Karl Ristikivi on mul olnud üks lemmikuid Eesti kirjanikest juba ammusest ajast. Tema paguluses kirjutatud ajaloolistest romaanidest õhkub mingit soojust, targa inimese filosoofilist mõistmist ja tühjast-tähjast heas mõttes üleolemist. Seda veidram on pilt, mis avaneb Ristikivist tema päevikus.
1957. aastal, kui ta seda päevikut alustas, oli ta 44aastane, kibestunud vanapoiss, kes tõõtas ametnikuna Rootsi haigekassas ja tegi tööd, mida ta vihkas. Ta tervis oli läbi ja ta pidas ennast juba vanaks inimeseks, kelle surm võib tulla iga kell. Päev läbi värises ta tööl, et tuleb mõni kontroll, kes avastab, kui kehvalt ta oma tööd teinud on, ning kirus Rootsi kolleege, keda tema meelest edutati ebaõiglaselt kiiresti ja kes suhtusid temasse kui pagulasse halvasti.
Pärast tööd koju jõudes oli ta tavaliselt liiga väsinud, et midagi teha. Meelelahutuseks kuulas ta oma grammofonist klassikalist muusikat või raadiost raadioprogramme (telekat tal polnud, see oli haruldus), luges krimkasid, käis väga palju kinos, kus vaatas kõike alates vesternitest ja lõpetades tänapäeval klassikaks saanud kvaliteetfilmidega. Maitse poolest ei olnud ta eriline snoob, Bergman talle ei meeldinud ja Antonioni käis kah, “Jalgrattavaras” oli “punane möga”. Vahel käis ta jalgpalli vaatamas. Kui raadiost tuli viktoriin, ei võtnud ta isegi telefonikõnesid vastu.
Alalõpmata vaevasid teda kõhuvalu, peavalu, hambavalu. Tal oli sees kopsutuberkuloosi eluohtlik vorm, mistõttu pidi ta iga aasta röntgenis käima, et võimalik haiguse levik avastataks. Selle päeviku ajal haigus ei levinud.
Ristikivi elas puhkusereiside nimel, milleks kogus pool aastat raha. Ikka pikem reis kevadel ja lühem sügisel. Ühel sellistest leidis ta endale Kreekast meelepärased noormehed ja suhtumisest neisse saab tänapäeva inimene aru, et kirjanikuhärra oli homo.
Üksik, õnnetu, kibestunud ja hirmul keskealine mees. Päriselu härra Mõrumann, kelle päevikusissekanded on mõrudad ja üksluised nagu ta elu. 1060 suures formaadis lehekülge!
Ometi oli see üle pika-pika aja üks paremaid raamatuid, mida ma hoiaks hea meelega oma kodus riiulis. See lihtsalt mõjub teraapiliselt. Mõtled, et sul kehv töö. Võtad Ristikivi päeviku juhuslikust kohast lahti ja saad aru, et tema hirm ametnikutöö osade, näiteks inimestega suhtlemise ja ülemuste ees olid lausa haiglaslikud. Tunned ennast üksikuna? Loe 5 lk suvaliselt valitud päevikulehekülge. Kahtled, kas su blogil on mingit mõtet? Vaata Eesti kirjanduse suurmehe mannetuid sissekandeid. Arvad, et sinust ei saa kunagi kirjanikku? No mida, see hall ja väiklane ametnikuhing, kes lasi oma katkisel vannikraanil mitu kuud niriseda, sest ta ei julgenud koristamata vannituppa remondimeest kutsuda ja koristamiseks ei leidnud jõudu, suutis kirjutada. Ja mitte nii, et vaim tuli peale ja ta muutus kellekski teiseks. Natuke aega arendas mõnda enam-vähem ideed. Oli tohutus infosulus, sest tol ajal polnud internetti ja kättesaadava ajalookirjanduse valik oli tal õige väike. Ja hakkas hambad ristis, umbes tempoga 1 lk õhtu jooksul kirjutama. Poole aastaga sai käsikirja mustandi valmis, siis kirjutas selle kriitilise pilguga täiendades ja toimetades ümber ja tempoga romaan aastas muudkui küttis. Tulemus tundus talle enamasti piinlikult kehv.
Mis ma ikka seletan. Muretsege endale see raamat ja lugege ise. Kindlasti pole mõtet ehmatada raamatu mahu pärast. Seda ei pea lugema nii nagu mina – järjest ja algusest lõpuni. Piisab paarist leheküljest, et hakkaks korraga kurb ja naljakas ja ongi eesmärk täidetud.
Mul on Ristikivi vastu alati mingi nõrkus olnud. Kõigepealt “Semud. Sellid”, hiljem kroonikate triloogia, Tallinna triloogia ja “Hingede öö”, mis mulle kohe väga meeldis. Natuke mõjutab ka see, et Ristikivi on Lõuna-Läänemaa mees. Võtsin humanitaarinstituudis isegi Toomas Liivi Ristikivi loengud, kuigi neid punkte mul vaja ei olnud.
Kirjakoi 