Jørn Lier Horst “Juhtum 1569”

Politseiinspektor William Wisting tegutseb taas.

Seekord küll ilma Lineta. Ses mõttes, et Linega koos nad juhtumi kallal ei tööta, mis on muidugi puhas raiskamine. Kui sul juba on üks ajakirjanikust tütar raamatus sees, siis las tema teeb oma tööd selle asemel, et last hoida tuua.

Lugu ise on põnev, see lahendamata juhtum, mille sisse puhkusel olev Wisting kistakse, ja põnev lõpuni välja. Sari iseenesest on ebaühtlane, on paremaid, kehvemaid ja suurepäraseid. “Juhtum 1569” kuulub paremate hulka.

PS Kuigi ta Linet ei kasuta, ei saa Horst ajakirjanikuta ka seekord. Lihtsalt teistsugune vaade. Ja mine sa tea, ehk vastabki tegelikkusele. Ei tahaks uskuda, aga… välistada ei saa.

Tegelikult ei puutu see muidugi üldse asjasse, aga mis teha. Professionaalne kretinism.

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt “Need, kelle minevik kätte sai”

Väga ühtlane sari. Seda olen ma juba enne ka täheldanud.

Aga ei lähe kehvemaks. Või kui, siis õige natuke, nii juuksekarva jagu.

Mis on üsna tähelepanuväärne, sest “Need, kelle minevik kätte sai” on “Sebastian Bergmani needuse” seitsmes, eelviimane osa. Millest on muidugi kahju. Et see otsa saab.

Nii et Hjorth ja Rosenfedt taas oma tuntud headuses koos lõpukonksuga, mille lugeja silmapilk alla neelab, sest otse loomulikult tahaks ta kohe edasi lugeda.

“Neis, kelle minevik kätte sai” on konkse isegi kaks, ja vähemalt üks neist tüürib õnneliku lõpu poole. Kuivõrd neid üldse on olemas.

PS Loetagu, aga lugeda tuleb järjest. Selles mõttes, et alustada esimesest ja jätkata. Segiläbi ei saa.

“Sebastian Bergmani needuse” Ariadne lõngaks on uurijate lood, Sebastan Bergmani, Vanja, Ursula, Torkeli ja Billi omad, ja neisse ei saa karata keskelt.

Mõrvalood ise – naid saaks ka eraldi lugeda, aga need on kuliss.

Belinda Bauer “Blacklands”

Autor on järelsõnas öelnud, et ei plaaninud esialgu kirjutada kriminaalromaani, vaid loo poisist ja tema vanaemast. Mida see õigupoolest ongi. Lugu poisist ja vanaemast. Ja kriminaalromaan.

Ja ausalt öelda ma ei tea, kas see oli hea mõte need kaks kokku panna. Sest nüüd pole “Blacklands” õieti üks ega teine, kuigi ainest justnagu on.

Poisi ja sarimõrtsuka kirjavahetus iseenesest on huvitav.

Vilmos Kondor “Budapesti spioon”

“Budapesti spioon” valmistas teatud pettumuse.

Ei mingit ajakirjanikuhärra vanaisa, kirglikku moosikeetjat ja pensionil arsti. Ei mingeid temast jäänud hoidiseid, mis “Patuses Budapestis” veel figureerisid. Ei mingit praetud verd sibulatega.

Ei mingeid “armulisi härrasid” ja “armulisi prouasid” ja teietamisi. Ei mingit toimetust. Ei mingeid uudiseid, mis lasevad või siis ei lase end kirjutada. Ei mingeid dilemmasid.

Ühesõnaga mitte midagi.

Ainult üks hädine kapinurka ununenud purgitäis vanaisa Móri vannisoola lendva vastu, Märklini vedurimudel, talongigastronoomia ja sandi loomuga vene sinine kass. Ning detektiivid, kes nutavad taga vanu häid aegu. Sest mida uurimisväärset on selles, kui keegi on kellegi maha löönud kotitäie kartulite pärast?! (Sellega “Budapesti spioon” ei tegele ka.)

1930. aastate Budapesti hiilgusest ja viletsusest (“Budapest noir”) pole enam jälgegi. Kadunud on ka 1939. aasta septembrikuu varjud (“Patune Budapest”). On 1943. aasta jõulud ja ajakirjanikuhärra Zsigmond Gondorist on saanud spioon.

