Gene Wolfe, John Varley “Doktor Surma saar / Barbiemõrvad”

Ma tahaks väga ainult kiita seda Arvi Nikkarevi koostatud ja välja antud ulmekogumikku, aga ei saa, sest see meenutab allahinnatud kauba nurka, kust võib leida imeasju, aga igal neist on mingi puudus või viga.

Nii Wolfe kui ka Varley olid möödunud ja üle-möödunud aastal ühed mu lemmikautorid. Lugesin läbi kogu Varley superlaheda Kaheksa Maailma tsükli, milles inimesed on Maalt minema aetud ja hoiavad püsti väga mitmekesist kultuuri Kuul ja mujal mujal Päikesesüsteemis. Kolm romaani ja hulk eraldiseisvaid sama maailma lühijutte.

Siia kogumikku on neist valitud “Barbiemõrvad”. Luna Citys on end juba ammu sisse seadnud usulahk, keda rahvas tunneb barbiedena. Nad peavad individuaalsust ja individualismi kõige kurja juureks ja väldivad seda igati. Kõik sekti liikmed on kirurginoa abil muudetud täpselt ühesuguseks, neil pole nimesid, nad räägivad meie-, mitte minavormis. Ühel ilusal päeval tapab üks barbie avalikus kohas teise. Politseiuurija Anna-Louise Bachil seisab ees võimatu ülesanne – teha kindlaks, kes tuhandetest identsetest olenditest on tapja. Kõik on valmis roima enda kanda võtma, sest nende filosoofia järgi mida üks neist on teinud, seda on teinud kõik. See on küll stiilne, aga minu meelest natuke kõrvaline jutt.

Varley teine tükk, lühiromaan “Vajuta ENTER” on vaieldamatult supertükk, aga paraku “Parim enne” kuupäeva ammu ületanud. 1980ndate alguse USA äärelinn. Peategelase arvutihull naaber sooritaks justkui enesetapu, aga on mingid küsimused, mis panevad politseid juhtumit edasi uurima. Lugu on hoogne ja põnev, tegelased värvikad, ainult et aeg on vahepeal edasi läinud ja meie ei saa seda lugu enam kuidagi samamoodi lugeda nagu 1980ndatel loeti. Ei arvutit ega võrku ümbritse enam saladuseloor nagu toona. Aga võtsin seda nostalgiaga, nagu mängiks mõnda vana lemmikut DOS-i mängu ja nii oli see väga mõnus.

Gene Wolfe´i kohta kirjutab Nikkarev ise järelsõnas umbes nii, et laiad lugejahulgad teda kõrgelt ei hinda, sest ta kirjutab liiga hästi. Mina juhtusin mõnda aega tagasi lausa armuma tema kuulsaimasse sarja “The Book of the New Sun”. See on ainus ilukirjanduslik tekst, mida ma tahaksin tingimata kõvade kaante vahel luksusköites oma riiulile. Teadjad väidavad, et seda ei anta kunagi eesti keeles välja, sest lugejaskond oleks liiga väike. Kui ma saaks lotovõidu, laseks ma selle oma kulu ja kirjadega hästi ära tõlkida ja välja anda. Nii polnud Nikkarevil oma kogumiku õigustuseks minu jaoks muud vajagi, kui torgata sellesse jutuke “Kaart”, mis mis viis mind jälle “New Suni” maailma. Aga ma ei kujuta küll ette, et see väike lugu eraldiseisvana kellelegi väga korda läheks.

“Doktor Surma saar ja teisi jutte” on samuti sarja osa, selle avalugu. Hästi kirjutatud tükk ühest veidi omas maailmas elava poisikesest, kellele tulevad appi tema kujuteldavad sõbrad raamatust, et aidata hakkama saada päriselu probleemidega. Ma saan aru, et järjed näitavad selle kuulumist ulmevaldkonda, aga esimeses osas iseenesest ulmet ei ole. Selline tunne, nagu oleks ostnud endale arvutimängu demo ja avastada, et mäng on pealegi hoopis teisest žanrist kui lubatud. Miks panna see ulmekogumiku nimilooks?

“Pulpkaas” demonstreerib minu arust eelkõige seda, et hea kirjanik võib teha loetava jutu ükskõik kui tühisest ideest.

