Nancy Huston “Loomispäevik” LR 2016/21-24

See on küll täitsa kogemata, aga nii on.

Et kaks esseekogumikku jutti, ja teema on üks.

Atwoodi “Tehingud surnutega” ja Hustoni “Loomispäeviku” saab kokku võtta kahe sõnaga – (nais)kirjanik kirjutamisest.

Selle vahega, et Atwoodi “nais” võikski jääda sulgudesse, Hustoni oma tuleks aga kirjutada suures rasvases kirjas.

Atwoodil see “nais” pole peamine. Hustonil on.

Kas dihhotoomia mees-vaim/naine-keha on ületatav?

Huston tõmbab sellele liistule ja võtab pulkadeks lahti kirjanikest abielupaaride lood. Scott ja Zelda Fitzgerald, Virginia ja Leonard Woolf, Sylvia Plath ja Ted Hughes, Simone de Beauvoir ja Jean-Paul Sartre…

Midagi ilusat selles ei ole, st naiste jaoks ei ole. Ja mingis mõttes ka meeste jaoks.

“Patriarhaalsed institutsioonid ei ole mitte ainult võtnud naistelt hinge, vaid samuti meestelt nende ihu, ja kulub veel rohkem aega, kuni kunstnikud saavad terviklikeks, kui nad pole enam sandistatud ega kadestavad. Kuni naised enam ei amputeeri endalt emadust, tõestamaks, et neil on vaim; kuni mehed enam ei alaväärista emadust, seda samas küll matkides, kuivõrd neil seda võimet ei ole.”

Huston on lootusrikas.

“Kurikuulus “elevandiluust torn”, mis on nii pikka aega kaitsnud meeskunstnike rahu ja karistamatust – torn, mille aknaid naised on laitmatult puhtaina hoidnud ja mille ümbruses vaikuse taganud – on mõranemas ja kokku varisemas. Neist varemeist tuleb tagasihoidlikult ehitada “oma tuba” – nii naistele kui ka meestele.”

Mina nii lootusrikas ei oleks.

Huston oli kuuene, kui tema ema otsustas kodust lahkuda, et pühenduda eneseteostusele, mis kolme lapse ja perekonna kõrvalt poleks 1950ndate aastate Kanadas olnud mõeldav.

Hustoni “Loomispäevik” ilmus 1990. aastal.

Täna lugesin kirjatükki, mis kuulutas (äärmus)feminismi hukku.

Ei, see ei olnud Facebook, see oli üks päevalehti, kust selgus, et naisterahva jaoks on isegi püha kolmainsuse Kirche liig. Liiga palju vaimu. Demograafiline kollaps – see on juba käes! Ja süüdi on muidugi naised, kellel on oma tuba.

Kinder ja Küche, kui forsseerida, sellest on küll ja küll. Ja seda 30 aastat pärast “Loomispäeviku” ilmumist.

Ikka veel peaks mamma tegema süüa ja valvama, et lapsed vastu papa töötoa ust ei jookseks, sest papa võib ärrituda.

Hoidku jumal selle eest! Mamma ise kirjutab siis, kui papa ja lapsed magavad.

Veel parem muidugi, kui ta seda ei teeks.

Margaret Atwood “Tehingud surnutega” LR 2020/37-40

(Nais)kirjanik kirjutamisest.

Miks kirjanik kirjutab? Kellele ta kirjutab? Kas lugeja on eikeegi või imetlev soo?

Lihtsad küsimused, aga keerulised vastused. Õigemini võimalikud vastused.

“Ma ei tea ikka veel, mis sunnib täiemõistuslikke inimese hülgama kindla pinna ja veetma tervet elu, kirjeldades isikuid, keda pole olemas?”

Atwoodki ei tea vastust. Võimalike põhjuste loetelu on üle lehekülje pikkune.

Et õigustada oma läbipõrumist koolis. Et võita ühe kauni naise armastus. Et võita ükskõik millise naise armastus. Et võita ühe kauni mehe armastus. Et heastada oma õnnetu lapsepõlve puudujäägid. Et lõbustada lugejat ja teha talle meelehead. Et lõbustada iseennast ja teha meelehaead iseendale. Rahuldamaks kättemaksuiha. Et kaoses korda luua. Ja nii edasi.

