Sayaka Murata “Inimene helendavast klaaskastist”

Kolmekümne kuue aastane vallaline Keiko töötab kombini-poes – helendavas klaaskastis, mis on alati avatud, kakskümmend neli tundi jutti iga jumala päev. Pühadeta. Alati värske kaup ja üliviisakad müüjad. Tere tulemast! Olge lahked!

Tõlkija Maret Nukke järelsõna järgi on selliseid pisipoode Jaapanis 50 000 tükki, need jõudsid USA-st Jaapanisse 1960. aastatel, aga see selleks.

Keiko esimesest tööpäevast kombini-poes on möödunud 157 800 tundi – kaheksateist aastat.

Kuigi kombini-pood pole Jaapanis just unistuste töökoht, eriti selles vanuses, on Keiko seal rahul – helendavas klaaskastis valitsevad kindlad reeglid, juhend, kuidas toimida. Klaaskastist väljaspool reegleid pole. Või on, aga Keiko neid ei adu. Poes on lihtne, väljaspool keeruline. Lõpuks läheb keeruliseks ka poes, sest kolmekümne kuue aastane vallaline naine, kes pole muud tööd teinudki – see on ennekuulmatu. Veider. Piinlik.

Keiko üritab end ühiskonna ootustega kohandada, aga ei. Sellest ei tule midagi välja.

Poeta laguneb Keiko laiali. Mis paneb mõtlema, kas me kõik pole mitte inimesed helendavast klaaskastist, olgu selleks siis kombini-pood, kus kõlbab töötada üksnes tudengitel või koduperenaistel, või midagi muud. Mis iganes paik. Kes me oleksime ilma helendeva klaaskastita?

Tegelikult on see mõttekäik hirmutav, ka siis, kui klaaskast on igati aktsepteeritav, võimalik, et isegi ihaldusväärne, äratab ehk lausa kadedust. Kast on kast.

Kuidas saada tavaliseks inimeseks, kui selleks puudub juhend? Kas on üldse tarvis saada tavaliseks inimeseks, kui see peab käima juhendi järgi? Ja kui ei, siis kuidas see käib? Kas peaks olema usku sellisesse maailma, maailma helendavas klaaskastis? On see tupik või ei?

Mõni tsitaat ka.

“Päev algab. See on aeg, mil maalim ärkab ja tema hammasrattad hakkavad pöörlema. Mina olen üks neist hammasrattaist, mis lakkamatult ringi käib. Minust on saanud maailmamasina osa, mis sel hommikul aina edasi pöörleb.”

“Minust oli tööjuhendi abil saanud müüja, aga endiselt oli mulle täiesti mõistetamatu, kuidas saada tavaliseks inimeseks, kui selleks puudub juhend.”

“Kui ukse avan, ootab mind ees valguskast. See on stabiilne ja normaalne maailm, mis pöörleb katkematult edasi. Mul on usku sellesse maailma – maailma helendavas valguskastis.”

Toshikazu Kawaguchi “Enne, kui kohv jahtub”

“Kohvikus polnud konditsioneeri. See oli avatud 1874. aastal, rohkem kui sada nelikümmend aastat tagasi. /…/ Üldise teadmise kohaselt ilmus esimene moodne kohvik Jaapanisse 1888. aastal – tervelt neliteist aastat hiljem.”

Kohvikud on toredad. Nad on peaagu nagu hotellid oma salauste, nurgatubade ja tundega, et kõik on võimalik. Ühesõnaga linn kõige paremas mõttes, selline linn, kus on piisavalt kivisillutist, hotelle ja kohvikuid. Ma pean silmas selliseid iseloomuga kohvikuid, mis peidavad end kuskil kitsas ja käänulises, inimestest peaaegu hüljatud kõrvaltänavas, tillukesed, alati jahedad ja kuidagimoodi tõrksad.

Sellistes võib juhtuda mida iganes ja koos kohviga pakutakse sulle… näiteks võimalust rännata minevikku.

Kui sa saaksid minna minevikku, siis kellega sa seal kohtuksid?

Juba see küsimus motona äratab mõtete müriaadi ja lugeja viivitab. Sest enne loosse süüvimist võiks see asi ju iseenda jaoks selge olla. Et kui tõepoolest oleks selline kohvik ja sa selle üles leiaksid, kas…

Näidendi põhjal kirjutatud romaan ise pakub terve hulga krüptilisi dialooge, mis ei jää põrmugi alla “Kaladele ja draakonitele” (Undinė Radzevičiūtė) ning sunnivad ikka ja jälle tekstis tagasi pöörduma.

Muidugi pakub see ka vastuse küsimusele, miks peaks keegi tahtma ette võtta retke minevikku tingimusel, et olevikku see ei muuda. Niisiis ei ole mõtet minna lootuses midagi klaarida. Tagasi tuleb jõuda enne, kui kohv jahtub, seega aega napib. Ja kaks korda minna ei saa.

