Vilmos Kondor “Budapest noir”

budapest-noir“”Ostke Õhtulehte! Gömbös surnud!” kisendas poiss edasi, Gordonit märganud, viipas ta lehega. “Kõige värskemad uudised Õhtulehes! Peaminister on surnud! Ostke üks leht, armuline härra!”

Gordon raputas üksnes pead.

“Mul pole lehte vaja. Ma tean, et peaminister on surnud,” teatas ta ja läks edasi. “Mina kirjutangi uudiseid,” lisas ta endamisi, “kui uudised üleüldse lasevad ennast kirjutada.””

Tuttav olukord, eks ole 🙂

“Budapest noir” on üks ütlemata tore krimka. Ja seda isegi mitte mõrvaloo enda pärast, selles ei ole midagi erilist, kuigi ega tal midagi viga ka ole.

Aga missugune galerii tegelasi!

Õhtulehe kriminaalajakirjanik Zsigmond Gondor, tema kunstnikust pruut Krisztina ja muidugi Mór, pensionil arst ja kirglik moosikeetja, toimetajahärra vanaisa. Kõik need “armulised härrad” ja “armulised prouad” ning teietamised, see 1930ndate aastate Budapest kogu oma hiilguses, viletsuses ja varjudes.

PS Mõelda vaid, ka siis olid valvetoimetajad. Sandi iseloomuga peatoimetajatest rääkimata. Kuigi eks see on klišee 🙂

PPS Kui üldse millegi üle nuriseda, siis – kuhu jäi õunamoosi retsept?!

Yrsa Sigurðardóttir “Lunastus”

lunastus“Lunastus” on “Pärandi” ja “Lõpparve” järel kolmas Freyja ja Huldari sarjas. Freyja on psühholoog ja Huldar politseinik.

Selle üle, kui ilmekas (või õigemini ilmetu) see uurijatepaar on, eriti Huldar, olen ma pärast “Lõpparvet” juba virisenud.

Noh, paremaks ei ole asjalood läinud, pigem vastupidi. Isegi Freyja vennatütrest torssis titt on neist tükk maad paeluvam.

“Lunastuse” teema iseenesest – koolikiusamine ja mida kõike see endaga kaasa võib tuua – on huvitav. Sotsiaalmeediamaailm samuti.

Lugu ise aga venib ja on põhjendamatult keeruline.

Jah, autor viib lõpuks küll kõik otsad kokku, aga see pole enam rõõm viimase pusletüki õigele kohale asetumisest, vaid kergendus – et lõpuks see (siiski) õnnestus.

Søren Sveistrup “Kastanimunamees”

kastanimunameesMartinsoni nimekirja seitsmes.

Natuke nagu Kepler, selline joonalinnalik. On paras annus geniaalseid psühhopaate, on õudust, verd ja jõhkrat vägivalda, on politikuid.

Psühhiaatrit ei ole. Sellest on kahju.

Aga väga põnev. Ja tundub, et võiks jätkuda. On otsi, mis jäävad lahti.

Kui võrrelda “Sügisroima” ja “Täiesti tavalise perekonnaga”, siis – on vist parem jah. St veel parem.

Ühesõnaga selline klassikaline Põhjamaade (krimi)põnevik.

PS Jean-Christophe Grangé´iga läksin alt. Laenasin tema “Surnute maa”, aga edetabeli esimene oli ta hoopis tunamullu ja mitte sellega.

No mis seal ikka, tuleb “Reisija” järele minna.

M. C. Beaton “Jäälinnu surm”

beatonPunapäise šoti külapolitseiniku Hamish Macbethi lood on nagu vatitekk – poed voodisse, villased sokid jalas, kruusitäis teed käeulatuses, ja on igavesti mõnus ja ohutu lugeda.

Nii ma vähmalt arvasin.

Kerge kahtlus muidugi tekkis, kui avastasin uue tõlkija.

Mitte et ma oleks kogu aeg jälginud, kes on kõik need kakskümmend seitse Macbethi ümber pannud, aga kahekümne kaheksas igatahes oli täiesti uus.

No ja hakkaski pihta.

Loen ja ei saa ega saa edasi. Justnagu soos. Aru ka ei saa, mis viga on.

Kui jõudsin metskass Sonsieni, kellest oli mingil arusaamatul põhjusel saanud metsistunud kass Sonsie, siis oli selge. Edasi tulid riburada krants Lugs, telesaatejuht Elspeth Grant ja proua McColl (või oli see nüüd proua Dunglass, ei saanudki aru) kires naerda nagu vana kuri kana. Inspektor Blairist sai korraks lausa proua Blair.