Õieti polegi see krimka, vaid see, mida pealkiri ütleb – spiooniromaan. Aga tore ikka. Kuigi mitte nii tore kui eelmised.

Anders Roslund “Magahästi”

Et siis Jaan Martinsoni 2021. aasta edetabeli kuues koht.

Kõneles ta sellest ka nii, et panin end keskkogus lausa järjekorda, ja sain ikka üksjagu oodata.

Aga jah… Ei saa kaasa kiita.

Otsustasin kultiveerida alandlikkust, nii et tõlke kohta ei poeta ma sõnagi, aga ka lugu ise on paras segadik, ebaühtlane.

Komissar Grensi, kes peab olema näinud nii mõndagi, ja Piet Hoffmanni, kes on näinud absoluutselt kõike, inimkaubitsejaid ja keda iganes, lööb pedofiilide võrgustiku paljastamine täiesti enesest välja. No ei ole usutav.

Nagu seegi, et kogu uurimise käivitas komissari psühhoos.

Tegelikult oli just see üks loo põnevamaid kohti, et mis värk on, kuhu kadus too kalmistul kohatud salapärane naine, kuhu röövitud lapse haud, kuhu toimik?!

Aga lahendada see nii, et ups, komissar langes psühhoosi, no ma ei tea…

PS Ja tee või tina, sellest ma ka aru ei saa, miks see pealkiri on kokku kirjutatud.

Anna Jansson “Vari sinu kannul”

See vaneminspektor Kristoffer Barki juhtum on küll täitsa tore lugemine.

Natuke nagu vana hea Agatha Christie laadis. Ma mõtlen siin mõistlikku hulka tegelasi, kes kõik on enam-vähem algusest peale kahtluse all, ja viibivad mõrvaööl (enam-vähem) kõik ühe katuse all.

Vähe vägivalda ja verd, kui naeltega tünni topitud noor naisterahvas maha arvata, kulgeb rahumeeli, aga põnev.

PS Isegi oma miss Marple on Janssonil täiesti olemas, Friedeborg Svärd, aga selge see, et Jansson ei ole Christie. “Vari sinu kannul” on ikka vana hea Põhjamaa, lihtsalt natuke vaoshoitum.

Pierre Lemaitre “Alex”

“Nojah, tõde, tõde… Oh komissar, kes saaks öelda, mis on tõde ja mis mitte! Meile pole kõige olulisem mitte tõde, vaid õigus, eks ole?”

Komissar Verhoeven noogutab naeratades.

Nii see lõpeb. Enne seda on lugeja mitu korda lõksu püütud, miski pole nii, nagu see näib, ja käib see asi sellise espriiga, et lase aga olla.

Mulle see lõpp täitsa meeldis, nagu mulle meeldis ka too pisikest kasvu komissar Verhoeven, tema pisikest kasvu kass (Doudouche, isegi komissari ema meeldis, kes selles loos üldse ei osale) ja kogu see uuriv kolmik. (Kass sinna ei kuulu. Doudouce “Alexis” on üsna kõrvaline nähtus nagu emagi, lipsab sisse paar põgusat korda, üldse mitte tähtis loomake, aga näedsa, jääb meelde.)

Selge see, et hea krimiromaani üks tunnus on (miljöö ja) karakterid. Need loovad sellise koduse tunde.

“Alexis” iseenesest midagi kodust ei ole. See on üks äärmiselt ebamugav (naturalismi sugemetega) lugu, mis pööritab lugejat ikka korralikult, paneb vaadet asjaoludele mitu korda (kardinaalselt) ümber hindama. Lõpuks on vaene lugeja päris segaduses, aga üks ehtne segadus igatahes on nii mõndagi väärt. Segadus pole mingi niisama (magus) lõpp. (Ma pean silmas siin “Mustmaja” näiteks.)

Ahjaa, “Alex” oli Martinsoni 2021. aasta nimekirja kolmas vist, igatahes üle hulga aja üks peris hea krimka, tõeline raskehahurvägi sinna otsa: tõlkinud Indrek Koff, toimetanud (ja välja andnud) Rein Raud.

No mis sa hing veel oskad tahta.

Peter May “Mustmaja”

Üsna “pole viga” laadis krimka. Võib lugeda küll.

Iseenesest ei rohkem ega vähem kui üks järjekordne raske lapsepõlve lugu, mis ajab juuri nüüdisaega, aga Lewise saar tegevuspaigana on huvitav, suulapüük ja nii edasi.

