Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”

jonassonSaja-aastane Allan Karlsson ronib Rootsis oma sünnipäeval vanadekodu aknast välja ja põgeneb. Poolteise kuu pärast on ta Bali saarele jõudnud, seal abiellunud ja kinkinud oma noorukesele naisele 85. sünnipäevaks arvuti, sest ta on kuulnud et noortele see interneti-värk meeldib.

Päris pöörane, kuigi võrdlemisi tagasihoidlik – kui arvestada, mis jääb selle poolteise kuu ja saja aasta sisse, sest vaheldumisi viib autor lugeja kurssi mõlemaga – Allan Karlssoni ebatavalise (ning ebatavaliselt pika) elukäigu ja vanadekodust põgenemisele järgnevaga.

Raamat on vaimuks ja nagu öeldud – täiesti pöörane, alates ideest laotada terve 20. sajand ühe elu teljele (ja me ei räägi siin Rootsist, eks ole, me räägime maailmast). Peale selle on autor sokutanud sajandi ajaloo sõlmpunktidesse just Allan Karlssoni taolise lihtsa mehe, kellel on kolm klassi haridust ja kes oskab ainult kahte asja paremini kui enamik teisi – kitsepiimast puskarit ajada ja aatompommi kokku panna. Geniaalne!

Ometi on selles kõiges midagi konstrueeritut (noh, jah, üsna hea kontruktsioon, aga ikkagi konstruksioon) ja see lobisev stiil! See on kohati lihtsalt kohutavalt tüütu. Aga no mis seal ikka. Nagu ütleks Allan Karlsson: “On nagu on!”

PS See oli küll tore, et autor lasi oma peategelasel kogu elu jooksul vihastada vaid korra – siis kui rebane tolle kassi Molotovi maha murdis. Ja mis seal salata – see läks talle kalliks maksma. Rebasele, ma mõtlen.