Igatahes väga intrigeeriv idee.

PS Olgu selle ajarännuga, kuidas on, aga kohvikusse tahaks sisse astuda küll, kui selline aegade ülene oleks – kohvik nimega Funiculi Funicula.

Kohvik justnagu funikulöör.

Haruki Murakami “Tantsi, tantsi, tantsi”

Kummaline raamat.

Peategelane on võõrandunud üksiklane, pidetu, eksinud, heal järjel, nüüdisaja heaoluühiskonnas – Houellebecq mis Houellebecq, aja paine on sama, aga nagu teistmoodi. Poeetiline Houellebecq.

Poeetiline ja pehme.

“Näen sageli unes Delfiini hotelli.

Unes kuulun talle. /…/ Hotell ise on veidra kujuga ja ülimalt kitsas. Sedavõrd kitsas, et näib pigem katuse all oleva sihvaka sillana. Sillana, mis sirutub katkematult üle aegruumi. Ja mina olen osa sellest. Keegi seal valab pisaraid. Pisaraid minu pärast.”

Algus ja ots annavad võimaluse käsitleda kogu lugu unenäona, mis lõpeb ärkamisega. Aga võib-olla ka mitte. Sest lõpp jätab ka teisi tõlgendamise viise.

“Mu huuled vormisid tasakesi võimalikke lauseid. Valisin nendest kõige lihtsama.

“Yumiyoshi,” sosistasin ma. “Hommik on käes…”

Olnuks ju võimalik valida kõige lihtsama asemel ka keerulisem. Lihtsalt… seekord siis nii. Kuigi täpselt ei tea, kas ikka on.

“Andmed ebapiisavad. Vastus võimatu. Vajutage DELETE-klahvi.”

Hotell kujundina on suurepärane.

Mulle meeldivad hotellid. Need kätkevad endas tuhandeid võimalusi. Hotellid on nagu saared, väljaspool aega oma ajutisuses muutumatud ja igavesed, oma ebareaalsuses reaalsemad kui mis iganes muu.

Lugu iseenesest balansseerib kusagil elitaarse, poeetilise ja labase piiril. Alates sõnakasutusest ja lõpetades lõpuga. Mis on nagu liiga üheplaaniline. Liiga lihtne. Ma kahtlustan, et midagi võib olla lahti ka tõlkega. Lõpu osas muidugi mitte. Lõpp on lõpp.

PS Kui keegi paluks mul kahe sõnaga lugu iseloomustada, siis ma ütleksin: infantiilne Houellebecq.

Aga üldse mitte paha. Üldse mitte.

Kummal

Ryūnosuke Akutagawa “Mandariinid tihnikus”

Ilmselt paljastades praegu oma võhiklikkust, pean tunnistama, et ei teadnud sellisest kirjanikust varem midagi. Raamatu võtsin ette puhta lehena ja läksin kohe sisu kallale, sirvimata järelsõna või lugemata tagakaant. Eks seepärast paistis mulle sissejuhatava loo põhjal, et tegemist on realistliku autobiograafilise romaaniga Teise maailmasõja järgsest Jaapanist. Minategelase kupeesse rongis tuleb maatüdruk, kes häirib mehe õhtulehe lugemist. Alles novelli lõppu märgitud kirjutamisaasta reetis, et tegemist on Esimese maailmasõja ajaga.

Ka teine novell “Surnuraamat” paistis autobiograafiline, aga ärge laske sellest ennast petta. Neljas-viies lugu on õige satiirilised ja sealt edasi sukeldub ta fantastikasse ja muistenditesse, milles on koos elavad karakterid, põnev lugu, eksootiline keskkond ja küllaga musta huumorit. Näiteks “Hobujalad” on Hiinas töötavast jaapanlasest, kes sureb, kuid ärkab mõne päeva pärast ellu, all hobusejalad. “Nina” on koleda rippuva ninaga mungast (kes püüab sellest keetmise ja nina peal trampimisega lahti saada). “Rasho värav” on rohkem keeskaegne õudukas, nagu ka “Põrgusirm”. Aga kõik lood on head.

Mõnusaks teeb novellid ka jutustaja hääl, mis jätab mulje erakordselt sümpaatsest inimesest (ma ei pea silmas minategelasi, kes mõnes novellis on parajad sitakäkid). Ta oskab ära kaotada distantsi lugeja ja Jaapani vahel. Eksootika on tore asi, aga see võib muuta vahetu lugemiskogemuse vaevaliseks, sest toimuv jääb kaugeks. Akutagawa Ryūnosuke jutustab oma Jaapani lood nii, et ka mina lugejana tunnen ennast “meiena”, ühena neist, kellele ta on kirjutanud.