Aga miks siis ikkagi?!

Võib vaid aimata, miks sündis “Tehingud surnutega” – see on pühendanud teistele.

Teistele kirjanikele?

“Või oli mul ehk plaanis hoiatada pahaaimamatuid noori?” küsib ta ja jätkab paar lõiku allpool soovitustega: “Vaata selja taha. Sa pole üksinda. Ära lase end lõksu püüda. Pea madusid silmas. Pea ajavaimu silmas – see pole alati sinu sõber. Keatsi ei tapnud halb arvustus. Kui hobune su seljast viskab, roni tagasi sadulasse.

Nõuanded süütule palverändurile, kahtlemata igati väärikad, ent kahtlemata ka kasutud: ohte sigineb iga tunniga juurde, samasse jõkke teist korda ei astu, valge lehe lõputu ruumitühjus kohutab ja labürinti astuvad kõik seotud silmi.”

Et naasta sealt looga.

Või pole see siiski nii dramaatiline? Ka ei meenuta kirjanikud pigem harakaid, kes näppavad sätendavaid jupikesi siit ja sealt ning põimivad need omaenda korratutesse sasidesse?

Viimase sõna jätab Atwood Ovidiusele, kes laseb Kyme sibüllil kõneleda mitte ainult iseenda, vaid, nagu kahtlustame, ka poeedi enda eest, ja samuti kõigi kirjanike lootuste ja saatuse nimel:

“Ja siiski jätavad saatusejumalannad mulle mu hääle

ja mu hääl on see, millest mind tuntakse.”

Nancy Huston “Ingli märk”

“Me liigume läbi elu pentsikult hüpeldes, üks jalg meie endi väikeses eluloos ja teine sajandi ajaloos.”

Kummaline raamat.

Näiliselt lihtsa (ja mis seal salata, isegi banaalse) armukolmnurgaga (sellesse ei maksa nii väga kinni jääda, eks ole) võtab autor kokku 20. sajandi teise poole, Teise maailmasõja, natsi-Saksamaa, juutide hävitamise, Ungari, Alžeeria sõja, ja isegi rohkem, etteulatuvalt, sest mingit lootust ta meile ei anna.

Miks siis muidu alustab ta allusiooniga:

“Oh olge minu Dante ja mina olen teie Vergilius! Andke mulle käsi, andke mulle oma käsi, ärge kartke, ma ei jäta teid selles aeglases spiraalses laskumises aina allapoole…”

Ja lõpetab oma loo:

“Kas see on lõpp? Oh ei! Ma kinnitan teile, et ei ole. Tehke ainult silmad lahti: kõikjal teie ümber see jätkub.”

On see nii sellepärast, et me unustame?

“Me unustame, teate ju küll, me unustame… Ei juhtunud ju midagi, kas pole? Või siis õige natuke… ja väga ammu…”

Pärast Alžeeria iseseisvusmarssi 1961. aasta 17. oktoobril on 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse Pariisi eeslinnad täis prantslasi, alžeerlaste lapsi ja lapselapsi, kes mässavad selle vastu, et neil ei ole tulevikku ega isegi mitte olevikku.

“Pariis on Pariis, oma ilus ja luksusejanus häbematum kui kunagi varem.”

Kõik jätkub, too aeglane spiraalne laskumine. Täna, 20. märtsil 2021 blokeerisid koroonapiirangute vastsed Tallinnas liikluse.

“Me liigume läbi elu pentsikult hüpeldes, üks jalg meie endi väikeses eluloos ja teine sajandi ajaloos.”

Ja me ei õpi.

Gaétan Soucy “Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”

Hämmastav autor.

Kõigepealt keel. Madal ja kõrgstiil, arhaismid, nihestatud (pea peale pööratud) kõnekujundid, ise välja mõeldud sõnad, mille tähendust võib lugeja vaid aimata – kõik segiläbi. Pöörane pillerkaar.

Kujutan ette, missugune pähkel see võis olla tõlkija jaoks. Või noh… Tegelikult isegi ei kujuta.

Teiseks – loo jutustamise viis.

