Katja Kettu “Rose on kadunud”

kettu“Mu ema moondus hundiks ja see on tõsi.” Ehk siis esimene lause.

Hea lause, et alustada romaani.

Viimane nii hea ei ole, sest teeb raamatust… lihtsalt ühe armastuse loo. Mitte eriti mõjuva. Triviaalse vast isegi.

Millest on kahju. Et on valitud natuke nagu selline tee. Et ikka meeldiks ja läheks hinge.

Müüki see vast kasvatab, aga. Võib-olla ei kasvata ka.

Olen lugenud Kettut selle ilmumise järjekorras, korralikult. Mis on enam-vähem kirjutamise (või vähemalt soome keeles ilmumise) järjekord ka.

“Keevitaja” oli vapustav. “Ämmaemand” samuti, kuigi midagi natuke nagu hakkas nihkuma. Kuidagi vaevu. Veel ei saanud õieti arugi. “Ööliblikas”… nojah. Oli kuidagi nagu… imelik. Veel rohkem sinnapoole. Ja nüüd siis “Rose on kadunud” – on see nüüd siis lihtsalt üks armastuse lugu – niisugune, nagu neid ikka kirjutatakse ja kuulsaks saavad – või on ta midagi muud?

Vist eriti enam ei ole, neile võrguga kinni püütid indiaanilapsukestele vaatamata. Sest “Keevitaja” puhul ei hakanud niisugust asja üldse mõtlemagi, et kas ja mis. Ja “Ämmamanda” puhul siiski ka mitte. Need on päris. Ei ole kohe üldse toode.

Keel muidugi on endiselt kaunis. Nende “noorte hirmsate soome naiste” keel, milles ei oska kirjutada keegi teine. Ja see viis maailma näha. Sest kes teine kirjutaks nii?!

“Pesin su puhtaks, metsa mullase seene, pigisilmse hämara kuusiku olevuse, märja ja tumma, ja polnud teada, millist niidistikku sa endaga kaasas kannad.”

Või siis nii.

“/…/ kes ometi nägi nii ilusaid unenägusid, kõneles kalade keelt, temale oli määratud teine rada, aga kes oskab enam neid õigeid pidi käia, kui pooled on asfaldi all ja teiste kohal on kiirtee laiendus ja viinapood.”

Ega jah. Peale nende “noorte hirmsate soome naiste” ei kirjuta niimoodi keegi. Oleks et nad ei mõtleks nii väga sellele kõigile meeldimise (ja ma mõtlen siin müügi jne) peale. Poleks ju põhjust.