttir “Lüllikivi”

Freya ja Huldari sarja neljas osa. Mida ma keskkogus silmasin, kui olin läinud nõutama kuuendat. Mida ei olnud.

Oleks nagu meeles, et põlgasin “Lüllikivi” kunagi ära, sest ega ta saanud parem olla kui eelmised. Eriti “Lunastus” venis hirmsasti.

Lugesin ja mõtlesin.

Et kas on sari jagu-jaolt paremaks läinud või olen ma Freya ja Huldariga lihtsalt ära harjunud, aga “Lüllikivile” ei saa küll ette heita, et oleks hõre, kole keeruliseks aetud või veniks hirmsasti.

Juba “Nukule” (viies osa) ei saanud.

Ja Freya ja Huldar on ka… Lihtsalt Freya ja Huldar.

Freya torssis vennatütrest titt on muidugi pärl 🙂 Ja madu on tore.

Lõpp, mille kõiketeadjast autor lihtsalt ära räägib, jättes uurijad teadmatusse, noh…

Eks ta selline lati alt läbijooksmise moodi ole, aga las olla.

Võib-olla lähebki Freya ja Huldari sari järjest paremaks, nii et kuuenda osa kohta võiks öelda, et NÄKK soovitab?

Mine tea, mine tea…

PS Mis puutub märkidesse, mida lugejad üksteisele jätavad, näiteks ristikesi lõikude ette, siis seekord oli keegi hariliku pliiatsiga kirjutanud kohe esimese lehe servale: “Helgi on mehe nimi!”

Ragnar Jónasson “Saar”

Hulda Hermannsdóttiri triloogia teine lugu ei jätka esimest. Või noh, jätkab, aga tagurpidi.

Lugeja ei saagi teada, kas häbiga pensionile saadetud kuuekümne nelja aastane Hulda Hermannsdóttir pääses eluga. “Pimeduse” lõpp mattub pimedusse.

“Saares” kohtub lugeja viisteist aastat noorema Huldaga. Kolmandat osa ei tundu eesti keeles olevat, aga natuke sai jälgi aetud, ja see, paistab, viib ajas veel tagasi.

Nii et tagurpidi kirjutatud triloogia.

Ega Hulda Hermannsdóttir sellest hooli. Viisteist aastat noorem, aga samamoodi üksildane ja samamoodi oma logu sinise Škoda roolis Islandi kaledal kõnnumaal, lahendab ta juhtumeid nagu nalja – ei mingit mürglit, juhuslikke pealtnägijaid ega sahtli põhja alt välja kukkunud fotosid, isegi meeskonda mitte. Lihtsalt vestlused.

Kõigi nende keskea- või mõnes muus kriisis vaevlevate komissaride seas on Hulda Hermannsdóttir tõesti kosutav karakter ja “Saar” täitsa tore raamat. “Pimedus” niisamuti.

Aga sarja nimega on asjad küll sama hukas kui valimisliitudega. Tegusa Tuleviku ja Tugevate Kogukondade laadi moodustised on paratamatus, kes neid aastake pärast valimisi enam mäletab, aga üks sari pole ju ometi valimisliit. Kui sarjale üldse mingi nimi panna, siis võiks sellest ka mingit tolku olla.

Kas Hulda Hermannsdóttiri sari oleks palju tahta?

See võiks olla ju tema, mitte “Peidus Islandi” sari, eriti kui arvesse võtta, et on olemas ka “Pimeda Islandi” sari ja siis veel “Keelatud Islandi” sari.

Taevakene, kes suudaks neil vahet teha?

PS Seda, kuidas suhtuda sarja tagurpidi kirjutamisse, peab nõuandebüroo veel arutama.

Ei tea, kas NEKK nimena tuleks kõne alla? (Näpunäiteid Edasijõudnud KrimiKirjanikele.)

PPS Otsustasime, et NÄKK on parem. (NÄpunäiteid edasijõudnud KrimiKirjanikele.) Niisiis siin ja edaspidi: NÄKK soovitab. Või siis mitte.

Yrsa Sigurðardóttir “Nukk”

“Nukk” on psühholoog Freyja ja politseinik Huldari sarja viies osa.

Selle potentsiaalselt ilmeka, aga tegelikkuses ilmetu paari ja nigela miljöö üle on juba virisetud, nii et ega ma suurt midagi oodanud.

