Javier Marias “Oxfordi romaan”

oxfordi romaan“Oxfordi romaan” on kummaline mäng ajaga ja mis seal imestada. Kus mujal kui Oxfordis, tolles siirupisse kastetud linnas, saaks aeg võtta kummalisi vorme, moonduda, teiseneda. Ühesõnaga kaotada igasuguse lineaarsuse.

Siirupisse kastetud linna kujund kordub “Oxfordi romaanis” nii mitu korda, et see ei saa olla juhus. Siirup, midagi sellist, milles säilivad kirsid, pihlakamarjad, mis iganes, ka linn.

Kus mujal kui tolles muutumatuses säilitab oma mentaalse kuju (ja püsib muutumatuna) linngi. Muidugi on seal ühekorraga kohal minevik ja olevik, aga võib-olla ka tulevik, kui uskuda vana uksehoidjat Willi, kes viibib igal hommikul ise ajas ja tervitab õppejõude nimedega vastavalt sellele, mis sajandi kümnendis ta parasjagu asub.

Ja mitte ainult minevikus, oi ei, ka tulevikus, vana ajarändur Bill tervitab õppejõude, kes pole veel Oxfordi tööle asunud, pole ehk veel sündinudki.

Iseasi on muidugi see, kas too kõikide aegade kohalolu kõneleb midagi aja enda olemusest või siirupisse kastetud Oxfordist. Tõdeb ju peategelane juba esimesel leheküljel, et inimene, kes jutustab, mida ta nägi ja mis temaga juhtus, ei ole sama inimene, kes nägi ja kellega juhtus, ka mitte tema pikendus ega vari ega pärija ega ka keegi, kes on vägivaldselt tema koha hõivanud.

Tsitaat ka. Küll tõlkija järelsõnast.

“Ei või iial teada, kui sügavale tegelikkusesse ulatuvad väljamõeldise haarmed.”