Kevin Hearne’i „Rauddruiidi kroonikad“ on minu jaoks hea tuju raamatud. Peategelane Atticus O’Sullivan paistab lihtsa ja meeldiva noormehena, kes elab Ameerika väikelinnas, peab koera ja esoteerikapoodi ning flirdib punapäise kõrtsipreiliga. Tegelikult on mees aga paar tuhat aastat vana viimane elusolev druiid.
Üldiselt järgivad kõik Atticuse lood sarnast skeemi. Kuigi peategelane tahab kõigest rahu, saab mõni vana vaenlane, näiteks Skandinaavia jumal ta jälile. Druiidil on küll üleloomulikud võimed ja oskus ammutada jõudu Emakese Maa rüpest, aga vaenlane on liiga kõva. Atticus peab appi võtma kavaluse. Tavaliselt otsib ta liitlase, andes mõnele teisele üleloomulikule tegelasele mingi lubaduse. Koos õnnestub vastasest õige napilt jagu saada. Järgmises osas satub Atticus järgmisse jamasse, tavaliselt seepärast, et eelmise osa abimees tuleb oma lubadust välja nõutama või mõni juhuslikult haiget saanud jumal kätte maksma.
Neljandaks osa alguses lavastab Atticus navaho-indiaanlaste Šaakali abil iseenda ja oma õpilase surma, nii et seda jääks ka kõik jumalad uskuma. Šaakal tahab aga, et druiid korraldaks talle selle ja eelmise raamatu teenete eest suurema hunniku kulda kaevandusse. Samal ajal satuvad Atticus ja seltsilised kahe indiaani mütoloogiast pärit nõid-kehavahetaja sihtmärgiks ja nendega võitlus ongi raamatu peamine sisu.
Tuleb tunnistada, et kaks esimest raamatut meeldisid mulle kõige rohkem. Eelmine läks oma jumalate nottimisega juba liiga imelikuks ja tuttavad skeemid hakkasid liiga silma torkama. „Tricked“ oli oma kahe suvalise nadikael-pahalasega nagu mingi hingetõmbeosa.
Sisu sisuks, ma olen neid rauddruiidi seiklusi lugema jäänud toredate tegelaste pärast. Atticuse eluterves suhtumises ja huumorimeeles on midagi peaaegu archiegoodwinlikku, kuigi rangelt võttes ei ole Rex Stouti 1940ndate New Yorkis tegutsenud detektiivil ja selle raamatu peategelasel suurt midagi ühist.
Ma arvan, et võtan mõne aja pärast mõne järgmise selle sarja raamatu kätte. Ilmselt väikse süümekaga, sest see pole just väärtkirjandus ja ma arvan üsna täpselt teadvat, mis sealt tulemas on, aga mõnus on.
PS. Lugesin inglise keeles ja eesti keeles neid raamatuid praegu ei ole ka.
PPS. Kaanepilti ei pane, sest ise lugesin e-raamatut ja kui nüüd vaatasin paberraamatu kaant, ajas iiveldama.
Kirjakoi 