Teisest ja kolmandast ehk “Lõpparvest” ja “Lunastusest” oli ka meeles, et kuidagi venima kippusid need Freyja ja Huldari lood. Kangesti hõredaks kiskus.

Aga seal ta oli – keskkogus vanade või mingil muul põhjusel hüljatud raamatute riiulis, nagu neid ikka nüüdsel ajal igal pool on. Võetagu, viidagu, loetagu.

No ma siis võtsin. Edasi läheb tema Rebase riiulisse, ikka vähe viisakam varjupaik, soe tuba ja lahke pererahvas.

Aga “Nukk” täitsa üllatas. Esiteks oli see üle ootuste põnev.

Teiseks omandas Huldar mingi piirjooned, tõsi, see oleks hea lugemiskontroll: iseloomusta Huldarit.

Kui pliiats ja vihk ligi hoida ja kõik neljasajale lehele saputatud pudemed välja kirjutada, siis ikka juba midagi nagu oleks.

Kolmandaks ei veninud.

Nii et peris hää, soovitustega neile, kellel on juurdepääs Rebase riiulile, aga muidu ka.

Ragnar Jónasson “Pimedus”

Häbiga pensionile saadetud kuuekümne nelja aastane inspektor Hulda Hermannsdóttir oma logu Škoda roolis Islandi kaledal kõnnumaal ihuüksi mõrtsuka jälgi ajamas mõjub kui sõõm värsket õhku.

Kõigi nende keskea- või mõnes muus kriisis vaevlevate komissaride seas on Hulda Hermannsdóttir tõesti kosutav karakter ja “Pimedus” täitsa tore raamat.

Eriti võrreldes viimase Kepleriga, kus lugeja väriseb nagu piirivalvekoer ja seda 400 lehekülge jutti. No ei jaksa.

Aga “Pimedus” – ei mingit möllu ega kruvitud pinget, kogu see põlve otsas uurimine, viimane juhtum, mis Hulda Hermannsdóttiril õnnestus välja nuruda enne, kui laua lagedaks teeb.

Lugu ise on lihtsakene, aga igav ei hakka.

Seda laadi aeglane krimka, mis viib lugeja ilma äärele nagu Peter May Lewise saare triloogia või Katrin Pauts. Isalnd Euroopas on nagunii nagu üks Muhu või Abruka Eestis, aga sealgi leidub veel eriti pimedaid nurki. Nagu Muhus ja Abrukaski. Või Hebriididel.

Lõpp on mõnevõrra üllatav, et kas tõesti siis sellega jääbki, aga ega jää, sest “Pimedus” on Hulda Hermannsdóttiri triloogia esimene lugu. Kaks tuleb veel.

Nii et küllap Hulda Hermannsdóttir peab ikka olema eluga pääsenud. Ma loeks küll teisi osasid ka.

Ragnar Jónasson “Pimedusse mattunud”

Haiglas psühholoogitöö sinnapaika jätnud ajakirjanikust Ísrún ja teoloogiaõpingud politseinikuameti vastu vahetanud Ari Thor satuvad (kumbki eraldi) uurima ühte ja sama mõrva.

Selge see, et Hathaway tuleb meelde, kuigi Ari Thor (paraku) pole Hathaway.

Ühesõnaga paljulubavad karakterid, kelle potentsiaali autor ära ei kasuta. Vähemalt ei tee ta seda “Pimeda Islandi” sarja selles osas.

Ainest – hirmus raiskamine – on kahesaja seitsmekümnel leheküljel nii palju, et jätkuks mitme-setme raamatu jaoks.

Üks – inimkaubandus. Kaks – politseinik, kelle minevik kätte sai. Kolm – vanaema ja põletatud päevik, nii et Ísrún ei saagi midagi teada. (No võib-olla mõnes järgmises osas saab, ei saa välistada, et vanaema liin on midagi läbivat ja päevik ei põlenudki ära, sest milleks see siis üldse sisse tuua.) Aga suvelaagris jõhkardi (või psühhopaadi) küüsi sattunud poisid – neli – jäävad sinnapaika ja foobiatest vaevatud alkohoolikust eraklik tohter niisamuti – viis.

PS Aga Ísrúni ja Ari Thori pärast võiks teisi osi kah lugeda.

