Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

Peategelane Eva jätab ajakirjanikuameti Tallinnas ja naaseb lapsepõlvekoju Saaremaal. Teda ootavad seal 20 aasta vanused saladused, mis ei lase tal eluga edasi minna. Kunagi Eva kooliajal oli tapetud või jäljetult kadunud kolm selle küla neidu. Juhtumeid ei lahendatud ja see vajutas pitseri tervele külale. Eva isa oli uurimisega tegelenud politseinik, kes hiljem merre läks ja uppus. Mõni aeg hiljem võttis endalt elu Eva ema. Paljulubav algus, aga edasine ongi suuresti tegelaste p…sse läinud elude tutvustus. Saaremaale tuleb Eva kutse peale kõigepealt tema üks vend Londonist ja hiljem ka teine vend, edukas iduettevõtja. Mõlema edu on tegelikult fassaad. Keegi jälgib neid metsast ja nii mõnigi külaelanik on suures ärevuses.

Mulle ei meeldinud tegelased ja kirjaniku toon, mis oli natuke kuri ja üleolev. Lugemine läks vaevaliselt ja peaaegu vastumeelselt. Esimesest kolmandikust sain teada ainult, et kadunud tüdrukud on terve küla inimeste elu ja saatused pekki keeranud, aga nende hädasid oli maalitud liiga paksude värvidega. Tekst, eriti dialoog oli liiga ohtrasõnaline ja isennast kordav.

Lõpuks võiks isegi küsida, kas see üldse oli krimka. Peategelase uurimistöö küll tapjat ei paljastanud. Sisuliselt talle lõpuks lihtsalt öeldi, kes see oli.

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

“Politseiniku tütart” lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, miks ma seda loen.

Rumal küsimus muidugi. Tegelikult teadsin ma ju seda väga hästi.

Esiteks – väikeseks vahelugemiseks, sest “Öine rong Lissaboni” lihtsalt nõudis pisukest hingetõmbepausi. Teiseks – miks ma vaatan Eesti seriaale? Aga sellepärast, et nad on Eesti seriaalid, nagu on “Politseiniku tütar” Eesti kriminaalromaan.

“Tulekandja” iseenesest oli muidugi (subjektiivselt) huvitavam. Toimetuse elust “Politseiniku tütar” – paraku – suurt ei pajata. Objektiivselt – ma ei oska öelda, kas see laia lugejaskonda üldse paelukski.

Muus osas… Nojah.

On ju arusaadav, mis asja autor ajab. Samamoodi on ilmne, et tal on ka kõik eeldused seda teha, aga… Tulemus on ikka kuidagi visandlik. Juba “Tulekandja” puhul tekkis tunne, et raamat võiks olla paksem. Narratiiv on, potentsiaalselt üsna võimas Põhjamaade narratiiv, aga…

Selle asemel, et mõelda, kui hea raamatu võiks sellest kõigest saada, võiks ju seda head raamatut lugeda.

PS Aga no mis see targutamine siin loeb. Pauts on nagunii üks laenutatamaid eesti kirjanikke Tohvri kõrval. Nii et võib-olla ma laenutan ka siiski mõne veel.

Katrin Pauts “Tulekandja”

No nii.

Võtsin julguse kokku ja laenutasin “Tulekandja” – eesti kriminaalromaani, eks ole.

Noh, tegelikult jäi ta mulle lihtsalt ette. Raamatukogus tagasi toodud raamatute laua peal. Eks ma olin mõelnud ka, et võiks proovida. Nii huvi pärast. Et äkki ongi hea.

Pautsi “Minu Muhumaa” meeldis mulle ju väga.

Aga “Tulekandja” – ei oskagi öelda. Põnev nagu oli. Mis mind paelus – palju on juttu toimetuse elust ja ajakirjanikest, üsna mitu tegutseb neid seal kaante vahel. See kõik oli hea, kas just objektiivselt hea, aga subjektiivselt hea igatahes. Palju äratundmist ja nii edasi. Noh, eks ma ole ju kogu aeg kahtlustanud, et tegelikult on igas toimetuses asjalood just nii, nagu nad parasjagu on.

Aga lugu ise… Ei oskagi ütelda. Kui detektiiv, sel korral siis ajakirjanik(ud) eriti midagi ei tea ja kobavad pimeduses, siis ei saa ka lugeja eriti midagi teada ega mõistatada ning kobab samuti pimeduses. Ja lõpuks räägib mõrtsukas ise kogu loo südame pealt ära. See iseenesest nii väga hea ei ole.

Aga mis oli veider – muidu aeg-ajalt tajud end pahandamas, et toimetaja oleks võinud asja kriitilisemalt võtta, sest teos oleks tükk maad parem, kui ta oleks tükk maad õhem. Vat “Tulekandjat” lugedes tundsin ma vastupidi. Et teos oleks tükk maad parem, kui ta oleks tükk maad paksem. Ja ma ei oskagi ütelda, on see nüüd kiitus või laitus. Potsentsiaal igatahes.