Kuigi jutustaja lubab jäädvustada tõsiasjad sirgjooneliselt ja ilustamata, pole miski kindel, sest ta kõneleb ainult sellest, mida ta teab või arvab end teadvat. Tegelikkusega ei pruugi sel olla vähimatki pistmist, peale selle, et ta kõneleb asjadest nii, nagu ta neid adub, tõdedes samal ajal: “Tõsi ta on, et me oleme ilma kõigest, mida me ei oska nimetada.”

Koos jutustajaga on aga kõigest ilma ka lugeja, kes nagu vaataks kella, mis küll käib, aga osuteid pole sel juba iidamast saadik küljes. Või siis vaatab ta iidvanasse tolmunud peeglisse, kust ei paista olevik, vaid näod kõige kaugematest mälusoppidest.

Kõige lõpuks selgub, et jutustaja, kelle ülesanne (ja paine) näib olevat kõik juhtunu üksikasjalikult jäädvustada, teeb seda, kirjutades üha ühtsama kursiivis tähte. Ta paneb kirja, aga üle lugeda ta ei saa. Tegelikult pole selleks ka aega.

“Selgub, et meie käes on raamat raamatu kirjutamisest, mida polegi olemas. Ometi võiksime vanduda, et me oleme seda lugenud.”

Aga eks sõnadega olegi nii. “Lõpuks nad ikka maanduvad kuhugi, maksku mis maksab, ja see on ainus, mis loeb.”

Üks tsitaat veel, nii see kõik algas:

“Ilmaruumi seisukord ei halvenenud mitte üks põrm. Ikka samasuguses unes jätkus kulumine, nagu poleks midagi olnudki.”

PS Kindlasti lugeda. Ja mitte jätta tähelepanuta järelsõna.

Nancy Huston “Murrangujooned” LR 2012

Sol, 2004. Randall, 1982. Sadie, 1962. Kristina, 1944-1955. Kõik kuueaastased.

Poiss. Isa. Vanaema. Vanavanaema. Neli lugu. Mis kokku on üksainus lugu. Lebensborni lugu.

Kui päris aus olla, siis ei teadnud ma Lebensbornist enne selle raamatu lugemist mitte midagi.

Aga muidugi on see ka mälu ja mäletamise sunni lugu, ei aita midagi, kui sünnimärk välja lõigata. Arm, mis jääb, on märgatavam, kui olnuks sünnimärk, mis on olemas ka neil, kelle puhul teatakse, et ei ole.

Mis on huvitav – tagurpidi jutustatud lugu. Alustame aastast 2004 ja läheme tagasi, kuueaastaste silmadega. Mis on omamoodi piltmõistatus, kõik see tükk tüki haaval kokku panna.

PS Lisan siia autori märkuse.

Aastatel 1940-1945 käivitus programm, mille eesmärk oli kompenseerida Saksamaa kaotusi sõjas. Programm nägi ette, et saksastatakse lapsed, kes elasid Wehrmachti okupeeritud aladel. Himmleri korraldusel rööviti üle 200 000 lapse Poolast, Ukrainast, Eestist ja Lätist. Suuremad lapsed paigutati spetsiaalsetesse keskustesse, kus nad said aarialiku kasvatuse, pisemad läksid Lebensborni keskustesse, kust saksa pered nad lapsendasid.

Kristina oli Lebensborni laps. Ukrainast, sünnimärgiga, aga nii ilus, blond ja siniste silmadega, et sünnimärgist vaadati mööda.

Margaret Atwood “Testamendid”

“Nagu öeldakse: ajalugu ei kordu, kuid riimub.”

“Testamendid” on “Teenijanna loo” järg. Aga eks see ole nagunii teada.  Offredi lugu jätkub. Tema asemel jutustab (oma loo) tädi Lydia.

“Mind arreteeriti varsti pärast seda, kui Jaakobi Poegade rünne likvideeris Kongressi. Alguses öeldi meile, et seda tegid islamiterroristid: kuulutati välja erakorraline olukord, aga meile öeldi, et me peaksime elama nagu  tavaliselt, et põhiseadus taastatakse peagi ja et erakorraline olukord saab varsti läbi. See vastas tõele, aga mitte nii, nagu olime oletanud.”

Tädi Lydia lugu on Offredi omast komplitseeritum. Offred valida ei saa. Tädi Lydia saab. Ja ta valib. Võimalus valida ei ole alati privileeg. Või on?

