Rosella Postorino “Hitleri toidumaitsjad”

“Me sisenesime ükshaaval. Pärast tunde kestnud koridoris ootamist tahtsime istuda. Ruum oli suur, valgete seintega. Keskel oli pikk laud, mis oli meie jaoks juba kaetud. Meile anti märku istuda.

Võtsin istet ja jäin sinna nõnda, käed kõhul sõrmseongus. Mu ees oli valge keraamiline taldrik. Mul oli nälg. /…/ Türgi ubadele oli valatud sulavõid. Ma polnud oma pulmapäevast saadik võid söönud. Küpsetatud paprikate lõhn kõditas sõõrmeid, taldrik oli ääreni täis, jõllitasin seda ainiti.”

On 1943. aasta sügis. Rosa Sauer on kahekümne kuue aastane, tal on selja taga viiekümne tunni ja seitsmesajakilomeetrine reis. Ta on põgenenud pommitatud Berliinist Ida-Preisimaale Gross-Partschi mehe vanemate majja.

Sealsamas lähedal asub Hitleri Wolfsschanze.

Nädala pärast saab temast Hitleri toidumaitsja, üks kümnest noorest naisest, kes söövad Hitlerile valmistatud roogasid. Päev-päevalt kolm korda päevas, sest toit võib olla mürgitatud.

Kakssada marka kuus. See on töö, aga mitte töö, mille nad ise on valinud.

“Vari tumestas nende nägusid, keset kööki seisis kaks rohehallis mundris meest. Üks neist lausus: “Rosa Sauer.”

Ma noogutasin.

“Füüreril on teid vaja.”

Füürer polnud kunagi mu nägugi näinud. Ja tal oli mind vaja.”

Tegelikult oli neid viisteist.

Nõukogude Liidu väed jõudsid Gross-Partschi 1945. aasta jaanuaris. Punaarmee lasi maha kõik Hitleri toidumaitsjad peale Margot Wölki, Rosa Saueri prototüübi, kellel õnnestus põgeneda ja jõuda Berliini.

Wölk elas üheksakümne kuue aastaseks. Gross-Partschist vaikis ta seitsekümmend aastat.

“Hitleri toidumaitsjadki” jutustab loo lõpuni, aga teisel viisil. See on natuke sentimentaalne ja hõre, ja üleüldse, mis sai SS-Obersturmführer Zieglerist, aga noh, kuidagi tuleb ju lõpetada.

Nii et huvitav lugu, hästi kirjutatud lugu, aga mitte suur lugu.

PS Üks paralleel ka. Lugedes Rosa kirjeldusi Berliini pommitamisest, lugesin ma Tetjana kirjeldusi Mariupolist. 1943. aasta sügis ja 2022. aasta kevadtalv. Kaheksakümmend aastat.

Mis ei puutu muidugi kuidagi Postorino kirjutet loosse.

PPS Leidsin küll ka ühe arvustuse, kus Hvostov seab Margot Wölki loo tõepärasuse kahtluse alla – füürer ei vajanud toidumaitsjaid. Kes neid vajaks, kui tal oleks isiklik kokk?

Eks see üks paras müsteerium ole.

Küsimus, miks Wölk neid asju nii mäletas, jääb muidugi vastuseta, aga ega see olegi tähtis.

Raamat on hea.

Antonio Manzini “Kevadpuhastus”

“Rocco vaatas oma jalgu ja naeratas järjekordsele paarile Clarksidele, mis pidid palju kauem vastu pidama kui eelmised kaksteist paari vähem kui kaheksa kuu jooksul.”

Õhus on kättemaksu. Valle d’Aostasse on saabunud kauaoodatud kevad. Clarkse see säästab, aga lugejat mitte.

Roomast Põhja-Itaalia pärapõrgusse pagendatud komissar Rocco Schiavone neljas juhtum viib maffia keerdkäikudesse, mis on ikka kole käänulised. Lugeja on nõrk.