“Tsikuraat” mulle meeldis. Selline (õudus?)ulmepõnevik. Peategelasel, üksikul mägionni tõmbunud mehel on pooleli lahutus. See on mehe selgelt rivist välja löönud ja teda vaevab vähemalt depressioon kui mitte midagi hullemat. Nüüd on peatne eksabikaasa talle viimast korda koos lastega külla tulemas, et lahutuseasjad ära vormistada. Ainult et väljas hakkab möllama hirmus lumetorm ja ei naine ega lapsed saa mägionnist minema. Paistab ka, et mingid püssiga hullud on onni ümbruses tegutsemas. On pinget ja verd, seiklust ja lõppude lõpuks ulmet. Kogu tegevus antakse edasi läbi pereisa silmade ja vahepeal on tunne, nagu oleks see kiiksuga versioon “Shiningust”, mida jutustab selle peategelane. Äge asi. Olin seda mitu korda inglise keeles paar korda lugenud, sest mul polnud õrna aimugi, et see võiks ennast “Doktor Surma saare” järel peita. Raamatu pealkirja(de) põhjal ei osanud ma arvata, et selles veel midagi on.

Ja selle raamatu kaaned on tõesti koledad oma eri suuruses tähtedega.

John Varley “Titan”

“Titan” on USA ulmekirjanik John Varley 1979. aastal ilmunud romaan, mis avab Gaia-triloogia. Aastal 2025 kulgeb kosmoselaev Ringmaster, pardal seitse meeskonnaliiget, teaduslikule ekspeditsioonile Saturni ümbrusesse ja avastab seal hiiglasliku tehissatelliidi. Kui minnakse leidu lähemalt uurima, juhtub laevaga õnnetus. Meeskonnaliikmed ärkavad igaüks eraldi tehiskaaslase sees veidras maailmas. Naiskapten Cirocco Jones asub oma kaaslasi otsima ja kui on enamuse neist üles leidnud, väljapääsu taga ajama. Ta saab asjanduse sees elavatelt intelligentsetelt olenditelt teada, et asjandus on elav jumal Gaia. Cirocco järeldab, et välja pääsemiseks tuleb Gaia üles otsida.

Täielik pettumus. Olen siin blogis seni Varley kohta ainult kiidusõnu lausunud, aga see oli küll puhas ajaraisk. Tunnistan, et kosmoses lendava salapärase artefakti lood a la Clarke’i “Kohtumine Ramaga” ei ole mu lemmikud, nagu ka põlvkondade kosmoselaeva lood (metslased elavad oma suletud maailmas, kuni mõni nupukam neist avastab, et on tegelikult täheretkele saadetud kosmoselaeva elanikud, kes on oma eellased unustanud ja mandunud). Aga isegi kui need ulme alamžanrid mulle meeldiksid, ei muutuks see raamat heaks. Lugu on jutustatud igavalt. Tegelased käituvad nagu idioodid. See elu, mis Gaia sees on, meenutab 19. sajandi kirjanike jaburaid fantaasialende – intelligentsed kentaurid ja inglid, kelle vahel käib leppimatu sõda. Lõpplahendus sobiks hädapärast lühijutule. Ma lihtsalt ei saa aru, miks see jama võitis 1980. aastal Locuse auhinna ja oli nii Hugo kui ka Nebula nominent.

John Varley “Picnic on Nearside” (The Barbie Murders)

Lugesin ajakirja Asimov’s vanadest sisseskännitud numbritest paari päris lahedat John Varley lühijuttu, guugeldasin natuke ja leidsin, et need ja veel mitu lugu on koos kogumikus “The Barbie Murders”. Kogumikku otsisin aga edutult taga tükk aega, enne kui avastasin, et see on enamasti tuntud hoopis teise nime – “Picnic on Nearside” – all. Ju Matteli putukad läksid algsest pealkirjast tigedaks.

Lood ise toimuvad kõik Varley väljamõeldud “Kaheksa maailma” päikesesüsteemis, millest ma siin olen juba õige mitmel puhul kirjutanud. Sellest tuleb ka kogumiku põhiline nõrkus. Päris mitme jutu point on selle maailma ühe või teise põneva eripära tutvustamine, aga romaanides on need tihtipeale veel põhjalikumalt lahti kirjutatud, nii et osa ohhoo-efektist kaob ära. Teisalt mäletan, et Asimov’s-is jäid Varley lugude mõned küljed mulle suhteliselt arusaamatuteks, nii et võib-olla ei ole need ka sissejuhatuseks “Kaheksasse maailma” paremad kui romaanid. Aga mõni jutt selles kogumikus on ikka pagana hea ka.

