Jørn Lier Horst “Salatuba”

“Salatuba” on teine osa politseinspektor William Wistingu sarja sarjas “Lahendamata juhtumite kvartett” – et siis sari Wistingu sarja sees.

Esimene oli “Katharina kood” – kaks peaks siis veel olema. Või tulema.

“Katharina koodile” jääb “Salatuba” alla. Lugu ise on kehvapoolne, kuigi alguse järgi ei peaks olema. Paraku läheb poliitik Bernhard Clauseni surma järel – ontlik infarkt, ei mingit mõrva – ilmenud kahtlaste asjaolude uurimine käest ära, mida lõpu poole, seda rohkem.

Eriuurimisrühma juhi Adrian Stilleri potentsiaal huvitava karakterina jääb täiesti kasutamata ja allmaailmaga seotud vabakutseline ajakirjanik – päris nii need asjad nüüd ka ikka ei käi – ei ole lihtsalt usutav.

Peaks vist Horstiga väikese vahe sisse tegema.

Jørn Lier Horst “Katharina kood”

Vaatasin järele, mida ma Horsti kohta varem olen kirjutanud.

Ojaa, “Koopamehe” ja “Jahipenide” vastu “Katharina kood” ei saa, aga tundub, et paari viimasega võrreldes on seekordne täitsa tore.

Uurija Adrian Stiller karakterina ja üldse mõjus kuidagi värskelt. Loodetavasti ei ole see ainus kord temaga kohtuda.

Politseinspektor William Wisting ja tema ajakirjanikust tütar Line tegutsevad taas koos, st tegelevad ühe juhtumiga. Millest nad teineteisega muidugi eriti rääkida ei saa.

Millest on kahju – et kogu see töö, mille Line ära tegi ja mis läks suuremalt jaolt tühja, sest mõrvar nabiti kinni enne, kui Line artiklid jõudsid ilmuda. Aga noh, see on selline kollegiaalne nördimus, mis ei puutu kuidagi raamatusse.

Raamat on hea.

Sebastian Fitzek, Michael Tsokos “Ära lõigatud”

Vat seda raamatut küll ei julge soovitada.

Aastal 2006 “Teraapiaga” debüteerinud Fitzek – Saksamaa üks menukamaid (krimi)kirjanikke – on avaldanud märkimisväärse hulga põnevikke, sh terve rea koostöös. Aastal 2012 ilmunud “Ära lõigatud” on üks neid. Ei tea ju, kuidas see Saksamaal müüs, aga võiks arvata, et kui 14 aastat jutti kirjutada romaan või kaks aastas, olgu siis kellegagi kahasse või üksi, siis läheb lahjaks kätte. Või kaubaks. (Eeskujulikult) konstrueerituks.

“Teraapia” oli hea. Isegi väga hea. Teistmoodi kogu selles Põhjamaade krimiromaanide uputuses, mis meil valitseb. Kuidagi värske. “Ära lõigatud” paraku seda ei ole. Avada see “Teraapia” tuules ja leida end… No ma ei teagi. Lihtsalt ühest järjekordsest (kehvemapoolsest) Põhjamaade laadis krimiloost. Lehekülgede kaupa telefoni teel juhendatavat lahkamist kõigi üksikasjadega on ikka liig. Ja see, et üks või teine tegelane midagi valesti näeb või saab aru või tajub. Kui seda juhtub ikka ja jälle ja jälle ja jälle, siis – võttena see lihtsalt ei tööta.

Ja – no ma saan aru, et ühe pehmekaanelise kriminaalromaani tõlkele – mitte et see raamatu hinnas kuidagi kajastuks – ei saa väga suuri nõudmisi esitada, aga kõik need õigekirjavead olid ka nagu liig. Hea, et ma seda ei ostnud. Kuigi kaalusin.

PS Tore koht oli praktikant Ingolf von Appeni prillid, mis lahkamise ajal laiba sisse kukkusid.

PPS Koomiksikunstnik Linda ahistamise lugu olnuks ehk põhiloost huvitavam, kuid jäi paraku marginaalseks. Ja üldse – kas üks kriminaalromaan ikka peab osundama ühiskonnaelu kitsaskohtadele? Jah, ta võib seda teha, kui see on hästi tehtud, aga ilmtingimata vist ikka ei pea.

Mika Keränen “Varastatud oranž jalgratas”

supilinnSoome juurtega Tartu kirjaniku lastekrimkasid ei pea Eestis vist küll enam tutvustama, sest kõik teavad neid niigi. Vähemalt filmi põhjal.