Aga muus osas…

Mõrvakatsest toibuva komissari isiklik kõikvõimalike jamade skaala saab kõvasti täiendust. Lupa on tore. Koer siis. Ja nalja saab ka.

Antonio Manzini “Aadama küljeluu”

“Ta tegi mõttes kiire arvutuse: kuus Aostas veedetud kuud olid talle maksma läinud üheksa paari Clarkse.”

Kolmanda looni jõudnud, hakkab tekkima muster.

“Must rada” – Alpi suusakoorordis lumesaha alla jäänud pansionaadipidaja juhtum. Õnnetuseks maskeeritud mõrv. Mis oli ikkagi õnnetus. Kui punktuaalne olla. Mõrvar ei mõrvanud. Või noh, kuidas võtta.

“Maikuu lumi” – mittemillekski maskeeritud inimrööv. Pantvangi võetud koolitüdruku juhtum. Millest ei teatata. Miks?

“Aadama küljeluu” – proua Baudo juhtum. Enesetapuks maskeeritud mõrv. Või õigemini – mõrvaks maskeeritud enesetapp. Kättemaks. Täiuslik kuritöö. Raamatuklubi prouad.

Manzinil on alati mingi krutski sees. Miski pole nii, nagu see näib. Ja seda lõpuni välja.

Nii et – kolmanda looni jõudnud – tahan ma öelda, et lood kannavad. Sama hästi kui Rocco Schiavone karakter.

Autoril on harukordne võime tähtsusetudki (kõrval)tegelased, kes vilksatavad vaid korra või paar, ainsa detailiga lugeja mällu ankurdada, nagu ta on sinna ankurdanud komissari oma rikutud Clarksidega.

Detaile ei maksa alahinnata.

Aga lood kannavad ka.

Olustik ise meenutab natuke lausa Ferrante oma. Ei ole piltpostkaardi Itaalia.

Antonio Manzini “Maikuu lumi”

“Rocco astus kogemata järjest kahte vihmaveelompi ja kaotas sellega ka üheteistkümnenda paari Clarkse, mis ta Aostas elatud kuude jooksul ära oli kulutanud.”

Täpsemalt siis üheksa kuuga. Ja see oli viimane paar. Aostas Clarkse ei müüda. Aosta ei ole Rooma.

“”Olgu neetud see linn, vihm, tuul ja see kuradi külm.””

Komissar Rocco Schiavone pagendus kestab.

Lugu ise on hoogsam, aga mitte liiga, ja põnevam. Mis ei tee kah paha, kui juba niisugune tore karakter nagu komissar Rocco on loodud.

Ega muud olegi ütlelda, kui et selles loos võtab komissar endale koera.

PS “Maikuu lumi” on komissar Schiavone kolmas lugu. Esimene on “Must rada” (see oli see aeglane). “Aadama küljeluu” on teine, see alles ootab järge, ja “Kevadpuhastus” kolmas. Tuleb keskkogust hankida.

Antonio Manzini “Must rada”

“Must rada” on üks ütlemata tore kriminaalromaan juba ainuüksi sellepärast, et komissar Rocco Schiavone on üks ütlemata tore tegelane.

Või noh, kas just tore, aga meeldejääv. See teeb “Mustast rajast” loo, mis võib küll meelest maha minna, (mõrva)lugu ise eriti tähelepanuväärne ei ole ja lõpuks lähevad nad kõik meelest maha, aga komissar jääb.

Selleks on autor ta varustanud mitme kidaga, mis haagivad ennast lugeja mällu. Kui ka midagi muud meelde ei jää, siis paar vettinud Clarkse jääb kindlasti.

Tegelikult piisaks juba Clarksidest, mida arrogantne komissar jäärapäiselt rikub Alpi suusakuurordis, sest midagi muud ta lihtsalt ei kanna, aga autorile sellest ei piisa, ta paneb ta kataloogima.

