John Crowley. Missolonghi 1824

Leidsin selle jutu hinnatud toimetaja Gardner Dozoisi kokku pandud kogumikust “Modern Classics of Fantasy”. Ma ei ole Crowley-nimelisest kirjanikust üldse midagi kuulnud, mis on imelik, sest üldiselt on angloameerika ulmekirjanikud mulle ikkagi tuttavad. Dozois jälle juhatas jutu sisse umbes nii, et kes meist ei teaks suurt kirjanikku Crowleyt.

Jutt ise algab kõlvatu ettepanekuga, mille inglise lord just ühele mustlaspoisile teeb. Korvi saanuna jutustab tal poisile tolle rahustamiseks hoopis ühe loo, mille tunnistaja ja osaline ta noorena Kreekas oli.

Ühes külas olid kohalikud mehed kinni püüdnud ja puuri pistnud “metsmehe”, kelle kavatsesid maha lüüa. Noort jutustajat pani selline resoluutne julmus imestama, ta läks salaja puuri juurde kinnipüütut uurima, sai teada, kes ta on ja laskis oma abilistel “metsmees” vabadusse päästa. Vastutasuks andis vabastatu talle vist ka ühe kingi, arutleb juba juba vanemapoolne jutustaja.

See lühijutt kuulub nende hulka, mis annavad viimaste ridadega eelnevale uue vaatenurga. Et “Nüüd ma saan aru! Päris hea!” ja vangutad pead. Minu arust oleks konkreetne lugu ka ilma lõpunükketa sama hea olnud. Sain oma elamuse “metsmehe” isikust kätte, aga see ei olnud kindlasti kogumiku tipplugu.