“Lisaks sellele, otsekui selle tunnistuseks, oli mulle valmis pandud värske rõivas. See polnud päris mungamanel ja polnud lausa pruunist kotiriidest, aga üsna sarnane. Ma olin seda varem näinud, staadionil naistulistajate seljas. Mul käisid külmavärinad üle selja.

Ma panin selle selga. Mida muud ma oleksin saanud teha?”

Jah, seda valikut saab hukka mõista. Jutustaja arvestab sellega. Kuigivõrd.

“Sa ise poleks iialgi midagi sellist teinud! Kuid sa ise pole kunagi midagi sellist tegema pidanud.”

Ellujäämine kui sümbol iseloomustab Atwoodi sõnul Kanada kirjandust, Kanada identiteeti. Vaielda võib, aga nagu öeldud –  sa ei tea, kuni sa ise pole midagi sellist tegema pidanud ja – kuniks on elu, on võimalus. Kuni hetkeni, mil sa oled teinud kõik, mis võimalik, ja valida enam ei saa.

“Sammud lähenevad, üks saabas teise järel. Kahe hingetõmbe vahel kõlab koputus.”

Mis on huvitav – ikkagi sõna. Vastutus. Vaikimine. Sest mida teeb tegelikult see, kes otsustab vaikida? Ta hävitab lugeja. Mis on juba üsna tõsine asi.

“Sel juhul hävitan leheküljed, mida olen nii suure vaevaga kirjutanud, ja hävitan koos nendega sinu, mu tulevane lugeja. Üks tikutõmme, ja sa oled läinud – ära pühitud, nagu poleks sind kunagi olnudki, nagu sind ei tulekski kunagi. Ma eitaksin su olemasolu. Milline jumalasarnane tunne! Kuigi see on hävituse jumal.”

Arusaadav, miks Atwood lisas “Teenijanna loole” ja “Testamendile” järelloo – konverentsi, mis vaatab Gileadile tagasi. Tahaks ju nii kangesti teada. Mis sai edasi? Kas Offredil õnnestus põgeneda? Kas tädi Lydia valik oli oma hinda väärt? Jah, järellood annavad sellele vastuse. Uudishimulik lugeja on rahul. Romaanid ise oleksid ilma järellugudeta kahtlemata tugevamad. Väide “ajalugu ei kordu, vaid riimub” oleks veenvam ja – sõnum mõjuvam.

See järelugude julgustav tagasivaade, kas see pigem ei uinuta valvsust?

Margaret Atwood “Teenijanna lugu”

“Asi sai alguse sellest, et president lasti maha ja kongressi pihta avati  tuli ning sõjavägi kuulutas välja erakorralise seisukorra. Süüdistus langes islamiusu fanaatikutele.”

Nii kirjutas 46aastane Margaret Atwood 1985. aastal. Ei leidnudki üles, mis aastal “Teenijanna lugu” eesti keeles ilmus, vanim, mis ma tuvastasin, oli 1993. aasta väljaanne, aga see ei ole kindlasti see, mida ma toona lugesin.

Nii et see pidi olema varem.

Üht-teist oli ju meeles, pigem Offredi loona, aga kindlasti mitte see, millest asi alguse sai. Arusaadav, ma ei olnud eriolukorras elanud ja islami terroristidest ei teadnud ma ka midagi. Oli lihtsalt üks düstoopia ja kõik.

Nolite te bastardes carborundorum – meeles ei olnud ka see. Ju ei olnud siis põhjust. Veel. Sest keegi ei korraldanud elu marssi. Keegi ei pidanud kõnet. Antibeebipille sai tutvuse kaudu välismaalt. Aga sellega me olime harjunud.

35 aastat hiljem hakkab ausalt öelda hirm. Eks peabki hakkama, sest selleks on ju see lugu kirja pandud. Või kui mitte otse hirm, siis valvsaks teeb see igatahes. Veel valvsamaks. Mis ongi ju mõnevõrra konstruktiivsem. Et saaks enne jaole, kui su pangaarve on ühel heal päeval lihtsalt suletud ja sellele pääseb ligi vaid su lähim meessugulane. Juhul kui selline peaks leiduma.