Nii et miljöö mõttes ma täitsa soovitaks, kui kultiveerida alandlikkust ja leppida lausetega a la pesu kuivas pesunööril, või laperdas, päris täpselt ei mäleta, kuidasmoodi see oli, otsima ka ei hakka, aga pesu ja pesunöör olid küll, üht-teist muud ka, selline kummaline neologism, mida ma siin nimetama ei hakka.

Ma ei tea ju, võib-olla oli taotluslik, selline tõlkija väike kapriis.

Üldse tüütab see virisemine ära, aga kannatlikult lauset kolm korda üle lugedes leida, et jah, grammatiliselt oleks nagu kõik korras, lihtsalt lausest arusaamiseks tuleb kolm korda üle lugeda… Kas siis selle lausega on ka tegelikult kõik korras?! Või nende lausetega?!

Lugu ise on muidugi ränk, lõpuks ehk isegi natuke üle vindi ränk. Happy end stiilis lõpuga kusjuures.

“Mustmaja” ongi tegelikult rohkem nagu lapsepõlvelugu, mitte krimka, mõrv kui lahendav element, miks ka mitte, mõrv kui lõks.

Kui järele mõelda, siis tahaks vist jah Panso kombel röögatada: “Ei usu!”

Aga nagu öeldud, miljöö pärast võiks lugeda küll.

Hans Rosenfeldt “Hundisuvi”

Et siis Rosenfeldt ilma Hjortita.

Iseenesest pole paha, selline turvaline Põhjamaade krimka, kuhu end unustada, ja parajalt paks ka.

Tegelastel enam-vähem on oma nägu peas, lugeja nõder aru orienteerub ka süžeeliinides, mis on tõesti eraldi märkimist väärt, sest neid on ikka paras hulk.

Soome ja Rootsi piirilinn Haparanda omaette tegelasena, miks ka mitte. Hea krimka on alati natuke rohkem kui krimka, või vähemalt püüab olla.

Mõnevõrra on seal lohetätoveeringuga tüdrukut, aga… No kas peab?!

Lõpp, see konks, mis sarja edasi viib, on küll natuke üle võlli, ja igatahes ei ole ta Kepleri Joona Linna või Rosenfeldt/Hjorthi Sebastian Bergmani laadi, no et kibeleks kohemaid edasi lugema.

Aga iseenesest pole paha. Sebastian Bergman küll mitte. Paraku. Nii et Rosenfeldt ilma Hjorthita on ikka Rosenfeldt, mitte vana hea tandem Rosenfeldt-Hjorth.

PS Ja see (iseenesest) on oluline märkus, sest mille muu pärast ma tema siis valisin. Ikka Bergmani pärast.

Arnaldur Indriðason “Maetud minevik”

Esimese Klaasist Võtme sai Henning Mankell 1992 “Näota mõrvarite” eest.

Ma spetsiaalselt vaatasin järele. Et teada saada, mis kaaluga – ja ma olen teda ikka kaalukaks pidanud, sellest ajast peale, kui ma tean, et ta eksisteerib – see Põhjamaade krimiauhind siis lõpuks on.

Oli küll.

Teise Klaasist Võtme 1993 sai “Preili Smilla lumetaju” (see isegi üllatas, sest mis krimka see Smilla ikka nii väga on) ja edasi tulid riburada Stieg Larssoni “Lohetätoveeringuga tüdruk” ning “Purustatud õhuloss”, Horsti “Jahipenid” ja Adler-Olseni “Pudelipost” ning lõpuks Ane Rieli “Vaik” (ega siin ole rohkem midagi ütelda, kui et loetagu, kes krimkasid vähegi loeb).

“Näota mõrvarid” on esimene Wallander.

“Maetud minevik” – nagu ma tagumise kaane pealt lugesin – sai Võtme 2003 ja segaste tunnetega lugemise järel ma selle nimekirja välja otsisingi.

Lugu iseenesest pole halb, aga pole ka midagi erilist. Üsna keskmine selline. Aitab lugeda küll, aga et Klaasist Võti, no ma ei tea…

PS See ei puutu küll Võtmesse, aga ma ei saa aru, tõesti, ma lihtsalt ei saa aru, miks peab Islandi kriminaalromaani eesti keelde tõlkima inglise keelest.