Jussi Adler-Olsen “Niiditõmbaja”

niiditombaja“Niiditõmbaja” on kuues Adler-Olseni Q-osakonna lugu.

Et miks see oluline on?

Neli esimest meeldisid mulle väga – “Naine puuris”, “Faasanijaht”, “Pudelipost” ja “Patsiendikaart nr 64” – ei oska isegi öelda, mis kõige rohkem. Ilus ühtlane sari.

“Naist puuris” nägin kõigepealt filmina, teisi juba lugesin, need meeldisid mulle isegi niivõrd, et “Patsiendikaardi nr 64” ostsin ja see on mul riiulis.

Kui ilmus “Poiss varjust”, siis otse loomulikult ostsin ma selle ka. Korralikke kriminaalromaane võiks kodus ju olla, eks ole. Ostsin ja… suunasin ringkasutusse, st andsin lugeda tingimusega mitte tagastada, vaid edastada, sest ma ei taha oma riiulisse kehvi tõlkeid. Kui ma neid näen, siis läheb tuju sandks. Ja riiulite ruum on ikkagi piiratud ju.

“Niiditõmbajaga” olin juba ettevaatlikum, kõhklesin mõnda aega, aga siis ikka ostsin. Tõlkija oli teine. Ostsin naljaga pooleks lubadusega, et kui peaks ilmnema üks järjekordne “puhta nahaga” pääsemine, siis suunan taas ringkasutusse. Aga ei tulnudki eriti kaua oodata, et keegi puhta nahaga pääseks. Jne. Kuigi piisanuks ka sellest ühest.

Täitsa imelik. Raamatus, kus Assad ei saa aru taani keele idioomidest, mis vähemalt esimeses neljas osas oli väga naljakas, sellise raamatu tõlkija justnagu peaks seda kõike ju valdama, sest ta on sundkorras ninapidi selle sees, aga ei. Assadi keelevääratused “Niiditõmbajas” ei aja üldse naerma, ülejäänu jälle oleks kohati nagu Assadi tõlgitud.

Aga noh. Ringkasutuses iseenesest ei ole midagi halba. Isegi juhul, kui eesti keelde on tekkinud terve hulk uusi idioome, mida ma pean halvaks tõlkeks puhtalt sellepärast, et ma pole nendega kursis. Või mis veel hullem – olen minetanud keeletaju ja -oskuse.

Jussi Adler-Olsen “Poiss varjust”

poiss varjust“Poiss varjust” on viies osa Adler-Olseni Q-osakonna sarjast ja esimene, mille kohta ma ei saa ütelda, et see mulle meeldis. Üks kahest – kas on Adler-Olsen äkitselt viletsamini kirjutama hakanud või on tõlge tõepoolest nii kehv, kui mulle tundus.

Iseenesest pole ju viga, lugu oleks nagu põnev, kuigi hulk aega lahendatakse mingit juhtumit, mis tõenäoliselt jäi eelmises raamatus pooleli, aga millest ma mitte midagi ei mäletanud. Aga no seda tuleb kriminaalromaanide puhul ikka ette, elame üle.

Teiseks – ükskõik kui leebeks ma ennast sundisin, brokaadkardinad, eks ole, keegi pääses puhta nahaga ja liiklus on aktiivne nagu sipelgapesa – lõpuks ikka saab leebus otsa.

Justkui Assad oleks tõlkinud, aga erinevalt Assadi repliikidest ei ole sellised eksimused põrmugi naljakad. Ja Assadi eelmistes osades nii vaimukad repliigid ei ole “Poisist varjust” üldse naljakad. Vähemalt mitte nii naljakad.

Nii et ma tõesti ei tea, kelle kraesse see kõik nüüd keerata. Iseenda, autori, tõlkija või toimetaja omasse.