Emelie Schepp “Alter ego”

Lugesin ja muudkui pahandasin, mille pagana pärast võetakse tõlkida kuskilt poole pealt.

Tore, et prokurör Jana Berzeliusel on uus juhtum, aga ta on nii palju huviäratav(a minevikuga) karakter küll, et tahaks algusest peale teada.

Ja nagu selgus, täitsa ilmaasjata pahandasin.

Prokurör Berzeliuse lood on täiesti olemas, kas just kõik, aga neid ikka on, ei olnud märganud. Vat.

Ühesõnaga üle hulga aja üks korralik Põhjamaade kriminaalromaan. Prokurör Berzelius iseenesest on värskendav, minevik, ma mõtlen. Täitsa midagi uut, ja see duaalsus, Danilo Peña.

Enesevalitsuse kaotanud mõrtsukast prokurör on ehk natuke üle võlli, aga olgu peale. Väga ei häiri ka.

Ehk siis kokkuvõttes põnev. Ei veni. Igav ei hakka. Ja tahaks teada, mis edasi saab. Ja mis tagasi sai.

PS Autori mõttes täitsa nagu uus leid kohe. Peab edasi ja tagasi lugema.

Victoria Dowd “Reeglid ellujäämiseks mõrvarlikus seltskonnas”

Tegelikult harjusin ma sellega isegi lõpuks ära.

Kuigi ma ikkagi ei tea, miks peaks 21. sajandil sedaviisi kirjutama ja kes seda loeb.

Aga ma siiski lugesin, kohati isegi mõningase huviga, aga nojah.

Mis mind paelus, oli raamatuklubi. Ja pärapõrgus asuv häärber. Pole iseenesest paha.

Gootilike kulisside kirjeldamisele läks muidugi kole palju aega, enne kui midagi sündima hakkas. Karakterid polnud ka suurem asi, kuigi pidanuks nagu olema.

Ja natuke liiga palju minestamist.

Stiili koha pealt ei oskagi öelda. Kas see on meelega halb, aga ei kanna välja, või on see lihtsalt halb? Või on see selline moodne moodsa kirjaneitsi loodud toote tüüpi lugu?

Või üsna kenasti tõlgitud kehv raamat või mis?

Marek Krajewski “Katk Breslaus”

“Katku Breslaus” hakkasin ma lugema maikuus. Et asi selge oleks, siis täna on 4. september.

Aga läbi mina tema ikkagi lugesin.

Breslau, 1923. aasta juuni. Poola kriminaalromaan, Hendrik Lindepuu tõlkes. Jumalik, kas pole?!

Aeg on õige, tõlkija on õige, linn on õige. Wrocław kogu oma arhitektuuri ja hingusega, no millest me räägime.

Kõik on õige, aga ometi ei ole, mida lehekülg edasi, seda vähem. Mis ühest küljest võib olla lihtlabane sobimatus.

Ülemvahtmeister Eberhard Mock, ja seda hoolimata oma ladina keele oskusest klassikalise filoloogina, on nii ebameeldiv tüüp, et veeta temaga 250 lehekülge on tõeline katsumus.

Kriminaalromaanides on lugeja paratamatult uurijaga nii tihedasti seotud, et nende vahel peaks tekkima mingigi side. Enda ja ülemvahtmeister Mocki kohta ma seda öelda ei saa.

Karakter iseenesest on huvitav. Ja usutav ka, aga isegi vastastikuse sobivuse korral ei saa lugeja koos Mockiga uurida, sest Mock ise ei tea kah midagi ja kobab lõpuni pimeduses, kuni talle armulikult kõik ära seletatakse. Mock ise ja lugeja muidugi ka oleks nagu paljaks varastatud.

Seda, miks Lindepuu meisterlike Tokarczuki tõlgete järel on Krajewski nii konarlik, ei oska ma kuidagi seletada.

See lihtsalt ei ole võimalik, aga kuidagimoodi näe on.

 

Jørn Lier Horst “Kuritahtlikkus”

Vaatasin, et olen politseiinspektor William Wistingu karakterit nimetanud hõredaks.

Tõesti, Sherlock Holmes või miss Marple ta pole, aga Mankelli Kurt Wallander võib-olla isegi on, kui tõved, vihmasadu ja melanhoolia maha arvata.

Wisting on üksildane, vananev, pühendunud, ja armastab lapselast.

“Kuritahtlikkus” on seitsmes William Wistingu lugu, mis ma lugenud olen, ja selle ajaga olen ma temaga jõudnud ära harjuda. Ta on justnagu toasussid, hommikumantel ja lemmiktugitool – hea kodune ja turvaline. Ja muidugi tema tütar Line, ajakirjanik, kes seekord küll ajakirjanik pole, aga teeb dokumentaalfilmi, nii et natuke ikka on ka.

