Elena Ferrante “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb”

ferrante_lugusellestkeslaheb_kaaned_531×200_bleed4_tf.inddEi ole vist kedagi, kes suudaks panna Ferrantest täpsemaid pealkirju.

“Minu geniaalne sõbranna”

“Lugu uuest perekonnanimest”

“Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb”

No ja “Üksilduse päevad” – see muidugi ka.

Pärast “Üksilduse päevi” oli “Minu geniaalne sõbranna” üllatav. Et üks ja sama autor võib kirjutada midagi nii erinevat. Pärast “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” ma enam nii ei arva. “Üksilduse päevade” säsi on selles sees, täiesti olemas, nagu on olemas kõik eeldused, et Napoli triloogia lõpebki üksilduse päevadega. Ohjah.

Mis pole mingi ime, sest tegemist on ju ikkagi kirjaniku looga, katsega ennast üles kirjutada. Või peita.

“Ühelpäeval kahandan ma ennast diagrammideks, minust saab perforeeritud lint ja sa ei leia mind enam üles.”

Elena Ferrante “Lugu uuest perekonnanimest”

luguuuestperekonnanimest_kaaned_532,5×200_bleed4_tf.inddEt siis Napoli-romaanide sarja teine raamat, Lila ja Lenú lugu läheb edasi.

Või õieti kelle lugu siis?

Oleks justnagu Lila oma, aga samas – otsast lõpuni Lenú projektsioon. Kirjutades Lilast, kirjutab Lenú iseendast, mis kätkeb endas vastupandamatut kihku küsida, kas pole Lenú omakorda ehk hoopis autori projektsioon.

Kogu selles (näiliselt seebiooperlikus) tegelaste ja suhete virvarris (eks seegi ole üks moodus jälgi segada) ajab autor siiski mingit muud asja.

Piisab, kui meeles hoida kogu Napoli-sarja algust, käivitajat – kuuekümne kuue aastane Lila on otsustanud kaduda ja ühtlasi kustutada kõik jäljed oma elust. Lenú vihastab, paneb arvuti käima ja asub üles kirjutama iga pisimatki üksikasja neist kahest.

Mis tekitabki tolle topeltprojektsioonide (või kuidas võtta – peegelduste) jada – esiteks tekiks justnagu kaks eraldi lugu, teiseks pole Lilat Lenúta ega vastupidi, kolmandaks pole lood võrdsed, sest neid jutustab üks – tugevam.

Õigus jääb alati sellele, kellel on hääl.

Nii et mitu lugu me siis nüüd õieti saimegi?

Autor oleks end justkui kaheks jaganud, et täpsemalt uurida, üles kirjutada (luua) ja samal ajal kustutada, nagu ta on (vähemalt avalikkuse jaoks) kustutanud iseenda.

Kustutamise jõu on ta andnud aga Lenú asemel hoopis Lilale, nõrgemale.

Just Lila on see, keda valdab too iseenese kustutamise lummus – just seda sõna on autor kasutanud, aga seegi pole lihtne ega üheselt määratletav – Lilat (vaatamata lummusele) saadab pidev hirm, et inimesed – veel rohkem kui asjad – võivad oma piirjooned kaotada ja vormitult  laiali valguda.

Miski pole kindel, millestki pole kasu.

“Kui mitte miski ei saa meid päästa, ei raha, ei mehe keha, ega isegi mitte õppimine, võiksime samahästi kõik kohe hävitada,” arutleb Lenú.

Loota ei saa olla isegi mitte aja, tolle vaieldamatult osavaima kustutaja peale.

“Nüüd aga, kui meil oli seitseteist täis, ei tundunud aeg enam olevat voolavas olekus, vaid oli saanud kleepjad omadused ning keerles meie ümber nagu kollane kreem kondiitriäri segumasinas,” tõdeb Lenú.

Ka lugejal pole hetkekski vähimatki kindlust, et jutustatu on mingilgi moel tõsi. Ütleb ju autor selle otse välja, seab sõna jõu (ainsa, mis tal üldse on) kahtluse alla, paneb lugejale südamele, et too peab arvestama filtrite, viivituste, osaliste tõdede, poolvaledega.

“Sellest see raskus mõõta möödunud aega, kui mõõtevahendiks on vaid kahtlase väärtusega sõnad.”

Teisalt on võimalik, et Ferrante ei vestagi lugu sellest, mis juhtus, vaid sellest, mis oleks võinud juhtuda, kasutades toda romaanikirjanike ainukest privileegi, toorest õigust omale sobival moel lugu lõpetada, öelda viimane sõna. Schreiben macht frei 🙂

Pärast viimast punkti ei tõuse keegi püsti, ei kergita kaabut, ei lähe ära, ei jaga kaarte ümber, ei heida täringuid peekrist uuesti lauale.

