Luule on minu jaoks siiani katkihammustamata pähkel – ei oska seda nautida. See ei tähenda aga, et ma ei püüaks sellele pihta saada. Ja kuna eile oli sobivalt emakeelepäev, võtsin ette Jaak Põldmäe monograafia “Eesti värsiõpetus” lootusega, et see on lihtsakoelisele proosalugejale teejuht sügavamale luulekunsti salamaailma. Tutkit. Mitte midagi ei saanud aru.
Põldmäe kirjutas eessõnas, et keskkooli tasemest peaks selle raamatu mõistmiseks piisama, aga umbes kaks kolmandikku jooksis must täiesti jälgi jätmata läbi. Eriti hull oli 5. peatükk meetrikast, mis koosnes sellistest lausetest: “Seega täidetakse eesti silbilis-rõhulise jambi anakruusi nii rõhuliste kui ka rõhuta silpidega ning statistika kinnitab, et eesti jambi esisilbi keskmine rõhutugevus läheneb iktuste keskmisele rõhutugevusele; nii on jambi anakruus iktuse ja mitteiktuse vaheastmeks.” Suhteliselt arusaadav ja hariv oli peatükk stroofikast, mis kirjeldas ka kuulsaid klassikalisi luulevorme, nagu sonett, rondell või haiku.
Aga. Kui ma ei saanud ka suurt targemaks luuleteoreetiliselt, siis ootamatult aitas see raamat mul siiski luulega rohkem sõbraks saada. Selles on pea igal leheküljel mõni näide eesti luuletaja loomingust ja need olid (vähemalt selle krõbiseva teooriaga võrreldes) toredad. Lausa ootasin, et tuleks juba järgmine luuletus.
Kirjakoi 