Professionaalne kretinism, mis teha, aga ajakirjanikud kriminaalromaanides on alati toredad, peaaegu sama toredad kui psühhiaatrid.

Aga nagu ikka – kui uurija ise, miljöö ja muud sellised asjad, näiteks road, mida kriminaalromaanides ei maksa alahinnata, ei ole põnev, siis peab kandma lugu ise. Horsti puhul on nii ja naa, mõnikord kannab paremini, mõnikord kehvemini. Seekord on heasti. Seitsme loetu seas pole ta parim, aga kehv küll mitte. Lõpuni põnev ja lõpp ei käi maha. Mis iseenesest on kah väärtus omaette. Alustada oskavad kõik, aga katsu sa lõpetada.

PS Tõlge on korralik, kui mõned konarused maha arvata. Lause on loetav. Milline kergendus.

Sebastian Fitzek “Hingemurdja”

Kaks lugu, pärislugu ehk haiguslugu ise ja eksperiment ehk tudengid, kes professori silma all haiguslugu loevad, teadmata, kuhu see kummaline eksperiment peaks viima ja miks.

Tundub see igatahes ohtlik ja õõvastav.

Seda enam, et pole teada, kes haigusloo kirjutas, kas psühhiaater või patsient.

Võte, kus lugejast saab eksperimendis osaleja, on mõjuv. See on ikka üsna veider tunne, kui 21. leheküljest peale saadab sind teadmine, et lugemist jätkata tohiks vaid meditsiinilise järelvalve all. Mida vaesel lugejal muidugi ei ole kuskilt võtta.

Aga eks ta loeb edasi, kus ta pääseb, kuigi tõlge ei ole suurem asi. Aga on nagu on.

Psühhiaatrid ja patsiendid, üksikud saared, seekord siis saare asemel kliinik ja lumetorm, selles asjas ei pea Fitzeki lugeja pettuma.

Kõike seda arvestades võiks “Hingemurdja” olla hea, aga miskipärast ei ole. Psühhiaatria keerdkäikud ja mõistatused mattuvad hirmsa rapsimise, ühest ruumist teise tormamise, jalga astutud klaasikildude ja kes teab mille alla veel.

Selles osas on “Hingemurdja” nagu Fitzeki “Ära lõigatud” – natuke liiga palju verd, aga noh, eks see ole maitse asi.

Tunne, et lugeja on tõesti mingis kummalises ohus, kaob ajapikku ära.

Ja see, kes too eksperimenti läbi viiv professor on, ei ole üllatav. Mitte et see oleks kuidagi aimatav olnud, see lihtsalt… ei tundu nagu oluline. Lihtsalt üks seik, et ahah.

Idee tekstist, mis kätkeb endas kurja, et seda paljundada, on paeluv. Et kas see on võimalik.

Iseenesest huvitav ja märkimis väärt detail on Fitzeki “Teraapiast” tuttavad Anna Spiegel ja Viktor Larenz, patsient ja psühhiaater.

Ja oi, “Teraapia” oli hea!

Anders de la Motte “Kevadohver”

Sellega on siis de la Motte aastaaegade sari otsas.

“Talvetule” järel oli “Kevadohver” üsna hea lugemine.

Ei teagi, mis selle “Talvetulega” oli, et ta niimoodi ära kukkus. Vahest oli asi ikkagi peategelases, Laura Aulinis, kelle trauma jääbki arusaamatuks. Selles mõttes, et mitte trauma põhjus, vaid trauma olemus.

Kui sa pead uurima kuritegu koos kellegagi, kellest sa aru ei saa ja kes sulle õieti ei meeldi, siis on see tüütu, ja isegi piinav.

Mis on ka põhjus, miks mul Marek Krajewsy “Katk Breslaus” ikka veel pooleli on. Puhtalt ülemvahtmeister Eberhard Mocki pärast. Ta on nii vastik kuju, et ma lihtsalt ei taha temaga koos uurida. Uurija iseloomuomadusi ei maksa alahinnata, sest uurijaga on lugeja ikka väga koos. Ja nad peavad sobima.

“Kevadohvri” Thea Lindiga seda muret ei ole. Thea Lind, tema lugu ja mõrvalugu ise, kõik need on paeluvad.

Kui aastaaegade sari paremuse järgi reastada, seda võiks nimetada ka mineviku varjude sarjaks, sest kõik nad lähevad tagasi lapsepõlve, siis oleks järjekord järgmine:

  1. “Sügisroim”
  2. “Suve lõpp”
  3. “Kevadohver”
  4. “Talvetuli”

PS “Sügisroima” lahutab “Talvetulest” ikka üsna pikk maa.

Anders de la Motte “Talvetuli”

Sama autori “Suve lõpp” ja “Sügisroim” on tükk maad paremad. Ikka väga tükk maad.

