Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus”

lunastus“Lunastus” on “Pärandi” ja “Lõpparve” järel kolmas Freyja ja Huldari sarjas. Freyja on psühholoog ja Huldar politseinik.

Selle üle, kui ilmekas (või õigemini ilmetu) see uurijatepaar on, eriti Huldar, olen ma pärast “Lõpparvet” juba virisenud.

Noh, paremaks ei ole asjalood läinud, pigem vastupidi. Isegi Freyja vennatütrest torssis titt on neist tükk maad paeluvam.

“Lunastuse” teema iseenesest – koolikiusamine ja mida kõike see endaga kaasa võib tuua – on huvitav. Sotsiaalmeediamaailm samuti.

Lugu ise aga venib ja on põhjendamatult keeruline.

Jah, autor viib lõpuks küll kõik otsad kokku, aga see pole enam rõõm viimase pusletüki õigele kohale asetumisest, vaid kergendus – et lõpuks see (siiski) õnnestus.

Alda Sigmundsdottir “The Little Book of the Icelanders”

icelandersVälismaal elanud islandlanna, tuntud blogija, istus üks päev maha ja kirjutas 50 miniesseed islandlastest. Selliseid humoorikaid blogisid ja raamatukesi on tänapäeval vist iga rahva kohta ja tavaliselt koosnevad need enam või vähem tabavatest naljadest. 21. sajandil ei arvata ju enam, et on mingid objektiivsed iseloomujooned, mis rahvusi eristavad. See raamat osutus aga isegi vähem huumoriks ja rohkem informatiivseks, kui ma lootsin ja pole kaugeltki ainult Islandi-anekdootide kogu.

Siin on ootuspäraseid asju (islandlased on oma iseseisvuse ja kirjanduse üle meeletult uhked; välismaal hoiavad ühte, kodus teevad näo, et ei tunnegi). On harivat (kogu see nimede värk. Ma teadsin, et neil on perekonnanime asemel isa- või emanimi pluss -poeg või -tütar, aga süsteem on keerulisem). On asju, mida on lausa raske uskuda (telefoniraamatus on perekonnanime asemel amet ja selle võtab numbri omanik laest, kui tahab, näiteks võlur). Siin on ka hulk väiteid, mida ei saa kontrollida (islandlased ei armasta emailile vastata, ei hooli liikluseeskirjast, ei pea lubadusi, joovad palju). Raamatu andis mulle lugeda lähedane, kes oli selle ostnud, kui käis mitme riigi ühise haridusprojekti reisil Islandil. Pärast rääkis, et teiste projektis osalenud maade inimesed olla olnud toredad ja asjalikud, ainult see islandlane ei olnud kodutööd teinud ega meilidele vastanud ja ilmus kokkusaamisele napsuse peaga…

Gudbergur Bergsson “Luik”

bergssonluik1990ndate algus. Üheksa-aastane Islandi rannikutüdruk saadetakse suveks sisemaale talusse tööle. Tal on patukoorem lunastada, sest on korduvalt poest näppamisega vahele jäänud. Talus ootavad teda suhteliselt normaalne peremees ja perenaine ning täiesti võõras keskkond. Esimesel tööpäeval laseb peremees tal koplist ära tuua kõrvi ruuna. Mis on kõrb, mis ruun, tüdruk ei tea ja häbi tunnistada ka. Aga saab hakkama.

Peagi tuleb tallu sulane, kes pannakse tüdrukuga ühte tuppa elama. Sulane kipub tüdrukut alguses ahistama ja seksuaalselt ära kasutama, aga lõpuks suudab ennast ikka kätte võtta ja ära lõpetada. Tüdrukut kaitseb mingi lapselik süütus, mis ei lase tal sellest erilist traumat saada. Sulane osutub muidu toredaks meheks.

Siis ilmub välja peretütar, linnast kõrgharidusega. Jälle huvitav tegelane. Selgub, et on lapseootel, aga laseb varsti abordi teha.

Peategelane tüdruk on ka veidi isemoodi laps või õigemini normaalne, aga protestantlikud täiskasvanud ei mõista teda alati. Talle meeldib hirmsasti õudusfilme vaadata või kasvõi teleuudiseid vägivallapuhangutest. See on nii õudne, aga kui see mööda saab, on hea kergendustunne. Võileivavargil käis ta ka põnevuse pärast, mõelda vaid, mis juhtub, kui vahele jääb! Muidu ei ole paha tüdruk.

Ega seal mingit lugu ei olegi. Tüdruku suvi maal. Ainus paralleel, mis mulle pähe tuleb, on väike Illimar, kes käib oma väikses ilmas ringi ja avastab seda.

Võib jääda mulje, et raamat koosneb rasketest teemadest ja ehk on seda ka raske lugeda. Vastupidi. See ongi selle raamatu võlu, et lugedes tekib hea tunne, näed jälle maailma eluterve puberteedieelse lapse silme läbi. Üks päev päästad jõest hobust, teine päev käid koos pererahvaga külapeol (see oli üks naljakas üritus), kolmas päev aitad vasikal ilmale tulla. Islandi uuema aja maarahvast saab ka üsna muheda pildi. Hea raamat.

Yrsa Sigurðardóttir “Lõpparve”

lõpparve“Lõpparve” on “Pärandi” järel Freyja ja Huldari sarja teine raamat. Freyja on psühholoog ja Huldar politseinik. Esmapilgul paljutõotav paar uurijaid, aga sellega asi piirdubki.

Paeluv(ad) uurija(d) (ja miljöö) paraku on kriminaalromaani edu pant. Lugu ise – kuigi tähtis – on võrreldes uurija(te)le elu sisse puhumisega kukepea. Kes ikka nii väga mäletaks Agatha Christie romaanide elegantsete kuritööde keerdkäike, Hercule Poirot´d ja miss Marple´it teavad aga kõik.

Freyjast ja Huldarist ei jää suurt midagi meelde ja isegi lugemise ajal  on nad üsna ilmetud. Üks uurijate vahel lõputult kiratsev armulugu on ikka natuke liiga vähe, ja seegi pole eriti huvitav. Ega miljööga lood paremad ole.

Muidugi, võrreldes 19. sajandi lõpu Inglismaaga ongi raskem tõeliselt võluvat aegruumi ja võib-olla ka tegelasi luua, aga võiks ju proovida. Mina isiklikult soovitaksin detaile. “Paddington 16.50” olen ma korduvalt üle lugenud mitte süžee, vaid kõigi nende hõrgutiste pärast, mida Lucy seal valmistab. Toitu ei maksa kunagi alahinnata.

Kui juba virisema sai hakatud, siis on “Pärand” ja “Lõpparve” mingil arusaamatul põhjusel tõlgitud inglise, mitte islandi keelest. Ega tõlkel otse midagi viga ole, aga… No kuulge! Nii lihtsalt ei tehta! 21. sajandi Eestis! Ma ei tea ühtegi aktsepteeritavat põhjust, miks peaks tehtama.

Aga raamat on hea. Loetagu ikka.