Kui jaole ei saa, siis ei jää üle muud, kui jutustada, isegi siis, kui sa ei tohi enam lugeda, kirjutamisest rääkimata, sest sõna on ohtlik. Isegi siis, kui sa ei tea, kas on kuulaja, lugeja, see, kellele sa räägid. Sest muud sa teha ei saa.

“Ma tahaksin uskuda, et see, mida ma pajatan, on vaid lugu. Mul on vaja seda uskuda. Ma pean seda uskuma. Neil, kes suudavad uskuda, et sellised lood on vaid lood, neil on paremad väljavaated. /…/ “Pajatan” on õigem öelda kui “kirjutan”: mul polegi midagi, millega kirjutada, ja kirjutamine on nagunii keelatud. /…/ Lugu ei pajatata vaid enesele. Alati on veel keegi. Ka siis, kui kedagi ei ole.”

Alice Munro “Kallis elu”

kallis-elu Alice Munro on Kanada novellikirjanik, kes 2013. aastal võitis Nobeli kirjanduspreemia. “Kallis elu” ilmus aasta varem, kui Munro oli juba 80 saanud. Ta ise on vist öelnud, et see jääb ta viimaseks raamatuks ja eks see üks vanainimese raamat ongi. Mis on väga hea. Esiteks sellepärast, et ta teab, millest ta kirjutab, kui juttu on vanainimestest. Seda on lugudes tunda. Teiseks on ta teadlik elu kestnud Teise Maailmasõja eelsetest aastatest tänapäevani ja ta saab korraga kirjutada tänapäeva inimese ja näiteks 1950. aastate korraliku konservatiivse Kanada maainimese vaatepunktist. Näide: kui isa annab tütrele rihma, siis 1950. aastate kirjanik ei oleks seda ehk mainimisväärsekski pidanud, tänapäeva noor kirjanik peaks seda aga ilmselt nii skandaalseks, et selle ümber peakski kogu lugu keerlema. Munro on tänapäeva inimene – ei kiida seda heaks ega õhka tagasi “kadunud häid aegu” -, aga suudab end vaevata tagasi paigutada maailma, kus see oli “õige kasvatus”.

Aga see ei ole tegelikult peamine. Ma proovisin lugemise ajal kogu aeg enda peas teha Munro lugude kohta üldistusi, mis annaks edasi nende headuse, tuuma. Asjata, kõik jäi mannetuks, kompas ainult pinda. Lõpuks otsustasin, et kirjeldan oma emotsiooni. Viimati sain ma nii tugeva “raamatuga pähe” laksaka umbes 30 aastat tagasi kooli ajal, kui lugesin esimest korda Salingeri Franny ja Zooey Glassi lugusid. Munro novellid on tohutult head, kusjuures ei saa arugi, mis neis nii erilist on. Või miks kõik maailma kirjanikud selliseid kogu aeg ei kirjuta.

Steven Erikson “Deadhouse Gates”

Deadhouse_GatesKanada kirjaniku Steven Eriksoni kümneköitelise fantasysaaga “Malazan Book of the Fallen” teise osaga juhtus mul piinlik lugu. Lugesin kõik selle tellise 659 lehekülge läbi, aga aru ei saanud midagi. Tegelased olid hädas, sõdisid, põgenesid, rääkisid omavahel. Aga mis laiemas plaanis toimus? Miks kirjanik neist mulle jutustas? Ma olen kindel, et see oli raamatus kusagil kirjas, aga minu igavlev pilk libises neist kohtadest üle ja nii ei loksunudki terviklugu paika. Jäi ainult hunnik suvalisi episoode suvaliste tegelastega. Umbes nagu satuks vaatama mõne nägemata telesarja kuuenda hooaja seitsmendat osa.

Miks ma ennast üldse nii palju piinasin, et nii paksu ja igava raamatu läbi lugesin? Osa fantasyromaane on seda tüüpi, et alguses on kõik tundmatute tegelaste arusaamatu sagimine, aga vähehaaval hakkab sellest välja joonistuma muster ja võidurõõm, mis tuleb lõpuks, kui asjast aru saad, on osa raamatu võlust. Esimese osaga nii läks. Teise osa puhul mind kirgastumishetk ei tabanudki. Üle kindlasti ei viitsi lugeda ja kolmandat osa keeldun kätte võtmast.