Eks see ka, et pärast “Mitte ainult minu tädi Ellenit” tundubki suurem jagu asju pahn.

Või miks võrrelda võrreldamatut?!

Selles mõttes võib võrrelda küll, et mõni krimka on ikka väga hea. Teistmoodi hea kui Ellen, aga ikkagi hea. “Talvetuli” ei ole.

“Talvetuli” on lahjamapoolne krimka, kus õhus on natuke liiga palju kahtlusi, nii palju, et lugeja väsib ära. Kaua sa ikka iga viimast kui tegelast selles üüratus segaduses üksteise järel kahtlustad. Kaua sa jaksad?

Peale selle see tüütu võte, et (vale)jälje üles võtnud peategelane koperdab lugeja sabas, nagu oleks ta loodud üksnes selleks, et lugeja kahtlused ümber lükata.

Lõpp on ka nagu natuke liiga konstrui.

Nii et lugeda võib, kui aga ei loe, ei juhtu ka midagi.

Lars Kepler “Peegelmees”

Keplerid ilmuvad nii pika vahega, et ega varasemast suurt meeles ole. Kriminaalpolitseinik Joona Linna ise küll, aga mis värk temaga täpselt oli…

See läbiv joon läheb lugu-loolt katkendlikumaks ka.

“Peegelmees” on sarja kaheksas.

Vaatasin, mis on seitsmenda kohta kirjas, ja ega muud olegi öelda. Et parajalt paks ja põnev, aga “Hüpnotisööri”, “Painajaliku lepingu” ja “Uneliivamehe” vastu ei saa.

Natuke liiga palju mahasaetud jalgu ja matšeetega lõhki löödud päid, krematoorium tüdrukute põletamiseks ja vakladest kihavad laibad peale selle, aga selliste asjadega tuleb Kepleri puhul arvestada.

See-eest sukeldub “Peegelmees” taas psühhiaatria ja hüpnoosi paeluvasse maailma.

Seni osi sidunud Jurek Walteri surmaga tundub sari kaotavat, sest “Peegelmehes” ta enam ellu ei ärka, kuigi – kes teab, kui surnud ta ikka on.

Igatahes annab Artur K. Jewel anagrammina loo lõpus lootust.

Vilmos Kondor “Patune Budapest”

Kriminaalajakirjanik Zsigmond Gondor tegutseb taas, aga nagu “Budapest noir” on ka “Patune Budapest” rohkem linna kui Gondori lugu. Isegi rohkem.

Taas avaneb Budapest kogu oma hiilguses, viletsuses ja varjudes, ainult et hiilgust nagu varjegi on rohkem. Palju rohkem. Pole enam süütud 1930ndad, “armuliste härrade” ja “armuliste prouade” ning teietamise aeg.

On 1939nda aasta september, Teise maailmasõja esimesed nädalad, Ungari parlamenti pääsenud nooleristlased, kelle võimuletulekuni on jäänud vaid mõni aasta, Poola põgenikud piiril ning kelneri- ja kojameheametis juudi ajakirjanikud.

Ajakirjanikuhärra vanaisa meenutavad vaid temast järele jäänud moosid, aga see-eest saab praetud verd sibulatega.

Lugu ise läks natuke keeruliseks kätte, aga suuremat kahju sest ei sünni. Peategelane on nagunii linn.

PS Autorid kipuvad retseptide osa romaanides tõsiselt alahindama. Need tuleks lisada. Igal juhul.

PPS Üks tsitaat ka. Puhtalt sellepärast, et ta oleks olemas. Nii igaks juhuks.

“Teie, uurijad, räägite alati objektiivsest tõest. Ma ei saa aru, kust te seda õppinud olete. Objektiivset tõde pole olemas. Kõigil on oma tõde. Teil, teistel, kõigil! Mina ei saa avaldada mingit tõde. Parimal juhul saan ma kirjutada sellest, mis juhtus.”

Jørn Lier Horst “Salatuba”

“Salatuba” on teine osa politseinspektor William Wistingu sarja sarjas “Lahendamata juhtumite kvartett” – et siis sari Wistingu sarja sees.

Esimene oli “Katharina kood” – kaks peaks siis veel olema. Või tulema.

“Katharina koodile” jääb “Salatuba” alla. Lugu ise on kehvapoolne, kuigi alguse järgi ei peaks olema. Paraku läheb poliitik Bernhard Clauseni surma järel – ontlik infarkt, ei mingit mõrva – ilmenud kahtlaste asjaolude uurimine käest ära, mida lõpu poole, seda rohkem.

Eriuurimisrühma juhi Adrian Stilleri potentsiaal huvitava karakterina jääb täiesti kasutamata ja allmaailmaga seotud vabakutseline ajakirjanik – päris nii need asjad nüüd ka ikka ei käi – ei ole lihtsalt usutav.

Peaks vist Horstiga väikese vahe sisse tegema.