Millase jutud on hästi lühikesed ja neis on palju maagilist realismi või lihtsalt fantaasiamängu, kuidas kellelegi. Peategelane on tavaline või viletsamapoolset elu elav hispaanlane või raamatu esimeses pooles lapseeas minajutustaja, kelle ellu satub midagi üleloomulikku, aga see ei too kaasa mingit ülevusetunnet või hingevärinat, vaid saab argiseks elu osaks. Lõpuks keeratakse tihti loole veel vint peale. Seejuures on lugu 2-4 lehekülge pikk. 160 leheküljel võis neid olla poolsada. Näiteks selline lugu. Kaks poissi avastasid vaateaknalt modelli, kelle kleidi kaenlaalused olid ära higistatud. Kleit paistis uus, järelikult elutu modell oli higistanud. Poistes tekitas see iha. Minajutustaja nihverdas ennast suvel sellesse poodi abiliseks ja lõpuks avanes tal võimalus modelliga kahekesi jääda käsuga rtiideid vahetada. Mis modelli ja nooruki vahel juhtus, kirjanik viisakalt ei kirjuta, aga poiss oli saanud oma tahtmise ja sai pärast oma eluga edasi minna. Kunagi hiljem läks ta teise poisi pulma ja märkas, et selle pruudi kleidi kaenlaalused on ära higistatud. Millas on seda lugu ehk 4-5 kroda pikemalt jutustanud.
Ma isegi ei tea, kas need on lühijutud või humoreskid. Kindlasti sobiks need hästi Pikrisse või ajalehe laupäevalisasse. Võib-olla ongi need sinna kirjutatud.
Ei tea, mis asjaoludel see Loomingu Raamatukogus 2013. aastal ilmunud Hispaania kirjaniku jutukogu mu lugemislisti oli sattunud, aga oli lõbus. Paar esimest lugu tekitasid tõrke, aga siis sain kuidagi asjale pihta ja edasi läks ludinal. Neil lugudel on küll oma filosoofia ja sõnum, aga seda ei tohi liiga tõsiselt otsima hakata, sest siis muutub lugude vorm ebameeldivaks.
Kirjakoi 