Komissar Schiavone määrab ja paigutab mõttes inimesi väljamõeldud loomade kataloogi, sõltuvalt sellest, mis elukat keegi talle meenutab.

No ja peale selle kogu see triviaalne tühi-tähi, mida ikka kasutatakse: pagendamine suurlinnast kolkasse, mineviku tumedad varjud, sant iseloom ja õilis meelelaad. Mis tekitab alati jama.

Alpid miljööna on samuti tore.

PS Ja seda tuleb kah tunnistada, et üks Itaalia aeglane krimka on väga värskendav kõigi nende tumedate Põhjamaade ja lihvitud prantslaste vahele. Ja see on sari. Nii et ma loen teda veel.

Elena Ferrante “Lugu kadunud lapsest”

“Erinevalt juttudest kaldub tõeline elu, kui see on möödas, mitte selguse, vaid hägususe poole. Mõtlesin: nüüd, kus Lila on lasknud end nii varjamatult näha, pean leppima sellega, et mina teda enam ei näe.”

Ongi Napoli–sari läbi.

“Lugu kadunud lapsest” lõpeb seal, kust “Minu geniaalne sõbranna” algas – Lila kadumisega.

Ring saab täis.

“Loosse kadunud lapsest” on punase lõngaga sisse kootud kogu varasem säsi: paine luua ja kustutada, hirm, et miski ei päästa, ei raha, ei mehe keha, ega isegi mitte õppimine, maailm kaotab piirjooned ja valgub laiali.

“Ei jää pidama armastus mehe vastu, isegi mitte laste vastu, peagi tekib sellesse auk. Vaatad august sisse ja näed heade kavatsuste udukogu segamini halbade kavatuste udukoguga.”

Selgemaks saab ka see, kelle lugu see õigupoolest on, Lila või Lenú oma. Küllap ikka Lenú, kes ühtaegu kirjutab üles ja kustutab, jutustab justkui Lenúst, aga kustutab ta juba oma nelikromaani esimeste ridadega ja kinnitab viimastega.

Vahepealne on (kustutamise) õigustus.

Autor kasutab romaanikirjanike ainukest privileegi, toorest õigust omale sobival moel lugu lõpetada, öelda viimane sõna.

Aga kõigel, tundub, on oma hind.

Olgu Lila siis Lenú alter ego või ei, üks saatanlik dihootoomia on see igatahes, ka ses mõttes, et kustutamist õigustades kustutatu üles kirjutada. Paistab, et see siiski on võimalik: ühekorraga kustutada ja põlistada.

Mis veel on huvitav, ükski autor ei pane peategelasele enda nime niisama heast peast. Ega too sisse iseenda teoseid, kuigi väändunud moel. Nii et (vist) väga isiklik raamat, mis iseenesest ei loe tuhkagi, aga ühte kinnitab küll:

“Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie midagi ei häbene. Ärge valetage.”

Ferrante ei valeta.

Elena Ferrante “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb”

Ei ole vist kedagi, kes suudaks panna Ferrantest täpsemaid pealkirju.

“Minu geniaalne sõbranna”

“Lugu uuest perekonnanimest”

“Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb”

No ja “Üksilduse päevad” – see muidugi ka.

Pärast “Üksilduse päevi” oli “Minu geniaalne sõbranna” üllatav. Et üks ja sama autor võib kirjutada midagi nii erinevat. Pärast “Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb” ma enam nii ei arva. “Üksilduse päevade” säsi on selles sees, täiesti olemas, nagu on olemas kõik eeldused, et Napoli triloogia lõpebki üksilduse päevadega. Ohjah.

Mis pole mingi ime, sest tegemist on ju ikkagi kirjaniku looga, katsega ennast üles kirjutada. Või peita.

“Ühelpäeval kahandan ma ennast diagrammideks, minust saab perforeeritud lint ja sa ei leia mind enam üles.”