Arnaldur Indriðason “Maetud minevik”

Esimese Klaasist Võtme sai Henning Mankell 1992 “Näota mõrvarite” eest.

Ma spetsiaalselt vaatasin järele. Et teada saada, mis kaaluga – ja ma olen teda ikka kaalukaks pidanud, sellest ajast peale, kui ma tean, et ta eksisteerib – see Põhjamaade krimiauhind siis lõpuks on.

Oli küll.

Teise Klaasist Võtme 1993 sai “Preili Smilla lumetaju” (see isegi üllatas, sest mis krimka see Smilla ikka nii väga on) ja edasi tulid riburada Stieg Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruk” ning “Purustatud õhuloss”, Horsti “Jahipenid” ja Adler-Olseni “Pudelipost” ning lõpuks Ane Rieli “Vaik” (ega siin ole rohkem midagi ütelda, kui et loetagu, kes krimkasid vähegi loeb).

“Näota mõrvarid” on esimene Wallander.

“Maetud minevik” – nagu ma tagumise kaane pealt lugesin – sai Võtme 2003 ja segaste tunnetega lugemise järel ma selle nimekirja välja otsisingi.

Lugu iseenesest pole halb, aga pole ka midagi erilist. Üsna keskmine selline. Aitab lugeda küll, aga et Klaasist Võti, no ma ei tea…

PS See ei puutu küll Võtmesse, aga ma ei saa aru, tõesti, ma lihtsalt ei saa aru, miks peab Islandi kriminaalromaani eesti keelde tõlkima inglise keelest.

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus”

“Lunastus” on “Pärandi” ja “Lõpparve” järel kolmas Freyja ja Huldari sarjas. Freyja on psühholoog ja Huldar politseinik.

Selle üle, kui ilmekas (või õigemini ilmetu) see uurijatepaar on, eriti Huldar, olen ma pärast “Lõpparvet” juba virisenud.

Noh, paremaks ei ole asjalood läinud, pigem vastupidi. Isegi Freyja vennatütrest torssis titt on neist tükk maad paeluvam.

“Lunastuse” teema iseenesest – koolikiusamine ja mida kõike see endaga kaasa võib tuua – on huvitav. Sotsiaalmeediamaailm samuti.

Lugu ise aga venib ja on põhjendamatult keeruline.

Jah, autor viib lõpuks küll kõik otsad kokku, aga see pole enam rõõm viimase pusletüki õigele kohale asetumisest, vaid kergendus – et lõpuks see (siiski) õnnestus.

Alda Sigmundsdottir “The Little Book of the Icelanders”

Välismaal elanud islandlanna, tuntud blogija, istus üks päev maha ja kirjutas 50 miniesseed islandlastest. Selliseid humoorikaid blogisid ja raamatukesi on tänapäeval vist iga rahva kohta ja tavaliselt koosnevad need enam või vähem tabavatest naljadest. 21. sajandil ei arvata ju enam, et on mingid objektiivsed iseloomujooned, mis rahvusi eristavad. See raamat osutus aga isegi vähem huumoriks ja rohkem informatiivseks, kui ma lootsin ja pole kaugeltki ainult Islandi-anekdootide kogu.

Siin on ootuspäraseid asju (islandlased on oma iseseisvuse ja kirjanduse üle meeletult uhked; välismaal hoiavad ühte, kodus teevad näo, et ei tunnegi). On harivat (kogu see nimede värk. Ma teadsin, et neil on perekonnanime asemel isa- või emanimi pluss -poeg või -tütar, aga süsteem on keerulisem). On asju, mida on lausa raske uskuda (telefoniraamatus on perekonnanime asemel amet ja selle võtab numbri omanik laest, kui tahab, näiteks võlur). Siin on ka hulk väiteid, mida ei saa kontrollida (islandlased ei armasta emailile vastata, ei hooli liikluseeskirjast, ei pea lubadusi, joovad palju). Raamatu andis mulle lugeda lähedane, kes oli selle ostnud, kui käis mitme riigi ühise haridusprojekti reisil Islandil. Pärast rääkis, et teiste projektis osalenud maade inimesed olla olnud toredad ja asjalikud, ainult see islandlane ei olnud kodutööd teinud ega meilidele vastanud ja ilmus kokkusaamisele napsuse peaga…

Gudbergur Bergsson “Luik”

1990ndate algus. Üheksa-aastane Islandi rannikutüdruk saadetakse suveks sisemaale talusse tööle. Tal on patukoorem lunastada, sest on korduvalt poest näppamisega vahele jäänud. Talus ootavad teda suhteliselt normaalne peremees ja perenaine ning täiesti võõras keskkond. Esimesel tööpäeval laseb peremees tal koplist ära tuua kõrvi ruuna. Mis on kõrb, mis ruun, tüdruk ei tea ja häbi tunnistada ka. Aga saab hakkama.