Uksed ei sulgu. Peeglid ei peegelda. Kõik on ühtäkki võimalik.

Selleks sõna jõust piisab.

PS Mitte et see sõnu nüüd vähem kahtlaseks teeks. Aga kirja pandud lugu on ikkagi kirja pandud lugu 🙂 Eriti kui tal on selline tore ripplõpp.

Roberto Calasso “Kirjastaja jälg”

calassoJah, kes ta siis õieti  on, see kirjastaja? Kirjastaja kui niisugune?

“Mõneti kaupmees, mõneti tsirkusedirektor – kirjastajasse suhtutakse pisut kahtlustavalt nagu mõnda kelmi tänavakaubitsejasse.”

Või kes ta võiks olla, peaks olema?

Ja kes ta mõnikord ongi, aga ainult mõnikord, sest suuri kirjastajaid on kaugelt vähem kui suuri autoreid, ja ega neid saakski rohkem olla, kuigi mõned ikka on. Isegi Eestis on mõni.

Nii et kes ta siis on, see kirjastaja suure algustähega, kirjastaja Kaa?

Vähem kaupmees kui looja, kes annab käsikirjale vormi.

Rohkem kunstnik kui müügimees.

Hea maitse (või isegi mitte tingimata hea, sest hea maitse on tihtipeale oleviku köidikuis, tähtis on maitse kui niisugune) ja terava vaistuga avantürist.

Käsikirjade maailmas seikleja, kes annab välja ainukordseid raamatuid, mis meeldivad talle endale, selle asemele, et joosta tormi neile, mis kindlasti müüvad, st meeldivad kõigile, sest – kui miski meeldib kõigile, siis ei meeldi see õieti kellelegi. Kuigi müüb.

Mitte hetkepüüdja, vaid õnnekütt, kes loob kirjanduslugu, mitte ei jookse selle sabas.

Ühesõnaga hull.

Calasso esseed on paeluv kollaaž viiesaja-aastasest kirjastamisloost ja kirjastamise (virtuaal)olevikust, kus kõik on võrgus ja hiireklõpsu kaugusel ning maailma asendab teave maailma kohta.  See tõotab noile hoolikalt läbimõeldud kujundusega nelinurksetele paberist esemeile küll keerulisi aegu, aga mitte hukku, sest ajad on alati keerulised.

 

 

Alessandro Baricco “Veretult”

veretult“Siidi” autori lühiromaan. Väga mõjuv, aga niimoodi, et ei puuduta.

“Siid” puudutas ja vaimustas. See oli ilus.

“Veretult” aga on selge, lihtne ja pigem inetu, absoluutselt lootusetu, ta ei anna võtit, kuidas saaks teisiti. Pigem ei saagi, ei saagi saama, ole kui tark tahes.

Baricco kasutab lugeja teadvusesse otseteed – näitab must valgel ja ilustamata, et kõik sõjad on ühesugused – eksinud meeste ja naiste tehtud vead, mis ei jäta kedagi puutumata, ja – ükski sõda ei lõpe ära. Vähemalt mitte nii lihtsalt. Lõpuks saab sõda kätte ka need, kes justkui ära pääsesid, sest tegelikult ei pääse mitte keegi.

Eks seda ole ümberringi näha ka, kui teraselt vaadata. Kuigi sõjast on ikka üksjagu möödas, käib võitlus samal rindejoonel edasi. Lihtsalt relvad on teised.

Üksi sõda ei lõpe siis, kui ta kirjade järgi lõpeb. Võimalik, et ükski sõda ei lõpe enne, kui keegi teda enam ei mäleta.

Ja kui keegi enam ei mäleta, siis hakkab juuri ajama mõni uus idee, leitakse uued lahinguväljad,  ja üsna pea leiavad uued idealistid end kistuna uude (seekord õigesse ja õiglasesse) sõtta. Sest iga sõda on alguses (või veidike enne seda) õige ja õiglane. Kõige hea nimel. Mõne uue (õilsa) idee nimel.

Kes tahaks keelata sõdu, peaks keelustama ideed.

Massimo Gramellini “Ilusaid unenägusid”

gramelliniKui uskuda tutvustust, siis on “Ilusaid unenägusid” (Itaalias) osutunud tähelepanu pävinud ja seejärel paljudesse keeltesse tõlgitud romaaniks. No mis ma oskan ütelda…

“Punase raamatu” sari on olnud alati kindla peale minek. Tõsi, ma olen mõne raamatu pooleli jätnud, aga mitte sellepärast, et see olnuks vilets. Kuni õnnelike inimesteni, kes loevad raamatuid ja joovad kohvi. Mis iseenesest ei olnud ju ka kehv. Pigem gurmeerestoranis serveeritav kiirtoit.