Elena Ferrante “Lugu uuest perekonnanimest”

Et siis Napoli-romaanide sarja teine raamat, Lila ja Lenú lugu läheb edasi.

Või õieti kelle lugu siis?

Oleks justnagu Lila oma, aga samas – otsast lõpuni Lenú projektsioon. Kirjutades Lilast, kirjutab Lenú iseendast, mis kätkeb endas vastupandamatut kihku küsida, kas pole Lenú omakorda ehk hoopis autori projektsioon.

Kogu selles (näiliselt seebiooperlikus) tegelaste ja suhete virvarris (eks seegi ole üks moodus jälgi segada) ajab autor siiski mingit muud asja.

Piisab, kui meeles hoida kogu Napoli-sarja algust, käivitajat – kuuekümne kuue aastane Lila on otsustanud kaduda ja ühtlasi kustutada kõik jäljed oma elust. Lenú vihastab, paneb arvuti käima ja asub üles kirjutama iga pisimatki üksikasja neist kahest.

Mis tekitabki tolle topeltprojektsioonide (või kuidas võtta – peegelduste) jada – esiteks tekiks justnagu kaks eraldi lugu, teiseks pole Lilat Lenúta ega vastupidi, kolmandaks pole lood võrdsed, sest neid jutustab üks – tugevam.

Õigus jääb alati sellele, kellel on hääl.

Nii et mitu lugu me siis nüüd õieti saimegi?

Autor oleks end justkui kaheks jaganud, et täpsemalt uurida, üles kirjutada (luua) ja samal ajal kustutada, nagu ta on (vähemalt avalikkuse jaoks) kustutanud iseenda.

Kustutamise jõu on ta andnud aga Lenú asemel hoopis Lilale, nõrgemale.

Just Lila on see, keda valdab too iseenese kustutamise lummus – just seda sõna on autor kasutanud, aga seegi pole lihtne ega üheselt määratletav – Lilat (vaatamata lummusele) saadab pidev hirm, et inimesed – veel rohkem kui asjad – võivad oma piirjooned kaotada ja vormitult  laiali valguda.

Miski pole kindel, millestki pole kasu.

“Kui mitte miski ei saa meid päästa, ei raha, ei mehe keha, ega isegi mitte õppimine, võiksime samahästi kõik kohe hävitada,” arutleb Lenú.

Loota ei saa olla isegi mitte aja, tolle vaieldamatult osavaima kustutaja peale.

“Nüüd aga, kui meil oli seitseteist täis, ei tundunud aeg enam olevat voolavas olekus, vaid oli saanud kleepjad omadused ning keerles meie ümber nagu kollane kreem kondiitriäri segumasinas,” tõdeb Lenú.

Ka lugejal pole hetkekski vähimatki kindlust, et jutustatu on mingilgi moel tõsi. Ütleb ju autor selle otse välja, seab sõna jõu (ainsa, mis tal üldse on) kahtluse alla, paneb lugejale südamele, et too peab arvestama filtrite, viivituste, osaliste tõdede, poolvaledega.

“Sellest see raskus mõõta möödunud aega, kui mõõtevahendiks on vaid kahtlase väärtusega sõnad.”

Teisalt on võimalik, et Ferrante ei vestagi lugu sellest, mis juhtus, vaid sellest, mis oleks võinud juhtuda, kasutades toda romaanikirjanike ainukest privileegi, toorest õigust omale sobival moel lugu lõpetada, öelda viimane sõna. Schreiben macht frei 🙂

Pärast viimast punkti ei tõuse keegi püsti, ei kergita kaabut, ei lähe ära, ei jaga kaarte ümber, ei heida täringuid peekrist uuesti lauale.

Uksed ei sulgu. Peeglid ei peegelda. Kõik on ühtäkki võimalik.

Selleks sõna jõust piisab.