Bagatelle

Kuul tegutsev politseiuurija Anna Louise Bach saab eriti ilge tööülesande. Linnatänaval on kaameratega varustatud metalltünn, kes kuulutab igale möödakäijale, et on aatompomm ja loeb sekundeid plahvatuseni. Appi saadetud meesterahvas Maalt, kelle jaoks pommid on psetsialiteet, teeb kindlaks, et ongi aatompomm, õigemini inimene, kes on sügavalt masinausku ja lasknud end aatompommiks ümber ehitada. Algavad läbirääkimised, milles kaalul on miljon elu. Ei meeldinud mulle see jutt, eriti selle kerglane toon. Võib-olla on ajad muutunud ja me elame enesetaputerroristide ajastus, mida 1970ndate USAs ei olnud.

The Funhouse Effect

Peategelane on turist viimast lendu tegeva kruiisikosmoselaeva pardal. Laev on grandioosne – meteoriit, millele on külge kinnitatud mootorid ja juhtimisagregaadid ning millesse on uuristatud kõik, millest kruiisiturist võiks unistada. Marsruut vibutab meteoriidi Päikese lähedalt mööda ja koju tagasi.

Laeva pardal hakkab peategelane märkama aga pisiasju, mis panevad teda kartma, et seekord põrutab meteoriit Päikesesse. Pardal toimuv muutub üha ebareaalsemaks. Just see absurditunne mulle selle loo puhul ei istunud, kuigi see oli põhjendatud ja vajalik. Parem kui esimene lugu, aga mitte lemmik.

The Barbie Murders

Jälle üks Anna-Louise Bachi lugu, aga hoopis kõvem kui Bagatelle. Luna Citys on end juba ammu sisse seadnud usulahk, keda rahvas tunneb barbiedena. Nad peavad undividuaalsust ja individualismi kõige kurja juureks ja väldivad seda igati. Kõik sekti liikmed on kirurginoa abil muudetud täpselt ühesuguseks, neil pole nimesid, nad räägivad meie-, mitte minavormis. Ühel ilusal päeval tapab üks barbie avalikus kohas teise. Bachil seisab ees võimatu ülesanne – teha kindlaks, kes tuhandetest identsetest olenditest on tapja. Kõik on valmis roima enda kanda võtma, sest nende filosoofia järgi mida üks neist on teinud, seda on teinud kõik. Sattusin selle loo otsa üht vana Asimovsi numbrit lugedes ja just see pani mind “Picnic on the Nearside’i” lugema. Barbiede kommuun on tõeliselt cool, ühtaegu jabur ja realistlik.

Equinoctial

Suur osa Varley loomingust toimub tema kaheksa maailma universumis, kus üliarenenudtulnukad on inimesed Maalt minema kupatanud, et seal saaks rahus elada vaalad ja delfiinid. Inimesed on end sisse seadnud ülejäänud Päikesesüsteemis, kus vähegi võimalik. Ja veel on nad kinni püüdnud Opiuchi hotline’iks hüütud infovoo kusagilt väljaspoolt päikesesüsteemi. Sealt ammutatud teadmised on võimaldanud muuhulgas tekkida mingi poolmõistusliku asjaga sümbioosis elavatel inimestel, kes saavad hakkama avakosmoses. Need on tavainimestest üsna teistmoodi tegelased ja selles loos valgustabki Varleyt nende elu-olu. See kõik on tore, aga kahjuks alustab Varley lugu valest otsast. Mitteinimesi kirjeldada püüdev ulme kipub koperdama selle otsa, et jääb liiga võõraks ja õõnsaks. Kui lugu algab sellega, et Parameeter hõljub kosmoses ringi ja valmistub sünnitama viit last, ja teda saadab Equinox, kes on talle ühtlasi elukeskkond ja skafander, siis on see üsna minu sogataluvuse piiri lähedal. Vähehaaval omandab kõik siiski mõtte ja lõpuks tunnistasin selle isegi päris põnevaks looks.