“Ilusate unenägudega” on lood veidi segasemad. Kiirtoit see just pole, aga…

Autori järelsõna järgi on “Ilusaid unenägusid” tõsilugu. Isegi nimed, enamasti, on muutmata, toonitab autor. Noh, jah… Kas see peaks andma garantii, et see on hea raamat?! Et niimoodi juhtuski?! No ja siis?!

Ikka surrakse ja ikka leinatakse ja ei saadagi üle. Traagiline, aga peab sellest siis just romaani kirjutama?!

Parafraseerides Voldemar Pansot tahaks pimedast saalist kõige hardamal hetkel röögatada: “Ei usu!” Ja paluda tagasi võtta.

Umberto Eco “Foucault’ pendel”

Kõigepealt lubage mul jahvatada niisama. “eco foucaultFoucault’ pendel” oli minu jaoks üks müütilisemaid raamatuid. Ma ei tea enam, kelle käest ma sellest kuulsin või miks. Pakun välja umbes sellise seletuse: 1990ndate alguses oli semiootika ise Eestis nagu mingi teaduseks tunnistatud alkeemiaharu, Umberto Eco oli ilmselt kõige kuulsam semiootik ja küllap kuidagi nii jõudis selle raamatu olemasolu mulle kohale. Ma ei teadnud, millest see räägib, küll aga seda, et see on kohutavalt hea.

Esimest korda nägin seda humanitaarinstituudis. Oleksin võinud seda sealt laenata, tahtmine oli, aga tol ajal ma inglise keelt ei lugenud ja enam-vähem sain hakkama ainult saksa keelega. Oh seda õnnist külluse-eelset tunnet, kui oli unistusi. Nüüd on vaja ainult viitsimist tellida.

Arusaadav, et kui ma nüüd raamatukogust eestikeelse “Foucault’ pendli” võtsin, kartsin pettuda, sest aimasin, et kunagised ettekujutused ei saa lihtsalt täituda. Noh, täitusid ja ei täitunud ka. Mul ei ole Ecole midagi ette heita, aga vaimustus mind ei tabanud, sest see esoteerika, salaseltside ja okultismiteema jätab mind külmaks. Aga just salaseltsidest see raamat räägib.

Kolm peategelast humanitaari, kes töötavad ühe väikekirjastuse heaks, puutuvad kokku ka hullukeste vandenõuteooriaist pajatavate käsikirjadega. Need teevad meestele nalja ja pakuvad mängulusti. Lõpuks konstrueerivad nad ise ühe väljamõeldud salaseltsi. Ainult et hakkavad juhtuma asjad, mille ainus selgitus paistab olevat see, et nad on millelegi tõelisele pihta saanud.

Ei maksa karta, et see raamat on igav või liiga keeruline. Tegelikult on see umbes nagu bridž – võid seda õilistada ja rääkida mõttespordist, aga tegelikult on ikka üks üksteise ülepakkumine ja trumbiga tagumine.  Eco on parema kirjanikuandega ja adekvaatsema maailmatajuga Dan Brown ja “Foucault’ pendel” parem alternatiiv “Da Vinci koodile”. Aga kui ei ole templirüütlite vastu huvi tundnud, hakkavad need rüütlite loetelud tüütama. Samas on ta väga mõnusalt kirjeldanud, kuidas 1960ndate üliõpilaste mässumeelsus Lääne-Euroopas puksleb siia-sinna, kuni asendub 70ndate lõpuks ohutuma esoteerikaharrastusega.

Nüüd tunnen end natuke nii, nagu oleksin oma graali kätte saanud, aga see ei anna mitte igavest elu, vaid soovitab suitsetamine maha jätta ja rohkem tervise eest hoolitseda. Mis on ju mõistlikud nõuanded.

Alessandro Baricco “Siid”

SiidAlessandro Baricco “Siid” on üks neid raamatuid, mis peaks kodus olemas olema, et teda ikka ja jälle riiulist välja võtta, lehitseda ja siit-sealt lugeda. Seda enam, et süžee on kaasakiskuv, nii et ei raatsi lugemist katkestada, tahaks ju teada, mis edasi saab, samas peaks aga lugema (ja üle lugema) just hästi aeglaselt, lehekülje, lõigu- või lausekaupa.

“Siid” on väga ilusas keeles, poeetiline ja sügav raamat, 19. sajandi lugu, kus pole lennukeid, pesumasinaid ega psühhoanalüütikuid, vaid vigase käega ketrusvabrikant Baldabiou, kes mängib iseendaga piljardit ja on endale lubanud, et kui sant käsi peaks tervet võitma, siis lahkub ta linnast kohe ja igaveseks, ning linnapea pojast siidiussikaupmees Joncour, üks neid inimesi, kellele meeldib oma elu pigem kõrvalt jälgida, pidades sobimatuks seda ise mingil moel mõjutada. Niisugused inimesed vaatlevad oma elukäiku moel, nagu tavaliselt vaadeldakse vihmast päeva.

