Peter James “Surmaga võidu”

No nii. Lõpuks on see läbi – viis osa – ja aeg kokkuvõtteid teha.

Palju üksikasjalikke kirjeldusi, mis peale tegevuspaikade ja tegelaste kätkevad endas ka autori ilmselget anatoomiahuvi ja millel enamjaolt ei ole loo seisukohalt suuremat mõtet.

Aga mis muud seisukohta saaks kriminaalromaani puhul olla?

Noh, jah, on ka teatud teist tüüpi krimkasid, Peter May Lewise triloogia näiteks ja mõni veel. Ane Rieli “Vaik” tuleb meelde ja Vilmos Kondori patuse Budapesti lood, aga see on juba täiesti teine tera kui Peter James.

Viis korda viissada (olgu-olgu, üks oli kolmsada viiskümmend) lehekülge peaaegu et jutti läbi lugeda on muidugi liig mis liig, aga näitas ilusti ära, kuidas autor kasutab ühte ja sama koetist. Nagu arhitekt, kelle projekti järgi ehitatakse terve linntäis täpselt ühesuguseid maju.

Iga loo alguses tutvub lugeja mõne (kõrval)tegelasega, kes veel ei tea, et see on ta viimane elupäev. Lõpus käib iga kord hirmus möll. Jutustaja lehvib kõiketeadjana loo kohal ja muudab kõiketeadjaks ka lugeja, kelle sabas lohiseb komissar Grace.

Ja nii ei lahendagi lugeja lehekülg-leheküljelt juhtumit ennast, vaid jälgib huviga, kas ja kuidas komissar hakkama saab. Isegi suure huviga, ma ütleks.

Peter James “Surnud mehe jäljed”

Olidki kaksiktornid. (Ja võib-olla margid ka, eks näis.)

Viitan siin “Surma vaatemängule” – komissar Grace`i teisele juhtumile.

(Pärast “Surma vaatemängu” hakkasin mõtlema, kas eelmised on juba meelest maha läinud. Nagu krimkad ikka, kui ei ole just mõnda paeluvat karakterit või muud konksu, mis end mälusse haagib.

Roy Grace`il – tuleb välja – on need konksud täiesti olemas.

“Mitte päris surnud” – kaksikud. “Surm suu ääres” – kirst. “Surma vaatemäng” – skarabeus.

“Surnud mehe jälgede” oma ei ole veel leidnud. Kui see pole just kaksiktornid. Mis on täiesti võimalik.)

Selgeltnägijaist hakkasin seekord lausa puudust tundma. Kirjeldusi, muide, millest ei saa Roy Grace`i juhtumite puhul üle ega ümber, lugesin seekord huviga. Esimest korda olid need asja eest.

Ja muidugi lõpp. Panen selle siia kirja. See ei reeda midagi, aga kes on komissari varasema käekäiguga kursis, see neelab konksu alla. Mina küll neelasin. Kaalusin, kas võtta midagi vahele enne, kui viienda juhtumi kallale asun, aga ei võtnud.

Lõpp on selline:

“Abby naeratas. “Minu nimi on Sarah,” ütles ta.

“Meeldiv tutvuda. Mina olen Sandy.””

Peter James “Surma vaatemäng”

Teine Roy Grace`i juhtum ei erine kuigivõrd kolmandast ega esimesest, kui mul nüüd ikka õnnestus järjekord paika ajada.

“Surm suu ääres” – esimene. “Surma vaatemäng” – teine. “Mitte päris surnud” – kolmas (millest ma alustasin, aga ega neid peagi ilmtingimata õiges järjekorras lugema).

Igatahes hakkab ilmnema mingi muster – põhjalikud kirjeldused, mis peale tegevuspaikade ja tegelaste kätkevad endas ka autori ilmselget anatoomiahuvi. Lahkamise üksikasjadeta ei ole seni saanud, nii et tuleb leppida. Ja lõpus käib hirmus möll.

On nagu on.

Pärast “Surma vaatemängu” hakkasin mõtlema, kas eelmised on juba meelest maha läinud. Nagu krimkad ikka, kui ei ole just mõnda paeluvat karakterit või muud konksu, mis end mälusse haagib.

Roy Grace`il – tuleb välja – on need konksud täiesti olemas.

“Mitte päris surnud” – kaksikud. “Surm suu ääres” – kirst. “Surma vaatemäng” – skarabeus.

“Surnud mehe jälgede” oma ei ole veel leidnud. Kui see pole just kaksiktornid. Mis on täiesti võimalik.