PS Aga “Minu Muhumaa” meeldis mulle kahtluseta nii subjektiivselt kui ka objektiivselt. Selle vastu ei saa 🙂

Katrin Pauts “Minu Muhumaa. Lühike libahuntide ajalugu”

Katrin Pautsi „Minu Muhumaa” on vastuoluline teos – seostab esmapilgul seostamatut ja paneb mõtlema asjade üle, mille üle ei ole mõelnud.

Kui olin raamatu läbi lugenud, siis vaatasin internetist, mida on selle kohta kirjutatud. Ja tõepoolest – muhulased said Pautsi peale pahaseks.

Arvajad leidsid, et Pautsil on oma ja hoopis teistsugune Muhu. Pautsi Muhumaad ei olnud keegi kohanud. Leebemad kiitsid kirjaniku osavat sulge ja soovisid jõudu muhulaste kiusu kiuste hakkama saada. Sest jah – Pautsi Muhu on saar, mis teda omaks ei võtnud, sest ta pole „õige” muhulane. “Minu Muhumaa” on libahundi ja väljatõugatu lugu, aga nagu autor ise on öelnud – kunagi ei tea, kes meie lood kord üles kirjutab, võõraks arvatu või oma. Kohutav risk. Vaesed muhulased.

Olgu kohe öeldud, et mina ei ole muhulane. Ometi lugesin ma seda raamatut muhulasena. Minu Muhu on teistsugune – helekollane ja valge, roositud pättide Muhu. Pautsi raamatu järgi on just see see „õige” – mõnekümne meetri kaugusel merest, ridaküla, mille poolitab sammaldunud kiviaedade ja helekollaseks värvitud majadega palistatud tee, postitalu peale selle ja saare lõunapoolne ots. Olgu, kõik need majad ei pruukinud olla helekollased, aga valgust oli seal palju rohkem kui kusagil mujal. Tegelikult ei ole mitte kusagil nii palju valgust olnud. Võibolla ainult Nõmmel.

Seda, et „kõige õigemad” muhulased elavad lõuna pool ja postitalu annab ekstra erilise staatuse, lugesin „Minu Muhumaast” – mul polnud sellest aimugi, sest nagu öeldud, ei ole ma muhulane. Muhulased olid mu emapoolsed vanavanemad ja vanaema õdede Muhu on see, mida ma võiksin omaks pidada. Muidugi jooksin ma lapsena ringi roositud pättides – kui ühed ära kulusid, toodi Muhu tädide käest uued. Neid oli viis, tädisid, ma mõtlen, neli elas vanapiigadena oma sünni- (ja postitalus), küla viimases majas enne merd. Viies oli küla teise serva (või oli see juba teine küla, kes teab) mehele läinud. Kuues – mu vanaema – läks mehele mandrile, aga mitte mandrimehele, ui jessuke, ei! Ikka muhulasele, kes oli Vabadussõjas käimise eest maad saanud. Õnnetuseks asus see maa mandril.

See kõik ehk seletab kuidagi paradoksi, miks ma mittemuhulasena lugesin „Minu Muhumaad” nagu muhulane, ja mitte ainult – ma lugesin seda nagu too „õige” muhulane, kes on Pautsi ja tema ema ja vendade elu saarel kibedaks teinud.

Ja mis veel imelikum – kusagil alateadvuse kõige alumises kihis mõistan ma neid mehhanisme, mis tõrjumise käivitavad. Ärgu lugeja nüüd valesti aru saagu – mõista ja heaks kiita on kaks täiesti eri asja. Mina lihtsalt mõistan. Saan aru. Selle olematu miskiga, mille järgi oleks ma justnagu rohkem (ja õigem) muhulane kui Pauts.
Nagu ütles ükskord mu onutütar: „Eks meitel ole see Muhu jonn sees.” Äi ta pole mette rohkem muhulane kui ma, aga need olid kibedad sõnad. Ma pole teda küll õieti näinud, seda Muhu sünkmusta poolt, kui, siis ehk silmanurgast, aga ma tean, et ta on olemas.

Üks arvustaja imestas, miks Pauts või ta ema – kui neil oli seal nii paha olla – siis Muhust ära ei läinud. Aga Muhu ei lase ju lahti! Pautsil on mingi imeväega õnnestunud tabada Muhu kangust ja müütilisust. See saar on ju iseendast tükk maad suurem. Muhu on nagu von Glehi aegne Nõmme oma müütiliste veidrike, fantastide ja legendidega, mille märke võib sealt leida (või vähemalt katsuda otsida) tänini.

Muhu on isegi kangem kui Nõmme ja kõik Tallinna suurkoolid kokku. Riigi kunsttööstuskoolis oma ainukese poja skulptoriks ja hiljem professoriks koolitanud vanatädi, minu vanaisa õde, elas suurema aja elust Nõmmel, kuhu toosama poeg talle lõpuks majagi ehitas, aga muhulaseks jäi ta surmani. Muhulaseks jäi ka professor ise, istus emeeritusena Wiiralti kohvikus, Muhu kampsun seljas, ja kirjutas Muhu Matsi nime all luuletusi.

Jah, Pautsi Muhu on üks hoopis üks teistsugune Muhu, aga ometi mingil paradoksaalsel moel täpselt seesama. Ma tunnen ta ära. Nagu öeldud, on see vastuoluline raamat. Peale selle silmatorkavalt hästi kirjutatud.