“Siidi” sündmustik kaotaks nii mõndagi, kui hakata seda ümber jutustama. Alessandro Baricco ise on “Siidi” kohta kirjutanud nii:

“See ei ole romaan. Ega ka jutustus. See on lugu, mis algab noorukiga, kes sõidab läbi pool maailma, ja lõpeb ühel tuulisel päeval järvega, mis on siinsamas. Mehe nimi on Joncour. Järve nimi pole teada.

Võiks ju öelda, et see on armastuslugu. Kui see oleks kõik, poleks tasunud seda jutustada. Juttu tuleb ka igatsusest ja valust, sa tead küll, mis need on, kuid õiget nime neile anda ei oska. (Vana lugu. Kui sa asjadele nimesid ei leia, võtad appi lood. See lihtsalt käib nii. Juba ammusest ajast peale.)

Kõigil lugudel on oma muusika. Sellel siin on valge kõla. /…/ Kui mängitakse hästi, siis nagu kuulduks helisemas vaikust, ja need, kes selle järgi tantsivad, hoidku neid Jumal, oleksid nagu liikumatud. Neetult raske asi see valgekõlaline muusika.

Ega muud suurt lisada olegi.”

Kui ehk seda, et “Siid” on tõesti nagu muusikapala, ja mitte ainult kaunite kujundite jms pärast, mida seal on ju ka, vaid puhttehniliselt, ülesehituslikult. Olgu see kui raske tahes, Baricco mängib oma lugu hästi. Imetlusväärne, mida kõike on võimalik sõnadega teha.

Paolo Cognetti “Kaheksa mäge”

paolo cognetti Itaalia nüüdiskirjandust pole ma eriti lugenud. Õigupoolest ainult Elena Ferrante kahte raamatut.

Tema “Üksilduse päevadest” ei taha ma tagantjärele midagi kuulda. Mitte et see oleks kehv raamat, vastupidi. See on väga hea raamat, aga sellegipoolest ei taha. Mõni raamat on lihtalt… liiga mõjuv. No ja otse loomulikult on see läbinisti naiste raamat.

Napoli romaanide esimene osa “Minu geniaalne sõbranna” jälle on läbinisti… Itaalia-pärane. Või vähemalt selline – juhul, kui ei ole asjadega eriti kursis – nagu üks Itaaliast kõnelev romaan ettekujutuses võiks olla. Ja huvitav.

“Kaheksa mäge” ei ole kumbagi. Ma ei oska öelda, kas ta on Itaalia-pärane ja kui lahterdada, kas meeste või naiste, siis on ta ikka pigem meeste raamat. Oleks nagu üks lugu meeste sõprusest, aga ei ole ka. Pigem on see Bruno kui Pietro või nende kahe lugu, aga kindlasti just see lugu, mida Pietro on otsinud ja leidnud sealt, kust ta alati ära on läinud: mägedest, kus on Bruno, viimane mägilane, see, kes jääb. Metaromaan, muidugi.

“Kaheksa mäge” on lugu linnaminekust, kõik ju lähevad linna, Milanosse või kuhu iganes, kõik, kes vähegi saavad, aga oma lugu nad sealt ei leia. Nagu Eestis nii ka Itaalias. Sellepärast ma seda romaani nii väga Itaalia-päraseks ka ei peaks. Kui mäed maha arvata.

Romaani enda kohta, kui parafraseerida Fred Jüssit: kui teeb haiget, siis tean, et olen kokku puutunud kunstiga. “Kaheksa mäge” teeb haiget, ja mitte selles mõttes, et mis kõik inimesega võib juhtuda, kõik see ebaõiglus jne. Lihtsalt elu ongi niisugune, et teeb haiget, kui teda tõsiselt võtta. Ja mitte midagi ei ole teha.

Tõenäoliselt ei ole “Kaheksa mäge” väljamõeldud lugu. Paolo Cognetti on sündinud 1978. aastal Milanos ja elab vaheldumisi linnas ja kahe tuhande meetri kõrgusel asuvas mägimajas.

Ma ei ole kunagi mägedes käinud, aga selle raamatu järgi ma arvan, et mäed võiksid mulle meeldida. Mägi kui eluviis. Sammhaaval minek. Vaikus, aeg ja mõõt. Tõsidus.

“Kahekesa mäge” on pälvinud 2017. aastal Premio Strega kirjandusauhinna.