Lõpuks võib isegi komissar Grace`i usk selgeltnägijaisse olla konks. Et ajaa, see oli see tüüp, kes…

Vahest see ongi kahvatu komissari ainuke värvikas joon.

Aga lood on ühevõrra põnevad. Võib lugeda küll.

Peter May “Lewise mees”

Aeg on edasi läinud.

Politseiuurija Fin Macleod on abielu lahutanud, ameti maha pannud ja tagasi oma lapsepõlvekodus Lewise saarel, kus läinud aeg oleviku kätte saab. Muidugi kistakse ta mineviku varjude keskele nagu “Mustmajas” – Lewise triloogia esimeses osas.

Seekord leiavad turbalõikajad rabast surnukeha, mis polegi tuhandeid aastaid vana, nagu esiti arvatakse.

“Lewise mees” nagu “Mustmajagi” pole õieti krimka. Või kuidas ma “Mustmaja” kohta kirjutasingi: mõrv kui käivitav element, mõrv kui lõks. Leitakse rabast laip, hakkad uurima ja satudki tont teab kuhu, kust enam välja ei saa. Midagi pole teha, tuleb labürindis ekselda ja lõpuni tagasi minna.

Kerge see pole, sest ainus, kes teab, pole enam päris tema ise ja teised on kadunud.

Rännakud dementse mehe teadvuses on isegi nii mõjuvad, et Anthony Hopkins ja “Isa” tulid meelde. Mis ühe krimka puhul on ebaharilik.

Kui suulapüük maha arvata, on “Lewis mees” “Mustmajast” parem lugu. Ja suulade kompensatsiooniks on “Lewise mehes” kah midagi – koemustrid, mille järgi saab eksimatult öelda, mis pere naised kudusid kanga. Mõrvaloo puhul ei maksa koemustreid alahinnata.

PS Morag McEwan oma pisikese koera ja roosa Mercedesega, mille toon läheb täpselt kokku tema küünelakiga, on hästi tore tegelane, selline hulljulge vanadaam, džinniklaas ühes ja sigaret teises käes.

Peter James “Surm suu ääres”

Nurisesin siin, et kirjelduste pealt võinuks autor Roy Grace`i kolmandas osas (“Mitte päris surnud”) kokku hoida.  Iga viimane kui fassaad, tänavajupp või esimest ja viimast korda sisse lipsanud politseiniku tenniste värv ja fassong – mis see ikka nii väga juurde annab?!

Esimese osa kohta seda öelda ei saa – kolmsada viiskümmend lehekülge neljasaja seitsmekümne asemel ja seda puhtalt kirjelduste arvelt tuleb ainult kasuks.

Tõsi, lahkamise üksikasjadest ei pääse ka seekord, aga nendegagi sai autor kiiremini ühele poole. See hirmus tagaajamine lõpus tüütas küll ära, Kaire jättis selle vist isegi vahele.

Ja ma saan aru küll, miks ta seda tegi – mis liig, see liig.

Komissar Grace ise jääb üsna kahvatuks, aga lugu ise on põnev. Nii et mis muud, kui et loetagu.

Kuigi… See selgeltnägijate värk…

Kui selgeltnägija pole midagi muud, kui ta on, no et ta pole kuidagi asjaga seotud, ongi lihtsalt selgeltnägija ja leiab jäljetult kadunud ohvri lipsti üles… No ma ei tea… Kas nii hakkabki olema?

M. C. Beaton “Ausa mehe surm”

Kui “Ausa mehe surm” olnuks mu esimene Hamish Macbethi lugu, siis jäänuks see viimaseks. Rohkem ma selle punapäise külakonstaabiga tegemist ei oleks teinud.

Esiteks on lugu ise täiesti üle võlli.

Peainspektor Blairiga olid asjad kehvasti juba kolmekümne esimeses osas, aga kolmekümne teises ületas see igasuguse mõõdutunde. Ja siis see metskass, keda külarahvas peab kurivaimuks, ja kes selle kinnituseks murrab maha konstaabli kanad ja närib mõrtsukal kõri läbi.

Teiseks oli midagi lahti tõlkega.

Identsetes kaamelikarvastes mantlites, identsete prillide ja identsete perma-soengutega Currie õeksed?! Identsetes?! Kaamelikarvastes?! Või kaamelikarva? Või kaamelivillast?

Mis asi on perma-soeng? Või mõrvari minioonid? Või niiskusepärlid? Kašmiirsinine?!

Kes on tiinipoisid? Kas likku pannakse igemed või kärsad?

Loetelu pole lõplik. Esialgu kirjutasin välja, pärast enam ei viitsinud.

