Kristina Ohlsson “Kirikakrad”

Kui ilmtingimata võrrelda, siis oli “Kirikakarde” ehk Fredrika Bergmani teise osa lugu õige vähe kehvem kui esimese ehk “Tuhkatriinude” oma. Nii juuksekarva jagu. Aga see pole üldse tähtis. Ja eks see ole maitse küsimus ka. Kellele psühhopaat, kellele Iraagi põgenikud.

Lehti keerama sundis ometi, nii et ei raatsi käest panna, uurijate isikliku elu keerud sinna vahele.

Fredrika Bergmani sari on justnagu ämblikuvõrk. Või õieti mitu võrku. Võrkude sasipundar, mille autor imetlusväärse süsteemsusega lõpuks viimase niidini lahti harutab. Jättes mõne niidi ka tuleva osa jaoks.

“Kirikakardes” jäi neid niite üksjagu. Nii et tuleb edasi lugeda. Kui kunagi tõlgivad.

Kristina Ohlsson “Tuhkatriinud”

Fredrika Bergmani sari tuletab tahes-tahtmata meelde Sebastian Bergmani sarja ja mitte ainult nime pärast.

Kes kellelt Bergmani pätsas, ei teagi, sest mõlemad sarjad hakkasid Rootsis ilmuma enam-vähem ühel ajal.

Mõlemas on mõrvarühma liikmete lood vähemalt sama paeluvad või paeluvamadki kui lugu ise. Täitsa paariti võib välja tuua: Fredrika Bergman ja Sebastian Bergman, Alex Recht ja Torkel Höglund.

Ja nii edasi.

Fredrika Bergman jääb Sebastian Bergmanile karakterina alla, aga mitte palju. Ja eks see sõltu lugejast muidugi ka: kellele psühhiaatria, kellele kriminoloogia. Minevikuvarjud saadavad mõlemat ja pianistist ema ning katkenud viiuldajakarjäär taustana igatahes on huvitav.

Ohlssoni karakterid on Rosenfeldti ja Horthi omadest hajusamad, aga tundub, et sari alles võtab hoogu.

Pärast kolme Itaalia krimkat jutti väga kosutav: ei mingit draamat vettinud Clarkside pärast, ei mingeid mõrvapaigas suitsetavaid ja konisid maha loopivaid politseinikke, ühesõnaga – kõik on nii, nagu peab.

PS Soovitas Triin, kellele omakorda soovitas Kadri, kes on nagu Tiina, kui asi puudutab ulmet või krimkasid.