Manikins

Meditsiinitudeng saadetakse intervjueerima hullu naist, kes istub kinnises kongis ühe meesterahva tapmise eest. Hull on veendunud, et mehi ei ole olemas, on vaid võõrast eluvormist nakatunud naised, kellel nakatumise tõttu arenevad välja meessoole omased tunnused. Selle loo puhul pole puänt või idee vast kõige suurem väärtus. Hull Barbara oli väga hästi õnnestunud tegelane, kirglik ja tõsine. Jube lihtne oleks seda lugu olnud ära rikkuda humoristliku alatooniga.

Beatnik Bayou

Täiskasvanuks saamise lugu, millesse Varley on mahutanud nii palju “Kaheksa maailma” kuuelu eri tahke, et see meenutab juba tema romaane. Siit saame näiteks teada, mis asjad on kuu lunapargid – väiksed Maad kujutavad teemapargid. 13aastane peategelane möllab ühes sellises, mis kujutab endast 20. sajandi keskpaiga Missourit vist. Veel rohkem saame teada Kuu haridus- ja õigussüsteemi kohta, mis mõlemad on teistsugused, aga omamoodi loogilised. Sissejuhatuseks “Kaheksa maailma” universumi on see küll hea jutt, parem kui pikad romaanid. Huvitav oli isegi mul, kes ma olen neid suhteliselt hiljuti ja suurtes kogustes tarbinud.

Goodbye Robinson Crusoe

Istub poiss Vaikse ookeani paradiisisaare rannal. Loo jooksul tuleb aga välja, et miski ei ole nii nagu alguses paistab. Esimest korda lugesin seda kusagilt ajakirjast enne, kui olin Varley maailmaga kursis ja ausalt öelda jäi loo mõte mulle hämaraks. Nüüd sobitus aga ilusasti teiste selle kogumiku lugudega. Milline on elu, kui füüsiline vanus ei tähenda enam midagi.

Lollipop and the Tar Baby

Üks võimalik elukutse ja eluviis “Kaheksa maailma” päikesesüsteemis on püüda musti auke. Selleks on vaja tohutut investeeringut, et osta laev ja varustus ning tõenäosus, et sul veab ja saad oma saagi kusagilt Pluto tagant kätte, on väike. Pealegi peab sul olema sobiv iseloom, et aastaid üksinduses elada. Selles loos on laevaomanik lahendanud probleemi nii, et on endast ja endale salaja klooni lasknud teha ja kasvatab seda laevas oma tütrena. Ühel päeval kuuleb tütar, kuidas üks must auk temaga rääkima hakkab.

Picnic on Nearside

Kogumiku kõige ilusam jutt. Kaks kuu last kimavad protestimeelest kantuna kuu välispinnale ja veel sellele poolele, kus paistab Maa. Seal oli kunagi inimkoloonia, mis on aga ammu maha jäetud ja seal ei käi keegi. Tegelikult on peategelased isegi üllatunud, et kuud juhtiv arvuti neil sinna sõita laseb. Asulas ootab neid aga veel suurem üllatus. Just see lugu aitab kõige paremini tajuda Varley inimkonna muutumist pärast nende Maalt minemaajamist, Opiuchi hotline’i ja mujal eluga kohanemist. Ja ka seda, mis on jäänud samaks.

John Varley “The Golden Globe”

Veel üks telliskivi mõõtu Varley ulmekas, mille tegevus toimub “Kaheksa Maailma” universumis. Kui “Steel Beach” oli Kuul tegutseva ajakirjaniku lugu, siis “The Golden Globe” on veel veidrama peategelasega – kirglik ja andekas näitleja, aga igavene suller Sparky Valentine. Tal ei lähe hästi, sest raha tal pole ja esineb kusagil päikesesüsteemi serva kolgastes. Üsna kiiresti saab selgeks, et ta ei löö risti ette, kui on võimalus lollidelt raha ära võtta. Paistab, et tal on ka kukil tegelane, kes kavatseb ta maha lüüa. Samal ajal hakkab lugeja jaoks lahti kooruma saja-aastase peategelase minevikulugu.

Kui “Steel Beachi” kiitsin selle eest, et see julgeb olla üks väheseid korralikke ajakirjandusulmekaid, siis “The Golden Globe” lööb selle üle. Teatriulme. Kusjuures teater pole dekoratsioon, vaid seda lugedes tuleb tunne, nagu loeks head elulooraamatut mõnest suurest näitlejast. Soovitan.