Ja muidugi ei saanud ka seekord “puhta nahaga pääsemise” needuseta. See on juba nagu mingi epideemia.

Samas oli tõlkija sõnavara harukordselt rikkalik.

Kiudpilvede märasabadeks tõlkimine on juba kõrgem pilotaaž, iseasi, kas ka otstarbekohane, aga juba leinapaju maadjad oksad väärivad tähelepanu.

Metsistunud Sonsiest sai taas metskass. Ja lausedki läksid pärast esimest komandikku tükk maad paremaks. Tea, kas too esimene kolmandik läks meelest maha toimetada?

Pensionieelikust konstaabel Dick Fraser oli üks igavesti tore tegelane.

Nii et lõpuks pidas ikka see vatiteki võrdlus ka seekord paika.

PS Mõni on lubanud katkestada igasuguse suhtluse Beatoni lugejatega, mis tekitas minus umbes samasuguseid vastuolulisi tundeid nagu seekordne tõlge. Aga kui Tiina ütles, et “surmad” on peaaegu et ainsad krimkad, mida ta loeb, läks kohe kergemaks 🙂

Anders de la Motte “Sügisroim”

sygisroim_kaaned_313x200_bleed4_tf.inddEt siis Jaan Martinsoni 2019. aasta krimkade esitosina üheteistkümnes. Kümnes, üheksas ja seitsmes on raamatukogust koju tassitud ja riiulis hunnikus ootel.

Ega muud olegi öelda, kui korrata Martinsoni öeldut – täiuslik kriminaalromaan.

“Suve lõpust” on ta tükk maad parem, õieti olekski “Suve lõpp” nagu “Sügisroima” visand – sama struktuur, samad liinid, aga kõik on pisiasjadeni paigas. Mitte ükski detail pole niisama ja neid on loosse pikitud just parasjagu.

Algusest lõpuni põnev ka.

No mis sa hing veel oskad tahta.

Anders de la Motte “Suve lõpp”

suve-lõppKaks lugu, tegelikult isegi kolm kahekümneaastase vahega. Mis iseenesest on üsna tavaline võte. Kolmas lugu vahele pikitud kirjadena on vähem tavaline, seda enam, et esialgu pole vähimatki (vale)vihjet, kes kellele neid on saatnud.

Stockhomi stseenid on tükk maad paeluvamad kui paarikümne aasta tagune viieaastase Billy Nilssoni kadumise lugu. Stockholmi Vera Nilsson on huvitavam kui see Vera Nilsson, kes sõidab kodukohta lootuses oma kadunud venna kohta midagi välja uurida. Tegelikult nad nagu polekski päris üks ja sama inimene, aga see selleks. Larsi liin jääb pooleli. Veronica Nilssoni ja Leoni liin ei paku lõpuks seda, mis ta lubab. Ja nii edasi. Pisiasjad ühesõnaga.

“Suve lõpp” on seda tüüpi põnevik, kus politseiuurijal (Krister Månsson) pole erilist funktsiooni ega karakterit (kui kõhukatarr maha arvata), ei peagi olema.

Pole ka paeluvat tegevuspaika (kui teraapiarühm maha arvata, aga see pole päris see).

Seega peab kandma lugu ise.

Ja kannab ka, kohati väga hästi – kogu see õõvastav aegruum, kus ei saa mitte milleski kindel olla ja kõik on vaheldumisi ja korraga kahtluse all.

See kandis isegi nii hästi, et võtsin “Suve lõpu” Haapsalusse kaasa ja lugesin korteris torumehi passides ühe jutiga läbi.

Åsa Larsson “Päikesetorm”

päikesetormKuidas seda nüüd öelda… Lugeda võib. Ega muud vist olegi ette heita, kui et ühe raamatu jaoks on kõike kuidagi liiga palju.

Loo jaoks aitaks rahaahne(te)st pastori(te)stki, kuigi tõsi – eriti huvitav see ei oleks. Aga aitaks ka Stockholmist asja uurima sõitnud Rebecka Martinssonist, kelle nooreea trauma Kirunas kätte saab. Aitaks tumedatest perekonnasaladustest, mis jäävadki lõpuni lahti harutamata. Aitaks vaimuhaigest mõrtsukast, kes on sundravilt pääsenud ja kogudusse astunud.

Otse igav ei ole, aga huvitavamad liinid jäävad õhku. Rebecka Martinsson ise jääb samuti kuidagi piirjoontetuks. Samas – potentsiaali nagu oleks ja keel on ilus.

