Haruki Murakami “Tantsi, tantsi, tantsi”

Kummaline raamat.

Peategelane on võõrandunud üksiklane, pidetu, eksinud, heal järjel, nüüdisaja heaoluühiskonnas – Houellebecq mis Houellebecq, aja paine on sama, aga nagu teistmoodi. Poeetiline Houellebecq.

Poeetiline ja pehme.

“Näen sageli unes Delfiini hotelli.

Unes kuulun talle. /…/ Hotell ise on veidra kujuga ja ülimalt kitsas. Sedavõrd kitsas, et näib pigem katuse all oleva sihvaka sillana. Sillana, mis sirutub katkematult üle aegruumi. Ja mina olen osa sellest. Keegi seal valab pisaraid. Pisaraid minu pärast.”

Algus ja ots annavad võimaluse käsitleda kogu lugu unenäona, mis lõpeb ärkamisega. Aga võib-olla ka mitte. Sest lõpp jätab ka teisi tõlgendamise viise.

“Mu huuled vormisid tasakesi võimalikke lauseid. Valisin nendest kõige lihtsama.

“Yumiyoshi,” sosistasin ma. “Hommik on käes…”

Olnuks ju võimalik valida kõige lihtsama asemel ka keerulisem. Lihtsalt… seekord siis nii. Kuigi täpselt ei tea, kas ikka on.

“Andmed ebapiisavad. Vastus võimatu. Vajutage DELETE-klahvi.”

Hotell kujundina on suurepärane.

Mulle meeldivad hotellid. Need kätkevad endas tuhandeid võimalusi. Hotellid on nagu saared, väljaspool aega oma ajutisuses muutumatud ja igavesed, oma ebareaalsuses reaalsemad kui mis iganes muu.

Lugu iseenesest balansseerib kusagil elitaarse, poeetilise ja labase piiril. Alates sõnakasutusest ja lõpetades lõpuga. Mis on nagu liiga üheplaaniline. Liiga lihtne. Ma kahtlustan, et midagi võib olla lahti ka tõlkega. Lõpu osas muidugi mitte. Lõpp on lõpp.

PS Kui keegi paluks mul kahe sõnaga lugu iseloomustada, siis ma ütleksin: infantiilne Houellebecq.

Aga üldse mitte paha. Üldse mitte.

Kummal

Ryūnosuke Akutagawa “Mandariinid tihnikus”

mandariinidtihnikus Ilmselt paljastades praegu oma võhiklikkust, pean tunnistama, et ei teadnud sellisest kirjanikust varem midagi. Raamatu võtsin ette puhta lehena ja läksin kohe sisu kallale, sirvimata järelsõna või lugemata tagakaant. Eks seepärast paistis mulle sissejuhatava loo põhjal, et tegemist on realistliku autobiograafilise romaaniga Teise maailmasõja järgsest Jaapanist. Minategelase kupeesse rongis tuleb maatüdruk, kes häirib mehe õhtulehe lugemist. Alles novelli lõppu märgitud kirjutamisaasta reetis, et tegemist on Esimese maailmasõja ajaga.

Ka teine novell “Surnuraamat” paistis autobiograafiline, aga ärge laske sellest ennast petta. Neljas-viies lugu on õige satiirilised ja sealt edasi sukeldub ta fantastikasse ja muistenditesse, milles on koos elavad karakterid, põnev lugu, eksootiline keskkond ja küllaga musta huumorit. Näiteks “Hobujalad” on Hiinas töötavast jaapanlasest, kes sureb, kuid ärkab mõne päeva pärast ellu, all hobusejalad. “Nina” on koleda rippuva ninaga mungast (kes püüab sellest keetmise ja nina peal trampimisega lahti saada). “Rasho värav” on rohkem keeskaegne õudukas, nagu ka “Põrgusirm”. Aga kõik lood on head.

Mõnusaks teeb novellid ka jutustaja hääl, mis jätab mulje erakordselt sümpaatsest inimesest (ma ei pea silmas minategelasi, kes mõnes novellis on parajad sitakäkid). Ta oskab ära kaotada distantsi lugeja ja Jaapani vahel. Eksootika on tore asi, aga see võib muuta vahetu lugemiskogemuse vaevaliseks, sest toimuv jääb kaugeks. Akutagawa Ryūnosuke jutustab oma Jaapani lood nii, et ka mina lugejana tunnen ennast “meiena”, ühena neist, kellele ta on kirjutanud.