2008 ilmunud “Varastatud oranž jalgratas” oli esimene, milles Supilinna salaseltsi lapsed tegutsesid. Õieti selles raamatus Supilinna salaselts luuaksegi. Raamatu alguses on hilisemad seltsiliikmed Mari, Reilika ja Sadu oma tüdrukutekambas ning Olav ja Anton poistena vaat et nende vaenlased. Vähemasti konkurendid juhtumi lahendamisel, kui selgub, et öösel on varastatud Emajõe ääres telkinud Belgia professori oranž Peugeot jalgratas.

See on mõnus lasteraamat, mis saab väga hästi hakkama suvise koolivaheaja tunde meeldetuletamisega ja seepärast on seda ka keskealisel mõnus lugeda. See, et lugu toimub tänapäeval, ei muuda asja. Norimise mõttes tuleb aga öelda, et krimijuhtum ise ei ole parimate lastekrimkade tasemel. Ma ei räägi siin oma suurest selle žanri lemmikust, Adam Bahdaj “Koolivaheajast vaimudega”. Ka need paar Supilinna salaseltsi raamatut, mida ma varem olen lugenud, on põnevamad olnud. Samas on see kiire lugemine ja kes pole veel Supilinna noorte kriminalistide tegemistega end kurssi viinud, aga tahaks seda teha, võivad sellest alustada küll ja hoida meeles, et edaspidi läheb veel paremaks.

Jean-Christophe Grangé “Reisija”

reisijaEt siis Jaan Martinsoni 2018. aasta edetabeli esimene – üks psühhiaater äkitsi avastab, et ta ei olegi see, kes ta tegelikult on, ja hakkab iseenda jälgi ajama.

Paremini seda ligi 700 lehekülge kokku võtta ei saaks.

Aga jah, ligi 700 lehekülje pikkune lugu sedasi jutustada, et korrakski ei hakka igav ega tüütu, see on üks omaette kunsttükk.

Peale selle on “Reisija” natuke rohkem kui lihtsalt üks krimonaalromaan, aga selleks peab selle täitsa lõpuni, viimase lauseni lugema.

Head lõpud iseenesest on haruldased ja samamoodi üks kunsttükk.

Veel üks ajalik nüanss – “Reisija” on enam-vähem sama pöörane kui praegune maailm. Ja muide, see oli viimane raamat, mille ma kogust sain. Poleks saanudki, sest tegelikult oli raamatukogu juba suletud, aga Ulvi oli nii lahke, et tõi selle mulle toidupoe kassasse 🙂 Olgu ta tänatud.

PS Martinsoni 2018. aasta nimekirja teine oli Ane Rieli “Vaik” – kah üks ütlemata hea raamat 🙂

Vilmos Kondor “Budapest noir”

budapest-noir“”Ostke Õhtulehte! Gömbös surnud!” kisendas poiss edasi, Gordonit märganud, viipas ta lehega. “Kõige värskemad uudised Õhtulehes! Peaminister on surnud! Ostke üks leht, armuline härra!”

Gordon raputas üksnes pead.

“Mul pole lehte vaja. Ma tean, et peaminister on surnud,” teatas ta ja läks edasi. “Mina kirjutangi uudiseid,” lisas ta endamisi, “kui uudised üleüldse lasevad ennast kirjutada.””

Tuttav olukord, eks ole 🙂

“Budapest noir” on üks ütlemata tore krimka. Ja seda isegi mitte mõrvaloo enda pärast, selles ei ole midagi erilist, kuigi ega tal midagi viga ka ole.

Aga missugune galerii tegelasi!

Õhtulehe kriminaalajakirjanik Zsigmond Gondor, tema kunstnikust pruut Krisztina ja muidugi Mór, pensionil arst ja kirglik moosikeetja, toimetajahärra vanaisa. Kõik need “armulised härrad” ja “armulised prouad” ning teietamised, see 1930ndate aastate Budapest kogu oma hiilguses, viletsuses ja varjudes.

PS Mõelda vaid, ka siis olid valvetoimetajad. Sandi iseloomuga peatoimetajatest rääkimata. Kuigi eks see on klišee 🙂

PPS Kui üldse millegi üle nuriseda, siis – kuhu jäi õunamoosi retsept?!

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus”

lunastus“Lunastus” on “Pärandi” ja “Lõpparve” järel kolmas Freyja ja Huldari sarjas. Freyja on psühholoog ja Huldar politseinik.

Selle üle, kui ilmekas (või õigemini ilmetu) see uurijatepaar on, eriti Huldar, olen ma pärast “Lõpparvet” juba virisenud.