Ja “Päikesetorm” on debüüt, nii et mine sa tea…

 

Jørn Lier Horst “Salauks”

salauks“Salaukse” Horst ei ole “Koopamehe” ja “Jahipenide” Horst, see on selge. Kusjuures alustasin ma “Koopamehega” – neljast vaieldamatult kõige tugevamaga.

Uurisin väheke, tuli välja, et pigem lootustandva visandina mõjuv “Talveks suletud” on “Jahipenidest” ja “Koopamehest” pisut varasem teos, see seletaks nii mõndagi, aga “Salauks” jälle on hilisem, nii et mine sa võta kinni.

No ega ta halb ole, aga midagi erilist ka mitte.

Inspektor Wistingu korralikkust ja turvalist igavust tasakaalustav Line – Wistingu ajakirjanikust tütar – on taas täiesti kasutu, sest ta on puhkusel ja ega teda eriti miski peale lapseootuse huvita. Noh, ta satub kogemata parasjagu uuritavasse loosse ja kogemata on temast natuke tolku ka, kuigi enamjaolt ei räägi ta isale midagi, lihtsalt võtab teadmiseks ja valutab südant. Nii et see pole ikka see. Kaks uurijat on ikka kaks uurijat, pole midagi teha. Ja ma ikka küsiks, jälle, milleks ajakirjanik, kes ei ole ega tahagi olla ajakirjanik. Kui ta juba on loodud, siis tehku tööd!

Wistingu hetkeline sisemine segadus lõpuks – süüst vabastatud kahtlusalune tegi enesetapu, mida ta süüdimõistetuna ilmselt ei oleks teinud – tuletas meelde, et jah, Horst on tõepoolest kirjutanud kriminaalromaani, mis on palju rohkem kui lihtsalt üks mõrvalugu, aga “Salauks” see ei ole.

Leena Lehtolainen “Kiusatute kaitsja”

lehtolainenMäletan, et Lehtolaise “Minu esimene mõrv” punapäise Maria Kallio esimese juhtumina äratas kuidagi tähelepanu.

Ma isegi ei mäleta, kas võtsin selle raamatukogust või ostsin. Kui ostsin kui uue (hea) sarja esimese, siis igatahes olen ma ta edasi andnud palvega mitte tagastada, ühesõnaga suunanud taaskasutusse. Mida ma olen ikka teinud, kui olen alt läinud – seda juhtub, ikka veel, kuigi harva, sest ma olen kole ettevaatlik.

Mis ei tähenda, et taaskasutusse suunatu lugeda ei kõlbaks. Kõlbab-kõlbab, vägagi, nii alt ma nüüd ka ei lähe, aga kodus ei pea see just olema.

Seda enam, et riiulite mahutavus on piiratud.

PS Ega “Kiusatute kaitsjagi” kohta ole midagi halba öelda. Täitsa tore krimka.

Katrin Pauts “Politseiniku tütar”

politseiniku tütarPeategelane Eva jätab ajakirjanikuameti Tallinnas ja naaseb lapsepõlvekoju Saaremaal. Teda ootavad seal 20 aasta vanused saladused, mis ei lase tal eluga edasi minna. Kunagi Eva kooliajal oli tapetud või jäljetult kadunud kolm selle küla neidu. Juhtumeid ei lahendatud ja see vajutas pitseri tervele külale. Eva isa oli uurimisega tegelenud politseinik, kes hiljem merre läks ja uppus. Mõni aeg hiljem võttis endalt elu Eva ema. Paljulubav algus, aga edasine ongi suuresti tegelaste p…sse läinud elude tutvustus. Saaremaale tuleb Eva kutse peale kõigepealt tema üks vend Londonist ja hiljem ka teine vend, edukas iduettevõtja. Mõlema edu on tegelikult fassaad. Keegi jälgib neid metsast ja nii mõnigi külaelanik on suures ärevuses.

Mulle ei meeldinud tegelased ja kirjaniku toon, mis oli natuke kuri ja üleolev. Lugemine läks vaevaliselt ja peaaegu vastumeelselt. Esimesest kolmandikust sain teada ainult, et kadunud tüdrukud on terve küla inimeste elu ja saatused pekki keeranud, aga nende hädasid oli maalitud liiga paksude värvidega. Tekst, eriti dialoog oli liiga ohtrasõnaline ja isennast kordav.

Lõpuks võiks isegi küsida, kas see üldse oli krimka. Peategelase uurimistöö küll tapjat ei paljastanud. Sisuliselt talle lõpuks lihtsalt öeldi, kes see oli.