Alberto Manguel “Õhtud Borgesega”

alberto manguel“Õhtud Borgesega” täiendab Jorge Luis Borgese “Liivaraamatut. Shakespeare`i mälu”. Teiseks on ta ise natuke nagu üks Borgese unenäoline lugu.

Poisiohtu Alberto Manguel satub ette lugema raamatuid pimedaks jäänud Borgesele, ja otse loomulikult saab ka temast endast tulevikus kirjanik, aga mitte ainult. Temast saab ka Buenos Aireses Argentiina rahvusraamatukogu direktor. Selles ametis oli olnud ka Borges. Ei kõla just eriti tõepäraselt, aga tõsi ta on.

Unenäolisust lisab ka see, et Manguel ütleb, et kirjapandu on vaid mälestuste mälestus, sest märkmeid (kuigi talle soovitati) ta ettelugemiste ajal ei teinud. Küll aga on ta tagantjärele seostanud nähtut-kuuldut Borgese (ka toona veel loomata) loominguga.

Mangueli järgi oligi Borges suur unenägude nägija. Ta ei pidanud võimatuks, et terve elu ja maailm on… jumala unenägu. Polnud harvad korrad, mil Borges ja tema vestluskaaslased ükesteisele suure mõnuga oma unenägusid ümber jutustasid. Unes nägi ta aga Mangueli järgi nii mõndagi, mis hiljem kirjanduseks vormus, näiteks Shakespeare`i mälu. Ja (siniseid) tiigreid armastanud ta juba poisikesena. Borgese unistus olnud kirjutada jutt, mis mõjuks nagu unenägu, aga oma sõnul ei saanud ta sellega hakkama.

Mangueli järgi pidas Borges – see suur unenägija – end rohkem lugejaks kui kirjanikuks, Borgese jaoks oli maailm hiiglasuur raamat, ja seda nii otseses kui ka kaudses mõttes, ning paradiis lihtsalt üks hiiglsuur raamatukogu. Borgese usaldus kirjutatud sõna vastu oli vankumatu.

“On kirjanikke, kes üritavad maailma raamatusse panna,” kirjutab Manguel. “On kirjanikke, harvem, kelle jaoks maailm on raamat, raamat, mida nad proovivad iseenda ja teiste jaoks lugeda. Borges oli üks neist kirjanikest.”

PS “Liivaraamatu” (ja veel mõndagi) kirjutas veidi üle viiekümnesena nägemise kaotanud Borges pimedana: vormis laused peas, dikteeris, lasi korduvalt ette lugeda ja parandas.

PPS Ja veel üks Borgese tsitaat, mida ei saa mitte jätta lisamata: “Kunst peaks olema nagu Ithaka – roheline igavik, mitte uskumatud seiklused.”

Jorge Luis Borges “Liivaraamat. Shakespeare`i mälu” LR 2017 nr 23-24

jorge luis borgesLaenutasin “Liivaraamatu. Shakespeare`i mälu” raamatukogust juhuslikult. Midagi muud ei leidnud sel korral võtta. Aga silma alla ta mulle jäi ja nii ma ta kaasa võtsingi, et mitte päris tühja käega ära tulla.

Lõpuks seisis see õhuke vihik – napp sada lehekülge – mu öökapi peal peaaegu kaks kuud. Jõudsin “Liivaraamatu. Shakespeare`i mälu” vahele läbi lugeda ühe Islandi kriminaalromaani (vähemalt 400 lehekülge) ja enam-vähem sama paksu uue Pullmani.

Kriminaalromaanist ei mäleta ma praeguseks suurt midagi peale selle, et oli teine päris korralik, aga mitte rohkem. Tõlge – paraku – oli kehv. Pulman oli hea nagu Pulman ikka.

“Liivaraamatu” lood aga elavad mingil kummalisel moel mu peas oma elu, just nii, nagu autor “Epiloogis” on ütelnud: “Loodan, et need kiiruga dikteeritud märkmed panevad sellele raamatule punkti, aga siinsed fantaasiad hargnevad edasi külalislahketes kujutlustes seda raamatut sulgevate lugejate peades.”