Ah jaa. Sonsie naasis. Aga kuidagi muuseas ja pärast mõrvari minioonide kadalippu kuidagi marginaalsena. Mingit rõõmu sellest ei olnud.

Ragnar Jónasson “Pimedusse mattunud”

Haiglas psühholoogitöö sinnapaika jätnud ajakirjanikust Ísrún ja teoloogiaõpingud politseinikuameti vastu vahetanud Ari Thor satuvad (kumbki eraldi) uurima ühte ja sama mõrva.

Selge see, et Hathaway tuleb meelde, kuigi Ari Thor (paraku) pole Hathaway.

Ühesõnaga paljulubavad karakterid, kelle potentsiaali autor ära ei kasuta. Vähemalt ei tee ta seda “Pimeda Islandi” sarja selles osas.

Ainest – hirmus raiskamine – on kahesaja seitsmekümnel leheküljel nii palju, et jätkuks mitme-setme raamatu jaoks.

Üks – inimkaubandus. Kaks – politseinik, kelle minevik kätte sai. Kolm – vanaema ja põletatud päevik, nii et Ísrún ei saagi midagi teada. (No võib-olla mõnes järgmises osas saab, ei saa välistada, et vanaema liin on midagi läbivat ja päevik ei põlenudki ära, sest milleks see siis üldse sisse tuua.) Aga suvelaagris jõhkardi (või psühhopaadi) küüsi sattunud poisid – neli – jäävad sinnapaika ja foobiatest vaevatud alkohoolikust eraklik tohter niisamuti – viis.

PS Aga Ísrúni ja Ari Thori pärast võiks teisi osi kah lugeda.

Peter James “Mitte päris surnud”

Roy Grace kuulub kõigi nende üksildaste komissaride pikka ritta kõigis oma variatsioonides – lesk, lahutatud, hüljatud, noorem, keskealine, vanem, erus…

Nagu oleks just üksilduse ahistus parim viis tegelasele mingitki isikupära anda, kuigi tegelikult piisaks ju paarist Clarksi kingadest või šoti metskassist.

Aga see selleks.

Tegelikult on nelisada seitsekümmend lehekülge “Mitte päris surnud” Roy Grace`i sabas jälgi ajada üks ütlemata põnev teekond. Kas just päris selline, kui Kepleri Joona Linna või Sebastian Bergmani sarjad, aga sinnapoole.

Kui nuriseda, siis kirjelduste pealt võinuks autor kokku hoida. Iga viimane kui fassaad, tänavajupp või esimest ja viimast korda sisse lipsanud politseiniku tenniste värv ja fassong – mis see ikka nii väga juurde annab?!

Ja see vigastatud käe küsimus, see jäi lahendamata. See on küll alatu. Kas autor unustas ära?

Ulrika Rolfsdotter “Kurjus südames”

Põhjamaade põnevik, nagu nad ikka on.

Sünge lugu, täis mineviku varje 17. sajandi nõiaprotsessideni välja, põlvest põlve kandunud vimma, vaimuhaigust ja alkoholismi, võõraviha ja (armu)kadedust.

Mõrvaloo lahendab politseinike asemel Stockholmist vastutahtsi kodukanti naasnud sotsiaaltöötaja Annie Lijung, kes saab lõpuks ka oma painetest vabaks.

Tõlge on tore. Silmates selliseid toredaid väljendeid nagu “kurat lahti” ja “krookis suu kokku” läheb nägu naerule.

M. C. Beaton “Kummituse surm”

Olgu kohe öeldud, et Sonsie ei tulnudki tagasi.

Paralleelselt mõrvari jahtimisega igatseb Hamish Sonsie järele ja põikab isegi metskasside kaitsealale, lootuses teda vilksamisigi näha. Ardnamurchan – milline tore nimi! Muide, see on päriselt olemas.

Küllap see ikka Sonsie oli, kelle pilk lõpuks minema tuiskavat konstaablit saatis.

Nii et pinge püsib (ka muis detailides) lõpuni välja. Üks pisike värisev puudel võiks ju tähendada, et Sonsie on tagasi. Aga vat ei tähenda. Tähendab hoopis võerast naisterahvast konstaabel Hamishi köögis.

Täitsa veider, et mõrvaloost põnevam on üks kass. Eriti krimka puhul.

Aga võib-olla on Hamishi lugejad mõrvadest tülpinud ja Sonsie on lõks, kuhu neid meelitada.

Mina igatahes näppasin “Kummituse surma” keskkogust proua Viigipuu tagant puhtalt Sonsie pärast.

Ega see ilus tegu olnud, sest proua Viigipuu armastab lihtsalt hullupööra krimkasid. Ja kasse.