PS Mitte et see sõnu nüüd vähem kahtlaseks teeks. Aga kirja pandud lugu on ikkagi kirja pandud lugu 🙂 Eriti kui tal on selline tore ripplõpp.

Roberto Calasso “Kirjastaja jälg”

Jah, kes ta siis õieti  on, see kirjastaja? Kirjastaja kui niisugune?

“Mõneti kaupmees, mõneti tsirkusedirektor – kirjastajasse suhtutakse pisut kahtlustavalt nagu mõnda kelmi tänavakaubitsejasse.”

Või kes ta võiks olla, peaks olema?

Ja kes ta mõnikord ongi, aga ainult mõnikord, sest suuri kirjastajaid on kaugelt vähem kui suuri autoreid, ja ega neid saakski rohkem olla, kuigi mõned ikka on. Isegi Eestis on mõni.

Nii et kes ta siis on, see kirjastaja suure algustähega, kirjastaja Kaa?

Vähem kaupmees kui looja, kes annab käsikirjale vormi.

Rohkem kunstnik kui müügimees.

Hea maitse (või isegi mitte tingimata hea, sest hea maitse on tihtipeale oleviku köidikuis, tähtis on maitse kui niisugune) ja terava vaistuga avantürist.

Käsikirjade maailmas seikleja, kes annab välja ainukordseid raamatuid, mis meeldivad talle endale, selle asemele, et joosta tormi neile, mis kindlasti müüvad, st meeldivad kõigile, sest – kui miski meeldib kõigile, siis ei meeldi see õieti kellelegi. Kuigi müüb.

Mitte hetkepüüdja, vaid õnnekütt, kes loob kirjanduslugu, mitte ei jookse selle sabas.

Ühesõnaga hull.

Calasso esseed on paeluv kollaaž viiesaja-aastasest kirjastamisloost ja kirjastamise (virtuaal)olevikust, kus kõik on võrgus ja hiireklõpsu kaugusel ning maailma asendab teave maailma kohta.  See tõotab noile hoolikalt läbimõeldud kujundusega nelinurksetele paberist esemeile küll keerulisi aegu, aga mitte hukku, sest ajad on alati keerulised.

 

 

Alessandro Baricco “Veretult”

“Siidi” autori lühiromaan. Väga mõjuv, aga niimoodi, et ei puuduta.

“Siid” puudutas ja vaimustas. See oli ilus.

“Veretult” aga on selge, lihtne ja pigem inetu, absoluutselt lootusetu, ta ei anna võtit, kuidas saaks teisiti. Pigem ei saagi, ei saagi saama, ole kui tark tahes.

Baricco kasutab lugeja teadvusesse otseteed – näitab must valgel ja ilustamata, et kõik sõjad on ühesugused – eksinud meeste ja naiste tehtud vead, mis ei jäta kedagi puutumata, ja – ükski sõda ei lõpe ära. Vähemalt mitte nii lihtsalt. Lõpuks saab sõda kätte ka need, kes justkui ära pääsesid, sest tegelikult ei pääse mitte keegi.

Eks seda ole ümberringi näha ka, kui teraselt vaadata. Kuigi sõjast on ikka üksjagu möödas, käib võitlus samal rindejoonel edasi. Lihtsalt relvad on teised.

Üksi sõda ei lõpe siis, kui ta kirjade järgi lõpeb. Võimalik, et ükski sõda ei lõpe enne, kui keegi teda enam ei mäleta.

Ja kui keegi enam ei mäleta, siis hakkab juuri ajama mõni uus idee, leitakse uued lahinguväljad,  ja üsna pea leiavad uued idealistid end kistuna uude (seekord õigesse ja õiglasesse) sõtta. Sest iga sõda on alguses (või veidike enne seda) õige ja õiglane. Kõige hea nimel. Mõne uue (õilsa) idee nimel.

Kes tahaks keelata sõdu, peaks keelustama ideed.