“Liivaraamat. Shakespeare`i mälu” koosneb 18 lühikesest loost ja need lood pole kaugeltki igavad. Vastupidi. Nad pole isegi mitte rasked, aga nad vajavad oma ümber õhku ja ruumi.

Mis see kirjandus muud on kui lugude jutustamine – kuigi mõnikord näikse jutustajad selle unustanud olevat – ja Borges on meisterlik jutustaja. Veel enam – ta jutustab lugusid, mida tõepoolest on mõtet rääkida, lugusid, mis on jutustamist (ja kuulamist) väärt.

Need kõnelevad lõputust raamatust, igivanadest kirjandustest, mis koosnevad ainult ühest sõnast, matemaatikat kummutavatest sigivatest kividest ja sinisest värvist, mida tohib näha vaid unes, lõuendist, mis sünnib alles tuhandete aastate pärast ja mille värvid on alles mööda maailma laiali pillutatud ja Odini kettast, millel on ainult üks külg. Need lood panevad proovile harjunud eetika, kogu aja ja ruumi ning – Lovecrafti appi võttes – ka igasuguse terve mõisuse, ühesõnaga – need on lood, mis ei hooli põrmugi tõsiasjadest.

Kaks korda kohtub Borges oma lugudes iseendaga. Kord on jutustajaks noor, kord vana Borges. Üks kord – kolm aastat enne tõelist – lavastab ta iseenda surma. Igast tema mõne lehekülje pikkusest loost võiks kirjutada paksu romaani, või mis loost, mõnest lausestki.

“Minu elukäik on olnud tavaline, aga unes olen alati näinud tiigreid.”

On veel midagi vaja lisada? Ei ole ju! Või kui, siis – need tiigrid on sinised!

Hästi “Liivaraamatu” lood ei lõpe, aga – kui järele mõelda – kas maailmas on üldse vestmist väärt lugusid, mis lõpeksid hästi? Või mis on üldse hästi? Näiteks “Paracelsuse roos” – lõppes see nüüd hästi või halvasti? Pole kindel. Üldse miski ei ole kindel. Või kas ta peabki olema? Kindlad asjad ei ole reeglina huvitavad. Neist pole mõtet rääkida.

Ja veel. Just “Liivaraamatut” pidas 87aastaseks elanud Borges oma elu parimaks proosateoseks. Seda kirjutades oli ta 76aastane, “Shakespeare`i mälu” ilmus, kui kirjanik oli 84aastane. “Liivaraamatu” lugusid vestabki väga vana mees, kes pole kunagi silmi kinni pannud, sest uudishimu on temast alati võitu saanud. Ja jumal tänatud, et ei ole.

Maailmas on liiga vähe vanade meeste (ja naiste) vestetud lugusid. Liiga vähe, sest eks ole just nemad need kõige õigemad jutustajad. Neil on, mida rääkida, sest nemad on kuulnud ja näinud, nende mälu paleed on hiilgavad ja koopad sügavad. Nad ei mõista ehk mälu kogu selle täiuses, ei saa ehk küll maailmast aru, selleks on see liiga muutlik, lainetav ja mitmekesine, aga tema imetabasust sõnadesse panna oskavad nad palju paremini kui noored. Noore inimese jaoks – kui on – on imetabane kõik, terve maailm, sest ta alles avastab seda, vana inimese jaoks on imetabane vaid see, mis on seda tõesti.

Vaid vana mees teab, et alla unenäosiniste tiigrite ja Shakespeare`i rändava mälu, mille võib endale saada, pole mõtet jutustama hakatagi. Teab muu hulgas ka seda, et tähtis pole mitte lugemine, vaid ülelugemine, mis käib ka “Liivaraamatu” kohta.

Võetagu aega ja loetagu. Ja loetagu üle.