Peagi tuleb tallu sulane, kes pannakse tüdrukuga ühte tuppa elama. Sulane kipub tüdrukut alguses ahistama ja seksuaalselt ära kasutama, aga lõpuks suudab ennast ikka kätte võtta ja ära lõpetada. Tüdrukut kaitseb mingi lapselik süütus, mis ei lase tal sellest erilist traumat saada. Sulane osutub muidu toredaks meheks.

Siis ilmub välja peretütar, linnast kõrgharidusega. Jälle huvitav tegelane. Selgub, et on lapseootel, aga laseb varsti abordi teha.

Peategelane tüdruk on ka veidi isemoodi laps või õigemini normaalne, aga protestantlikud täiskasvanud ei mõista teda alati. Talle meeldib hirmsasti õudusfilme vaadata või kasvõi teleuudiseid vägivallapuhangutest. See on nii õudne, aga kui see mööda saab, on hea kergendustunne. Võileivavargil käis ta ka põnevuse pärast, mõelda vaid, mis juhtub, kui vahele jääb! Muidu ei ole paha tüdruk.

Ega seal mingit lugu ei olegi. Tüdruku suvi maal. Ainus paralleel, mis mulle pähe tuleb, on väike Illimar, kes käib oma väikses ilmas ringi ja avastab seda.

Võib jääda mulje, et raamat koosneb rasketest teemadest ja ehk on seda ka raske lugeda. Vastupidi. See ongi selle raamatu võlu, et lugedes tekib hea tunne, näed jälle maailma eluterve puberteedieelse lapse silme läbi. Üks päev päästad jõest hobust, teine päev käid koos pererahvaga külapeol (see oli üks naljakas üritus), kolmas päev aitad vasikal ilmale tulla. Islandi uuema aja maarahvast saab ka üsna muheda pildi. Hea raamat.

Yrsa Sigurðardóttir “Lõpparve”

“Lõpparve” on “Pärandi” järel Freyja ja Huldari sarja teine raamat. Freyja on psühholoog ja Huldar politseinik. Esmapilgul paljutõotav paar uurijaid, aga sellega asi piirdubki.

Paeluv(ad) uurija(d) (ja miljöö) paraku on kriminaalromaani edu pant. Lugu ise – kuigi tähtis – on võrreldes uurija(te)le elu sisse puhumisega kukepea. Kes ikka nii väga mäletaks Agatha Christie romaanide elegantsete kuritööde keerdkäike, Hercule Poirot´d ja miss Marple´it teavad aga kõik.

Freyjast ja Huldarist ei jää suurt midagi meelde ja isegi lugemise ajal  on nad üsna ilmetud. Üks uurijate vahel lõputult kiratsev armulugu on ikka natuke liiga vähe, ja seegi pole eriti huvitav. Ega miljööga lood paremad ole.

Muidugi, võrreldes 19. sajandi lõpu Inglismaaga ongi raskem tõeliselt võluvat aegruumi ja võib-olla ka tegelasi luua, aga võiks ju proovida. Mina isiklikult soovitaksin detaile. “Paddington 16.50” olen ma korduvalt üle lugenud mitte süžee, vaid kõigi nende hõrgutiste pärast, mida Lucy seal valmistab. Toitu ei maksa kunagi alahinnata.

Kui juba virisema sai hakatud, siis on “Pärand” ja “Lõpparve” mingil arusaamatul põhjusel tõlgitud inglise, mitte islandi keelest. Ega tõlkel otse midagi viga ole, aga… No kuulge! Nii lihtsalt ei tehta! 21. sajandi Eestis! Ma ei tea ühtegi aktsepteeritavat põhjust, miks peaks tehtama.

Aga raamat on hea. Loetagu ikka.