Noh, paremaks ei ole asjalood läinud, pigem vastupidi. Isegi Freyja vennatütrest torssis titt on neist tükk maad paeluvam.

“Lunastuse” teema iseenesest – koolikiusamine ja mida kõike see endaga kaasa võib tuua – on huvitav. Sotsiaalmeediamaailm samuti.

Lugu ise aga venib ja on põhjendamatult keeruline.

Jah, autor viib lõpuks küll kõik otsad kokku, aga see pole enam rõõm viimase pusletüki õigele kohale asetumisest, vaid kergendus – et lõpuks see (siiski) õnnestus.

Søren Sveistrup “Kastanimunamees”

kastanimunameesMartinsoni nimekirja seitsmes.

Natuke nagu Kepler, selline joonalinnalik. On paras annus geniaalseid psühhopaate, on õudust, verd ja jõhkrat vägivalda, on politikuid.

Psühhiaatrit ei ole. Sellest on kahju.

Aga väga põnev. Ja tundub, et võiks jätkuda. On otsi, mis jäävad lahti.

Kui võrrelda “Sügisroima” ja “Täiesti tavalise perekonnaga”, siis – on vist parem jah. St veel parem.

Ühesõnaga selline klassikaline Põhjamaade (krimi)põnevik.

PS Jean-Christophe Grangé´iga läksin alt. Laenasin tema “Surnute maa”, aga edetabeli esimene oli ta hoopis tunamullu ja mitte sellega.

No mis seal ikka, tuleb “Reisija” järele minna.

M. C. Beaton “Jäälinnu surm”

beatonPunapäise šoti külapolitseiniku Hamish Macbethi lood on nagu vatitekk – poed voodisse, villased sokid jalas, kruusitäis teed käeulatuses, ja on igavesti mõnus ja ohutu lugeda.

Nii ma vähmalt arvasin.

Kerge kahtlus muidugi tekkis, kui avastasin uue tõlkija.

Mitte et ma oleks kogu aeg jälginud, kes on kõik need kakskümmend seitse Macbethi ümber pannud, aga kahekümne kaheksas igatahes oli täiesti uus.

No ja hakkaski pihta.

Loen ja ei saa ega saa edasi. Justnagu soos. Aru ka ei saa, mis viga on.

Kui jõudsin metskass Sonsieni, kellest oli mingil arusaamatul põhjusel saanud metsistunud kass Sonsie, siis oli selge. Edasi tulid riburada krants Lugs, telesaatejuht Elspeth Grant ja proua McColl (või oli see nüüd proua Dunglass, ei saanudki aru) kires naerda nagu vana kuri kana. Inspektor Blairist sai korraks lausa proua Blair.

Ja muidugi ei saanud ka seekord “puhta nahaga pääsemise” needuseta. See on juba nagu mingi epideemia.

Samas oli tõlkija sõnavara harukordselt rikkalik.

Kiudpilvede märasabadeks tõlkimine on juba kõrgem pilotaaž, iseasi, kas ka otstarbekohane, aga juba leinapaju maadjad oksad väärivad tähelepanu.

Metsistunud Sonsiest sai taas metskass. Ja lausedki läksid pärast esimest komandikku tükk maad paremaks. Tea, kas too esimene kolmandik läks meelest maha toimetada?

Pensionieelikust konstaabel Dick Fraser oli üks igavesti tore tegelane.

Nii et lõpuks pidas ikka see vatiteki võrdlus ka seekord paika.

PS Mõni on lubanud katkestada igasuguse suhtluse Beatoni lugejatega, mis tekitas minus umbes samasuguseid vastuolulisi tundeid nagu seekordne tõlge. Aga kui Tiina ütles, et “surmad” on peaaegu et ainsad krimkad, mida ta loeb, läks kohe kergemaks 🙂

Anders de la Motte “Sügisroim”

sygisroim_kaaned_313x200_bleed4_tf.inddEt siis Jaan Martinsoni 2019. aasta krimkade esitosina üheteistkümnes. Kümnes, üheksas ja seitsmes on raamatukogust koju tassitud ja riiulis hunnikus ootel.

Ega muud olegi öelda, kui korrata Martinsoni öeldut – täiuslik kriminaalromaan.

“Suve lõpust” on ta tükk maad parem, õieti olekski “Suve lõpp” nagu “Sügisroima” visand – sama struktuur, samad liinid, aga kõik on pisiasjadeni paigas. Mitte ükski detail pole niisama ja neid on loosse pikitud just parasjagu.

Algusest lõpuni põnev ka.

No mis sa hing veel oskad tahta 🙂